august 25, 2008

Tahaks veel kirjutada

Nagu Riinule rääkisin:
Mia: superõhtu ütleb:
ma tahan eilsest kirjutada
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et digimuutun isaseks
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas me konna tagumikku katsusime
Mia: superõhtu ütleb:
ja birxist
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas lapsed igas mõttes üle pea kasvavad
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et ma sain tädiks
Mia: superõhtu ütleb:
krt. ma ei saagi seda akent kinni panna. äkki unustan ära

No Riin sai trükivigadega versiooni ja teie saate nii palju, kui ma täna jõuan.

*****************************************************

Sel nädalal on saanud väga palju tehtud ja samas nagu ei ole ka. Igatahes, väga palju neid mitte-midagi-tegemisi on möödunud Reijoga koos. Ülejäänud tegelased vahelduvad. Annikat ja Raunot on ka kuidagi eriti palju nähtud.
Aga ainult Reijoga olen konna tagumikku katsunud. Don't ask! Ahistasime Lonnit, minu uut kaisukat. Aga te ei tea, KUI teraline pepu tal on. Raudselt tselluliit. Peaks juba tema pärast ostma selle vaakummonstrumi tsellu vastu, mida teleturg reklaamib.

Teema kaks. Ma käisin Birgiti kontserdil. OK, me käisime. Ja mulle väga meeldis. Ta on selline hästi klassikaline. Võiks ju öelda ka üksluine, aga mul on väga raske end takistada kaasa laulmast. Otsustasin, et ostan põhimõtte pärast tema plaadi. Toetan noroe inimese karjääri. Ja ostsingi ning laupäeva õhtul me Annikaga üürgasime sellele kaasa niikaua, kuni makk vait jäi ja vaene Reijo pidi seda pealt kuulama. Ja teisi asju ka, mida kunagi kahekesi laulsime ja lindistasime. Ja täna kuulasin veel kaks ringi plaati. Mmmõnusssh.

Teema kolm. Viimasel ajal olen avastanud endas isastega rohkem seostatavaid jooni. Näiteks see, et kui stereotüüpne on, et kui noored veedavad koos öö, siis hiljem on naine see, kes käib ja põeb ja otsib teist poolt taga soovides midagi veel. No hetkel oolen mina mees. Või sisi tema naine. Kuidas võtta. Aga imelik-naljakas on juba. Ja ma ei tea ise ka, mida ja kas ma tahan. Ja kas ta minu plaanidesse sobib. Ainult kutsusilmad ei ole päris kõik, mida ma vajan. Ja muidu ka. Ma tunnen end mehistumas. Paljud asjad ei ole enam tabud. Muidugi, ma pole muutunud rõvedaks, aga muutused on. Ja noh... ma ei oska seda väga hästi seletada. Aga see pole selline tunne ka, et ma mõtleks soovahetusopile või midagi. Nii et ärge seda kartke. Katsun olla ilus ja hea tüdruk ka edaspidi.

Neli. Selle laste üle pea kasvamise all mõtlen kõige enam Raunot, oma värsket "abikaasat":D Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kus ta on mul üle pea kasvanud pikkuselt. Küll vaid mõni sentimeeter aga siiski. Karistuseks rikun ma ta ära. Või noh... kiusan vähemalt veidi. Ta ei tundu enam selline tita, keda kaitsma ja hoidma peaks. Noor mees juba. Aga mehena ma teda vist vaadata ei suudaks ja hetkel pole vajagi. Kummalgi on teisigi vaatajaid ja vaadatavaid. Aga see oli ka naljakas, et kui meie, vanad inimesed, laupäeval kodus rahulikult kudesime ja rummi hävitasime, oli hoopis tema seal ,kus mina olla tahtsin ja minu süül. Ehk siis vahupeol. Selle suve viimasel ja ainsal Tallinnas. Ja mina avastasin selel alles siis, kui pidu juba alanud oli ning mina juba ebakaines olekus ning nagunii ilma autota olin. Ja mitte keegi teine ei tahtnud minuga kaasa tulla. Ja Rauno oli oma neiuga juba linnas. Krt. Krt. Krt. Veiko lubas küll veidi oma sünnast vahupeo teha, aga elame-näeme. Tundub, et sel aastal jään ikka vahupeost ilma. Nuuks:( MInu meelest on need superüritused. Muusikast hoolimata.

5. Ma sain tädiks jälle. No mitte päriselt, aga mulle meeldib nii öelda ja mõelda. Ehk siis Kati, mu kasuõde sai jälle lapse. Ja saigi tütre. Lõpuks. Neli meest juba ees. No ok. Kolm. Aga see on lihtsalt kogemata nii ja peaks olema teisiti. Valus teema. Aga me keegi ei uskunud, et tuleb tütar. Ja ikkagi tuli. Ma ei jõua ära oodata, millal teda näen. Loodetavasti/arvatavasti juhtub see laupäeval põgusalt. Yay!

Ja kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus! Teine kõige olulisem teema. Sain ükspäev mingilt hispaanlaselt, keda ma ei tundnud ja kellega meil ka ühiseid tuttavaid polnud, lihtsalt CSi kutse, et tulgu ma tema Eestist lahkumise peole ja andku teada vaid õigeks ajaks, kellega tulen. No ma ei suutnud vastu panna. Võtsin Reijo ühes, sest muska on blond ja ütles alguses ei. Aga tõenäoliselt nii oligi parem. Kaasas inimene, kellega end tõeliselt mugavalt tunnen.

Eile oligi see pidu. Kuskil kellegi kodus. Hispaania kerge õhtusöök ja palju kaasa toodud veini, mida mina tänu autole küll nautida ei saanud, aga ikkagi. Ja meeeeeletult toredad ja huvitavad inimesed koos. Pooled Eestist, pooled mujalt. Seekord oli mul hea tuju ning olin oma elemendis, mitte nagu siis, kui Reijoga Annika lõpupeol käisime. Hästi ruttu sain inimesed lahti ja endaga suhtlema, aga võimalik, et nad kõik ongi sellised. Toredad. Avatud. Sõbralikud. Tolerantsed. Jne. Meeletult armsad. Mis sellest, et ma kedagi ei tundnud. Ainult turvavõrk Reijo oli kaasas. Aga meid võeti kohe omaks. Mina käisin ja siiberdasin ringi suheldes inimestega. Loodan, et Reijol ka väga igav ei olnud. Ja olen talle väga tänulik, et ta tuli, sest üksi poleks ma kindlasti julgenud minna. Kunagi ei tea ju, mis ees ootab. Kui keegi CSist otseselt mulle külla tuleb, siis pole probleemi, aga niimoodi on. Ma ei tea, miks.

Päris mitmete inimestega tahaksin kohtuda veel. Ja mitu tükki kutsusid külla oma kodumaale, aga see saab olema raskesti teostatav, sest.... me ei vahetanud üldse kontakte. Mõned leidsin CSist üles. Mõningaid kahjuks mitte. Nuuks...

Aga teate, mida lahedat me veel tegime? Paiga peremees ja üks neiu oskasid mängida kitarri. Ja me saime nad nii kaugele, et nad mängisidki. Ja meie laulsime kitarritaustal ilusaid eesti ja välismaa laule. Pigem küll eesti, egod nagu me oleme ja muid noote ka polnud eriti. Aga väga väga väga tore oli. Neid inimesi tahaks küll veel näha. Mul on siiani vaimustus sellest üritusest, mille tegid eriliseks just inimesed. Ei miski muu... ja ongi kõik tänaseks. Musi!

Hea on olla!

Mängib hea plaat. Jah, plaat. Mina!!! ostsin!!! ise plaadi. Usute? Sest see on hea ja asi oli põhimõttes. Ja pea keerleb eelmise õhtu väga headest mälestustest. Ja kõik tülid on seljataga. Lahendatud. Üks mees peab veel roomama veidi. Aga üldiselt elu on jälle lill. Selle suve lõpp on olnud tõeliselt tore, ka tülidest hoolimata. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii huvitav ja tore ja stressivaba oli. Kui see välja arvata, et lõbutsemisele kulub raha, kas tahad või ei. Ja ma ei tea enam, kas mul on nii palju, et õppemaksu eest tasuda. Aga ju ma siis jätan söömise maha vms.

Täna on aega. Tegelikult vähem, kui mulle tundus. Aga püüan vähemalt sünnipäevamuljed seljataha saada.

Niisiis... reede öösel jõudsid meie kauaoodatud spaanlased. üsna viimase hetkeni ootasin ja lootsin, et ta oma lubadusest kinni peaks, aga Sandra istus arvutis ja siis vaatas mulle väga tõsise näoga otsa, öeldes, et ta logis just messengeri sisse. Niipalju siis sellest. Panin ise punkti. Ta tegi selle vaid väga lihtsaks.

Teised tulidki. Sandra oli kuhugi ära kadunud ja minu neid üksi ootama jätnud. Tervituskallid ja -musid ning sõit Peedu poole ööbima. Enne veel sain hakkama oma esimese kahjustustega autoõnnetusega. Ütleme nii, et meil oli väike eriarvamus paiknemise osas lennujaama parkimiskassaga, aga keegi nagu kurjaks ei saanud peale mu enda ja ka iseenda peale, sest rikkusin musi värvi ära. Krt küll! Siiani ajab hinge täis, et nii loll olin. ja spaanlased kardavad vist elu lõpuni minuga sõita, aga nad said veel paar korda ehmatada. Ma ei tea. Päeval olin roolis vägagi osav, aga edasi... ma ei teagi, mis juhtus. Enesekindlus kadus ka ära.

Okey... tuli öö. Üks mees alustas juba esimesel ööl oma nõmeduse demonstreerimisega ega loobunud selle veendumuse tekitamisest ka järgnevatel päevadel. Üldiselt aga aitasid poisid mu kasuisal alkovarusid lahendada öö läbi.

Hommikul ei tulnud muidugi midagi välja planeeritud Tallinna ekskursioonist. Nii ka järgmisel. Ega edaspidigi. Aga siis juba nende valikul. Me rabelesime nagu hullud, et sünnipäevaks kõik valmis saada. Mõni asi ununeski, aga väga hea peoga saime hakkama. Ma ei tea. Võib-olla mõne meelest jäigi midagi puudu, aga näljas ega janus küll keegi ei olnud ja mul endal oli väga lõbus ka. Sai erinevaid lollusi tehtud ja kuna jään viimasel ajal väga ruttu purju, siis ka konkreetselt pikali peenardesse kukutud. Mina õnneks vaid ühe korra. Magama sai vaid hommikul ja vaid paariks tunniks, aga ei olnud sellestki hullu. Tuju tegi nukraks vaid see, et mõned kallid ei tulnud ja nõmedatel põhjustel. Osa ka omal valikul.

No eks oli sekeldusi ka, aga nendest lubasin vaikida...

Alles järgmisel päeval läks jamaks. Jõudsime minu koju alles õhtupoolikul. Ja polnud veel tund aegagi kodus olnud, kui emaga tülli läksime. Tema algatusel, muidugi. Ja ma läksin nii närvi, sest ta hakkas minu sünnipäeval!!! mingil mõttetul teemal norima. Nii närvi, et käed värisesid. Hoiatasin teda, aga see ei aidanud. Aitas see, et võtsin koti ja autovõtmed. Isegi telefoni mitte. Ja läksin. Endalegi teadmatus suunas. Tagasi tulin alles järgmise peäva lõunal.

Vahepealsest räägin vaid niipalju, et oleksin peaaegu autoõnnetusse sattunud ja mitte kuidagi pidi enda süül. Ja mind saadeti oma sünnipäeval - jällegi - kohta, kus päike ei paista ja veidi tehti ka füüsiliselt haiget, aga vabandust jäängi vist ootama, sest no miks ometi peaks mingi nõmeda litsi ees vabandama eks.

Ainus, mis läks väga pahasti, oli see, et pidin Sandra ema juurde jätma poisse nende omaette linnaekskursioonilt tagasi ootama ja ta ootas ja muretses mu pärast ja närveeris, sest mingid tema asjad olid minu autos ja saatsin talle sõnumi X numbrilt, aga kui ta tagasi helistas, vastati vaid vene keeles. Ja ta helistas mu sõpru läbi. Ja kui ma koju jõudsin, olid kõik kadunud. Poisid päriselt, mis oligi hea ja Sandra ei rääkinud minuga peaaegu nädal aega.

Aga täna ma edasi kirjutada ei jõua.
Ainult seda veel ,et mu ema arvaski, et olin mingite suvaliste venelastega kuskil saunapeol, sest mainisin sauna jutu sees. Seda, kus ma tegelikult olin, jäväadki teadma vaid asjaosalised. Musid olete!

august 21, 2008

Rannaromantika jne

Lükkan veel korra edasi sünnipäeva nädalavahetusest kirjutamist, et kirjutada Öölaulupeost ja sellega seonduvast. Viimased - nüüd juba vist kaks nädalat - on olnud meeletud. Üksikud korrad olen maganud oma voodites. Üksikud ööd on möödunud üle kuue tunni unes. Vähe on käidud kodus ja pääsetud ligi hambaharjale. Vähe on olnud täiesti kainelt möödunud õhtuid jne.

Ja ma hakkan aru saama, miks Laulva revolutsiooni ajal nii palju lapsi sündis. Aga kõigest omal ajal. Mul oli juba ammu kindel plaan ka laulma minna koos poole Eestiga ja kohale ma läksingi. Algsest plaanist koos Sandraga minna ei tulnud midagi välja, aga üritusest endast tuli küll.

Kuna arvasin, et keegi teine meie seltskonnast ei ela samas kandis kus mina, siis läksin kohale üksi ja alustasin külmetamise ja oma närvide söömisega, sest teised jäid ligi pool tundi hiljaks. Edasi aga oli päris tore. Isegi toredam.

Jälle oli nii, et mehed ja mina. Seekord ühe chickilise erandiga. Sass on jälle vaba ja vallatum kui varem. Seekord aga oli väga vähe tuttavaid ja sai juurde mitmeid uusi tuttavaid. Algul olin põhiliselt koos Reijoga, aga siis juhuste kokkulangemise tõttu jäin kahekesi ühhe teise noormehega. Enamus sealt olid sõdalased. Nii temagi. No ja... kokku me jäime. Algul mul olid küll süümekad, et nii imelik on, mida kõike ja keda kõike peab Reijo minuga koos ühel nädalal nägema ja millest kõigest kuulma ja samas situatsioon temaga on nagu on eks...

Aga elu on elu ja mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Täiesti planeerimata. Aeg möödus märkamatult. Sai laulda ilusaid laule koos igati ilusate inimestega ning siis jalutasime linna, sest keegi ei tahtnud veel magama minna. Alustasime mingist mõttetust pubist, kust ostsin oma elu kallima rummikoksi. PEale seda aga läksime üle tee ühte teise baari. Ma kunagi ei tea, kumb on Nimega, kumb Nimeta. Igatahes, ühte nendest ja just sinna, mis eelmisel korral minusse sügava vastikusetunde jättis.

Seal me enam ei püüdnudki varjate teiste eest, et midagi oli juhtunud, kui me kahekesi jäime. Alles siis üritasin meid mõlemat rohkem kontrollima hakata, kui Aarne meil toa võtta soovitas ja noh... alkohol veres lasi ka hinge vabamaks. Muideks, seal pubis võ baaris oli kohati isegi ägedam kui laulupeol. DJ lasi ka Koitu ja teisi selliseid laule ning kogu baarirahvas võttis käest kinni ja tantsis ja laulis. Ja nii tuli hommik. Ma arvan, et baari ei pandudki kinni.

Me läksime ära kella seitsme paiku. Ma olin Reijole lubanud, et olen temaga linnas ja ärkvel, kuni ta peab tööle minema. Ta oli ise nii korraldanud, et on pühade ajal tööl ja siis reedel vaba. Segane miu meelest, aga noh... se teab, mis teeb. Suur mees. No ja siis tekkis plaan randa minna. Enamik olid vahepeal ära kadunud ja meid oli alles viis, siis neli, siis kolm ja siis ütles Reijo ka, et ei tule meid segama.

Ja me ei lasknud teiste pidurdamisest ennast segada. Ja mul pole kunagi varem nii ilusat hommikut rannas olnud. Detailidest ei räägi, eks. Aga me jäime lõpuks laevu vaadates magama ja ärkasime selle peale, et mul oli väga külm ja siis hakkas vihma sadama. Ikka kohe padukat. Ja meieni jõudis (vist) esimene koerajalutaja. See oli selgeks märguandeks, et on vaja koju minna.

Aga teades minu õnne, olin jäänud kodubussist maha nelja minutia. Järgmiseni pidi kuluma pool tundi. Kuigi olin seda ideed terve õhtu tagasi lükanud, lõpetasime tema pool. Ja sinna oli ka raske saada. Tavaliselt ma ainult tema juurde viivaid busse näengi enda oma oodates, aga seekord tuli kõiki muid, mis meile kummalegi ei sobinud.

Lõpuks siiski saime, külmast värisevatena - vähemalt mina - sooja bussi peale ja siis sooja tuppa. Märjad riided seljast ära ja sooja teki alla. Ja koju jõudsin ma alles pool viis. Päeval! Aga ma ei kahetse midagi. Kui, siis ainult seda, et poolmagasin kogu järgneva õhtu ja hommikuni välja, olenemata sellest, et Peedu tuli külla mulle sünnipäeval puhul õnne soovima. Huvitav, kas nüüd on läbi mu hullumeelne suvi? Ema ka ütleb, et ma elan täielikku hulkurielu viimasel ajal.

Ja headele lastele... küsige, kust sünnipäevapilte näha saab.

august 17, 2008

Anna andeks, Sandra!

Enne, kui hakkan ülejäänud hullust nädalavahetusest rääkima, siis palun sinu käest vabandust. Eilne ei olnud mitte kuidagi sinu süü, aga ometi jäid sina kõikide probleemidega üksi ja mul on hästi kahju, et nii juhtus, aga mul olid omad põhjused. Kuidagi irooniline oleks siin ka praegu sulle palju õnne soovida, nii et ma ei tee seda, kuigi tahaksin. Aga võib-olla ongi parem, et kõik läks nii, nagu läks. Kõik olid mingil hetkel jobud, aga veelkord - palun vabandust!

august 12, 2008

Meri annab, meri võtab

ja seda igas mõttes.
Sain täna laevalt maha. Kaks nädalat olen praktiliselt muust maailmast eraldatult elanud ja väga mõnus oli. Ma küll üritasin tubli olla ja RSSist vähealt Postimehe uudiseid jälgida ning oma maile vaadata, aga lõpuks läks ikka peaaegu kõigele "mark all as read". Ärge siis maha lööge eks. Ja kunagi olen tubli ning vastan kõigile CSi kirjadele ka. Kõigepealt aga tuleb kiiremas korras ära teha üks analüüs, sest ma ju käisin ühe kommunikatsioonibüroo juhtidega tööintervjuul samal hommikul, kui laeva peale minema pidin ja mul läks mitte ainult minu hinnangul päris hästi. Segaseks jäi vaid, kas assistendi tasemel hästi või konsultandi tasemel. Igatahes, ma sain koduse töö. Mõelda vaid! Kodune töö nagu keskkoolis. Ülikooli omasid ma ei suuda sama puuga lüüa. Tegelikult peaksingi hakkama sellega tegelema, aga ma veel ei suuda ja hiljem pole tegelikult aega.

Laevaelust siis...
Seekord oli hoopis teisiti. Muidugi, töökaaslased nokkisid ikka hullu moodi ja päris mitu korda vihastasin lausa, aga see vist ongi kõige noorema tavaline õnn ja rõõm. Ja muidugi, ma nägin Annikat jälle üle tüki aja ja koos oli fun nagu eelmisel korralgi, ainult et kahjuks pidi ta juba mõne päeva präast terviseprobleemide tõttu ära minema. Ma olin siis veidi närvis, et huvitav, kes teda asendama tuleb ja kui nõmedaks võiksid kujuneda ülejäänud päevad ilma temata, sest Ede on ju ka nüüd teises vahetuses ja millegipärast olid kõik laopoisid ka uued ega tundunud alguses üldse sama toredad. Järgi jäi vaid Urmas. Olime algul nii tihti koos, et juba hakkasid mingid jutud käima, kuigi tegelikult me ei teinud ju midagi. Nagu tõsiselt. Tema on 44 ja mina siiani 20. tal on pojad minust vaid veidi nooremad. Kui haige see oleks!

Aga olen jõudnud järeldusele, et laeval on tõesti ikka kohe väga paljudel topeltelu. On kodused parterid ja sisi on laevapartnerid ja kumbki ei sega teist. Aga ma hakkasin mõtlema, et mina küll ei tahaks oma meheks meremeest, sest ma muretseksin liigas plaju selle üle, kus ja kellega ta seal mida teeb kõik need kaks nädalat, mis ta koju ei saa.

Ja samas, seal laevas on ka üks päris paar - võib-olla tegelt rohkemgi - ja nad on koos nii veidrad. Nad abiellusid just ja käituvad teineteise suhtes nii külmalt. Ma ei ole kunagi varem näinud samamoodi käituvat paari, kes peaksid värskelt ja ülepeakaela armunud olema. Tundub olevat täielik mõistuseabielu ja hästi mõistusevastane minu jaoks.

Aga enne, kui jõuan igasuguse topelteluni jälle, räägin oma uuest naabrist. Ta oli hästi tore - selles suhtes ma ei ütle midagi- väga positiivne ja energiline, sai juba esimesel või teisel päeval terve korruse noortega tuttavaks ja mina ka tema kaudu, sest enne olin paljusid neist vaid näinud ja osa kohta ka vaid negatiivset kuulnud. No nüüd vähemalt oskan oma arvamust nende kohta ise kujundada. Oli toredaid inimesi, oli võltse, oli kahepalgelisi, oli täispessimiste ja ka palju muid inimtüüpe. Arvan, et neist küll kellestki minu sõpru ei saa, aga vähemalt jälle hulk uusi tuttavaid juures. Ja mu toanaaber oli maganud ükski öö tervet aega ning ikka oli energiline, mis pani mind imestama. Mina hoidsin madalat profiili, sest laeva peal suitsetavad 90% inimestest ja põhiline social life toimubki suitsunurgas ja kuigi ei tahaks pidur olla, ei ole ma enam selles eas, et käiks teistega suitsul kaasas või veel hullem - hakkaks seltskonna pärast suitsetama. Aga sain minagi selle seltskonnaga vaba aega üsna meeldivalt sisustatud.

Laev on selline draamakeskus, et täitsa naerma ajab. kes kellega käib ja kes sellest teab. Kuulujutud jõuavad isegi silda välja. Muide, seekord oli selles mõttes ka ägedam, et ma jõudsin korduvalt silda ja ka sauna. Kohe tunne, et olen sajaga laevaelu elanud ja nagu Kristo ütles - laeva tullaksegi seiklusi otsima ja neid oli ohhooo kui palju. Seal oli päris mitmeid inimesi, kel on kodus kallim ja laevas kallim ja siis oli vaid dilemma, et kumb on teise jaoks vallutus, kumb vallutaja. Mina mõtestasin selel enda jaoks lahti nii, et vallutus ei ole ju üldse halb olla, sest vallutus tähendab, et vallutaja tunneb vajadust pingutada selle nimel ehk siis ei pea end juba piisavalt heaks ja võrdseks partneriks. No ja meid kõiki vallutati. Ei jäänud puhtaks ükski laps:D

Ja suhted liitsid ja lahutasid, ajasid tülli nii sõbrannasid kui paarikesi. Ka meil uue toakaaslasega lõppes nii, et viimase õhtuni oli kõik hästi, kuid täiesti viimasel päeval me peaaegu ei rääkinudki omavahel ja üra läks ta nii, et ei öelnud head aegagi. Nojah, ma ei viitsi põdeda ka ja vihastada veelgi vähem, sest seda sain eelneval õhtul piisavalt teha ja terve järgnev päevgi pidin võitlema iseendaga hingamisharjutusi tehes, et ma ei plahvataks.

Aga läheme ajas veel veidi tagasi. Kaks päeva enne M-Li äraminemist vahetusid laojuhatajad ja tuli peale see, kes mulle rohkem meeldib. Meeldis juba algusest peale ja lihtsalt sellepärast, et ei ole see teine, sest too mulle üldse ei meeldi. Ta on mingi täielik nolk. Minust kaks aastat noorem ja ülimalt ennast täis. No igatahes, me ei olnud selle laujuhatajaga ka suhelnud varem eriti, aga kohe sel päeval otsustas ta liituda minu ja Urmase seltskonnaga ja siis nad ajasid sellist juttu oma "suhtest", et ma pidin naerust püksi pissima ja naljakas oli neid veidi veelgi mõnitada. Igatahes, sealt sai kõik alguse.

