Triibu teeb taas uusi asju. Tundub, et seekordne väga pikalt kestnud raske arengufaas, kus öösiti ärgati ja söödi kuni kuus korda, on möödas ning taaskord oli katalüsaatoriks reisimine. Just nagu eelmisel korral Eestis käimisegagi, näidati uusi oskuseid otsekohe, kui taas koduuksest sisse saime. Tookord keeramist, seekord juba aga roomamist. Kuue kuu ja ühe nädala vanusena. Mu pisike beebi! Kuidas juba? Oma sõpradest on ta esimene, kes õiges suunas edasi liigub. Muudkui veab end kätega, ajab pepu püsti ja lükkab jalgadega. Varbad on juba villis. Lisaks tahab ta nüüd palju seista ning harjutab asjade haaramist sõrmede ning pöidla vahele ja viimastel päevadel ka mänguasjade kolkimist muude esemete vastu.
Esimesed nädal aega roomas ta enamasti meetri siia või sinnapoole. Ka täna veel tundub, et ta ei oska mõelda, et nüüd ma võtan kätte ja lähen kuhugi teadlikult. Pigem nii, et ma näen midagi, mille ma lihtsalt pean kohe kätte saama. Ja siis saab ka tihtipeale. Tänaseks on ta roomanud üheksa päeva ning viimasel kahel juba üle korteri. Enam ei saa looderdada ning tolmuimeja saab rohkem vatti. Muidu sööb tema kassivatti. Või pabertaskurätikuid nagu täna lõunaks. Ta oli ise hommikusöögi ajal kavalasti ühe paberi maha visanud ja ma ei märganud ära koristada seda enne, kui tunde hiljem oli hetkeks rahu ja vaikus, kuigi mul oli mujal tegemist ja naasedes leidsin ta seda õnnelikult nosimast. Algab see vaikus tähendab pahandust periood.
Sööb ta ikka nagu loom ja rõõmuga. Reedel käisime sõprade pulmas, kus ta isegi krevetti sõi ning poole ööni säras, sest uni ei tulnud, aga jonn ka mitte. Ka mitte neli tundi pärast tema tavalist ööune aega, kuni kõik koju jõudsime ja üheskoos uinusime. Üks paar kommenteeris ka, et kui nad teaksid, et nemad saaksid sama rõõmsameelse beebi, siis oleks lapsesaamine imelihtne otsus, aga kahjuks selliseid kõigile ei jagu. Meil õnneks vedas. Triibu on jätkuvalt kõige rõõmsameelsem beebi, keda ma tean ja meie ümber on praegu üsna palju beebisid.
Esimesed nädal aega roomas ta enamasti meetri siia või sinnapoole. Ka täna veel tundub, et ta ei oska mõelda, et nüüd ma võtan kätte ja lähen kuhugi teadlikult. Pigem nii, et ma näen midagi, mille ma lihtsalt pean kohe kätte saama. Ja siis saab ka tihtipeale. Tänaseks on ta roomanud üheksa päeva ning viimasel kahel juba üle korteri. Enam ei saa looderdada ning tolmuimeja saab rohkem vatti. Muidu sööb tema kassivatti. Või pabertaskurätikuid nagu täna lõunaks. Ta oli ise hommikusöögi ajal kavalasti ühe paberi maha visanud ja ma ei märganud ära koristada seda enne, kui tunde hiljem oli hetkeks rahu ja vaikus, kuigi mul oli mujal tegemist ja naasedes leidsin ta seda õnnelikult nosimast. Algab see vaikus tähendab pahandust periood.
Sööb ta ikka nagu loom ja rõõmuga. Reedel käisime sõprade pulmas, kus ta isegi krevetti sõi ning poole ööni säras, sest uni ei tulnud, aga jonn ka mitte. Ka mitte neli tundi pärast tema tavalist ööune aega, kuni kõik koju jõudsime ja üheskoos uinusime. Üks paar kommenteeris ka, et kui nad teaksid, et nemad saaksid sama rõõmsameelse beebi, siis oleks lapsesaamine imelihtne otsus, aga kahjuks selliseid kõigile ei jagu. Meil õnneks vedas. Triibu on jätkuvalt kõige rõõmsameelsem beebi, keda ma tean ja meie ümber on praegu üsna palju beebisid.