märts 21, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 25

Mu pisike! Nüüd oled sa liitunud juba double digits klubiga ehk kümnekuune. Minu beebi!

Viimane kuu on olnud ka eriliselt murranguline. Kui Eesti tähistas sünnipäeva ja Ukrainas algas sõda, kasvatasid sina endale vaikselt kolmanda hamba. Ka alla ja täpselt samas järjekorras nagu su vend. Järgmisel päeval aga tahtsid sa lausa kõike korraga teha ja õppisid ise istuma. Selleks liigud sa kõhuliasendist käpuli ja siis istukile. Lisaks hakkasid sa lõpuks roomama. Esimesel hommikul sõjaväelase stiilis, aga järgmisest päevast juba istudes, nagu ma kahtlustasingi. Üks jalg on sul ees kõver ja teine taga. Sa oled nagu üks armas S. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli samal päeval ka bla-bla ehk kõnearengu järgmine samm. Olin neid asju kaua oodanud ja veidi muretsema hakanud, aga sina lihtsalt ootasidki, kuni me kolimisega ühele poole saame. Nüüd ma tean taas, et sinuga on kõik hästi.

Esialgu liikusid sa vähe ja aeglaselt, aga iga päevaga natuke rohkem. Nüüd on sul ka tunduvalt huvitavam, sest sa saad sahtleid tühjaks teha ja ise valida, kus ja millega mängida. Vihmariided, hoidke alt! Enam ei ole sa minust nii sõltuv. Samas meeldib sulle nüüd mind taga ajada ja mu varbaid püüda.

Söömise osas aga teeme sinuga kaks sammu edasi, ühe tagasi või vastupidi. Sa kasvad, aga ei söö eriti või siis sööd ise ja oma tingimustel. Eelistad kive ja muud sodi. Sulle maitsevad verikäkk, pasteet ja mandariinid. Vahelduva eduga puder. Sa vihkad jätkuvalt banaane, kui need just kuskile muu asja sisse hästi peidetud ei ole. Sa armastad vett, aga surud selle tihti kogemata suust suure kaarega välja.

Sa armastad mängida mängu, kus sa annad mulle asju ja võtad need tagasi ning ajad taga venna mänguasju, teades hästi, et sa riskid füüsilise karistusega. Sellegipoolest jumaldad sa oma venda ja kingid talle kõige suuremaid naeratusi. Teie jutuajamised on nii armsad ja ka see, kuidas sa teda matkid ning tema sind.

Sa oled veidi häbelik ja mitte sugugi iga päev ei õnnestu meil su naeru kuulda, aga just Triibu on see, kes selle tihti vallandab. Samas oled sa hakanud ka aina rohkem kõva häält tegema.

Sa oled sellel kuul lõpuks saanud tutvuda ka rohkemate beebidega, sest oleme nüüd käinud paar korda avatud lasteaias ja mujalgi mänginud teistega ja sa vist ei ole veel otsustanud, mida sa arvad sellest kõigest. 

Ka kassidega püüad sa nüüd rohkem mängida ja kuigi sa oled jätkuvalt emmekas, on teil nüüd ka issiga omad tegevused. Näiteks just tema tohib sind toita. Enamasti. Mina võiksin sinu meelest vist ainult oma liistude (loe: tisside) juurde jääda.

Igatahes, meil on väga põnev jälgida su maailma avastamist. Esimesi kordi õues maas pärast eelmist suve. Rõdul ja mängutoas ringi tuuseldamist. Teistega suhtlemist. Sinu reaktsioone. Ma loodan, et oskame pakkuda sulle parajalt tuge, et sa julgeksid uurida ja katsetada, aga ka piire, et sa haiget ei saaks.

Armastusega,
Emme

Pissi-kaka jutud

Ma nüüd "kogenud" emana loen aeg-ajalt beebigruppide postitusi suure muigega ja hoian end tagasi, et mitte sarkastiliselt vastata. Nõu anda võin vabalt, aga vahel on naljakas mõnda asja lugeda. Nt hiljuti keegi kirjutas, et otsib soovitusi, kuhu oma varsti kindlasti roomama hakkav tegelane kinni panna, et ise pissil käia või süüa teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda vaja peaks olema. Kodu peaks olema lapse jaoks võimalikult turvaline ja siis pole vaja neid kuhugi kinni panna. Arutasime seda täna kahe lapse emast sõbrannaga ka ja ta oli sama täheldanud. Lapse saamisega võibki privaatsusele head aega ju öelda ja igasugused varasemalt öökima ajavad asjad muutuvad argipäevaks. Kindlasti on siin ka erandeid, ütlen ennetamaks, et juhuslikult keegi siia Iuu karjuma ei tuleks ega rinnale taoks väitega, et tema küll end käest ei lase ega standardeid ei langeta. Minu elu on küll muutunud ja ma üldse ei kurda :)

Nt meie kolmene on nüüd õppinud ära kakanaljade väärtuse ja säras täna oma uute teadmistega, teavitades lasteaia rühmakaaslast tema isa juuresolekul: du är en bajskorv (sa oled kakajunn). Jube uhke ema tunne oli. Not.

Aga muus osas, kui ma vanasti ei kujutanud ettegi, et võiksin elukaaslase juuresolekul vetsuust lahti hoida, siis nüüd võiks selle minu poolest hingedelt maha tõsta. Oleks vähem jalus. Hoiame seda peamiselt paigal vaid külaliste tarbeks. Jah, sellised jälgid tegelased me olemegi. Aga kui sa oled juba kellegi ees endast inimese ja igasugust muud kraami välja pressinud - korduvalt - siis mis neist muudest normaalsetest toimingutest häbeneda. Lisaks on ju parem lastel silma peal hoida, kui uksi ei sulge ning siis ei jää ka kedagi ukse taha nutma. Tulevad kaasa, kui tahavad. Triibu lausa kiidab mind hea töö puhul ja üritab potti piiluda samal ajal, kui mina püüan kakada. Ma seda küll püüan takistada, aga niivõrd-kuivõrd edukalt. 

Eile oli aga eriline messy päev, mis vist läheb ajalukku. Vähemalt lähiajalukku. Kõigepealt tahtsime minna kodu lähedale farmi lambaid vaatama. Mõtlesin, et proovime kõige otsemat teed läbi metsa minna ja panin Kõhutantsija enda külge, et võimalikult lihtne liikuda oleks. Triibu tuli rattaga ja Lemmik tassis kõike ja kõiki, mida vaja. Aga... ma ei arvestanud, et meil sadas reedel kergelt vihma. Kõigepealt kukkus Triibu. Siis aga tuli meil ette võtta suurem laskumine, nii et palusin tal minu käest kinni hoida ja läksime hääästi ettevaatlikult tee kõrvalt, kus paistis vähem libe olevat, aga kulus vast murdosa sekundist, kuni me kõik kolm pikali olime. Mina maandusin nii perseli, nagu multikates - mudamärjaks said nii jope, kleit, sukakad, aluspesu ja isegi pepu. Triibu nuttis ehmatusest. Mina naersin. Igatahes tuli meil tagasi koju pöörduda, et vähemalt mina saaksin riided ära vahetada. Katse kaks läks edukamalt. Meil oli tore väike ettevõtmine, kuni tagasiteel Triibu otsustas, et tal on vaja mingit maja ehitada. Kuniks märkasin, et ta mudib ja uurib kuivanud koerakakat. 

Kuni ma otsisin välja märjad salfakad, avastasin, et ta oli põlvili olnud hoopis vedelama sita sees ja oi, kui tore oli kõike seda kasida. Hea, et ma enam hormonaalne rase ei ole. Mudiu oleks pidanud vist lapse hülgama :)

Aga see pole veel kõik! Päev lõppes sellega, et Kõhutantsija tõmbas mu pluusi dekolteest eemale ja oksendas sinna vahele. Nagu lennukis oksekotti. Glam life missugune!

märts 09, 2022

Uue kodu võlud ja valud

Aeg läheb ikka kuradi kiiresti. Oleme nüüdseks juba kuu aega uues kodus sees elanud ja kuigi ma ikka veel ei oska siin kapiuksi õigelt poolt avada ega tea, kus kõik asjad on või kuhu teisi panna, siis vana kodu osas tekkis hästi ruttu võõra kodu tunne ja uuest sai kodu. Algus on tegelikult väga sujuvalt läinud. Triibu leidis paari päevaga uue bestika ja me oleme tema emaga ka sõpradeks saanud. Lisaks selgus, et üks mu kolleeg elab täpselt kolm korrust meie all identses korteris. Oleme suhteid üles soojendanud ka ühe vana tuttava emaga, kellega eelmisel nädalal kokku põrkasime ja avastasime, et oleme mõlemad taas beebidega kodus ja praktiliselt naabrid - taas. Ehk siis esimesed kohalikud tuttavad on olemas ja suuresti vanadest taasvastatud varudest.

Kodu enda osas aga veetsime paar esimest nädalat hullult kastimajandusega võideldes ja nüüdseks ongi vaid paar kingakasti jäänud pluss raamatud jms keldris, millele meil veel head kohta ei ole. Nii naljakas, kuidas meil on kaks tuba rohkem ja ometi ei leia asjadele kohti. Leidsime aga omale uue diivanilaua - täpselt samasuguse nagu meil Eestiski. Siiani ajab muigama. Leidsime ka uue söögilaua. Ja siis veel ühe. Vanale leidsime huvilise ja saime sellest ka lahti samal ajal, kui Lemmik teel uuele järgi oli. Nimelt see oli veidi liiga retsitud ja sain sealt kohe pinnu. Ei tundunud väga lapsesõbralik.

Igatahes, siin on asju, mida ma naudin kui ka neid, mida ei mõista ega oska hinnata. Mulle meeldib, et ma näen taas magamistoa aknast välja ja päikeseloojanguid. Mulle meeldivad me rõdud - eriti praegusel hästi päikeselisel perioodil. Meeldib et sooja vett saab kiiresti kraanist. Meeldb meie kubu kuju. Mulle meeldib meie ruudukujuline elutuba tihti esinevate triipude asemel. Mulle EI meeldi, et meie maja prügimajandus ei ole meie majas ja käruruum on kunku, kus paar käru käivad lausa kõrgel riiulil ja teisi peab nihutama väga täpselt, samal ajal last ja rasket ust hoides, et enda oma kätte saada. Seega me seda hetkel ei kasuta. Liiga ebamugav, kui üldse kohta on. Meie köögikappidel on käepidemete asemel küüsi kahekorra veeravad augud. Meie telekasein on veidi liiga kaugel, kuigi nüüd see mind enam ei häiri. Meil on mõned totakad minikoridorid. Seda ruumi oleks saanud paremini kasutada. Koridor vannitoas - halloo!? 

Meil on luksuslikud kaks dušši ja vann ja ometi oli meie jaoks vana ainult vanniga vannituba praktilisem. Jah, ma saan hambaid pestes võtta suu vett täis ühes vannitoas ja sülitada teises, aga ühte dušši pole ma veel kordagi kasutanud ja ei näe ka end seda tegemas. Mõelda võiks ju, et mugav on ise käia samas vannitoas duši all ja panna laps(ed) vanni, aga see ei tööta, kui dušinurgal on piimklaas ja lapsi ei näe. Vannis aga pesta end ka ei taha, sest seal pole mingit pritsmekaitset ja see vann ise on mingi basic madal jura. Millal meil üleüldse kolmekesi korraga pesus käia vaja peaks olema? Meil on igas magamistoas sisse ehitatud kapid, aga nende sisudeks on mingid metallsõrestikuga kastirisud. Lisaks teevad need kohati sisustamist keerulisemaks ja meie magamistoas eelistaksin suuremat kappi, aga pole ruumi. Ruumi pole seal ka suurele kummutile, mis nüüd elutoas elab. Samas mahub sinna ritta vabalt võrekas, meie voodi, öökapike, pesurest, riidekapp ja jääb isegi kõndimisruumi. Südamest vihkan ma aga meie esikukappi, mis on millegipärast tehtud veidi kitsam kui võiks ja seal ripuvad asjad üksteise taga. On küll mingi väljatõmbamise süsteem, aga pole ka sellest abi. Ma ei jõua ära oodata, et me saaksime sealse riputamispuu teistpidi keerata. Vajadusel ka kapi suuremaks ehitada.

Vanad omanikud jätsid meile veidi ebameeldivaid üllatusi. Ma saan aru, et kõik ei ole ehituseksperdid, aga kuidas sa elad seitse aastat, eelmiste omanike kasutamata kaabliümbrised seinas, tilkuvad kraanid igal pool ja laelambid, mis ausõna peal ripuvad? Meie vanasse koju ei jäänud ühtegi sellist üllatust maha. Pigem olime me ise korda teinud kõik, mis vähegi häiris. Suures plaanis aga on see korter täitsa okei. Naabritest aga ei tea me veel midagi. Pole kuu aja jooksul kohtunud isegi nendega, kellega meil üksed kõrvuti on. Küll aga teame, kes meie all elab ja Eros käis nende samasugusel kassil oma algatusel külaski.

Enne sisse kolimist õnnestus meil kiirkorras ka täpselt üks sein ära värvida ja mu süda sai rahu. Nüüd hakkame vaikselt edasivärvimist planeerima, mis on muidugi raskem koos mööbli ja laste ja loomadega, aga me lihtsalt ei jõudnud enne rohkem. Nüüd aga tuleb mõned testvärvi laigud taas üle värvida ja üleüldse tahavad seinad väga värskendust, kuigi magic sponge aitas juba kõvasti. Ma ei tea, kui palju suvalisi jälgi, pastakatriipe ja tatikolle ma seintelt maha nühkinud olen. Lisaks avastasin armastuse pahteldamise vastu ja enam ei karju seintes pesakonnad suuri musti auke.

Lapsed on harjunud. Kassid on harjunud. Meie ise oleme ka nüüd juba stressilangusperioodis ja saame taas pulmadele ja muule elule keskenduda.

Ahjaa - meie ilusas rahulikus edukate perede rajoonis on mingi hull naaberpoe omanik. Tal on mingi pankrotikaupade pood, kus suvalist sodi nii palju, et ma ei leidnud teda ennast tükk aega üleski ja ometi on tal ukse peal - veel eraldi eesti keelde tõlgitud silt, mis hoiatab, et vargad saavad valu. Eesti keeles aga "Vargad tulistasid. Häiritud omanik." Kõlab nagu mingi geto ja proovisin seda talle ka selgitada, aga ta pani väga süütu näoga mulle mingit rassistlikku jama vastu sellest, kuidas Ida-Euroopast on palju vargaid ja nad peavad teadma, et siit ei saa karistuseta. Oleks siis, et ta müüks midagi väärtuslikku, aga pigem tundub ta olevat selline hoarder tüüp. Igaks juhuks ma lapsi - ka nõbusid - sinna üksi ei lase ja isegi pelgan veidi. Eestikeelne silt häiritud omanikust tundub rohkem tõele vastavat kui ta originaalmõte.

märts 03, 2022

Preilist prouaks 7

Ehk kutse pittu.

Nüüd vist saan ka sellest teemast rohkem rääkida, sest kutsed on välja saadetud. Meie pulm ei tule suur, nii et kui sa seda loed ja pole kutset saanud, siis ära palun võta isiklikult. Kui meie eelarve oleks piiramatu, siis oleksime me kutsunud ehk rohkem inimesi ja ehk ka sind, aga võib-olla ka mitte. Üleüldse, praegusel ajal tundub nii imelik kutsuda kedagi kuhugi. Palun tule meie pulma, kui a)pandeemia lubab ja b)sõda pole hakanud. See tundub kui jube halb nali ja ma poleks kunagi arvanud, et selle teise võimalusega üldse arvestama peaksin, aga nüüd me siis olemegi seal. Sõda. Päris relvade ja surmadega sõda. Ma siiski loodan, et see saab ruttu läbi ja Ukraina säilitab oma iseseisvuse suuremate kaotusteta, aga ma nüüd juba veidi kardan. Ka Eesti pärast ja mõtlen, kas ehk meiegi siin Rootsis peaksime kuidagi tagalat kindlustama. Aga las ma praegu unistan veel edasi rõõmsamatest asjadest.

Me tahame, et meie pulmas oleksid meiega ainult lähem perering ja need sõbrad, kes on läbi aastate alati meie kõrval ja meie jaoks olemas olnud. Ei ühtegi lehma lellepoega ega vana tuttavat vaid sellepärast, et viisakas oleks. Olen ka palunud jätta koju oma uued kaaslased, sest meie pulm ei peaks olema aeg esmatutvusteks. Ootame sinna vaid inimesi, keda hästi tunneme ja armastame koos meiega rõõmustama ja tähistama. Vahel ma muidugi mõtlen, et kas peaksime veel kutsuma seda või teist, aga ei. Aitab. Ruumitäitjaid me ei vaja. Pigem las olla siis veidi vähem kui rohkem.

Mul on nii hea meel, et saime enamik kutseid ise käest kätte üle anda ja juba ka nii palju positiivset tagasisidet. Muidugi enamiku jaoks ei olnud see üllatus. Ehk vaid sugulastele. On olnud ka nii mitmeid toredaid reaktsioone. Samas on minu üllatuseks mõnelt poolt olnud täielik vaikus. Nagu halloo! Pulm on üsna tähtis üritus pruutpaari jaoks. Võta end kokku ja vasta vähemalt viisakalt. Nii mõnigi sõbranna aga plaanib  juba õhinal oma riietust pea samasuguse põhjalikkusega nagu mina enda oma. Muide, ma peaksin juba ülehomme oma kleidi kätte saama - pea kuus kuud liiga vara, aga siis on vähemalt olemas ja kui ma just eriti osavaks dieedi ja trennipiffiks ei hakka, siis vast väga seda muuta ka ei tule.

Kutsed ise aga olid üllatavalt keeruline ja üsnagi kallis operatsioon. Millalgi suvel hakkasin googeldama ja Pinterestis kaevama ideede saamiseks. Enamik nähtust ei kõnetanud mind üldse. Praegu on hästi palju lillelisi kutsepõhju moes ja sama käib ka pulmaveebide kohta, aga need ei meeldi ei mulle ega ka Lemmikule. Samas tema on rahul, kui mina olen rahul. Tüüpiline peigmeeste värk eks :)

Uurisin ma igatahes nii eesti kui ka välismaa tegijaid ja suhtlesin mitmega. Pulmakorraldaja jagas ka soovitusi, aga kuidagi ükski ei suutnud mulle pakkuda täpselt seda, mida ma vaimusilmas ette kujutasin minu soovitud hinna ja teostusajaga. Lõpuks andsin järele värvi osas ja ehk tuligi ilusam kui mu esialgu plaanitud tumehall. Meie kutse on musta ja türkiissinisega. Ei üllata vist neid, kes mind rohkem tunnevad. Odav see ka ei tulnud ja kartsin väga, et Hiinast tellides see lihtsalt ei jõua kohale jõuludeks, aga lubati kolme nädalaga ja tulid tegelikult hoopis kuue päevaga. Ma olen siiani väga positiivselt üllatunud nii kiiruse, teeninduse kui ka kvaliteedi osas. Samas ma nägin ise ka nendega ikka kõvasti vaeva, sest loobusin ette antud disainist ja tegin sisu ise. Selleks läks vaja üsna mitut programmi.

Kui keegi tahab ka ise proovida, siis mina kasutasin Canvat kujundamiseks. See on üsna lihtne ja seal on juba palju malle. Ka mina valisin ühe, aga lõpptulemus ja minu mall on nagu siga ja kägu - tundmatuseni muutunud. Kui küljendus ja tekst said paika, siis tuli see veel kahte keelde tõlkida. Lisaks tahtsin ma teistsugust raami, kui Canvas tasuta saada oli. Lõpuks leidsin ühe meeldiva Pixabayst, aga millegipärast ei saanud ma seda alla laadida. Proovisin mitmeid kordi ja kulutasin terve ööpäeva sellele, kui järsku taipasin Lemmiku arvutiga proovida. See lõpuks töötas. Järgnes kerge põlve otsas nikerdamine Paintis, sest mul ei ole hetkel ligipääsu InDesignile, aga sellel mallil olid mitmed raamielemendid üksteisele nii lähedal, et ma ei saanud isegi croppimisega soovitud tulemust. Seega tuli appi Paint, mis lasi mul teise kujunduselemendi valgega üle värvida. See aga rikkus ära mu taustata raamifaili. Järgmisena tuli appi mingi interneti tööriist, mis aitas taas tausta eemaldada ja oligi aeg mall Canvasse laadida ning kutsele ilusasti paigutada. Iseenesest pole keeruline, kui seda regulaarselt teed, aga ma ikka veidi kulutasin närvirakke. Veel mõned testid ja värvikatsed ja valmis ta oligi. Lõpuks aga vahetasime ikka veidi taustavärvi, sest kutsetetegija küll katsetas värviprinti, aga see tuli nii kole, et meil oli lihtsam valida ta lähim sarnane olemasolev sinine paber. Seda ümbritseb must pitsümbrik ja sinine lipsuke. Ja nii tore oli neid kutseid kokku panna. Tekstiinimesena muidugi veetsin ma päris kaua aega kutsele õigeid sõnu valides. Siia ma ehk laon neid üsna hoolimatult ritta, aga kui sul on vaid üks väike ruuduke ruumi ja sealne tekst peab olema maitsekas, meie moodi ja samas selgelt arusaadav kolmes keeles, siis see on paras pähkel. Googeldasin muidugi ka inspiratsiooniks, aga igasugused klišeed viskasid kiiresti üle. Pealegi ei sobinud igasugune nimede käänamine meie kutse formaadiga.

Lisaks kutsele panime püsti ka kodulehe, kus on kirjas palju kasulikku lisainfot, mis kutse ruudule ei mahtunud ja taas kolmes keeles, sest rahvusvahelise pulmaga on ju hea jagada soovitusi reisimiseks, ööbimiseks, vaba aja veetmiseks, parkimiseks - you name it! Lisaks on seal meie tutvumislugu, osavõtust teavitamine ja tulevikus pildid jms. Pulmakodukaid pakkuvad ettevõtted pakuvad ka lahendusi kinginimekirjadeks jms, aga ma ei suuda siiani otsustada, kas ja mida me üldse sooviksime, rääkimata valmis shopping listidest. 

Igatahes, loodame väga, et kõik kutsutud saavad osaleda ja meiega koos tähistada. Kui aga keegi vajab soovitusi kutsete tegija osas, siis küsige ja jagan lähemat infot.