Reede oli siis see päev, kui pidin LPP sünnipäevale minema. Ma ei ole ammu nii hulusti kahetsenud ühte sünnipäevale minekut kui seekord. Aga kokkuvõttes olen ma väga rahul, et otsustasin siiski Rakverre minna. Nimelt, see pidu oli nii nõme, kui olla annab. Kohal oli kari alaealisi ja teisi päkapikke, keda ma ei tunne ega tahagi tunda. Muidugi, oli ka normaalsemaid inimesi ja neid, keda ma tunnen juba praegu rohkem kui vaja oleks. Aga kolmest kohal olevast normaalsest inimesest, peale sünnipäevalapse, kel oli selgelt palju tegemist, kaks olid üksteist avastamas ja Svea oli vabatahtlikult Tuhkatriinuks digimuutunud ja üritas kõike kontrolli all hoida.
No mina ei saa aru, miks ta nii hulult vaeva nägi selle sünnaga. Ta tegi isegi tikuvõileibu ja puudus koolist seepärast. Hiljem peol aga üritas kõigi probleeme lahendada ning oli juba LPP vanematele oma jah-sõna andnud, et aitab hiljem koristada ka. Jaburus. Eriti kellelgi heaks, kes peaks olema lihtsalt sõber. Mina ei laseks end nii ära kasutada ka oma poisi perel. Muidugi, on loomulik, et aitaks veidi sõpra, kes on hädas ja selles ei olegi midagi ebameeldivat või irriteerivat, aga täies mahus küll orjaks ei hakkaks.
Kokkuvõttes mul oli igav ja ebamugav. Ma vist ei ole veel piisavalt karastunud, et tunda ennast mugavalt maarahva seltskonnas, kus on alati narkareid ja diilereid, keda keegi välja visata ei julge, lapsed joovad end nii kiiresti täis, kui vähegi suudavad ja pidevalt on oht, et tekivad grupikaklused. Ka tüdrukute vahel.
Kui vahel juhtub, et öösel saab peost kõrini, siis tavaliselt tuleb oodata tund või kaks ja saab esimese bussiga jalga lasta. Seekord aga oli mul täiesti siiber juba südaööks ja mul ei olnud kuhugi taganeda, sest olin tulnud bussiga ja koju sõitva bussini oli aega vist kaheksa tundi. Ma olin nii masenudses, et olin valmis jala suvalises suunas keset ööd ja üksi astuma hakkama.
Õnneks jõudis Aivar enne mulle järgi tulla, kui ma oma plaani teostama oleksin hakanud. Ma olin talle juba sada korda helistanud ja sõnumeid saatnud, et ta mu kaasa võtaks ja me näiteks Rakvere klubisid edasi avastama läheksime. Siiani oli mul kogemus vaid Carolaga või kuidas seda kirjutataksegi.
Aivar võttiski vedu ja siirdusime kuhugi Vilma baari. Sealt aga tulime tagurpidi tagasi ja siirdusime edasi Lokaal Rakveresse. See vist ongi hetkel sealne kuumim koht. Edasi läks õhtu supertoredaks, aga ma vingun enne pisiasjade kallal ära, kui kiitma hakkan. Nimelt, kas teile tundub ka imelik, et klubi uksel ei ole mingit kava ja kõigepealt astud sisse, maksad ukse peal raha ja siis saad teada, mis peole sattusid? No täpselt nii oli. Ja algul jäi DJ-st ka väga kehv mulje. Ta mängis juba kella ühe paiku muusikat, mis vist ainult purupurjus ja kommilaksu all olevatele inimestele peale läheb. Ja seda mitte vaheldumisi normaalsete lugudega.
Mingil hetkel aga hakkasid head lood ka tulema, ja järjest. Ma olib parasjagu baaris kokteili ostmas, kui need algasid ja siis ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin sealsamas tantsima hakkama. Ma olin seda võimalust juba nii kaua oodanud ju. Edasi läkski nii, et joogid jäid alati pooleli, sest oli vaja olla tantsuplatsil. Iseenesest oli seal väga väike ala tantsimiseks, aga sellise DJ-ga nagu neil palgal on, ei olegi suuremat vaja. Vahepeal küll tekkis illusioon, et plats on täis, aga kitsaks ei läinud korrakski. See mulle meeldis.
Algul tegi nalja veel see, et Me Aivariga tundusime olevat kõige noorem paar selles "linna kuumimas kohas". Kõik teised paarid koosnesid hästi paljastest noortest naistest ja juba kiilanevatest meestest. Suur hulk viimaseid veetis ka baarileti ääres aega, mööduvate naiste järele vesistades.
Ühel hetkel aga saabusid klubisse Aivari vanad klassivennad ja oi-oi, milliste sebijatega oli tegu. Läks vist minutit kaks, kuni üks neist mu Aivari juurest eemale tantsima vedas. Ja läks jälle minut või kaks, kuni ta käed hakkasid mu tagumikule paigutuma. Ma vist ei peagi tegelikult ütlema, et kauaks need sinna ei jäänud. Ma tegin talle korduvalt tagasi - talle meeldis laksu ka anda - aga tüüp ei jätnud järele. Pärast nägin, et ta teeb sama ka teistele meestele. Mida küll sellest arvata.
Igatahes, kuigi see oli ka suuresti meelitav, mis on näide minu moto (kui ma ei saa särada siin, siis teen seda kusagil mujal, kus mind paremini mõistetakse) tõele vastavusest, hakkas mingil hetkel väga närvidele käima, kuidas Aivar ja ta klassivend Marko mu pärast pidevalt võistlesid. Võtted olid sellised nagu korvpallis - mulle kui pallile joosti pidevalt järele ja mind püüti vastase eest kaitsta kogu kerega ent midagi puutumata. Lihtsalt katsuti end minu ja teise vahele pressida. Lisaks neile kahele "tõutäkule" oli ka kari muid end isaseks joonud tüüpe, kelle eest pidin pidevalt varju otsima, kui kaks alfaisast mõnel põhjusel korraga silmapiirilt kadusid.
Üks vanem tüüp oli lausa nii innukas, et tuli Aivari juuresolekul mind tantsima vedama ja mul ei jäänudki muud üle, kui minna. Hiljem nägin, kuidas ta vist jälle kelleltki korvi saades hakkas oma pead vastu seina rammima. See oli spooky ja turvad ei teinud midagi. Tulles tagasi keskse teema - MINU - juurde, siis vahepeal juhtus sedagi, et mind tiriti lavaäärelt alla tantsima täie jõuga ja pääsesin alles siis, kui hüüdsin Aivarile hääletult üle sellekordse innuka tüübi õla: help!
Kokkuvõttes oli päris lõbus. Tantsisime tunde ja ei jäänud ka põrandal roomamata. Lõpuks hakkasin mina koju tahtma ja pidur Aivar ei tahtnud kuidagi tantsuplatsilt ära minna. Marko andis mingil hetkel alla ja läks ära. Me olime Aivariga viimane paar platsil, kuni ma lihtsalt garderoobi jalutasin. Siis sain jälle väikse üllatuse osaliseks. Küsisin turvalt alkomeetrit, sest tahtsin kindel olla, et vähemalt üks meist on roolikõlbulik ja saate aru - ööklubil ei ole sellist vidinat. !!! Nagu mismõttes? Kas on mõni asutus - peale politsei - kus seda rohkem vaja võiks minna? Niisiis, otsustasime minna mingisse kahekümneneljatunni kohta rämpsu sööma ja siis politseijaoskonda ennast kontrollima jalutada. Mõeldud, tehtud.
Ma ei tea, miks politseinikud nii kurjad ja tõsised on. Siiski, lasti meil puhuda. Olime mõlemad peaaegu kained. Mina olin kirjade järgi null aga kohe, kui uksest välja saime, kukkusin - veel politsei kaamera vaateraadiuses. Oli küll mark, jah. Rooli läks Aivar.
Ta viis mu Svea juurde (kuigi oleks vist tahtnud endale jätta), kes oli vahepeal end libataksoga siiski koju vedanud ja ega talle ka sellest peost eriti positiivsed muljed ei jäänud. Seda enam olid mul süümekad, et olime ta maha jätnud. Aga ta on ju alaealine ja vähemalt oli tal seal palju tuttavaid. Koju jõudes magas ta juba nii kõvasti, et ma ei hakanud teda üles ajama. Hommikul ta vaid imestas, et millal ma tulin.
Laupäeval nägin korra üle pika aja Siimu ka - ja ta on ikka veel ilus poiss - ning siis suundusin koju. Sealt edasi polegi midagi nii põnevat juhtunud, et ma peaksin oluliseks sellest kirjutada. Olen lihtsalt jälle tööl. Ahjaa... uudiseid niipalju, et ma hakkan veebruaris vist tuttuues mängutoas tööle. Mustamäekad, värisege!:D Ei, tglt... ma olen vist päris asjalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar