Täna oli minu kolmas emadepäev. Või teine. Või viies. Oleneb, kuidas lugeda. Kuna me elame Rootsis ja siin on see päev veidi teisel ajal, siis saame me seda igal aastal lausa kaks korda tähistada. Ja sel aastal ei julgenud Lemmik Eesti emadepäeva küll ära unustada. Ainult andis veidi nuputada, kuidas hommikusööki voodis maimiku kõrvalt korraldada.
Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.
Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.
Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.
Triibu otsustas mind tähtpäeva puhul eriti vara äratada, aga samas ei saaks vist ka paremat põhjust olla emadepäeval vara ärkamiseks kui see, et su laps vajab sind või tahab su tähelepanu. Ta sõi kõhu täis või veidi vähem tühjaks ning siis võttis Lemmik temaga tegelemise üle, et mina saaksin edasi magada. Kahekesi käisid nad varahommikul ka poes mulle lilli ostmas ja tõid koju veidi kurvameelsed valged roosid, aga vähemalt siiski lilled! Ehk järgmisel korral toovad nad midagi muud kui matuselilli. Kogu selle varajase toimetamisega tuli Triibul ka uni varakult peale ja kella kümneks, kui ta muidu ehk alles uinuks, oli juba pikk uni seljataga ning issil valmis pannkoogid Nutella, banaanide ja maasikatega, mida me siiski laua taga süüa otsustasime. Triibu pidi küll ilma Nutellata hakkama saama, aga see-eest pistis hiljem pea terve karbi maasikaid üksi nahka. Vanaema vaatas kaamerast pealt ja muudkui imestas, kui palju tema kõhtu mahub.
Muidu oli ka hästi tore päev. Käisin sõbrannale üllatuskinki jahtimas ja sain seega veidi omaette olla ning siis kohtusime taas ühel uuel mänguväljakul, kus ootasid juhuslikult ees ka meie toredad naabrid ja nende 8-aastane tütar, kellel on Triibuga juba praegu hästi armas suhe. Triibu siis muudkui haakis ennast naabritüdrukule ja tema sõbrannadele sappa ning ei lasknud end maha raputada. Ega nad väga ei püüdnudki. Lõpuks hoopis tegid kõik talle kiigel hoogu ja naabritüdruk lükkas ka terve tee tagasi koju Triibu käru. Kõik olid rahul. Seejärel toimetasime veel kingituse selle uue omanikuni ning tegime enne suuremat vihma mõned ilupildid õues. Avastasime, et me kodust kiviviske kaugusel on looduslikult väga ilus naturaalse kivimüüri taustaga ja samblase murukünkaga koht, kus sai väga mõnusaid pilte suurema vaevata. Ma natuke tahaksin neid ka näidata, aga need, kes mind isiklikult tunnevad, leiavad ka sotsiaalmeediast pilte.
Aga ma tahtsin ju tegelikult kirjutada emaks olemisest. Ühest küljest olen ma sellega harjunud, et nüüd on meil üks väike armas inimene kodus ja edaspidine elu keerlebki tema ümber. Poodi tagasi teda viia ei saa. Teiselt aga ei suuda ma ikka veel alati uskuda, et mul on nüüd oma laps. Ainult see on selge, et kui miski on kadunud, siis on nüüd palju rohkem paiku, kust seda tuleks otsida. Samas leidnud oleme ka palju - rõõmu ja armastust eelkõige ning teadmise, et meil vedas Triibu iseloomuga. Ma ei hakka siin ajama seda üsna levinud juttu, et ma ei kujutaks oma elu enam ilma lapseta ette. Kujutan küll. See tõenäoliselt ei erineks kuigi palju sellest, mis oli enne. Aga mulle meeldib, et meie elus on nüüd uus faas ja palju tingimusteta armastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar