Nagu mängiks lõngakera

Ma tean, et ei ole jälle siia ilgelt kaua kirjutanud. Muidugi on olnud tegemist ka, aga ajapuudus ei ole vabandus. Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutada pole tahtnud. Ja samas üritan kramplikult meeles pidada, mida pidasin piisaalt oluliseks, et siia siiski kunagi kirjutada. Nüüd ma muidugi ei mäleta. Aga midagi siiski.

Kujutage ette dilemmat. Te elate üle seitsmekümne korteriga majas. Maja ees on siiani kaks prügikasti: paber ja olmeprügi. Viimane on nii suur, et ei saanud kunagi ka vana korra järgi käitudes täis. Maja kuulub linnale ja majal on haldur. Naabrid nagunii prügi ei sorteeri, sest nad ei ole sellised inimesed. Meie tahaks, aga ei ole nagu erilist mõtet, kui nad kõik ikka samasse kohta minema peavad. See aga võib kaasa tuua trahvid. Tegelikult me oleme vist juba leppinud mõttega mitu korda suurematest prügiarvetest nüüd regulaarselt. Dilemma seisneb siis selles, et kui see on linnamaja, siis kas linn hakkab nüüd iseennast trahvima? Loogiline ju oleks, aga ma siiski arvan, et arve tuleb meile kui "pahadele" elanikele.

Teine asi, mis mu eriti kurjaks ajas, oli uudis seoses Valga kodutuga, kes prügikastist koerale toidu otsimise eest võõrale alale tungimise põhjendusega poolteist aastat tingimisi karistust kandma peab. Huvitav, aks ka kohtukulud maksma? Nii jabur. Nii kahju. Kurb!