Järgmisel hommikul olin just jõudnud tööle, kui kuulen, kuidas keegi hüüab üle terve poe "Tere, kallis!". Mõtlesin, et keda küll nii tervitatakse - tervitaja tundsin juba häälest ära, sest tal on nii mõnus omamoodi kähe hääl - ja ta vaatas minu poole. Naerma ajas. Ja ajas veel tükk aega. Peas keerles vaid üks mõte - ära armu ära! Ära armu ära! Ära! Armu! Ära! Aga juba ajas mind naerma ainult sel viisil, nagu ajab siis, kui mulle keegi meeldima on hakanud.

Ja siis juhtus nii, et meil tuli kahekesi koos üle tunni tööd teha - teisi edagi läheduses ei olnud või noh - üks tore laomees oli, aga me ei lasknud end temast segada ja ma ei tea, kas ta sai midagi aru või ei, aga lõpuks oli tal küll pilt selge, mis sest, et ta seda diskreetselt ei tunnistanud ka ainult meie kahe kuuldes. No ja meie siis tehime tööd, olime mõlemad higist läbimärjad ja näost punased või vähemalt mina olin seda ja võta nüüd kinni, kas rohkem tema või raske töö pärast ja tööga käis kaasas pidev lõõpimine. Mulle nii meeldis ta enesekindlus, kuidas ta ei karda enda kulul nalja teha - ka mitte geinalja - ja samas see, kuidas ta läks ja tunnistas armukadedaks minemist või niisama lõõpis - ma ei tea - Sandra telefonikõnele "Tere, kallike" vastamise peale. See ei paistnud teda veel tükk aega rahule jätvat, kuigi informeerisin teda, et helistajaks on mu parim sõbranna. Praegu mõtlen, et kuigi pärast oleks ju siiski võinud mainimata jätta. No ja siis jõudsime nii kaugele, et ta kutsus mind ilusti endale külla filmi vaatama õhtuks.

Tol hetkel ei teadnud veel keegi, et mul polnud midagi ei selle poisi ega temaga filmi vaatamise vastu, sest ta on nii krdi kena igas mõttes ja tal on nii ilusad silmad ja ta teab ise ka seda, aga me jäämegi vaidlema selle üle vist, kummal meist ilusamad silmad on ja ma ei nõustu minema tema vanaemalt arvamust küsima:D

Igatahes, tuli veel paar "palun, kallist" jms ja jõudiski kätte õhtu. Leppisime kokku, et sööme ja käime pesemas ära ning siis lähen otsin ta kajuti üles ja et selleks võiks kuluda kuskil tund aega, aga muidugi kulus rohkem, sest ma olin peaaegu graafikus, aga siis tuli tuppa mu toanaaber ja ma lihtsalt pidin talle ära rääkima, kuhu minek ja sõnu polnudki rohkem vaja. Ta tuli ja ründas mind oma superripsmetushiga, aga tulemus oli nii kohutav minu väärakatel ripsmetel, et ma pidin oma juba valmis joonistatud näo uuesti maha võtma ja otsast alustama sest ma juba olen kord selline chick, et meigita ikka avalikkuse ette ei ilmuks. See peaks ikka väga eraldatud koht olema. Ja ma jäin mõnuga hiljaks, aga ta ei paistnudki pahandavat. Väitis, et tal oli endal ka tegemist, aga kas oli või ei - see polnudki oluline. Oluline oli see, et sellest tuli üks ütlemata armas õhtu.

Me ei teinud mitte midagi, kuigi vähemalt minu kehas oli täiesti tuntav ja üllatav erutusevärin või oli see külmast, aga kuna see juhtus ühel teisel õhtul veel, siis kipun arvama, et mitte. Mind ärritas, et ma ei ole ju enam teismeline, aga ikka ei suuda end kontrollida nii palju, kui tahaksin. Sellegipoolest me vaid lamasime koos, pead vastamisi tema voodil, mina tema teki all ning vaatasime järjest filme, kuni ta lihtsalt magama jäi ja tasakesi norskama hakkas, mida ta ise ei usu. Otsustasin siis, et on aeg soovida head ööd ja tagurdasin uksest välja oma kajuti poole.

Jõudes sinna aga leidsin oma toakaaslase ja ühe meie ühistest tuttavatest tema voodist üsnagi ühemõttelisest poosist. Ehmatasin veidi ja küsisin, kas segan. Vastuseks tuli, et neil on rahvas juba koos. Mõtlesin, et selge! Haarasin laualt oma telefoni ja läksin tagasi lootuses, et äkki ta ei pahanda, kui ma ööseks tema juurde jään. Alternatiivi lihtsalt ei olnud tol hetkel ja kell oli juba üsna palju ka.

Ja minu rõõmuks ta ei pahandanud üldse. Küsis vaid, kas tahan magada tema kaisus või eraldi, vastu seina või mitte. No kuna mul oli kogu aeg külm ja tundus imelik magada eraldi ja ega väga ei tahtnudki, siis koorisime kumbki end nii palju riidest lahti, et mugav oleks ja heitsime üksteise kaisus tuttu.

Edasi läks minu jaoks imelikuks. Esiteks selles mõttes, et see tuba kuulub ka pool aega ju sellele teisele laobossile, keda ma ei seedi ja ma pidin seal magama. Võimalik, et tema voodis isegi. Teiseks, ta oli päeval lõõpinud nii häbelik olemise kui geiteemal ja nüüd oligi algul nii, et me lihtsalt lebasime kõrvuti voodil, tema käsi ümber minu, aga see on minu jaoks nii enesest mõistetav liigutus. Ei juhtunud ju esimest korda, et jagan poisiga voodit ja okei - ma olen maganud ühes voodis ka paljude lihtsalt sõpradega ja lihtsalt kaisus olnud, aga siis tihti ja ka paljudel teistel juhtudel, kui ma pole mõelnud poisist kui vaid sõbrast, on ikka olnud nii, et poistele lihtsalt meeldib tunda sind enda vastas, enda kätega. Sinnamaani ma polnud veel kohanud poissi, kes ei kasutaks võimalust, kui neiu tal juba poolpaljalt voodis on.

Mõne aja möödudes küll olime me juba üksteisega kohanenud ja leidnud asendid, kuidas mõlemal mugav on ja mulle tundus, et ta magab juba ja mina segan teda, sest ma muudkui keerutasin - und ei tulnud ja üheski asendis ei olnud kuigi pikalt hea olla. Hea ja lausa meeletult aga oli see, et iga kord, kui mina kuidagi liigutasin, liigustas tema end nii, et me sobisime jälle kokku ilusti ja ni iterve öö. Ma ei maganudki. Võib-olla kakskümmend minutit. Tema vast magas hommikupoole tunni või kaks. kella me väga ei vaadanud, sest kui me juba paar tundi voodis keerutanud olime, avastasime, et kumbki tegelt ei maga, kuigi ta oli vahepeal väitnud, et saab küll magada minu küsimise peale. Ja siis mingi aja rääkisime niisama juttu ja ta oli lambist hakanud oma kätega mu kehal kergelt mängima, aga täiesti süütult ja see oli nii hea ja kui ma seda tunnistasin, siis ta ei üritanudki enam lõpetada oma sõrmedega mu õlavarre silitamist. Nii imelik, kui hea võib olla mõni väike asi õige inimese poolt. Teine inimene, kes viitsib lihtsalt sõrmedega mööda mu keha käia pool ööd, on mu parim sõber, aga siis tundub see veidi kummaline, sest ma tean, et tal on oma tüdruk ju. K kohta ma seda ei tea. Ei küsinud ja ei tahagi teada, kuigi on väga võimalik, et tal on isegi teises vahetuses keegi. Tema ei küsinud minult ka midagi. Aga mul oli juba päeval tunne, et kui sellest ka ei saa midagi, mis on vägagi tõenäoline, sest ta ei ole ei Tallinnast ega Tartust, teadsin, et tema on see, kes aitab mul üle saada CHRist, sest nüüd olen juba enam kui kindel, et see on läib. Juba varem tundsin, et ma väga ei hoolikski sellest, kui nii oleks, aga nüüd tean, et tuleb ta reedel või ei tule - haiget ma ei saa kummalgi juhul, sest liblikad kolisid korraks ümber.

No ja öö läks mööda ning tema pidi esimesena tööle minema ja ta oligi käitunud terve öö nagu tubli laps. Ei midagi sellist, mida võiks kuidagi näiteks seksuaalse ahistamise alla liigitada, kuigi nii mõnegi asja vastu ei oleks ma protesteerinud. Imelik, kuidas vahel tekib intiimsus ka niisama. Lihtsalt. Kahe inimese vahel. Aga see on ülimalt karm, kuidas hommik tema puhul kogu lummuse kaotab. ma vist vihkan nüüd hommikuid veelgi rohkem kui varem. Kui tuleb päev, siis on ta hoopis teine inimene. Esimesel päeval ei olnud, aga edaspidi küll.

Tema läks tööle öeldes vaid tsau ja mina hiilisin vaikselt oma kajutisse nähes välja nagu loodusõnnetus, aga ma pidin ju minema ja õnneks keegi ei näinud vähemalt, kust ma tulin. Mõne aja pärast olime mõlemad jälle rööl ja põrkasime jälle vahepeal kokku. Jälle tegime ka vaid kahekesi tööd, aga seekord ei olnud maagiat. Olin mina ja tema, kes ta tundus nii kuri. Muideks, hommikul olid tuvikesed ikka veel kajutis, aga andsid mõista, et üldjoontes olin õhtul valesti aru saanud ja rahvas ei tähendanudki vaid neid kahte, vaid ka teisi, kes parasjagu õues vähki toitnud olid ning ma oleksin võinud vabalt nendega liituda, aaga ma ei kahetse, et seda ei juhtunud. Mul oli ju hästi armas kuigi veidi imelik öö.

Tulles tagasi härra Kurimuri juurde, ise ta sellest aru ei saanud ega tunnistanud, aga ta oli nii võimatu. Õudne ja naljakas korraga ja seda ma talle ütlesin ka. Ta väitis, et on vaid väsinud ja me mõlemad olime. Ka mina jõudsin sinna faasi, kus lihtsalt karjusin ühe kolleegi peale, kes jälle asja eest, teist taga mind aasima hakkas ja kui ta oleks vaid teadnud viimasest ööst. Ma vist ei olekski jõudnud seda ära kuulata.

Ja päev läks mööda ilma igasuguse vahepealse flirdita ja just see ju ongi see, mis mind elus hoiab tihti ja mulle tohutult energiat annab pingelistel perioodidel. Ma vist peaksingi edaspidi üritama sättida nii, et mul pingelistel perioodidel alati keegi on. Ja siis hakkas kätte jõudma õhtu ning mu naabri eelmise öö kaaslane käis juba kõiki oma võlusid minu juures mängu panemas (kusjuures ta alguses proovis neid võlusid minuga ka teisel eesmärgil), et ma jumala eest jälle toa neile vabaks teeksin ja mina mõtlesin vaid, et kui kuri K küll kahe magamata öö järel olla võiks. Sellegipoolest võtsin julguse kokku ja hoiatasin teda võimaliku järgneva unetu öö eest. Seekord ei olnud ta sugugi nii nõusolev, kui eelmisel õhtul ja ma sain temast aru ka. Tal on seal väga pikad tööpäevad. Ma olen jõudnud nüüd tasemele vist, kus mängu tulevadki juba juhtivtöötajad:D Mis sellest, et minust vaid veidi vanemad.

Ühtlasi kutsusin teda õhtuks külla M-Li ära saatma. Ta ise pakkus. K lubas mõelda selle peale. Nüüd juba tean, et tema mõtlemised lõppevad alati negatiivse tulemusega. Me keegi ei saanud teda kätte enam. Ta ei tulnudki ja mul oli megakehv öö. Megakehv sellepärast, et tuvikestel oli ju viimane öö. Me olime koos ühe teise tüdrukuga ja otsustasime korra messi jooma minna. Ütlesin naljaga pooleks, et neil on aega kakskümmend minutit pornot teha, aga üldjuhul nii sel poisil kui ta toakaaslasel tekkis laeval voodisoojendaja ja nad oleksid võinud ju vabalt kõik koos poiste kajuti hõivata. Seega oleksidki võinud kohe sinna ööseks kolida.

