Lahtise peaga poisid ja eriti ebameeldiv aastavahetus

Olen veetnud paar viimast päeva Rakvere kandis Kati pere ning Aivari ja Svea seltskonnas.

30. detsember oli päris huvitav. Ma olin juba mitu tundi sealkandis olnud ja poistega mänginud, kui viitsisin telefoni üles otsida ja oma kohalike sõpradega ühendust võtta. Sellepeale sain kohe sõimata ka, et kus ma siis nii kaua olin. Neil olid juba õhtuks plaanid tehtud ja ega ma ei pahandanudki. Ütlesin neile, et olen rahul seal ka, kus olin, aga mõne aja pärast helistati mulle tagasi, et ma välja tuleksin ja lubati mind ära röövida. Nad olid, nimelt oma kaaslased reetnud ja otsustasid hoopis minuga kokku saada ja midagi ette võtta.

Läksime siis Aivari ja Sveaga Rakverre, kus käisime poes, mina ostsin omale lõpuks Ailase ja siis läksime mingisse Berliini nimelisse baari Lääsu ootama ja siis seda mängima. Hästi lõbus oli. Oleks veel lõbusam olnud, kui Aivar ei oleks juba esimesel mänguringil pidurdama hakanud. Mina võitsin poole ringiga:)

Keskööl visati meid sealt välja ja suundusimegi esialgu koju - Svea koju siis. Kuna und ei olnud, üritasime omale uusi plaane tekitada ja need tekkisid iseenesest, kuigi mitte küll sellised, nagu me arvata oleksime osanud.

Nimelt, umbes pool tundi peale koju jõudmist helistas Svea parim sõber talle väriseva häälega, et ta kukkus ja tal on peas kolmesentimeetrine haav, aga ei ole hullu, sest enam verd ei jookse. Svea läks paanikasse. Nii paanikasse, et ta käed värisesid. Ma sain temast aru ka, sest see sõber oli täis ja tal käis pea ka ringi ja samas on ta nii kange iseloomuga, et ta ei olnud mingil juhul nõus ise kiirabi poole pöörduma. Küll aga palus ta Sveal sinna tulla, kus nad pidutsesid.

Me siis üritasime kuidagi end Roelasse toimetada, aga see polnudki väga lihtne. Lõpuks otsustasime leida kellelgi, kes meid minu autoni viks, mis Kati juures seises ja kuna muud ei jäänud üle, siis pidime Aivari uuesti üles ajama ja oi-oi, kui kuri ta oli. Ta ei rääkinud terve tee sõnagi.

Me olime veel enne jõudnud helistada kiirabisse, kes mind algul perearsti liinile edasi suunas, millel viis minutit head muusikat kuulasin, aga siis andsin alla ja valisin jälle 112. Teisel katsel vastas keegi uus ja rääkis minuga palju mõistlikumalt. Tema soovitas meil poisi pea kinni siduda ning ta esimesel võimalusel traumapunkti ikkagi tuua ja seda ma teha üritasimegi.

Ega see väga lihtne ei olnud. Kui lõpuks Roelasse jõudsime, siis oli tol tüübil lastud juba ligi tund aega magada, mis miun teada on peapõrutusega väga ohtlik. Ajasime ta üles, ta oli üsna verine, ja siis ta üritas meile selgeks teha, et ta ei tule ikka mingil juhul kuskile ja tal on kõik korras, sest verd enam ei jookse.

Lugu ise seisnes selles, et nad olid sõbraga tantsinud kuidagi betoonposti otsa ja lähemal vaatlusel selgus, et sõbral on kõrv verine. Läks oma kolmveerand tundi aega ja kulus ka hulk pisaraid ning paluvaid sõnu enne, kui me mõlemad kangelased auto peale saime ning Rakvere traumapunkti poole liikuma hakkasime. Aga väga hea tunne oli, et me siiski tegime oma maksimumi.

Traumapunktis ootas juba ees üks lõbus seltskond. Poisid läksid parandusse ja meie jäime selel teise seltskonnaga, kõht kõveras, naerma. Läks vist ainult pool tunnikest, kuni meie lahtise peaga poisid klaasuste tagant välja tulid. See tervem oli korra käinud ka mütsi järel, sest meie sõjakangelase eneseuhkus ei lubanud tal sidemes peaga avalikkuse ette ilmuda.

Kui ta siis lõpuks, müts peas, väljus, oli ta nii solvunud, et loopis kõik antud paberid ning kilesussid põrandale maha, nagu väike laps. Svea siis neelas oma eneseuhkuse, mida ei ole ka mitte vähe, alla ja korjas kõik kokku. Siis ootasime veel arsti ära, kes rääkis, mis edasi saama hakkab, sest poisid nagunii poleks hommikul midagi mäletanud.

Tuli välja, et meie lahtise peaga poiss ei olnudki lubanud end kinni õmmelda ja oli vabandanud, et ta soeng sassis on ning, et tal on koljuluu mõra kahtlus ja ta peaks hommikul uuesti ühendust võtma. Viisime siis tantsulõvid tagasi peokohta, kus nad end kaineks magama pidid ja suundusime ise koju. Kell oli selleks ajaks saanud veerand seitse. Karm, või mis?

***

Hommik oli karm. Peedu helistas mulle poole kahe paiku ja momentaalselt hakaks mul paha. Nigel mõnitas mind järgmise hommikuni, et that's a hangover for you! Tegelikult olin ma ju oma viimase joogi enne südaööd joonud ja sõitsin öösel kaine peaga. Ja see pole vaid minu väide. Alkomeeter ütles nii.

Parem mul ei hakanudki. Hakaks hullem. Kui algul vaid kõht keeras ning kogu aeg oli külm, siis õhtupoolikuks oli mul soojas toas kolm kihti rõivaid selga aetud ning kraadiklaas näitas 37,9. Liida +0,5 eks. Saad reaalsema arvu. Otsustasin magama minna, sest ärkvel olemine hakaks talutamatuks muutuma.

See aga ei õnnestunud. Vedelesin mingi pool tunnikest ja siis läksin igaks juhuks vannituppa. Mingi eelaimdus oli. Ja kohe, kui potikaane üles tõstetud sain, tuli ka kogu päevane söök välja. Seda ei olnudki eriti palju. Aga ma ei hakka teie okserefleksidel mängima.

Peale seda söödeti mulle üks valge tablett, mille nime ma kirjutada ei oska, sisse ja siis magasin mitu tundi. Ärgates oli ikka külm ning paha, aga köögipõrandal koera kaisus ja kamina ees oli üsna talutav olla. Süüa ei juglenud ma ikka midagi. Lõpuks sundisin end röstsaia sööma ja siis oligi aeg minna "linna" raha õhku laskma. Oli sama plain kui alati. Ainult, et vist üle kümne aasta olin ka täiesti kaine ning tuju oli nullis. Fireworks'idest meeldisid mulle ka vaid säraküünlad, mis on kõigekõigemad ning üks vulkaaninimeline madal asi.

Sam sai ka oma ilutulestikutrauma kätte. Nimelt kõige kõrgema kaarega lennanud asi valis kõigist võimalikest kohtadest ja peadest tema pisikese pea maandumiseks. Siiani on lapsest kahju. Ta ehmatas ikka hirmsasti.

Järgnevad tunnid veetsime mingit gängsteriparoodiat vaadates ja "Du juu spiik inglishi?" lugedes. Naersime pisarateni ja siis oli kell juba väga palju. Ma läksin esimesena magama. Ei tea, mis edasi sai.

Täna ärkasin hilja. Ja siis kohe tulime tulema ka. Kui Pistik aru sai, et ma ära minema hakkan, hüpaps ta mulle sülle püsti ning vaatas megakurva pilguga. Ma küll pakkusin välja, et ta võib mulle külla tulla, aga kahtlen, et ta selle reisi ette võtab. Ja Nigel ütles ka, et kui ma tahan, võin Copy kaasa võtta, aga koera pean maha jätma.

Head uut aastat!