mai 29, 2020

Kirjad Kahele Triibule 40

Vau, juba 40. kiri sulle, mu kallis. See number on sama suur kui su isa vana, aga selelst olulisem on, et on aeg taas kirja panna mõned read elust sinuga. Ma tahan sinuga uhkustada :)

Sa oled vist maailma kõige sotsiaalsem väikelaps. Beebiks sa vist enam ei kvalifitseeru. Kõik suured "esimesed" on ju seljataga. Sul on meie aias mitu sõbrannat, näiteks sinust seitse aastat vanem Svea, kes viimasel ajal sind märgates kohe rõõmukisa ja jooksuga meie juurde tuleb ning naeratus su näol ei jäta kahtlustki, et ka tema meeldib sulle. Koos hullate te pikalt ja ennast unustavalt. Ta tassib sind ringi, teeb kiigel hoogu ja lohiseb sulle liumäel, käest kinni, järele. Sina, jalad ees, ja tema, pea ees. Ta aitab sind rohkem kui peaks ja kannab hoolt selle eest, et sul oleks alati hea. Lisaks saab teil üksteise seltskonnas palju nalja, mis siis, et sa isegi veel rääkida ei oska. Näiteks üks teie viimase aja lemmikmänge on see, kus sina kiigud ja Svea teeskleb, et sa hooga lükkad ta eemale või pikali. Sa naerad end hingetuks selle peale. Eile ühines selles ja teistes mängudes ka üks Svea klassivend ja nii tore oli näha, kuidas ka suured poisid sinu seltskonda naudivad. Ta lausa ütles, et sa oled nii armas ning tassis sind samamoodi süles. Seda ei kuule just tihti suurte poiste suust.

Vahel ma kardan, et sa oled lapseröövlite unistuste tegelane, sest sa oled nii julge ja rõõmus ning naudid uusi olukordi ja seltskonda. Eelmisel nädalavahetusel märkasid sa näiteks ühte onu, kes oma seltskonna laste rõõmuks seebimulle puhus. Neid lapsi see väga ei huvitanud, aga sinust sai talle tänulik publik ning varsti otsustasid sa üldse selle võõra onu kõrval istet võtta, üldse märkamata, kus on su ema ja isa. Täna aga mänguväljakul istusid sa lihtsalt ühe väikese tüdruku ema kõrvale maha ja ignoreerisid tüdruku armukadedust. Sul oli ju kõik hästi.

Sa oled hästi julge beebi, kes tuleb üksi alla kõrgetelt liumägedelt, mille osas sinust palju vanemadki lapsed kõhklevad ja tagatipuks sa naerad ning ronid taas üles.

Ja sa oled liitunud meie liftimusidega. Meil su isaga on ammusest ajast armas traditsioon koos liftis sõites musi teha, sest see on justkui meie kissing booth. Ju see on ka sulle silma jäänud, sest nüüd, kui sa juhtud meist ühe süles olema ja on liftimusi aeg, siis sa lased meil teha üksteisele musi ning siis teed omalt poolt ka kummalegi meist vähemalt ühe musi. See on maailma kõige armsam asi! Palun ära  kasva sellest kunagi välja. Või vähemalt mitte nii pea.

Samas me näeme ka, kuidas sa muutud aina kangemaks ja testid, kas jonnimisest on kasu oma tahtmise saamisel. Me küll püüame mitte järele anda, aga ju see vahel ikka töötab, sest sa kasutad seda tehnikat hoolega. Täna olime tunnistajateks veel eriti selgele jonnile, kus sa pressisid pisaraid ja hõõrusid silmi, ise samal ajal jälgides, kuidas me nüüd reageerime. Ühel korral ma teesklesin sulle vastuseks ka jonnimist ja sa hakkasid naerma. Äkki me peame sinuga sama tegema hakkama?

Sa teed ka pahandust, nagu igal võimalusel sekunditega söögilauale ronimine ja seal täiskasvanute asjadega maiustamine või teiste laste sikutamine ja liumäest alla lükkamine. Meie saame ka su lööke, näpistamist ja hambaid viimasel ajal tunda, aga loodetavasti on see mingi kiiresti mööduv faas.

Enamasti oled sa siiski väga mõnus tegelane ja mulle nii meeldib su päikeseline iseloom ning vali kogu südamest tulev naer. Mulle meeldib, kuidas sa uurid ja avastad. Mulle meeldib, kuidas sa oled aina iseseisvam. Mulle meeldivad ka su musid ja kallid. Mulle meeldivad su tugevad reaktsioonid ja see, kuidas sa aina rohkem asju märkad. Nüüd on su lemmikuteks linnud, koerad ja helikopterid. Sel nädalal aga avastasid sa enda jaoks ka sipelgad. Mulle meeldib, kuidas sa poed voodis kaissu ja nüüd on su isa see, kes ei taha, et sa meie juurest ära koliksid enne uuesti kiilanemist. Mulle meeldib su ootusärevus, kui telefon kutsub ja sa tead, et varsti näeb mõnda vanaema. Ma armastan su sasipead, siidist nahka ja tihtipeale pudrust nägu. Mulle meeldib kõike uuesti sinu perspektiivist kogeda, nii et kui ma vahel olen laisk, siis tuleta mulle meelde, et tegelikult on tore koos sinuga mööda treppe ronida või köögipõrandal istuda ja sügavkülma ust korduvalt avada ja sulgeda.

Armastusega,
Emme

mai 17, 2020

Muu

Ära edasi loe! See võib tekitada imelikke unenägusid.

*
*
*

Ma olen lehm! Või vähemalt tunnen end kui üks selline. Terve mu imetamiskogemus siiamaani on olnud meeldiv. Ei olnud erilisi raskusi valu ega koguste poolest mul kunagi. Ei olnud ka lekkekaitsmeid vaja. Kuulasin vaid imestusega, kuidas sõbrannad räägivad, et piima võib lausa purskama hakata. Aeg läks ja olin üsna kindel, et minuga seda ei juhtugi. Miks siis peaks nüüd veel juhtuma, kui enam mingit piimapaisugi pole!? Aga siis... Kusagil 14. kuu pealt ja nüüdseks mitu korda juba olen olnud ootamatult tunnistajaks, kuidas üks tegelane mu nibudest lihtsalt piimajoa välja näpistab. See käib nii ruttu, et kui ma pilgutaksin, siis ei näekski. Aga nii mitu korda ma seda ette ka kujutada ei saa ju!? Et siis jah. Imetajaks olemine on üks huvitav asi ja igal ühel isemoodi. Mul ei olnud selle osas mingeid erilisi eesmärke ega nõudmisi iseendale. Tahtsin kindlasti proovida ja arvasin, et oleks hea vähemalt üheksa kuud Triibut võimalusel rinnaga toita, aga nüüd me siin oleme - kuusteist kuud hiljem ja mul on ikka üks tissisõltlane. Mind kusjuures üldse ei häiri ka, kui ta just väga kõvasti ei vääna ja eriti nüüd, kui ma öösiti magada saan ühe nohiseva nunnu kaisus. Samas kolme kuu pärast peaks ta juba minema lasteaeda ja siis oleks vist küll kõigi huvides, kui ta enam ei tissitaks.

mai 10, 2020

Emaks olemisest

Täna oli minu kolmas emadepäev. Või teine. Või viies. Oleneb, kuidas lugeda. Kuna me elame Rootsis ja siin on see päev veidi teisel ajal, siis saame me seda igal aastal lausa kaks korda tähistada. Ja sel aastal ei julgenud Lemmik Eesti emadepäeva küll ära unustada. Ainult andis veidi nuputada, kuidas hommikusööki voodis maimiku kõrvalt korraldada.

Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.

Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.

Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.

mai 08, 2020

Kirjad Kahele Triibule 39

Mu pisike!

Sa õpid muudkui uusi asju. Enam ei piisa näiteks söögitoolis püstiseismisest ja seal tantsimisest. Nüüd õppisid sa ka meie toolidele ja sealt edasi söögilauale ronima. Leiame su sealt iga kord sekunditega, kui meie tähelepanu hetkeks hajub ja oleme unustanud söögitoolid pikali panna.

Sa saad ka jutust aina rohkem aru, ning tundub, et kohati oskad ka erinevas kontekstis oma arusaamu rakendada, aga mitte alati. Näiteks kui sa proovid mõnda geomeetrilist klotsi meie juhendamisel panna ühte auku, siis vahepeal võid sa keerata selle aukudega kasti teise külje ette, aga proovid klotsi ikka samasse nurka, kuigi auk on ju teise kujuga. Samas on su issi sulle selgeks õpetanud "otsas" kontseptsiooni koos vastava käte üles tõstmise liigutusega. Seda teed sa siis, kui keegi ütleb ükskõik mis keeles "otsas" või "kõik", aga ka siis, kui ise avastad, et sai söödud viimane amps või näiteks ei vedele nähtaval enam ühtegi teatud sorti mänguasja. Ka siis, kui mõni tegevus läbi saab, teed sa oma "kõik" liigutust ja see on üliarmas.

Me proovime käia iga päev sinuga ikka õues ka mängimas. Ilmad on ju olnud üsna mõnusad ja sa naudid aina enam liulaskmist, liivakasti ning isegi kiikumist, rääkimata seltskonnast. Me ostsime sulle ka palli, mida sa vahelduva eduga togid ja loobid ning hommikuti mulle voodisse tood. Ja liulaskmises lähed sa aina julgemaks. Ma ei tea, kas mõni teine sinuvanune veel sama hulljulgelt kõrgest lainetega liumäest üksi alla tuleb ja mööda järsku kallakut tagasi üles läheb. Vahel ei hoia sa kinnigi ning mõnikord proovid istuli liugu lasta, aga see ei tule sul veel päris hästi välja ja lõpuks vajud ikka pikali ning ehmatad. Samas ükspäev tulid sa kogemata kõhuli ja pea ees alla, nagu suured poisid. Korraks oli küll hämming, aga ei mingit nuttu.

Ka une osas oleme me suuri edusamme teinud ja see on uskumatu, kui ruttu ma olen magamisega taas ära harjunud. Kui enne võisid sa öö jooksul korduvalt ja korduvalt ärgata ning piima nõuda, siis paari nädalaga jõudsime me sinna, et kui sa ka ärkad, siis üldiselt tuled sa lihtsalt rohkem kaissu ning uinud taas. Ainult siis oled kurb, kui avastad, et oled üksi või kui hommik hakkab lähenema ja sul on selgelt kõht tühjaks läinud. Ma küll tahaks, et sa magaksid vähemalt kuue-seitsmeni, aga on päevi, kus sa juba kell viis kategooriliselt tissi nõuad ja siis end tunniks või paariks imema unustad. Aga sellegipoolest, beebide mõistes magad sa läbi öö ja see võttis vaid 14 kuud! Minu respekt inimestele, kes mitu last väikeste vahedega saavad, aga mina unistan nüüd küll juba unest ja veinist, mida mõlemat ma ka vahel endale veidi luban siiski.

Aga see kiri pidi ju sinust ja sulle olema! Mis on veel hästi tore, on see, et sa saad aina rohkem jutust aru. Näiteks vastad sa enamasti kas-küsimistele nii, nagu sa teaksid, mida need tähendavad ja tood meile vastava palve peale oma saapad. Kui küsin, kas sa tahad õue minna, siis hakkad sina ka mingit õue-laadset sõna kordama rõõmuga. Paar nädalat tagasi korrutasid sa muudkui tia-tiia või tio-tiiu. Sel nädalal kuuleme me muudkui "oi-oi-oi'd". Ja see on nii armas. Sul ei ole veel väga selgeid sõnu, aga sa kasutad üsna õigesti aitäh'i ja anna't, ütlev vahel emme ja pappa ja siis see õue-sõna. Ehk midagi veel, mis mulle meelde ei tule. Ahjaa, täna ütlesid sa paar korda "kaka", millest oleks palju abi, kui sa seda õiges kontekstis kasutama õpiksid, eeldatavalt enne kakamist.

Sa ronid ja traageldad kogu aeg ringi ning kriimud ja muhud on su pidevad kaaslased. Viimasel ajal oleme isegi verd paar korda näinud, aga kui esimene nutt möödas, jätkad sa samas vaimus.

Sa teed ka selgelt meelega pahandust ja pahandad ise aina häälekamalt, kui me sulle "ei" ütleme, mis sest, et see on enamasti vaid su enda ohutuse huvides.

Samas saab sinuga aina rohkem kaisutada, kallistada ja musisid jagad sa ka lahkelt soovi korral ning vahel niisamagi.

Ma olen ka sinu kasvatamise reeglite osas vabamaks muutunud. Sa sööd koos meiega üsna tihti pitsat või burgereid ja varastasid mult üks päev isegi sinapise hot dog'i ära ning tagasi ma seda enam ei saanud. Sa oled saanud proovida meega teed, müslit jogurtiga ning natuke isegi alkovaba siidrit, kuigi ma ei plaaninud nii pea sinuga koos jooma hakata. Põhiline on vist, et sa tahad sama, mida meiegi, aga gaseeritud jooke ja šokolaadi me sulle siiski ei anna. Pead leppima peamiselt vee ja vahel piima-mahlaga ning oma beebisõbralike puuviljaste magustoitudega. Küll sa ka jõuad hiljem rafineeritud suhkrut kogeda.

Sa oled super tugev. Seda me näeme sinu ronides, aga ka siis, kui sa tahad midagi, mida me ei taha hetkel. Näiteks lükkad sa mind voodis buldooserina, kuniks saad ligipääsu tissidele. Mis siis veel saab, kui sa suuremaks kasvad!? Ka Eros talub üsna vapralt su üsna rohmakaid lähenemiskatseid. Nokia küll sind enamasti ligi ei lase, aga karistab see-eest kõigi eest taas igale poole ja eelkõige sinu asjadele pissides.

Aga aitab nüüd küll. Mul on aeg sulle kaissu pugeda ning magama jääda.

Armastusega,
Emme