Moosekantidest ja muust ka

Nii naljakas. Blogger ütles mulle praegu väljendi sign in asemel skappa en vms:D Ehk siis olen Stockholmis tööreisil.

Mul on tohutult palju rääkida. Rääkida nii oma eelmise nädala ja huvitava külalise, eluliste avastuste nagu lootusetuse süvenev sügavus ja kultuuriliste õppetundide kohta. Teemadeks siis valged munad, klaviatuurid, emade ja isadepäev, laste suureks kasvamine jne. On olnud väga huvitav liikuda ringi ülimalt rahvusvahelises seltskonnas ning leida uusi sõpru. Aga hakkan algusest ja eks siis näis, kaugele ma jõuan. Tegelikult olen oma üle nädalases unepuuduses päris väsinud.

Niisiis... pärast seda, kui avastasin, et saan sellepärast kogu aeg tobedaid couchrequeste Indiast, et olen unustanud oma asukoha ära muuta ja siis vea paradasin, tuleb taas lademetes soovikirju minu ühetoalises korteris madratsil maadnumiseks.

Kuna mul on jälle selline grateful tunne ja H soovitas ka uusi sõpru otsida, et masendusest välja ronida (mitte, et see enam väga aktuaalne probleem oleks), siis otsustasin, et üritan vähemalt korra kuus kellelegi vastu tulla ja peatuspaika pakkuda. Endal ka ju huvitav taas mõne uue kultuuri ja inimese kohta õppida. Niisiis ütlesingi ühele Norra põhjatippu hääletanud positiivsete soovitustega tüübile jah.

Eelmise nädala algus oli olnud väga kiire, kuna ees ootava (praeguse) reisiga seoses oli vaja tööl palju ettevalmistusi teha ja reklaamitöö sadas ka viimasel minutil arulageda tähtajaga selga. Arvasin, et saan kolmapäevani taastuda ja siis olen värske teda neljapäeval vastu võtma, aga kolmapäeval töölt laekues logisin sisse oma postkasti ja ees ootas juba eelmisest õhtust pärinev kiri, et tal on väga piinlik, aga juhtus nii, et ta jõudis juba kolmapäeva hommikul Tallinnasse ja vajab hädasti peatumispaika.

Minul siis hakkas kohe paanika tekkima, et vaene poiss on terve päeva teadmatuses kuskil ringi hulkunud ja saatsin talle sõnumi, et ta teaks, et annan endst parima tema aitamiseks. See muidugi tähendas, et pidin ülikiiresti totaalses korralaeduses talle ruumi tegema hakkama ja samuti oli vaja pakkida kokku trenniasjad, sest ma ei tahtnud jälle ühte korda vahele jätta.

Mingil hetkel ta helistas ja jõudsimegi kokkuleppele, et saame korraks linnas kokku ja saadan ta enda juurde. Üksi. Oli muidugi paras leap of faith ja tema oma tagasihoidlikkuses oli valmis ka minu trenni lõppemiseni kuskil linnas konutama, aga mulle tundus liiga julm lasta tal õhtul kella kümneni suurte kottidega ringi kõmpida.

Seega tormasin nii kiiresti kui jõudsin linna, kus ootas mind ees kahemeetrine mees suure seljakoti ja kitarriga. Tutvustasin kiiresti ennast, juhatasin teda teel välja mõeldud kõige lühemate sõnadega õige bussi peale ja koju ning andsin võtmed pihku. Tema kirjutas veel mu juhised oma käe peale, sodis vahepeal maha ja siis spellisime olulisi nimesid uuesti ning siis jooksimegi taas vastassuunas. Oli küll imelik ja teadsin, et riskin väga paljuga, aga ei olnud ka erilist valikut.

Jõudsin isegi peaaegu õieks ajaks trenni, käisin nii tantsus kui kakluses ära ja siis liikusin rahulikult kodu poole. Teadsin, et ta oli õnnelikult kohale jõudnud ja seega võtsin endale hetke, et ta elu eesti kaasaegsete kokandusimedega magusamaks teha. Ei sundinud teda verivorsti või muud sellist sööma, aga ostsin mõned kohukesed ja martsipani. Talle päris meeldisid.

Koju jõudes pidin aga ukse pealt tagasi põrkama. Suur mees oli üle kuu aja jalas käinud matkasaapad eemaldanud ja hais tahtis hinge matta.

Õnneks ta sai sellest ise ka aru ja oli juba kõik aknad lahti teinud. Mul läks siiski veel mõnda aega, et oma nüüd parmesanihõngulise koduga taas kohaneda. Üritasin veel õhtul hilja olla hea host ja anda talle juhendeid päevasteks tegevusteks ning eluks Tallinnas ning saime üsna normaalsel ajal magama.

Hommik oli minu jaoks muidugi karm. Pidin astuma üle diagonaalis magama hiiglase toast välja, sest teisiti lihtsalt polnud võimalik. Riietusin nii kiiresti ja vaikselt kui oskasin, kuigi minu vältimatu puudrikolkimine ajas ta ikka korraks üles ja siis tuli ta suust midagi arusaamatut. Me ei saanudki kumbki aru, millises keeles see võis olla, sest ta on rahvuselt hollandlane. Niisiis mina läksin tööle ja tema jäi taas omapead.

Eks mul oli muidugi häbi ja paha, et ma ei saanud olla seekord parem host, aga lihtsalt oli tohutult kiire nädal ning ma püüdsin vastavalt võimalustele siiski ta elu võimalikult meeldivaks teha.

Teine õhtu läks oluliselt paremini. Ta oli iseseisvalt pärast tõsisemat magamismaratoni kodu lähedal metsa ja randa avastamas käinud ja minu hoiatusi ignoreerides ikka otseteid katsetanud, kuid midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Õhtuks oli meil plaan üheskoos Ahhaa keskusesse rändnäitusele minna. Nimelt tehakse seal tunniajane ekskursioon kottpimedas täiesti pimeda giidi saatel. Üheskoos käiakse siis valge kepi abil läbi kolm tegevuspaika. Esimene neist on Kadrioru pargi imitatsioon, teine adrnaliini lakke viiv üllatus ja kolmas on kohvik.

Muidugi palju nalja sai sellega, et meie valitud hetkel pakuti vaid eestikeelset ekskursiooni ja selleks, et mu kaaslane ka veidi matsu jagaks, pidin talle üle toa tõlkeid röökima, sest ei näinud ju, kus ta on. Igatahes, oli ülimalt huvitav ja jäime ropult rahule. Soovitaks kõigile, kes tahaksid õppida maailma teise pilguga vaatama.

Endal oli nii naljakas, kuidas ka siis, kui nagunii midagi ei näinud, automaatselt silmad kinni hoidsin. Ja kuidas pidevalt üksteise otsa koperdasime. Ja kuidas suunataju kadus ära. Ja samas kuidas meie mittenägevad giidid suutsid meile iga kell sujuvalt appi tulla, haarasid meid üle kere käperdamise asemel kohe küünarnukist ja suunasid vajadusel taas õigele rajale. Väga muljetavaldav.

Kuna me käisime seal vaid neljakesi, siis oli üsna mõnus ja rahulik, giididel oli aega meiega individuaalselt tegeleda ja küsimustele vastata ja hiljem, kui kohvikuharjutust läbi tegime, saime nende kohta päris palju teada ka. Samuti proovisime pimedas limonaadi topsi valada ja kuumale kohvile piima-suhkrut lisada. Ei läinudki kõige halvemini, kuid üks giididest sai teise süül meie eksursiooni ajal esmakordselt kuuma veega tõsiselt kõrvetada.

Meile kahele näidati ka pimedate laste raamatut, kus pildid olid erinevast materjalist ja ruumilised ning kõrval punktkiri.

Lõpuks juhtus ka midagi sellist, mida giidid vist tavaliselt ei tee ehk siis nad tulid välja valgesse meiega hüvasti jätma ning tunnistasid, et ka neil oli meiega väga tore, sest olime hea vaheldus kindlasti kohatult käituvatele teismelistele. Ja meil oli hea meel, et nad pühendasid meid oma ellu.

Õppisime ka ühe uue triki. Kas te teadsite, et kui olete juba mõnda aega pimedas viibinud ja siis hõõrute kahte suhkrutükki omavahel kokku, siis need hakkavad valgust tekitama? Me nüüd nägime. See oli ka ainus nõrk valgus kogu selle tunni jooksul.

Õhtu lõpuks käisime veel Kompressoris pannkooke söömas (muidugi) ja siis jalutasime läbi linna koju. Magama saime üsna hilja, aga nüüd õppisime vähemalt üksteist rohkem tundma ja mulle hakkas tunduma, et ma ehk ei olegi nii halb võõrustaja.