Sest aeg on hakanud lendama ja samas olen õppinud rohkem aega hindama. Vist.
Täna oli Triibu esimene lasteaiapäev. Kuidas mu kõhubeebist nii suur poiss juba sai - ma hästi ei mõista. Mõnes mõttes tahaks teda veel endale hoida, aga beebilõhn ta juustes ja hingeõhus hakkab hajuma ning samas on päris põnev ka.
Esialgu käisime lihtsalt tutvumas. Mina ootasin infotundi ja ringkäiku. Kiirkäigu sain ka, aga süstemaatilisest infojagamisest tunnen vist vaid mina jätkuvalt puudust. Vähemalt meeldis talle seal väga ning õpetajatest jäi hea esmamulje. Kõik nooremate gruppide õpetajad tulid ise kohe tutvust tegema ning Triibu nimi levis nende seas juba enne, kui jõudsin meid ise tutvustada. Leidsime ka sarnase nimekaimu kohe ning selgus, et nad said ainsa teadaoleva tuttava poisiga samasse gruppi.
Me saime tunnikese õues teiste lastega mängida ja Triibu põhimõtteliselt hülgas mu esimestest minutitest. Tuli vaid aeg-ajalt mõnda ägedat palli vms emmele näitama. Muul ajal aga keskendus uutele jahimaadele, teistele lastele ning näitas oma päikeselist poolt kõigile soovijatele. Homme tuleb uus katse issiga ja ülehomme on samuti vaid paaritunnine päev, aga ajavahemikus, mil süüakse ja magatakse. Seda ma veidi pelgan, sest ta on siseruume vaid vaevu nuusutada saanud ja kuidas ma peaksin saama ta lõõgastuma uues põnevas kohas enne, kui ta on oma uudishimu rahuldada jõudnud!? Tänagi vudis ta, kutset ootamata, paar korda kõrvalosakonna uksest sisse ning kukkus kohe mänguasju testima. Ka õue mänguasjade laost ei tahtnud ta ise kuidagi lahkuda. Nii põnev ju ja ma saan temast aru. Õnneks tundub, et õpetajad on siin riigis hästi paindlikud ning kurjasid tädisid meie lasteaias ei ole või on nad veel peidus. Meil on kodus nüüd aga väike Komeet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar