Ma nüüd "kogenud" emana loen aeg-ajalt beebigruppide postitusi suure muigega ja hoian end tagasi, et mitte sarkastiliselt vastata. Nõu anda võin vabalt, aga vahel on naljakas mõnda asja lugeda. Nt hiljuti keegi kirjutas, et otsib soovitusi, kuhu oma varsti kindlasti roomama hakkav tegelane kinni panna, et ise pissil käia või süüa teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda vaja peaks olema. Kodu peaks olema lapse jaoks võimalikult turvaline ja siis pole vaja neid kuhugi kinni panna. Arutasime seda täna kahe lapse emast sõbrannaga ka ja ta oli sama täheldanud. Lapse saamisega võibki privaatsusele head aega ju öelda ja igasugused varasemalt öökima ajavad asjad muutuvad argipäevaks. Kindlasti on siin ka erandeid, ütlen ennetamaks, et juhuslikult keegi siia Iuu karjuma ei tuleks ega rinnale taoks väitega, et tema küll end käest ei lase ega standardeid ei langeta. Minu elu on küll muutunud ja ma üldse ei kurda :)
Nt meie kolmene on nüüd õppinud ära kakanaljade väärtuse ja säras täna oma uute teadmistega, teavitades lasteaia rühmakaaslast tema isa juuresolekul: du är en bajskorv (sa oled kakajunn). Jube uhke ema tunne oli. Not.
Aga muus osas, kui ma vanasti ei kujutanud ettegi, et võiksin elukaaslase juuresolekul vetsuust lahti hoida, siis nüüd võiks selle minu poolest hingedelt maha tõsta. Oleks vähem jalus. Hoiame seda peamiselt paigal vaid külaliste tarbeks. Jah, sellised jälgid tegelased me olemegi. Aga kui sa oled juba kellegi ees endast inimese ja igasugust muud kraami välja pressinud - korduvalt - siis mis neist muudest normaalsetest toimingutest häbeneda. Lisaks on ju parem lastel silma peal hoida, kui uksi ei sulge ning siis ei jää ka kedagi ukse taha nutma. Tulevad kaasa, kui tahavad. Triibu lausa kiidab mind hea töö puhul ja üritab potti piiluda samal ajal, kui mina püüan kakada. Ma seda küll püüan takistada, aga niivõrd-kuivõrd edukalt.
Eile oli aga eriline messy päev, mis vist läheb ajalukku. Vähemalt lähiajalukku. Kõigepealt tahtsime minna kodu lähedale farmi lambaid vaatama. Mõtlesin, et proovime kõige otsemat teed läbi metsa minna ja panin Kõhutantsija enda külge, et võimalikult lihtne liikuda oleks. Triibu tuli rattaga ja Lemmik tassis kõike ja kõiki, mida vaja. Aga... ma ei arvestanud, et meil sadas reedel kergelt vihma. Kõigepealt kukkus Triibu. Siis aga tuli meil ette võtta suurem laskumine, nii et palusin tal minu käest kinni hoida ja läksime hääästi ettevaatlikult tee kõrvalt, kus paistis vähem libe olevat, aga kulus vast murdosa sekundist, kuni me kõik kolm pikali olime. Mina maandusin nii perseli, nagu multikates - mudamärjaks said nii jope, kleit, sukakad, aluspesu ja isegi pepu. Triibu nuttis ehmatusest. Mina naersin. Igatahes tuli meil tagasi koju pöörduda, et vähemalt mina saaksin riided ära vahetada. Katse kaks läks edukamalt. Meil oli tore väike ettevõtmine, kuni tagasiteel Triibu otsustas, et tal on vaja mingit maja ehitada. Kuniks märkasin, et ta mudib ja uurib kuivanud koerakakat.
Kuni ma otsisin välja märjad salfakad, avastasin, et ta oli põlvili olnud hoopis vedelama sita sees ja oi, kui tore oli kõike seda kasida. Hea, et ma enam hormonaalne rase ei ole. Mudiu oleks pidanud vist lapse hülgama :)
Aga see pole veel kõik! Päev lõppes sellega, et Kõhutantsija tõmbas mu pluusi dekolteest eemale ja oksendas sinna vahele. Nagu lennukis oksekotti. Glam life missugune!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar