Ma olen kindel, et me kõik võtame asju oma vanematelt üle - olgu need siis kombed ja harjumused, maitseasjad või teadmised. Kindlasti palju muud ka. Samas kui sarnased me siis lõpuks ikka välja kukume või kui sarnaselt kukkuda tahamegi? Igaüks tahaks ikka ise omaette isiksus olla, mulle tundub.
Natuke sellega seoses on huvitav see, kuidas vanemad võivad seada meile teistsugused standardid kui endale. Värske näide:
Mu isa lambist küsib, et millal Lemmik minust ausa naise teha kavatseb? Ja lisab kohe ähvarduse muidu ta kaela kahekorra keerata. Nii armas ja naljakas eks! Mkm. Minu meelest mitte. Ühest küljest on imelik kuulda sellistest ootustest mehelt, kes ei tea täpselt, mitu last tal endalgi on, veel vähem olles osalenud nende kasvatamises või teinud nende emadest "ausad naised". Ühest küll tegi, aga samal ajal tegi ta lapsi mujalgi. Vaat siis standardeid! Samas feministlik pool minust läheb turri juba mõtte peale, et on vaja kellegi isase ainuisiklikku otsust, et ühest naisest - veel enam, minu emast - ausat naist teha. Ka siis, kui mina sündisin, ei olnud enam kiviaeg ja ta sai minu meelest väga hästi ka üksi hakkama, rääkimata seaduslikust abielust. Lemmikust paremat partnerit aga ei oskaks ma tahtagi, abielu või mitte. Ja üleüldse on meie pere asjad ainult meie pere asjad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar