Ma ei tea, kas ma olen siin sellest teemast varem kirjutanud, aga ma olen jätkuvalt suur sünnipäevade fänn. Muidugi ei oota ma eriti vananemist, kuigi uue kümnendi keskel on seda stressi ka vähem. Mulle lihtsalt jätkuvalt meeldib, et on üks päev aastas, mida saan enda omaks lugeda ning mil ühendust võtavad ehk ka need, kellega muidu harva suhelda jõuab. Mulle meeldivad üllatused ja pidude korraldamine. Ma armastan nii kingituste tegemist kui saamist - tingimusel, et kingitusest kumab läbi, et see just mulle mõeldud on. Samas rahalise väärtusega pole sellel midagi pistmist. Sel aastal aga tahtsin ma sünnipäevaks lihtsalt ühte toredat stressivaba päeva oma väikese perega. Ei viitsinud ma midagi korraldada või pigem stressata, et kõik õigeks ajaks valmis saaks ning siis küüsi närida, millal inimesed kohale suvatsevad ilmuda. Tavaliselt olen ma tund enne peo algusaega ikka valmis, aga kui siis esimesed külalised ka alles kahe tunni pärast saabuvad, siis jõuan ma enne närvi tihti minna. Seega jätsin ma igasugused peod ära - üks vähestest kordadest mu elus. Muus osas aga ka tundub, et aasta aastalt lähevad sünnipäevad aina casualimaks - heas mõttes.
Tänane päev tervitas meid imelise ilmaga. Päike säras ja temperatuuri oli kolmekümne kraadi ligi. Üldse tuleb mulle meelde oma 33 aasta kohta vaid üks vihmane sünnipäev ning hunnikus tõelisi suvepäevi.
Mulle meeldib tegelikult tähistamist alustada juba pärast südaööd, mil ma tegelikult sündinud olen. Eile aga ei suutnud me kuidagi otsustada elukaaslasega, kas kingitused tulevad öösel või hommikul. Lõpuks otsustasime hommiku kasuks ning suutsime õige momendi üldse maha magada. Vaatasin kella kaks minutit enne ja siis juba kuus minutit pärast, aga polnudki hullu. Kui meenus, siis tegime väikesed sünnipäevamusid ning vaatasime Shieldi finaali edasi.
Hommikul lasti mul sisse magada. Pärast seda, kui olin end korraks siiski kell viis üles vedanud, et hommikuinimesest Triibu käest õhtusöögist lauale jäänud terariistad ära korjata. Kui aga uni päriselt ära läks, siis pidin voodis ootama, kuni mulle tuuakse poolik tort suurte numbritega. See oli vist esimene kord, kui alustasin sünnipäevahommikut pooliku tordiga, aga põhjus oli tore. Selle oli nimelt ämm juba eelmisel päeval meile toonud, sest ta teadis, et tahtsime täna kolmekesi olla. Ka numbriküünlad jäid turvalisuse huvides põletamata ning pesin need puhtaks, et ehk pooleteist aasta pärast Triibule edasi pärandada. Eks näis, kuidas tegelikult läheb. Igatahes, hommikusöögiks sõime selle koogi lõpuni. Triibu pidi küll koogi pealt marjadega leppima.
Hommikusöögi vahepeal sain ka kingitusi - üht-teist praktilist, üht-teist soovitut ning üllatusena siiski ka ainsa asja, mida päriselt tahtnud olin. Nüüd on me Rootsi kodu seinal suur Tallinna foto seeriast, mida olen juba aastaid piilunud mõttega, et ühel päeval... Minu jaoks on see ka isiklik, sest selle esiplaanil on mu kodukirik ning sealt paistab linn praktiliselt mu ema koduni. Lisaks mõningad klassikalised kohad. Ma ei tahtnud tüüpilist vanalinna punaste katuste fotot. Seega vanalinna praktiliselt polegi ning foto on öises kuues. Lemmik suutis selle kiiruga ja salaja Eestist siia korraldada. Mulle meeldivad kingitused, mis kuuluvad kategooriasse tahan, mitte vajan.
Igatahes, hommikusöögile järgnes üsna tavapärane pühapäeva tegevus - raamatute lugemine, puslede panemine ning muu mängimine. Seejärel helistas ema ning sain isegi casualilt kellegi teise kakaseid mähkmeid küürida. Ei pane enam isegi kulmu kergitama.
Kui poisid lõunauinakut tegid, sain mina veidi aega iseendale ning kasutasin seda, et teha endale kerge meik. Pidime minema ühte armsasse kohta hilisele brunchile ja täna üldse sujus kõik ,kuidagi hästi. Triibu magas õigel ajal ning jõudsime ka brunchi kohta hilinemiseta. Ainult seda lauda ei saanud, mida olime tahtnud, kuid mõnes mõttes saime isegi parema. Toit oli hea, koht mega ning ka Triibu sai teist korda elus jäätist proovida.
Pärast kutsusid sõbrad ootamatult ujuma ning vesi oli nii mõnus sellisel kuumal päeval pluss me ei olnud näinud üksteist suurema osa suvest. Nüüd aga õnnestus. Oli selline stressivaba olek, et unustasin korduvalt isegi ära, et mul on sünnipäev. Minu meelest üsna ideaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar