Catch upiks natuke

Eelmine nädal oli üsna asjalik. Käisime paljudel vanadel tuttavatel külas ja pidasime Kalev Spa's Otti sünnipäeva, mis oli ka täitsa fun. Sellest aga vist isegi veel toredam oli Katu kõhu vaatamas käimine. Ja Kätu kõhu nägin ka lõpuks spas ära:)

Katu Eliis on juba nii suureks kasvanud ja ta paistab pidevalt aina armsamaks muutuvat. Kahepooleselt on ta nii tragi ja armas, nagu üks väike tüdruk maksimaalselt olla saab. Kui me algul nende poole jõudsime, tegi ta kõva kisa ja ma arvasin, et nii jääbki. Et selle tüdrukuga pole muud teha kui ohutusse kaugusesse ülejäänud õhtu hoida ja igal juhul ei tohi teda torkida.

Aga siis... siis ma pakkusin talle beebiporgandit ja olimegi sõbrad valmis! Ülejäänud õhtu olin ma tema lemmiktegelane, keda tuli igale poole kaasa vedada ja kelle käitumist oli tark jäljendada. Ta nõudis isegi, et saaks minu kõrval suure tooli peal istuda ja tahtis, et talle ka salvrätik samamoodi sülle pandaks. Kui Katu tahtis ta sülle võtta või issi kõrvale kolida, siis Eliis pani oma sõna maksma ja hoopis ema pidi issi kõrvale kitsasse kohta end ära mahutama.

Nojah... nunnu laps ja tore õhtu oli. Ja varsti sünnib teine nunnu veel. Sel aastal sünnivad kõik titad mais. Loodetavasti mitte sel ajal, kui mina Barcelonas olen. Jah! Ostsin piletid ära. Ja täna ostsin mingi eriti mõttetult kalli reisijuhi ka, et kui kohapeal pea tühjaks läheb, siis saab sealt ideid, kuhu minna-mida teha. Ma juba ootan ja loodan, et see aeg sobima jääb. Ja Pullekat võin tänada järjekordse F-i eest. Seekord sain vähemalt ühe poole läbi. Üsna kohe peaksin näha ka saama seda tööd. Ja neljapäeval on katse kolm. Kui ma siis ka läbi ei saa, on tõesti pees kõik. No kevadel saab vast veel proovida, aga on selge, et ma ei saa siis olla targem sama koha pealt kui praegu - värskelt peale loengute kuulamist ja raamatute lugemist ja kodutööde tegemist, milel eest EI PANDUD ühtegi boonuspunkti. Nojah, vähemalt hea mees, kes lubab.

Tegelikult ma tahaksin ühest mõttest veel rääkida, aga mitte veel. Mitte praegu eks.

Ja ikka veel on piinlik emane olemise pärast

Natuke isiklik teema, aga kui kedagi häirib, siis võite silmad kinni panna. Ma olin vist üsna aeglane areneja, aga sellegipoolest olen ma juba kuus aastat töökorras naine olnud. Mõelda vaid, mul võiks olla viie-aastane laps. Palun, ei. Mulle meeldivad lapsed, aga praegu küll veel ühtegi päriseks ei taha.

Igatahes, võiks arvata, et selle teemaga seoses ei saa enam küll mingit piinlikkustunnet tekkida. No mis seal siis ikka nii erilist on? Pool maailma veritseb regulaarselt ja seda iga kuu. Peaks olema täiesti normaalne käia poes süüa ostmas ja ühtlasi haarata letilt kaasa vajalikud hügieenitarbed. KOndoomidega on sama lugu.

Eile siis läksin mina emale küüslauku ostma ning mõtlesin oma varusid täiendada ja no ei läinud asjad ikka päris nii nagu plaanitud. Endal oli täitsa naljakas. Nagu mingi varateismeline oleksin. Poes, kus mina käisin, olid ühekordsed nõud ja hügieenitarbed kõrvuti ning leti ees seisis kamp mürsikuid poisse. Ma siis sundisin end veel mööda poodi ringi jalutama ja aega parajaks tegema, kuni nad edasi liiguvad. Tol hetkel sai veel vabanduseks tuua, et nad olid ju täpselt ees, aga samas, ma oleksin võinud ju paluda neil ka korraks eest ära tulla. See selleks. Minu tehnikaga sain ka, mis tahtsin.

Aga poes oli ka üks kena mees. Ma isegi ei mäleta nende poisikeste nägusid, aga tema näoilmegi ei taha ununeda. Ja muidugi me jõudsime seal järgneva kahe minuti jooksul veel kolmes kohas kokk põrgata. Kulminatsioon oli muidugi see, et avatud oli vaid üks kassa ja kui mina oma kauba valitud sain, oli tema sabas viimane. Ei jäänudki muud üle, seisin tema taha. Te mõtlete, et savi eks!?

Üldjuhul olekski. Arvatavasti me ei kohtu enam kunagi ja mul pole aimugi, kas ta mulle tegelikult meeldibki või veelgi olulisem - kas mina talle. Või kas me räägime üldse ühte keelt. Muidu olekski savi, aga ikkagi ajab punastama juba mõte sellest, et pead oma hügieenitarbed tema nina all letile laotama. Just nii ma tegingi. Polnud eriti teisi valikuid ja lõppude lõpuks... I'm a grown woman. Or sth...

Sellega see põnev jutt lõppebki. Rohkem eio juhtunud midagi. Tema maksis ära ja kadus silmist. Minu point aga on see, et pole vist oluline, kui vana või kogenud oled. Üks kena poiss suudab ikka puna põskedele meelitada. Ma eelistaksin küll põhjusena komplimenti, aga juhtub ka sedasi nagu minul.


Mis veel põnevat teoksil...
No avastasin, et üks mu sõber on "meesteajakirja" tööle läinud. Kogemusteta toimetajaks. Nice.
Ja üks teine sõber kutsus mind üldse esimest korda sünnipäevale. Ta ei pea seda mu teada kunagi või siis: guys only stiilis.
Ma olen jälle hakanud oma tulevikule mõtlema ning erinevaid variante uurima. Hetkel on kaalul nii oma firmaga jätkamine, üks teine sama üldjoontes erialaga tegelev firma, üks minu päris erialaga seotud olev firma, Au Pairindus, vabatahtlik töö, mujale edasi õppima minek, Euroülikoliga katsetamine ja kindlasti midagi veel. Valikuid kui palju. Kui keegi vaid ütleks, mis on õige valik.
Ja ma oleksin peaaegu oma järgmise kevade ära rikkunud, sest olin unustanud ühe kevadise aine praegu registreerimata. Õnneks, eile avastasin.
Nojah, eriti rohkem põnevat polegi. Mis siis ikka nii väga põnevat juhtuda saab, kui kolmandiku päevast magagad, umbes sama kaua oled tööl ja viimase osa kasutad ära lõõgastumiseks. Ainult see oli fun, et eile mängisime KMiga kaksiktorni 18ndal korrusel tagaajamist.

Rakvere klubid rokivad 200%

Reede oli siis see päev, kui pidin LPP sünnipäevale minema. Ma ei ole ammu nii hulusti kahetsenud ühte sünnipäevale minekut kui seekord. Aga kokkuvõttes olen ma väga rahul, et otsustasin siiski Rakverre minna. Nimelt, see pidu oli nii nõme, kui olla annab. Kohal oli kari alaealisi ja teisi päkapikke, keda ma ei tunne ega tahagi tunda. Muidugi, oli ka normaalsemaid inimesi ja neid, keda ma tunnen juba praegu rohkem kui vaja oleks. Aga kolmest kohal olevast normaalsest inimesest, peale sünnipäevalapse, kel oli selgelt palju tegemist, kaks olid üksteist avastamas ja Svea oli vabatahtlikult Tuhkatriinuks digimuutunud ja üritas kõike kontrolli all hoida.

No mina ei saa aru, miks ta nii hulult vaeva nägi selle sünnaga. Ta tegi isegi tikuvõileibu ja puudus koolist seepärast. Hiljem peol aga üritas kõigi probleeme lahendada ning oli juba LPP vanematele oma jah-sõna andnud, et aitab hiljem koristada ka. Jaburus. Eriti kellelgi heaks, kes peaks olema lihtsalt sõber. Mina ei laseks end nii ära kasutada ka oma poisi perel. Muidugi, on loomulik, et aitaks veidi sõpra, kes on hädas ja selles ei olegi midagi ebameeldivat või irriteerivat, aga täies mahus küll orjaks ei hakkaks.

Kokkuvõttes mul oli igav ja ebamugav. Ma vist ei ole veel piisavalt karastunud, et tunda ennast mugavalt maarahva seltskonnas, kus on alati narkareid ja diilereid, keda keegi välja visata ei julge, lapsed joovad end nii kiiresti täis, kui vähegi suudavad ja pidevalt on oht, et tekivad grupikaklused. Ka tüdrukute vahel.

Kui vahel juhtub, et öösel saab peost kõrini, siis tavaliselt tuleb oodata tund või kaks ja saab esimese bussiga jalga lasta. Seekord aga oli mul täiesti siiber juba südaööks ja mul ei olnud kuhugi taganeda, sest olin tulnud bussiga ja koju sõitva bussini oli aega vist kaheksa tundi. Ma olin nii masenudses, et olin valmis jala suvalises suunas keset ööd ja üksi astuma hakkama.

Õnneks jõudis Aivar enne mulle järgi tulla, kui ma oma plaani teostama oleksin hakanud. Ma olin talle juba sada korda helistanud ja sõnumeid saatnud, et ta mu kaasa võtaks ja me näiteks Rakvere klubisid edasi avastama läheksime. Siiani oli mul kogemus vaid Carolaga või kuidas seda kirjutataksegi.

Aivar võttiski vedu ja siirdusime kuhugi Vilma baari. Sealt aga tulime tagurpidi tagasi ja siirdusime edasi Lokaal Rakveresse. See vist ongi hetkel sealne kuumim koht. Edasi läks õhtu supertoredaks, aga ma vingun enne pisiasjade kallal ära, kui kiitma hakkan. Nimelt, kas teile tundub ka imelik, et klubi uksel ei ole mingit kava ja kõigepealt astud sisse, maksad ukse peal raha ja siis saad teada, mis peole sattusid? No täpselt nii oli. Ja algul jäi DJ-st ka väga kehv mulje. Ta mängis juba kella ühe paiku muusikat, mis vist ainult purupurjus ja kommilaksu all olevatele inimestele peale läheb. Ja seda mitte vaheldumisi normaalsete lugudega.

Mingil hetkel aga hakkasid head lood ka tulema, ja järjest. Ma olib parasjagu baaris kokteili ostmas, kui need algasid ja siis ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin sealsamas tantsima hakkama. Ma olin seda võimalust juba nii kaua oodanud ju. Edasi läkski nii, et joogid jäid alati pooleli, sest oli vaja olla tantsuplatsil. Iseenesest oli seal väga väike ala tantsimiseks, aga sellise DJ-ga nagu neil palgal on, ei olegi suuremat vaja. Vahepeal küll tekkis illusioon, et plats on täis, aga kitsaks ei läinud korrakski. See mulle meeldis.

Algul tegi nalja veel see, et Me Aivariga tundusime olevat kõige noorem paar selles "linna kuumimas kohas". Kõik teised paarid koosnesid hästi paljastest noortest naistest ja juba kiilanevatest meestest. Suur hulk viimaseid veetis ka baarileti ääres aega, mööduvate naiste järele vesistades.

Ühel hetkel aga saabusid klubisse Aivari vanad klassivennad ja oi-oi, milliste sebijatega oli tegu. Läks vist minutit kaks, kuni üks neist mu Aivari juurest eemale tantsima vedas. Ja läks jälle minut või kaks, kuni ta käed hakkasid mu tagumikule paigutuma. Ma vist ei peagi tegelikult ütlema, et kauaks need sinna ei jäänud. Ma tegin talle korduvalt tagasi - talle meeldis laksu ka anda - aga tüüp ei jätnud järele. Pärast nägin, et ta teeb sama ka teistele meestele. Mida küll sellest arvata.

Igatahes, kuigi see oli ka suuresti meelitav, mis on näide minu moto (kui ma ei saa särada siin, siis teen seda kusagil mujal, kus mind paremini mõistetakse) tõele vastavusest, hakkas mingil hetkel väga närvidele käima, kuidas Aivar ja ta klassivend Marko mu pärast pidevalt võistlesid. Võtted olid sellised nagu korvpallis - mulle kui pallile joosti pidevalt järele ja mind püüti vastase eest kaitsta kogu kerega ent midagi puutumata. Lihtsalt katsuti end minu ja teise vahele pressida. Lisaks neile kahele "tõutäkule" oli ka kari muid end isaseks joonud tüüpe, kelle eest pidin pidevalt varju otsima, kui kaks alfaisast mõnel põhjusel korraga silmapiirilt kadusid.

Üks vanem tüüp oli lausa nii innukas, et tuli Aivari juuresolekul mind tantsima vedama ja mul ei jäänudki muud üle, kui minna. Hiljem nägin, kuidas ta vist jälle kelleltki korvi saades hakkas oma pead vastu seina rammima. See oli spooky ja turvad ei teinud midagi. Tulles tagasi keskse teema - MINU - juurde, siis vahepeal juhtus sedagi, et mind tiriti lavaäärelt alla tantsima täie jõuga ja pääsesin alles siis, kui hüüdsin Aivarile hääletult üle sellekordse innuka tüübi õla: help!

Kokkuvõttes oli päris lõbus. Tantsisime tunde ja ei jäänud ka põrandal roomamata. Lõpuks hakkasin mina koju tahtma ja pidur Aivar ei tahtnud kuidagi tantsuplatsilt ära minna. Marko andis mingil hetkel alla ja läks ära. Me olime Aivariga viimane paar platsil, kuni ma lihtsalt garderoobi jalutasin. Siis sain jälle väikse üllatuse osaliseks. Küsisin turvalt alkomeetrit, sest tahtsin kindel olla, et vähemalt üks meist on roolikõlbulik ja saate aru - ööklubil ei ole sellist vidinat. !!! Nagu mismõttes? Kas on mõni asutus - peale politsei - kus seda rohkem vaja võiks minna? Niisiis, otsustasime minna mingisse kahekümneneljatunni kohta rämpsu sööma ja siis politseijaoskonda ennast kontrollima jalutada. Mõeldud, tehtud.

Ma ei tea, miks politseinikud nii kurjad ja tõsised on. Siiski, lasti meil puhuda. Olime mõlemad peaaegu kained. Mina olin kirjade järgi null aga kohe, kui uksest välja saime, kukkusin - veel politsei kaamera vaateraadiuses. Oli küll mark, jah. Rooli läks Aivar.

Ta viis mu Svea juurde (kuigi oleks vist tahtnud endale jätta), kes oli vahepeal end libataksoga siiski koju vedanud ja ega talle ka sellest peost eriti positiivsed muljed ei jäänud. Seda enam olid mul süümekad, et olime ta maha jätnud. Aga ta on ju alaealine ja vähemalt oli tal seal palju tuttavaid. Koju jõudes magas ta juba nii kõvasti, et ma ei hakanud teda üles ajama. Hommikul ta vaid imestas, et millal ma tulin.

Laupäeval nägin korra üle pika aja Siimu ka - ja ta on ikka veel ilus poiss - ning siis suundusin koju. Sealt edasi polegi midagi nii põnevat juhtunud, et ma peaksin oluliseks sellest kirjutada. Olen lihtsalt jälle tööl. Ahjaa... uudiseid niipalju, et ma hakkan veebruaris vist tuttuues mängutoas tööle. Mustamäekad, värisege!:D Ei, tglt... ma olen vist päris asjalik.

Seiku elust, mis mulle midagi tähendavad

Ma ei rääkinudki teile, kuidas ma nii nädal aega tagasi Koplis ära eksisin. Oli see vast kogemus. Kujutage ette: õues on pime, kaart on olemas, aga ei aita, olete Tallinna kõige kriminogeensemaks peetavas linnaosas, lõppemas on nii bensiin kui mobiiliaku, ümberringi on vaid võõrast keelt rääkivad inimesed, kes ise ka ei tea midagi tänavatest, mida neil otseselt vaja pole. Ja siis helistate sealkandis elavale sõbrale, kes SAMUTI ei tea, kus te olete või olla tahaksite. Juba ajab kõik närvi, sest liiklus seal ei ole ka mingi naljaasi ja mingil põhjusel ei julge autot ka tänava ääres seisma jätta. Igaks juhuks kontrollte veel üle, kas autouksed on ikka lukus. On. Õnneks...

Lõpuks leiate suurte raskustega koha, mida olete otsinud. Ja siis tuleb välja, et see siiski ei ole päris see koht. Kuskil läks midagi sassi. Ning pealekauba, pandi see viisteist minutit tagasi kinni. Oh õnne ja rõõmu. Peale rohkem kui tunniajast asjatut seiklemist saab lõpuks koju sõitma hakata, vaid lootes, et bensiini jagub.

Siis veel huvitavad/häid asju. Käisin ükspäev Reijoga Macis. Mul oli juba nii ammu isu, aga ei suutnud end sinna vedada. Nagu mul raske oleks korraks Mustakivisse sõita eks. Aga enne peaks sularaha võtma... Enivei, üksi ei suutnud. Ja koos oligi lõbusam. Pärast shopingtripi, mille käigus sai uus kesklinna kaubamaja ülevaadatud (õudus kuubis, tohutu kasutu ruum, tohutud kasutud poed ja hunnik arhitektuurilisi lõkse), läksime Maci, kus õppisin ära, et kui mina saan edumaa oma burgeri söömisel, siis ma lõpetan sellega samal ajal, kui Reijol neli ja pool otsa saab. Ta rääkis mulle veel mind ja ennast päästnud hädavalest seoses meie tequiilaõhtuga, mida ma siia igaks juhuks kirja ei pane.

Üks veel. Täna, kui ma üritasin tubli olla ja õppimisele keskenduda, helistas mulle Svea ja ütles, et lahtise peaga poiss oli üle küsinud, kas ma ikka tulen ta sünnipäevale sel reedel? No ja kui juba nii armsasti paluti. LPP rääkis veel kõrvalt, et pea ka juba terve jne. Ma vist siis lähen. Kui selleks hetkeks veel mingeid rahasid alles on. Ma ju panin enamuse rahadest kättesaamatusse kohta - Hispaania reisi fondi. Ja tõesti. Hetkel ei saa sellele keegi ligi. Mina ka mitte. Huvitav, kas läheb jamaks? Ga vähemalt ma sain peale pooleaastast ootamist oma lemmiklõhna kätte. See on ju hea, aga halvast küljest... see võiks mul juba otsas olla.

Nagu mängiks lõngakera

Ma tean, et ei ole jälle siia ilgelt kaua kirjutanud. Muidugi on olnud tegemist ka, aga ajapuudus ei ole vabandus. Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutada pole tahtnud. Ja samas üritan kramplikult meeles pidada, mida pidasin piisaalt oluliseks, et siia siiski kunagi kirjutada. Nüüd ma muidugi ei mäleta. Aga midagi siiski.

Kujutage ette dilemmat. Te elate üle seitsmekümne korteriga majas. Maja ees on siiani kaks prügikasti: paber ja olmeprügi. Viimane on nii suur, et ei saanud kunagi ka vana korra järgi käitudes täis. Maja kuulub linnale ja majal on haldur. Naabrid nagunii prügi ei sorteeri, sest nad ei ole sellised inimesed. Meie tahaks, aga ei ole nagu erilist mõtet, kui nad kõik ikka samasse kohta minema peavad. See aga võib kaasa tuua trahvid. Tegelikult me oleme vist juba leppinud mõttega mitu korda suurematest prügiarvetest nüüd regulaarselt. Dilemma seisneb siis selles, et kui see on linnamaja, siis kas linn hakkab nüüd iseennast trahvima? Loogiline ju oleks, aga ma siiski arvan, et arve tuleb meile kui "pahadele" elanikele.

Teine asi, mis mu eriti kurjaks ajas, oli uudis seoses Valga kodutuga, kes prügikastist koerale toidu otsimise eest võõrale alale tungimise põhjendusega poolteist aastat tingimisi karistust kandma peab. Huvitav, aks ka kohtukulud maksma? Nii jabur. Nii kahju. Kurb!

Valede meeste leksikon

Kuna ma ei suuda kuidagi leida seda õiget või ka mitte ühtegi enam-vähem sobivat, siis panen hoopis kirja kõik valed mehed, kes mulle ette on jäänud ja mis nendega viltu on läinud.

R - me mõlemad olime nii noored, et ei teadnud, mida me tahame. Võib-olal tema teadis ka, aga mina lõin põnnama ega andnud talle võimalustki mulle enda soovidest rääkida. Samas, osa teisi leiab juba selles eas, et on õige alustada seksuaalelu. Ma ei arva siiani nii, aga... mida ma ka tean?

T - liiga vana. Veidi ülekaaluline ja välismaalane. Keemiat ka ei olnud. Innukust aga oi-oi kui palju. Kui ta oleks praegu nii vana, nagu siis - 24 - ma võib-olla isegi kaaluksin suhet temaga. Aga siis olin ma 14.

I - polnudki väga viga. Vaid pisiasjad. Mulle ei meeldinud ta nimi ja see, kuidas ta suudles. Mis meid lahku aga viis, oli mu sõbranna. Ei, ta ei löönud teda üle. Ta lihtsalt ütles pm, et meil ei tule nagunii midagi välja.

H - pikk, kena, noor. Valetas end veidi vanemaks.

I2 - liiga lühike ja nooruke. Juba kaks viga. Ta ka käitus nagu tahaks olla keegi, kes ta tegelikult ei ole, aga muidu oli armas. Imelikud lähenemisvõtted olid küll. Siiani imestan tema originaalsuse üle.

J - liiga litsakas. Tahtis kõike kohe ja pidi tühjade pihkudega lahkuma.

T - kohe ikka väga vana, siga, pani mind kartma.

R2 - mingi üsna mõttetu tüüp. Siiski piisavalt andekas, et mult suudlus välja võluda. Muidu aga tarbis liiga palju alkoholi ja elas kaugel.

S - hästi armas. Hästi kena nägi välja ka. Pikem oleks võinud olla. Ja hiljem ei meeldinud mulle ta hingeõhk üldse. Keemia oli vägev, aga rääkida polnud pärast millestki. See otsustaski asja.

A - hästi armas ja siiani kallis inimene, aga ta on nii peenikene, et tunnen ta kõrval ennast paksuna. Keemia puudub ja ta on ka hästi vaikne. Mul on aga ekstraverti vaja. Ja võib-olla kedagi veidi sitapealikumat.

R3 - kõige müstilisem mees mu elus. Inimene, kes on mulle nii kaugelt nii palju haiget teinud. Kõige rohkem üldse. Põhivead olid need, et mul oli S ja tema oli noorem. Siiani on mingi sadomaso suhe temaga. Ja ta suudab väga hästi valetada.

R4 - väike, välismaalane, kelle jutust oli raske aru saada.

V - üsna sobiv eksemplar. Aga mulel ei meeldinud, kuidas ta igal pool oma varustust sügas. Ja see, kui oluliseks ta raha pidas. Mitte selles mõttes, et oleks sõpru raha järgi valinud, aga ta ei suutnud rahast lahti lasta. Aasta ei olnud siis 95 ja tema üritas mind rõõmustada lubadusega, et ostab mulle kolmandal tähtpäeval samailusa sõrmuse, kui just endale ise ostnud olin niisama möödaminnes. See oli mingi 150-kroonine väärtusetust materjalist iluasjake. Mõelge minust, mida tahate, aga see ei olnud just mind lakke hüppama panev lubadus. Aga samas on ta kohelnud mind nagu printsessi. Segavaks muutus see, et oleme mõlemad lõvid.

O - vaikne, omamoodi, sõbranna eks, julges mind korra lüüa.

M - pettis minuga kedagi, meeldis sõbrannale.

P - puhtalt minu viga, et teda tundma ei õppinud. Siiani kahetsen.

M2 - ma ei saa sinna midagi teha, et keemiat ei ole. Ja ta ärritab mind vahel.

V2 - üritas mind jalust niita oma 18 aasta ja 155 sentimeetriga. Arvate, et õnnestus? Kirjutab ka vigaselt, mis mind väga häirib.

Kogu lugu. Rohkem mingeid maybe'sid ei viitsi kirja panna. Ainus hea uudis on, et selle aasta horoskoop ütles, et mul oli jah paar rasket aastat, aga sel aastal tuleb naeratus ja elurõõm tagasi. Tööasjad on eriti head ja ainus, mida ikka palju olema ei saa, on raha. Ma väga loodan ,et see on tõsi.

Lahtise peaga poisid ja eriti ebameeldiv aastavahetus

Olen veetnud paar viimast päeva Rakvere kandis Kati pere ning Aivari ja Svea seltskonnas.

30. detsember oli päris huvitav. Ma olin juba mitu tundi sealkandis olnud ja poistega mänginud, kui viitsisin telefoni üles otsida ja oma kohalike sõpradega ühendust võtta. Sellepeale sain kohe sõimata ka, et kus ma siis nii kaua olin. Neil olid juba õhtuks plaanid tehtud ja ega ma ei pahandanudki. Ütlesin neile, et olen rahul seal ka, kus olin, aga mõne aja pärast helistati mulle tagasi, et ma välja tuleksin ja lubati mind ära röövida. Nad olid, nimelt oma kaaslased reetnud ja otsustasid hoopis minuga kokku saada ja midagi ette võtta.

Läksime siis Aivari ja Sveaga Rakverre, kus käisime poes, mina ostsin omale lõpuks Ailase ja siis läksime mingisse Berliini nimelisse baari Lääsu ootama ja siis seda mängima. Hästi lõbus oli. Oleks veel lõbusam olnud, kui Aivar ei oleks juba esimesel mänguringil pidurdama hakanud. Mina võitsin poole ringiga:)

Keskööl visati meid sealt välja ja suundusimegi esialgu koju - Svea koju siis. Kuna und ei olnud, üritasime omale uusi plaane tekitada ja need tekkisid iseenesest, kuigi mitte küll sellised, nagu me arvata oleksime osanud.

Nimelt, umbes pool tundi peale koju jõudmist helistas Svea parim sõber talle väriseva häälega, et ta kukkus ja tal on peas kolmesentimeetrine haav, aga ei ole hullu, sest enam verd ei jookse. Svea läks paanikasse. Nii paanikasse, et ta käed värisesid. Ma sain temast aru ka, sest see sõber oli täis ja tal käis pea ka ringi ja samas on ta nii kange iseloomuga, et ta ei olnud mingil juhul nõus ise kiirabi poole pöörduma. Küll aga palus ta Sveal sinna tulla, kus nad pidutsesid.

Me siis üritasime kuidagi end Roelasse toimetada, aga see polnudki väga lihtne. Lõpuks otsustasime leida kellelgi, kes meid minu autoni viks, mis Kati juures seises ja kuna muud ei jäänud üle, siis pidime Aivari uuesti üles ajama ja oi-oi, kui kuri ta oli. Ta ei rääkinud terve tee sõnagi.

Me olime veel enne jõudnud helistada kiirabisse, kes mind algul perearsti liinile edasi suunas, millel viis minutit head muusikat kuulasin, aga siis andsin alla ja valisin jälle 112. Teisel katsel vastas keegi uus ja rääkis minuga palju mõistlikumalt. Tema soovitas meil poisi pea kinni siduda ning ta esimesel võimalusel traumapunkti ikkagi tuua ja seda ma teha üritasimegi.

Ega see väga lihtne ei olnud. Kui lõpuks Roelasse jõudsime, siis oli tol tüübil lastud juba ligi tund aega magada, mis miun teada on peapõrutusega väga ohtlik. Ajasime ta üles, ta oli üsna verine, ja siis ta üritas meile selgeks teha, et ta ei tule ikka mingil juhul kuskile ja tal on kõik korras, sest verd enam ei jookse.

Lugu ise seisnes selles, et nad olid sõbraga tantsinud kuidagi betoonposti otsa ja lähemal vaatlusel selgus, et sõbral on kõrv verine. Läks oma kolmveerand tundi aega ja kulus ka hulk pisaraid ning paluvaid sõnu enne, kui me mõlemad kangelased auto peale saime ning Rakvere traumapunkti poole liikuma hakkasime. Aga väga hea tunne oli, et me siiski tegime oma maksimumi.

Traumapunktis ootas juba ees üks lõbus seltskond. Poisid läksid parandusse ja meie jäime selel teise seltskonnaga, kõht kõveras, naerma. Läks vist ainult pool tunnikest, kuni meie lahtise peaga poisid klaasuste tagant välja tulid. See tervem oli korra käinud ka mütsi järel, sest meie sõjakangelase eneseuhkus ei lubanud tal sidemes peaga avalikkuse ette ilmuda.

Kui ta siis lõpuks, müts peas, väljus, oli ta nii solvunud, et loopis kõik antud paberid ning kilesussid põrandale maha, nagu väike laps. Svea siis neelas oma eneseuhkuse, mida ei ole ka mitte vähe, alla ja korjas kõik kokku. Siis ootasime veel arsti ära, kes rääkis, mis edasi saama hakkab, sest poisid nagunii poleks hommikul midagi mäletanud.

Tuli välja, et meie lahtise peaga poiss ei olnudki lubanud end kinni õmmelda ja oli vabandanud, et ta soeng sassis on ning, et tal on koljuluu mõra kahtlus ja ta peaks hommikul uuesti ühendust võtma. Viisime siis tantsulõvid tagasi peokohta, kus nad end kaineks magama pidid ja suundusime ise koju. Kell oli selleks ajaks saanud veerand seitse. Karm, või mis?

***

Hommik oli karm. Peedu helistas mulle poole kahe paiku ja momentaalselt hakaks mul paha. Nigel mõnitas mind järgmise hommikuni, et that's a hangover for you! Tegelikult olin ma ju oma viimase joogi enne südaööd joonud ja sõitsin öösel kaine peaga. Ja see pole vaid minu väide. Alkomeeter ütles nii.

Parem mul ei hakanudki. Hakaks hullem. Kui algul vaid kõht keeras ning kogu aeg oli külm, siis õhtupoolikuks oli mul soojas toas kolm kihti rõivaid selga aetud ning kraadiklaas näitas 37,9. Liida +0,5 eks. Saad reaalsema arvu. Otsustasin magama minna, sest ärkvel olemine hakaks talutamatuks muutuma.

See aga ei õnnestunud. Vedelesin mingi pool tunnikest ja siis läksin igaks juhuks vannituppa. Mingi eelaimdus oli. Ja kohe, kui potikaane üles tõstetud sain, tuli ka kogu päevane söök välja. Seda ei olnudki eriti palju. Aga ma ei hakka teie okserefleksidel mängima.

Peale seda söödeti mulle üks valge tablett, mille nime ma kirjutada ei oska, sisse ja siis magasin mitu tundi. Ärgates oli ikka külm ning paha, aga köögipõrandal koera kaisus ja kamina ees oli üsna talutav olla. Süüa ei juglenud ma ikka midagi. Lõpuks sundisin end röstsaia sööma ja siis oligi aeg minna "linna" raha õhku laskma. Oli sama plain kui alati. Ainult, et vist üle kümne aasta olin ka täiesti kaine ning tuju oli nullis. Fireworks'idest meeldisid mulle ka vaid säraküünlad, mis on kõigekõigemad ning üks vulkaaninimeline madal asi.

Sam sai ka oma ilutulestikutrauma kätte. Nimelt kõige kõrgema kaarega lennanud asi valis kõigist võimalikest kohtadest ja peadest tema pisikese pea maandumiseks. Siiani on lapsest kahju. Ta ehmatas ikka hirmsasti.

Järgnevad tunnid veetsime mingit gängsteriparoodiat vaadates ja "Du juu spiik inglishi?" lugedes. Naersime pisarateni ja siis oli kell juba väga palju. Ma läksin esimesena magama. Ei tea, mis edasi sai.

Täna ärkasin hilja. Ja siis kohe tulime tulema ka. Kui Pistik aru sai, et ma ära minema hakkan, hüpaps ta mulle sülle püsti ning vaatas megakurva pilguga. Ma küll pakkusin välja, et ta võib mulle külla tulla, aga kahtlen, et ta selle reisi ette võtab. Ja Nigel ütles ka, et kui ma tahan, võin Copy kaasa võtta, aga koera pean maha jätma.

Head uut aastat!