Kui ma umbes kahekümne minuti pärast koos selle sõpsiga tagasi jõudsin, sain shoki. Tõsiselt. Minu elus pole veel sellist asja ette tulnud. Ühesõnaga... avasin toaukse ja nägin kahte pimedas teki all väänevat keha. Suust lendas kohe märkus nende rõveduse kohta. Valmistusin sisse minema läpakat tooma, sest sõps ütls, et lähme siis tema juurde filmi vaatama. Alles iis aga sain veel suurema shoki. MINU voodis!!! püheras see teine paarike samamoodi teki all. Ma lausa lainetasin vihast. Ja ma olin ka K peale kuri, sest kuigi seda ei saanud ju otseselt tema süüks pidada, ei oleks ma pidanud seda kõike pealt nägema, kui tema oleks minuga olnud. Aga ega siis sellega antud öö ebameeldivused ei lõppenud.

Me veel tükk aega jagasime sõpsiga tema kajutis minu muret. Teine pliks oli veel tema toakaaslane ja ühtlasti parim sõbranna ja parima sõbra tüdruk, aga tema oli juba mõnda aega näinud seda topeltelu. Minu toanaabril see alles algas. No igatahes, varsti panime filmi peale aga ei jõudnud selle vaatamisega veel kuigi kaugele, kui see kõige enam meeleheitel poiss sisse sadas palvega, et tal on kondoome vaja ja imestas siis, et miks mul ei ole. No ma ei tea. Miks mul peaks! Selle koha pealt olen küll nii vanamoeline, et arvan, et mees võiks selle poole eest hoolt kanda. Nagunii, minul pole üksi sellega midagi teha. Kusjuures, me sõpsiga läksimegi siis keset ööd neile kondoome laeva pealt kerjama, sest nende enda otsing oli ebaõnnestunud. Meil õnnestus üsna kiiresti ja oli väga naljakas. Kujutage ise ette kaht chicki üheskoos kondoomijahil.

Mõtlesime, et nüdü saame rahu, aga ei. Varsti tulid tüdrukud kahekesi itsitades meie juurde ega julgenud tükk aega midagi öelda. Mõtlesin siis välja, et küsimus on apluses ja tahetakse lihtsalt veel, aga tüdrukutele ei olnud öeldud, kui suur saak tegelikult oli ja selle selgumisel saime nendest üsna kiiresti lahti. Mõneks ajaks. Said veel sõnad peale leotud, et hommikuks oleks voodipesu vahetatud. Mul läks süda pahaks juba paljast mõttest sinna magama minemise ees. Ka puhta pesuga. Ja vastuseks sain vaid, et nad ju tegelikult ei teinudki midagi seal ja mitte minu teki all. Nad võtsid teisest voodist uue. Saate aru jah - tulemuseks oli see, et pidin ühe komplekti asemel ISE kaks ära vahetama. Nii haige ei saa ju olla. Arvasin varem.

Ja tuli ka kolmas segamine, kui tuppa astus paarike minu voodist. Nemad olid ju varakult teada andnud, et soovivad selles kajutis ööbida, kus meie parasjagu olime ja poiste oma ei sobi, sest seal on aken ja läheb hommikul valgeks. Siis aga ei saa nad magada ehk ühesõnaga, meie võiksime sinna kolida. Nagu tõsiselt. Ja nad mõtlesidki seda tõsiselt, et me peaksime laskma enda veel kord ümber kolida. Jäi ära! Aga selle hinnaga, et nad esitasid sõpsile ultimaatumi, et võtavad tema läpaka kaasa või omastavad ööks kahekesi ühe logiseva ja pähe kukkuda ähvardava nari meie kohal.

Ja hommikul oli neist ühel närvi küsida mult, kus ma ööbisin ja teisel, et mis sõpsi probleem oli, et ta neile vastu vaidlema hakkas. Huh! Terve päeva tegin hingamisharjutusi ja lõualuud valutasin tööl fakesmile'i hoidmisest, sest tuju oli tegelikult väga s*tt.

Ja sel päeval oleksin väga tahtnud K-ga rääkida. Talle halvasti öelda ja ühtlasi muret kurta, aga ma ei näinudki teda terve päev rohkem kui mõned korrad vilksamisi selja tagant ja me ei rääkinud ühtegi sõna. Tundsin end nii halvasti ja kuri olin ju niigi ja nii üksi tundsin end ka ja lootusetus olukorras, sest kuigi M-L läks ära ja Liisi tuli asemele, ei suutnud ma kujutleda end seal voodis magamas. Sel päeval juhtus midagi head ka, aga alles õhtul.

Taustalugu siis... mõni päev varem andis laeva intendant - üks hästi tähtis tädi - mulle tagasisidelehe täitmiseks, aga sinnani kogusin julgust. Nüüd oli hea hetk üksi olla, sai mõelda ja ühtlasi seda täita. Närvi ajas see, et nad ei taha küsitlusi anonüümselt, nagu normaalne oleks vaid täisnimega ja see tuleb ka näost näkku üle anda, nii et ka pilt pannakse nimega kokku. Otsustasin siiski lehe täitmisel aus olla. Aus aga viisakas ja see oli hea valik. Täitsin ära ja viisin intendandile tagasi kommentaariga, et ärgu siis aus olemise eest maha löögu. Kusjuures, räägitakse, et ta pidi muutma elu väga ebameeldivaks, kui talle närvidele käia.

Ma oleksin võinud ka oma otsese ülemuse kätte tagasiside lehe viia, kuid mõtlesin, et mida ma ikka varjan. Läksin siis tööle, kuid juba mõne minuti pärast astus poodi sesse see sama intendant. Mul jättis süda löögi vahele. Mõtlesin juba, et ju vihastasin ta välja või midagi, kuigi ta tundub üsna tore olevat. Aga hoopis vastupidi. Ta küsis mult täpsemalt minu arvamust mõne asja kohta ja otsustasin veelgi ausam olla ja ka sellest teda informeerida, mida täiesti avalikust küsitlusest ja selle objektiivsusest arvan. Igatahes, ta ütles siis, et talle meeldisid mu vastused. Ja õhtul jõudis minuni uudis, et mind on pandud slabi nimekirja. Intendant oli ise küsima tulnud, et kas ma ei taha seda boonust. Tegelikult ei ole seda ju nii lühikest aega töötanud inimestele ette nähtud ja seekord ma ei tahtnud ka väga midagi. Oleksin kõik, mida tahtsin, ka täie raha eest välja ostnud. Aga esimest korda sel päeval oli mu näol ehtne naeratus ja ka tööpäeva lõpp läks kiiremini.

Kuna ka polnud K-d näinudki, siis olin leppinud mõttega, et magan ikka oma voodis ja pesugi vahetasin ära. Arvan siiski, et päris seksini seal ei jõutud. Olime Liisiga kahekesi toas ja lihtsalt rääkisime juttu. Me polnud ju ammu näinud. Järsku aga kolkis keegi ukse peale. Mõtlesin, et see on Urmas, kes pidi tulema filmi vaatama, ja valmistusin juba talle ilusti ütlema, et jääb ära või teeme seda mujal, sest Liisi tahab magada, aga oh üllatust! Ei olnudki tema. Olid eilsed meesosatäitjad - täis kui tinaviled - ja rääkisid midagi üllatusest mulle. Tundes neid küsisin, mis rõvedus mind ees ootab, kuid siis lükati vähemalt sama purjus K mu nina alla.

Mulle ju tegelikult ei meeldi purjus inimesed, aga mul oli ikkagi hea meel teda näha. Jõudsin selgusele, et ju ta ei vältinud mind meelega ja ülejäänud õhtu möödus joodikute seltsis. See andis ka Liisile võimaluse teisi tundma õppida. Mul on tunne, et tal pole ikka veel laeva peal rohkem sõpru, kui need, keda talle eelmine kord tutvustasin. Varsti aga tahtis ta siiski magama minna ja meie kolisime poste tuppa. Teised chickid ei tulnud. Ühel oli paha olla ja sõpsi ei huvitanud enam see seltskond. Kusjuures, see sõps on ka veidi kahtlane. Algul olid nad M-Liga väga head sõbrad, aga tingimused ju muutusid ja mõlemad ta sõbrad said oma vahel paremateks sõpradeks. Samas aga hakkasime meie rohkem suhtlema. Imelik oli veel see, et ma tean, et talle meeldis samuti K ja ta teadis, kus ühe öö olin, aga tegi teatrit, et ei tea midagi. No ju ta ei saanud tunnistada, et oli selle juba teistelt välja uurinud. Mängisin kaasa.

Enivei... poiste toas olime väga lühikest aega. Seal oli meeletult külm ja poisid olid meeletult täis ning sõid krediitkaardiga kalamarja otse purgist, sest lusikaid ei olnud ja meid oli ära hirmutatud, et peale streiki patrullib vanemtüür alkomeetriga. Alels viimasel ööl tegelikult selgus, et uus vanemtüür ei teadnud veel, kus alkomeetrit hoitaksegi. Poisid sõid ära ja siis tahtsid põhku heita. Me siis K-ga läksime ära. Sel õhtul oli ta jälle hästi ok. Kahtlustan, et end lihtsalt lõviks joonud. Ja ega ma tervate märkustega kade ka ei olnud. Ma olin kuri, et ta päeval isegi tere ütlema ei tulnud.

Edasi aga oli jälle ilus öö. Seekord küll kummutas ta mu kahtlused peaaegu täielikult enda seksuaalsete eelistuste koha pealt ja ma juba mõtlesin, et kuidas hommikul kareda lõuaga tööle ilmumist põhjendada. Üks kolleeg oli juba eelmine kord välja mõelnud, kellega öö veetsin, et need ööd olid algusest lõpuni väga erinevad. Teise öö eeliseks oli see ,et ma sain magada ka. Ju kolm ööpäeva praktiliselt magamata olemine hakkas mõjuma ja seekord ei olnud mul probleem tema kaisus uinumisega.

Hommik oli jälle kui külm reaalsus. Kumbki läks oma teed. Õhtul kordus sama jama, et pidi tulema, aga kodus kui vits vette. Ju oli väsinud jälle. Ja oli kahju, aga ei olnud hullu. Tegelikult oli ka. Meil oli hull öö. Algul olime ühe paarikese ja sõpsi ja veel ühe sõpsiga plikade pool ja vaatasime filmi. Sel korral jõin ka mina esimest korda ikka nii, nagu joomine käib ja jube ruttu hakkas pähe. Seekord ei olnud ju mingit hirmu, sest kõige hullemal juhul oleks keegi meid ähvardanud hommikul maha panemisega või vallandamisega, aga nagunii töö oli läbi ju.

Liikusime sõpsiga edasi masinasse - nii kutsutakse neid laeva sügavustes oelvaid ruume, kus tegutsevad tunkedes tüübid ja siis ajasime seal segast juttu, kuni ära tüütas. Siis tuli eriti hull mõte. Täis kui tarakanid, otsustasime minna silda, sest kapten ei pidanud valves olema, aga ei olnud ka see, keda teadsime olevat. Sain hoopis teada, et meil on olemas ka teine tüürimees ja ta on päris muhe sell. Olime mõne tunni seal ja lõbustasime teda ja üht madrust, kes meid paar õhtut varem kondoomihädast välja aitas. Siis tuli too tüüp, kes meie teada valves olema pidi, ja ajasime temaga lolli juttu. ma ei tea, kui igav neil tavaliselt öösiti olla võib. Seekord vist oli veidi vähem igav, aga meid pandi nalja pärast üht testi tegema, kus uus töötaja vastab kõigile küsimustele, mida ta laeva toimimise ja ohutuse kohta teadma peab ja meil tuli sõpsiga kahepeale see väga hästi välja. Naersime pisarateni ausaid vastuseid välja mõeldes. Siis aga pani kõrgem tegelane oma sõna maksma ja ajas meid magama.

Läksimegi sõpsi kajutisse ja jälle oli Kodak moment. Seekord pälvis meie tähelepanu üks õhetav neiu ja kasutatud kondoom rippumas joogipudelil, mis kuulus sõpsile. Kondoomiga aga ei olnud sõpsil ju midagi pistmist ja meid mõlemaid ajas oksele. Mind tegelikult ka veidi naerma, sest seekord vähemalt tehti seda teisi segamata. Närvi aga ajas see, et tagajärjed jäid jälle teistele koristada ja lapsukestele tegi see vaid nalja.

Tulime sõpsiga ära ja istusin solidaarsusest temaga veel ühe tunni messis. Enam polnud ju vahet - neljas öö magamata läks. Lõppsaldo oli 19h und nelja ööpäeva peale ja kusjuures ma ei ole praegu ka unine.

Aga jah... selline siis oli seekordne tööaeg. Ma olen nüüd tunde kirjutanud. andke märku, kui keegi viitsis lõpuni ka lugeda:D Ei usu hästi. Aga mul oli vaja see endast välja saada. Nüüd siis pühendun sünna planeerimisele.