detsember 11, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 32

Taas on möödunud üks kuu sellest, kui viimati siia sattusin ja samas on juhtunud taas murrangulisi asju.

Sinu kõndimine tundub nüüd maailma kõige loomulikuma asjana ja ometi oled sa vähem kui kaks kuud seda harrastanud. Sa oled ka muidu kuidagi suurem. Tahad toimetada pesumasina ja kuivatiga, märkad kõike ja teed kohe järele, ronid igale poole ja muudkui nõuad asju. Viimastel päevadel teeb meile nalja ka see, kuidas sa siis, kui keegi kakale läheb, kohe sahtlist pepu pesemiseks rätikut tooma suundud või meelega muudkui asju maha viskad, et siis okou öelda. 

Samas lõhnad sa ikka nii armsalt beebiselt. Sinu juuksed. Su unine hingeõhk. Sa oled olnud kolm nädalat haige ja hädas ka hammastega ning ma olen püüdnud pakkuda sulle nii palju lähedust, kui sa vaid vajad, püüdes samal ajal oma töö ka tehtud saada. Mind paneb siiani veidi imestama, kuidas ma ei vaja teie juures privaatsust pea üldse. Kuidas mul pole mingi probleem teie ninakolle välja kaevata ega ka see, kui te neid ise möödaminnes minu riietesse pühite. Okei, see viimane pole küll just mu lemmikasi lapsevanemaks olemise juures, aga see on nii väheoluline.

Ma armastan kõiki su naeratusi ja hääli ning su uut nägu, kus sa ajad kulmud imekõrgele ja siis nõjatud ettepoole, jäädes mind silmagi pilgutamata jõllitama. Ma armastan ka seda, kuidas sa teed varesehääli või flirdid, keerates pea viltu. Ma armastan seda, kui sa toetad oma pea mu õlale, kui oled väsinud või tunned puudust turvalisusest ja ka seda, kuidas sa aina enam iseseisvud ning koos suure vennaga asjatad.

Detsember on nii tore kuu, sest jõulumaagia saab hoopis uue võtme väikeste lastega. Nii tore on teiega igal hommikul esimese asjana avastada, mis üllatus küll sussi sees ootab, ehtida meie vildist kuuske ning avada jõulukalendrite aknaid. Meil on nii mitmeid jõulurutiine sel aastal, et mõni päev kõike ei jõuagi.

Täna on ka kümnes päev, kui sa enam tissi ei saa. Üks suur pikk ja tore teekond sai läbi minugi jaoks ootamatult. Mul oli küll kerge plaan detsembri alguses lõpetada ja hakkasin sind sellest ka nädala jagu varem informeerima, aga ega me kumbki ei kujutanud ju ette, kuidas see tegelikkuses läheb. See oli suur samm, sest nii nagu su vendki, ei ole sa mingi allaandja ja kuni viimase päevani käisid ikka igal võimalusel mu rindade kallal. Viimane kord oli minu visioonis midagi erilist, aga päris elus oli see lihtsalt üks varahommikune autopiloodil tegevus. Mulle tuli meelde, et on detsember alles poole peal ja siis sa rohkem ei saanudki. Varahommikuid ma kartsingi kõige rohkem, sest sel ajal olid sa alati kõige nõudlikum, aga kuidagi see "piim on nüüd otsas, aga sina oled suur ja oskad ise tassist juua" selgitus töötas hästi ka sinuga. Ise ma pidin küll paar väga hella päeva üle elama ja samas sa ju olid veidi haige ning hambavalus ning tahtsid mul eriti palju otsas ronida. See ei olnud just väga tore ja su vend on ka ju hästi füüsiline, aga tegelikult mu keha on ikka imeline kohaneja küll. Kui vaja, toidab teid aastaid ja kui mitte, siis paneme vajadusel päeva pealt poe kinni. Tänaseks on juba täitsa normaalne tunne. Füüsiliselt. Vaimselt ma pean veel harjuma, sest olles varsti viis aastat pidevalt kas kasvatanud kedagi oma keskmes või toitnud teid rinnaga, on mul paras segadus, et kuidas teisiti elati. Mis riideid üldse enne emade riideid kanti ja mis nüüd sobiks. Igatahes suure osa oma viimaste aastate garderoobist kavatsen nüüd ära anda kellelegi, kellel selliseid spetsriideid rohkem vaja on.

Kuna sinu elus on olnud mitu suurt muutust, siis keele areng on justkui peatunud kui mitte lausa taandunud. Emmet ikka vahel kuuleb ja auh auhi, aga muu on mingi nunnu omakeelne padin ja purin. Ju sa keskendud hetkel muule ja ega ma ei muretse ka. Küll see jutt ka varsti tulema hakkab. Seni aga naudime sinu jälgimist. Seda, kuidas sa täna näiteks ühel sõprade koosviibimisel suuri poisse ennast unustavalt taga ajasid ja koos vennaga köögilaua all roomasid ning end mööda põrandat lükata palusid - aasta ema kasutaski täna oma lapsi nagu curlingupalle nende rõõmuks. Seda, kuidas te sinu lähima sõbrannaga üksteist spontaanselt kallistate ja patsutate. Seda, kuidas sa nõuad, et saaksid kassidele ühe kommi veel anda. Seda, kuidas sa kapist röstitud sibulat varastad ja mugid. Seda, kuidas me sinu algatusel täna muudkui kordamööda venna päkapikku musitasime. Seda, kui kergelt sa vennale andestad, kui ta sult midagi käest ära võtab või ka vahel haiget teeb. Seda, kuidas sa saad ise aina rohkemate asjadega hakkama, aga samas naudid nii väga meie lähedust. Ma loodan, et see ei muutu kunagi, sest ma ei kujuta hästi ette elu ilma kõigi spontaansete muside, kallide ja tantsuhetkedeta. Ma ei mäleta enda lapsepõlvest sellist füüsilist lähedust, aga ma tahan, et sina ja su vend teaksite, kui armastatud te olete ning see lihtsalt purskub minu seest välja teie juures.

Armastan tohutult,

Emme