august 26, 2020

Kirjad Kahele Triibule 45

 Oo, mu kallis!

Nüüd vist ongi käes see aeg, kus sa meie kannatuse eriliselt proovile paned. Kahjuks sa arvatavasti seda ise ei mäleta ajaks, mil sinust lapsevanem saada võiks. Niisiis ma panen kirja. Võta heaks :)

Laupäeval käisime me ühe tuttava Rootsi-Eesti perega Skansenis. Me polnud ammu kohtunud ja kuna nende peres kasvab sinust mõni nädal noorem neiu, tundus olevat tore mõte kohtuda, esimesi lasteaiamuljeid vahetada ja niisama jutustada.

Alguses oligi kõik hästi. Sina särasid nagu sinu puhul tavaline ning ronisid igal pool koobastes ja ajasid isegi kukke taga. Mingil hetkel aga hakkas jonn aina rohkem päevakorda kerkima, kuni sai selgeks, et enam ei anna kojuminekut edasi lükata. Sul oli ehk veidi nälg ja uni, aga sellist käitumist me varem polnud näinud. 

Kõigepealt pidin sind pika maa süles tassima. Kui siis lõpuks su kärusse siiski vägisi panime, siis sa vastasid end kreeka E-ks väänamisega ning rippusid nii üle käru külje alla kohe mitusada meetrit. Muidugi samal ajal röökides. Kui me aru saime, et seekord sa vist ise kohe järele ei jäta, olime sunnitud su üle pika aja ka õlarihmadega kinnitama. Sa nutsid isegi bussis, kuigi see on sinu jaoks tavaliselt üsna põnev ja äge kogemus. Seni, kuni ma su kaheks peatusevaheks siiski kärust välja sülle võtsin ja sa ühe võõra tädiga flirtida said. Muide, "tädi" on su üks uuemaid sõnavara täiendusi. Ka bussist väljumise järel pidin ma su autoni kandma ning seal uinusid sa kiiresti, aga üsna valel ajal.

Täna aga tegid sa uue jonnirekordi ja meil ei ole aimugi, mis selle põhjustas. Taustsüsteem muidugi ei ole ka kiita. Sul oli jonnine öö ning varajane hommik, mis jätkus sõjaga kingade jalga panemise teemal ja sellega, et sa ei olnud nõus ühtegi sammu lasteaia suunas tegema ega seal mu sülest lahkuma. Sel nädalal oled sa juba kaks korda meist sinna nutuga maha jäänud, kuigi eile õpetajad saatsid viis minutit hiljem foto rõõmsalt mängivast sinust. Mina aga saan sind kandes korraliku trenni tehtud. Jällegi, see oli vaid soojendus ning kulminatsiooni saabumise osas pole ma veel üldse kindel.

Pärast tööd ja lasteaeda oli meil sinuga mõnus esmakordselt lusikaga arbuusi söömise tund ning seejärel arvasin, et võiksime teha jalutuskäigu heasse pitsakohta, et end veidi sirutada. Mõeldud-tehtud! 

Sa vaatasid terve tee pitsarestosse huviga ringi, näitasid meile iga autot, puud ja tädi. Kohale jõudes aga tundusid sa omadega üsna läbi mis siis, et kodus olid sa rõõmsalt skanneerinud: pipa! pipa! (uus versioon pitsast). 

Kui pitsad lauda toodi, võtsin su kärust välja. Sa keeldusid kohe lastetoolist, seisid ehk pool minutit minu kõrval pingil ning siis tahtsid avastama minna. Kingi me sulle jalga panna muidugi ei tohtinud. Sõiduteele minemise takistamine, keelamisest rääkimata, teenis ära nutuhoo. Niisiis issi lubaski sul sokkis tänaval ringi joosta veidi. 

Sa ei võtnud ampsugi pitsat ning issi pidi enda oma, sind kandes sööma, sest paigal sa ei püsinud ja sul üksi ringi joosta ei oleks olnud turvaline. Lõpuks olid sa ikkagi nii kuri, et pakkisime ülejäänud pitsa kaasa. Pidime sul siiski veel enne mähkme ära vahetama, sest vana oli lekkinud. Sa karjusid nagu ratta peal ning väänlesid kogu jõust. Minul üksi jääb hetkel sinu kontrollimiseks jäsemeid ja jõudu puudu ning ka issiga kahekesi on sulle uue mähkme jalga saamine või su kärusse panemine, kui sa seda ei taha, paras ooper, täis ilu- ja jõunumbreid. Peamiselt siiski neid viimaseid.

Kärust keeldusid sa tagasiteel kategooriliselt ja ka süles nutsid ning vingerdasid kogu jõust suurema osa teest. Kandsimegi sind koju kaks kilomeetrit süles, mina sellest suurema osa. Õnneks viimase kilomeetri ajal tegid sa koostööd, aga see-eest esimene kilomeeter tundus kui viis. Mitte miski sind ei lohutanud. Ka süles pidi sind kandma ainult teatud viisil ning ma ei imestaks, kui sul homseks hääl ära on. Ma väga loodan, et sellest ei saa uus normaalsus, sest üksi ma niimoodi sinuga küll hakkama vist ei saaks väljaspool kodu.

Samas ehk ongi asi osaliselt selles, et nüüd juba kolmandat nädalat jutti käid sa iga päev lasteaias ning sel nädalal juba pea täispäevi. Varem oled sa meist ju vaid aeg-ajalt mõne tunni kaupa eemal olnud. Teiseks olid sa väsinud tõenäoliselt ning kolmandaks, kohutavad kahesed ei hakka ju kohutavaks täpselt kaheseks saades.

Ära saa valesti aru! Ma ei pea sind kohutavaks. Sa oled jätkuvalt minu armas kallis poja ning sul on õigus ka vahel kurb või kuri olla ning seda välja näidata. Lihtsalt see on üsna kurnav ning frustreeriv, kui miski ei aita. Õnneks on sinuga siiski palju toredaid hetki. 

Sa näiteks hetkel oled hästi õpihimuline. Sa tood pidevalt mulle raamatuid ning nõuad, et ma ütleksin, mis on pildil. Uuesti ja uuesti, aga erinevas järjekorras. Vahel on see nagu mõni mänguautomaat, mis testib reaktsioonikiirust ja kus peab kiiresti ning korrektselt vastama. Aga ma saan aru, et sa lihtsalt kinnistad nii teadmisi ning üllatad mind tihti, kui hästi sa aru saad ning oma teadmisi ka muudes kohtades rakendad. Või mäletad. Täna näiteks nägid sa, kuidas auto ootas garaaži sisenemist. Ma seletasin sulle samal ajal, mis toimub. Ning hiljem, kui uuesti samadest garaažidest möödusime, siis olenemata oma suurest pahast tujust, sa tundsid need ära ning näitasid igale garaažiboksile, nagu sa tahaksid midagi öelda või teaksid, et nende taga on autod.

Sa oled ka hakanud vett nautima. Õues. Sa jooksed ise basseinides ning järves sisse-välja ning turnid piiretel. Samas su armastatud vanni minemisest on saanud draamaauhinda vääriv etendus.

Aga okei. See on juba isegi pikk kiri.

Armastan sind ikka!

Sinu emme

august 24, 2020

Käbi kännust kaugele ei kuku?

Ma olen kindel, et me kõik võtame asju oma vanematelt üle - olgu need siis kombed ja harjumused, maitseasjad või teadmised. Kindlasti palju muud ka. Samas kui sarnased me siis lõpuks ikka välja kukume või kui sarnaselt kukkuda tahamegi? Igaüks tahaks ikka ise omaette isiksus olla, mulle tundub.

Natuke sellega seoses on huvitav see, kuidas vanemad võivad seada meile teistsugused standardid kui endale. Värske näide:

Mu isa lambist küsib, et millal Lemmik minust ausa naise teha kavatseb? Ja lisab kohe ähvarduse muidu ta kaela kahekorra keerata. Nii armas ja naljakas eks! Mkm. Minu meelest mitte. Ühest küljest on imelik kuulda sellistest ootustest mehelt, kes ei tea täpselt, mitu last tal endalgi on, veel vähem olles osalenud nende kasvatamises või teinud nende emadest "ausad naised". Ühest küll tegi, aga samal ajal tegi ta lapsi mujalgi. Vaat siis standardeid! Samas feministlik pool minust läheb turri juba mõtte peale, et on vaja kellegi isase ainuisiklikku otsust, et ühest naisest - veel enam, minu emast - ausat naist teha. Ka siis, kui mina sündisin, ei olnud enam kiviaeg ja ta sai minu meelest väga hästi ka üksi hakkama, rääkimata seaduslikust abielust. Lemmikust paremat partnerit aga ei oskaks ma tahtagi, abielu või mitte. Ja üleüldse on meie pere asjad ainult meie pere asjad.

august 19, 2020

Kirjad Kahele Triibule 44

 Mu kallis,

Sa oled nüüd juba üle nädala lasteaiapoiss. Meie ebaõnnestunud koos söömisele ja magamisele on järgnenud neli iseseisvat lühendatud päeva, aga igaüks neist on olnud pikem kui me koos seal veedetud päevad ja ainult ühel päeval olid sa olnud natuke kurb ning seda ka magama minnes. Muul ajal tundub, et sulle väga sobib see uus elu.

Ma ei tea, kas see on seotud sinu vanuse või lasteaiatee algusega, aga sa näitad aina enam välja, et sa tahad ise kõige üle otsustada ning kui peab kellegi sõna kuulama, siis pigem issi. Emme ei tohi sind vanni panna ja sa armastad vanni. Ei tohi me su hambaid pesta. Ei tohi mähkmeid vahetada. Sa röökisid, kui ma ei lubanud sul oma jala peal olevat villi nokkida. Ja sa oled omandanud klassikalise oskuse end makaroniks visata, kui püüame sind sülle võtta. Samas nõuad sa süles kandmist tavapärasest rohkem. Ka siis, kui sa tahad näiteks oma aias kiikuma minna. Öösel aga kui ma ei ole nõus sulle piima andma, siis lähed sa hoopis isse kaissu ja seda nalja pole veel varem juhtunud.

Teisest küljest on aga päris tore periood. Sa tahad kogu aeg koos raamatuid vaadata ning nõuad, et me nimetaks sealseid asju. Ning sa said pihta pusledele, nii et neid paneme ka kogu aeg kokku. Või loobime laiali. Sa õppisid õhumusisid tegema, kuigi suure osa ajast laksad sa lihtsalt endale vastu vahtimist. Sa õpid järjest uusi sõnu. Praegu näiteks korrutad sa midagi, mis kõlab nagu å nej! (oh ei!), aga meie seda väljendit ei kasuta ning see sigines su sõnavarasse juba enne lasteaeda. 

Sa oled jätkuvalt üks suur suhtleja, aga valid pigem lapsevanemad kui lapsed, püüdes neid igasuguste asjade ning oma lakkava naeruga ära osta. Tegelikult on see päris lahe. Meie aia Linusega norid sa aga igal võimalusel naljaga pooleks tüli või teete te koos lollusi. Suuremat iidolit sul vist hetkel ei ole kui tema.

Nii me siin naudime kuumasid suveilmasid, käies igal võimalusel järve ääres end jahutamas ja täna tulid sina ka enda kohta erakordselt kaugele vette ning hiljem ei tahtnud enam kuidagi ära tulla, endal huuled sinised. Äkki homme õnnestub veel ujuda ja äkki sa oled nõus minu süles ka reitest sügavamale tulema. Elame näeme. Elu sinuga ei ole igatahes kunagi igav.


Armastusega,

Emme 

august 16, 2020

Pretty perfect birthday

Ma ei tea, kas ma olen siin sellest teemast varem kirjutanud, aga ma olen jätkuvalt suur sünnipäevade fänn. Muidugi ei oota ma eriti vananemist, kuigi uue kümnendi keskel on seda stressi ka vähem. Mulle lihtsalt jätkuvalt meeldib, et on üks päev aastas, mida saan enda omaks lugeda ning mil ühendust võtavad ehk ka need, kellega muidu harva suhelda jõuab. Mulle meeldivad üllatused ja pidude korraldamine. Ma armastan nii kingituste tegemist kui saamist - tingimusel, et kingitusest kumab läbi, et see just mulle mõeldud on. Samas rahalise väärtusega pole sellel midagi pistmist. Sel aastal aga tahtsin ma sünnipäevaks lihtsalt ühte toredat stressivaba päeva oma väikese perega. Ei viitsinud ma midagi korraldada või pigem stressata, et kõik õigeks ajaks valmis saaks ning siis küüsi närida, millal inimesed kohale suvatsevad ilmuda. Tavaliselt olen ma tund enne peo algusaega ikka valmis, aga kui siis esimesed külalised ka alles kahe tunni pärast saabuvad, siis jõuan ma enne närvi tihti minna. Seega jätsin ma igasugused peod ära - üks vähestest kordadest mu elus. Muus osas aga ka tundub, et aasta aastalt lähevad sünnipäevad aina casualimaks - heas mõttes.

Tänane päev tervitas meid imelise ilmaga. Päike säras ja temperatuuri oli kolmekümne kraadi ligi. Üldse tuleb mulle meelde oma 33 aasta kohta vaid üks vihmane sünnipäev ning hunnikus tõelisi suvepäevi. 

Mulle meeldib tegelikult tähistamist alustada juba pärast südaööd, mil ma tegelikult sündinud olen. Eile aga ei suutnud me kuidagi otsustada elukaaslasega, kas kingitused tulevad öösel või hommikul. Lõpuks otsustasime hommiku kasuks ning suutsime õige momendi üldse maha magada. Vaatasin kella kaks minutit enne ja siis juba kuus minutit pärast, aga polnudki hullu. Kui meenus, siis tegime väikesed sünnipäevamusid ning vaatasime Shieldi finaali edasi.

Hommikul lasti mul sisse magada. Pärast seda, kui olin end korraks siiski kell viis üles vedanud, et hommikuinimesest Triibu käest õhtusöögist lauale jäänud terariistad ära korjata. Kui aga uni päriselt ära läks, siis pidin voodis ootama, kuni mulle tuuakse poolik tort suurte numbritega. See oli vist esimene kord, kui alustasin sünnipäevahommikut pooliku tordiga, aga põhjus oli tore. Selle oli nimelt ämm juba eelmisel päeval meile toonud, sest ta teadis, et tahtsime täna kolmekesi olla. Ka numbriküünlad jäid turvalisuse huvides põletamata ning pesin need puhtaks, et ehk pooleteist aasta pärast Triibule edasi pärandada. Eks näis, kuidas tegelikult läheb. Igatahes, hommikusöögiks sõime selle koogi lõpuni. Triibu pidi küll koogi pealt marjadega leppima.

Hommikusöögi vahepeal sain ka kingitusi - üht-teist praktilist, üht-teist soovitut ning üllatusena siiski ka ainsa asja, mida päriselt tahtnud olin. Nüüd on me Rootsi kodu seinal suur Tallinna foto seeriast, mida olen juba aastaid piilunud mõttega, et ühel päeval... Minu jaoks on see ka isiklik, sest selle esiplaanil on mu kodukirik ning sealt paistab linn praktiliselt mu ema koduni. Lisaks mõningad klassikalised kohad. Ma ei tahtnud tüüpilist vanalinna punaste katuste fotot. Seega vanalinna praktiliselt polegi ning foto on öises kuues. Lemmik suutis selle kiiruga ja salaja Eestist siia korraldada. Mulle meeldivad kingitused, mis kuuluvad kategooriasse tahan, mitte vajan.

Igatahes, hommikusöögile järgnes üsna tavapärane pühapäeva tegevus - raamatute lugemine, puslede panemine ning muu mängimine. Seejärel helistas ema ning sain isegi casualilt kellegi teise kakaseid mähkmeid küürida. Ei pane enam isegi kulmu kergitama. 

Kui poisid lõunauinakut tegid, sain mina veidi aega iseendale ning kasutasin seda, et teha endale kerge meik. Pidime minema ühte armsasse kohta hilisele brunchile ja täna üldse sujus kõik ,kuidagi hästi. Triibu magas õigel ajal ning jõudsime ka brunchi kohta hilinemiseta. Ainult seda lauda ei saanud, mida olime tahtnud, kuid mõnes mõttes saime isegi parema. Toit oli hea, koht mega ning ka Triibu sai teist korda elus jäätist proovida.

Pärast kutsusid sõbrad ootamatult ujuma ning vesi oli nii mõnus sellisel kuumal päeval pluss me ei olnud näinud üksteist suurema osa suvest. Nüüd aga õnnestus. Oli selline stressivaba olek, et unustasin korduvalt isegi ära, et mul on sünnipäev. Minu meelest üsna ideaalne.


august 13, 2020

Normaalsusest ja ebanormaalsusest

 Täna oli Triibul kolmas lasteaiapäev. Päevaks on neid küll veidi palju kutsuda, sest ta pole siiani seal korraga kahte tundigi olnud ning üksinda mitte hetkekski. Tänast päeva aga kartsin ma juba ette. Eile oli Triibu issiga lasteaias mängimise ajaks ning igati omas elemendis. Täna aga olime kutsutud lõunasöögi ning uinaku ajaks. Liitke sellele uus koht, seltskond ja hunnikutes mänguasju ning mis juhtub? Meie lapse puhul see, mida ma arvasingi. Hoidsime teda vägisi ärkvel lasteaiani. Kandsin ta isegi süles kohale, et ta kärus ei uinuks, aga ikka läks nii, nagu ma ennustasin. Lisaks oli neil täna supipäev ja me kodus ei söö pea kunagi suppi. Nüüd lasti meie beebitoolis sööma ja sealt ka välja kippuv rüblik lahti ruumi, kus on tavalised lastetoolid ning selja taga mänguasjad, ees kuum vedel toit ning kõrval uued potentsiaalsed sõbrad. Lisaks ei saanud ta enne minutitki, et uues ruumis mängida ja avastada. Eile olid nad õnneks ka veidi toas aega veetnud, aga nüüd ei püsinud meie energiapall üldse paigal. Näksis vaid veidi saia ja porgandit. 

Minu meelest me ei ole erilised vabakasvatuse vanemad. Kodus ta sööb enamasti hästi ja ainult köögis - üksikute eranditega. Mis mind aga üllatas täna, oli see, et kõik teised lapsed (siiski üsna väike valim) päriselt olidki nõus laua taga istuma ning sööma. Neil kõigil oli ju uue hooaja esimene nädal ning mitmetel päris esimesed päevad. 

Magamisega oli sama lugu. Triibu tahtis avastada, suhelda, teiste lähedust. Kas või seinamaalinguid käega katsuda ning oma muljeid minuga jagada. Teised aga lamasid kohusetundlikult ning ootasid und. Meie oma pistis karjuma, kui püüdsin teda piirata. Mõned korrad sain ta siiski oma madratsi peale istuma või lamama ning enamasti suutis ka tema vaikselt olla, aga ma ei teadnud, mis piirini on okei lasta tal seal ringi siblida, jutustada ning nutta ning ühel hetkel, kui tundus, et ehk enam ei ole okei, lahkusime sealt ruumist. Triibu oli hetkega taas tema ise ning tegutses õnnelikult. Ma tean, et me ei tohi talle kogu aeg järele anda, aga kuidas oli tema ainuke avastaja ja piiride kompaja!? Kas tohutu energia ning vajadus uute asjadega tutvuda enne, kui kuskile paigale jääda pole mitte pigem norm väikelaste puhul? Mina olin küll lasteajaõpetaja tervelt kümnendi eest, aga mu mäletamist mööda olid meie sama vanad kliendid ikka oluliselt isepäisemad. Nüüd ma siis mõtlengi taas normaalsusest. Hullud ei pidanud ju ise aru saama, et nendega midagi valesti on. Või oli see teema lollidega... igatahes, täna olime meie need erandid ning lasteaiapäev oli taas läbi tunni ajaga, mille järel meil soovitati koju magama minna ning homme uuesti proovida. Uinus ta muidugi mõnikümmend meetrit lasteaiast väljas kärus. Homme aga jääb ta esmakordselt omapead seniks kuni kannatab. Maksimaalselt viieks tunniks. Ootame huviga.

august 11, 2020

Ma vist olengi vana ehk Komeediks saamisest

 Sest aeg on hakanud lendama ja samas olen õppinud rohkem aega hindama. Vist.

Täna oli Triibu esimene lasteaiapäev. Kuidas mu kõhubeebist nii suur poiss juba sai - ma hästi ei mõista. Mõnes mõttes tahaks teda veel endale hoida, aga beebilõhn ta juustes ja hingeõhus hakkab hajuma ning samas on päris põnev ka.

Esialgu käisime lihtsalt tutvumas. Mina ootasin infotundi ja ringkäiku. Kiirkäigu sain ka, aga süstemaatilisest infojagamisest tunnen vist vaid mina jätkuvalt puudust. Vähemalt meeldis talle seal väga ning õpetajatest jäi hea esmamulje. Kõik nooremate gruppide õpetajad tulid ise kohe tutvust tegema ning Triibu nimi levis nende seas juba enne, kui jõudsin meid ise tutvustada. Leidsime ka sarnase nimekaimu kohe ning selgus, et nad said ainsa teadaoleva tuttava poisiga samasse gruppi.

Me saime tunnikese õues teiste lastega mängida ja Triibu põhimõtteliselt hülgas mu esimestest minutitest. Tuli vaid aeg-ajalt mõnda ägedat palli vms emmele näitama. Muul ajal aga keskendus uutele jahimaadele, teistele lastele ning näitas oma päikeselist poolt kõigile soovijatele. Homme tuleb uus katse issiga ja ülehomme on samuti vaid paaritunnine päev, aga ajavahemikus, mil süüakse ja magatakse. Seda ma veidi pelgan, sest ta on siseruume vaid vaevu nuusutada saanud ja kuidas ma peaksin saama ta lõõgastuma uues põnevas kohas enne, kui ta on oma uudishimu rahuldada jõudnud!? Tänagi vudis ta, kutset ootamata, paar korda kõrvalosakonna uksest sisse ning kukkus kohe mänguasju testima. Ka õue mänguasjade laost ei tahtnud ta ise kuidagi lahkuda. Nii põnev ju ja ma saan temast aru. Õnneks tundub, et õpetajad on siin riigis hästi paindlikud ning kurjasid tädisid meie lasteaias ei ole või on nad veel peidus. Meil on kodus nüüd aga väike Komeet.

august 03, 2020

Kirjad Kahele Triibule 43

Oh Triibu, me Triibu!

Sa oled üks vapustav laps. Jah, kindlasti iga vanem arvab nii oma võsukese kohta, aga sina võlud ikka erilises tempos inimesi.

Sa said juulis pooleteistaastaseks ja oled juba igati asjalik. Selle viimase kuuga oled sa vähemalt kahekordistanud oma sõnavara. Enamik uutest sõnadest pole küll veel päris sellise kõlaga nagu me oleme harjunud neid kirjapildis nägema, aga nad on selgelt oma tähendusega sõnad. Näiteks (t)uust=juust, titta=rootsi keeles vaata, piim, pi'a=pitsa, ki'a=kingad, si(m)=silm, kõv=kõrv, te'e=tere, suu, tuttu, tiss, tuu=kutsu, kiisu, buss. See viimane on su ainus selline mitmeotstarbeline sõna ja kõib pea kõige kohta, mida sa meie Eesti kodu rõdult nägid. Viimastel päevadel kordad sa enim titta't, kutsudes kõiki kõike vaatama ja oled üliviisakas, pöördudes ka minu poole iga kord taas nähes terega. See on hästi armas tegelikult. Igatahes on nii põnev saada osa sinu keele arengust. Nüüd tuleb sul juba paremini välja sõnade järele ütlemine. Täna proovisid sa muudkui kikerikii öelda. Eile korrutasid minu järel libe. Issi õpib ka sinu käest eesti keelt.

Eelmisel nädalal, 29. juulil käisid sa esimes korda juuksuris. Nüüd on sul ka suure poisi soeng ja enam pole lokke kuklas, aga ju tulevad uued. Sa olid just enne seda teinud pika uinaku, näinud veoautosid suurel ristmikul ja juuksurionu lähenes sulle oskuslikult nagu loomaarst - külje alla ujudes. Sa vaatasid huviga, mis toimub, kolisid vahepeal issi sülest minu sülle, olid veidi tissi otsas ja viie minutiga oligi kõik läbi. Õnneks ilma igasuguse draamata.

Täna oli veel üks esimene. Nimelt sa panid esimest korda ise terve beebipusle kokku. Eestis hakkasid sa vahel kokku saama kahte tükki omavahel või panid mõne tüki õigesse pesasse, aga täna oli esimene kord, kui sa selgelt leidsid kohe üles iga tüki õige koha ning enamasti said need ka ilusasti paika. Mul tahtis kohe pisar silma tulla. Nii uhke olin su üle. Minu suur ja tubli poja!

Nädalavahetusel õnnestus sul teist korda kohtuda ka oma kaks nädalat vanema sugulasega ja see oli täitsa hämmastav, kui sarnased te iseloomult olete. Mõlemad julged ja päikeselised; huvitatud täpselt samadest mäguasjadest. Mõlemad siiani tissifännid. Mõlemad kaisukad. Äkki siis paistavadki ühised geenid välja!?

Igatahes palun vabandust selle kõigest ja mitte millestki postituse eest! Ma lihtsalt tahtsin kiiresti mõned mälestused ja emotsioonid salvestada, aga nende kogemine oli muidugi parem.

Ma armastan sind väga väga väga väga!
Emme