Mängib hea plaat. Jah, plaat. Mina!!! ostsin!!! ise plaadi. Usute? Sest see on hea ja asi oli põhimõttes. Ja pea keerleb eelmise õhtu väga headest mälestustest. Ja kõik tülid on seljataga. Lahendatud. Üks mees peab veel roomama veidi. Aga üldiselt elu on jälle lill. Selle suve lõpp on olnud tõeliselt tore, ka tülidest hoolimata. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii huvitav ja tore ja stressivaba oli. Kui see välja arvata, et lõbutsemisele kulub raha, kas tahad või ei. Ja ma ei tea enam, kas mul on nii palju, et õppemaksu eest tasuda. Aga ju ma siis jätan söömise maha vms.
Täna on aega. Tegelikult vähem, kui mulle tundus. Aga püüan vähemalt sünnipäevamuljed seljataha saada.
Niisiis... reede öösel jõudsid meie kauaoodatud spaanlased. üsna viimase hetkeni ootasin ja lootsin, et ta oma lubadusest kinni peaks, aga Sandra istus arvutis ja siis vaatas mulle väga tõsise näoga otsa, öeldes, et ta logis just messengeri sisse. Niipalju siis sellest. Panin ise punkti. Ta tegi selle vaid väga lihtsaks.
Teised tulidki. Sandra oli kuhugi ära kadunud ja minu neid üksi ootama jätnud. Tervituskallid ja -musid ning sõit Peedu poole ööbima. Enne veel sain hakkama oma esimese kahjustustega autoõnnetusega. Ütleme nii, et meil oli väike eriarvamus paiknemise osas lennujaama parkimiskassaga, aga keegi nagu kurjaks ei saanud peale mu enda ja ka iseenda peale, sest rikkusin musi värvi ära. Krt küll! Siiani ajab hinge täis, et nii loll olin. ja spaanlased kardavad vist elu lõpuni minuga sõita, aga nad said veel paar korda ehmatada. Ma ei tea. Päeval olin roolis vägagi osav, aga edasi... ma ei teagi, mis juhtus. Enesekindlus kadus ka ära.
Okey... tuli öö. Üks mees alustas juba esimesel ööl oma nõmeduse demonstreerimisega ega loobunud selle veendumuse tekitamisest ka järgnevatel päevadel. Üldiselt aga aitasid poisid mu kasuisal alkovarusid lahendada öö läbi.
Hommikul ei tulnud muidugi midagi välja planeeritud Tallinna ekskursioonist. Nii ka järgmisel. Ega edaspidigi. Aga siis juba nende valikul. Me rabelesime nagu hullud, et sünnipäevaks kõik valmis saada. Mõni asi ununeski, aga väga hea peoga saime hakkama. Ma ei tea. Võib-olla mõne meelest jäigi midagi puudu, aga näljas ega janus küll keegi ei olnud ja mul endal oli väga lõbus ka. Sai erinevaid lollusi tehtud ja kuna jään viimasel ajal väga ruttu purju, siis ka konkreetselt pikali peenardesse kukutud. Mina õnneks vaid ühe korra. Magama sai vaid hommikul ja vaid paariks tunniks, aga ei olnud sellestki hullu. Tuju tegi nukraks vaid see, et mõned kallid ei tulnud ja nõmedatel põhjustel. Osa ka omal valikul.
No eks oli sekeldusi ka, aga nendest lubasin vaikida...
Alles järgmisel päeval läks jamaks. Jõudsime minu koju alles õhtupoolikul. Ja polnud veel tund aegagi kodus olnud, kui emaga tülli läksime. Tema algatusel, muidugi. Ja ma läksin nii närvi, sest ta hakkas minu sünnipäeval!!! mingil mõttetul teemal norima. Nii närvi, et käed värisesid. Hoiatasin teda, aga see ei aidanud. Aitas see, et võtsin koti ja autovõtmed. Isegi telefoni mitte. Ja läksin. Endalegi teadmatus suunas. Tagasi tulin alles järgmise peäva lõunal.
Vahepealsest räägin vaid niipalju, et oleksin peaaegu autoõnnetusse sattunud ja mitte kuidagi pidi enda süül. Ja mind saadeti oma sünnipäeval - jällegi - kohta, kus päike ei paista ja veidi tehti ka füüsiliselt haiget, aga vabandust jäängi vist ootama, sest no miks ometi peaks mingi nõmeda litsi ees vabandama eks.
Ainus, mis läks väga pahasti, oli see, et pidin Sandra ema juurde jätma poisse nende omaette linnaekskursioonilt tagasi ootama ja ta ootas ja muretses mu pärast ja närveeris, sest mingid tema asjad olid minu autos ja saatsin talle sõnumi X numbrilt, aga kui ta tagasi helistas, vastati vaid vene keeles. Ja ta helistas mu sõpru läbi. Ja kui ma koju jõudsin, olid kõik kadunud. Poisid päriselt, mis oligi hea ja Sandra ei rääkinud minuga peaaegu nädal aega.
Aga täna ma edasi kirjutada ei jõua.
Ainult seda veel ,et mu ema arvaski, et olin mingite suvaliste venelastega kuskil saunapeol, sest mainisin sauna jutu sees. Seda, kus ma tegelikult olin, jäväadki teadma vaid asjaosalised. Musid olete!
Täna on aega. Tegelikult vähem, kui mulle tundus. Aga püüan vähemalt sünnipäevamuljed seljataha saada.
Niisiis... reede öösel jõudsid meie kauaoodatud spaanlased. üsna viimase hetkeni ootasin ja lootsin, et ta oma lubadusest kinni peaks, aga Sandra istus arvutis ja siis vaatas mulle väga tõsise näoga otsa, öeldes, et ta logis just messengeri sisse. Niipalju siis sellest. Panin ise punkti. Ta tegi selle vaid väga lihtsaks.
Teised tulidki. Sandra oli kuhugi ära kadunud ja minu neid üksi ootama jätnud. Tervituskallid ja -musid ning sõit Peedu poole ööbima. Enne veel sain hakkama oma esimese kahjustustega autoõnnetusega. Ütleme nii, et meil oli väike eriarvamus paiknemise osas lennujaama parkimiskassaga, aga keegi nagu kurjaks ei saanud peale mu enda ja ka iseenda peale, sest rikkusin musi värvi ära. Krt küll! Siiani ajab hinge täis, et nii loll olin. ja spaanlased kardavad vist elu lõpuni minuga sõita, aga nad said veel paar korda ehmatada. Ma ei tea. Päeval olin roolis vägagi osav, aga edasi... ma ei teagi, mis juhtus. Enesekindlus kadus ka ära.
Okey... tuli öö. Üks mees alustas juba esimesel ööl oma nõmeduse demonstreerimisega ega loobunud selle veendumuse tekitamisest ka järgnevatel päevadel. Üldiselt aga aitasid poisid mu kasuisal alkovarusid lahendada öö läbi.
Hommikul ei tulnud muidugi midagi välja planeeritud Tallinna ekskursioonist. Nii ka järgmisel. Ega edaspidigi. Aga siis juba nende valikul. Me rabelesime nagu hullud, et sünnipäevaks kõik valmis saada. Mõni asi ununeski, aga väga hea peoga saime hakkama. Ma ei tea. Võib-olla mõne meelest jäigi midagi puudu, aga näljas ega janus küll keegi ei olnud ja mul endal oli väga lõbus ka. Sai erinevaid lollusi tehtud ja kuna jään viimasel ajal väga ruttu purju, siis ka konkreetselt pikali peenardesse kukutud. Mina õnneks vaid ühe korra. Magama sai vaid hommikul ja vaid paariks tunniks, aga ei olnud sellestki hullu. Tuju tegi nukraks vaid see, et mõned kallid ei tulnud ja nõmedatel põhjustel. Osa ka omal valikul.
No eks oli sekeldusi ka, aga nendest lubasin vaikida...
Alles järgmisel päeval läks jamaks. Jõudsime minu koju alles õhtupoolikul. Ja polnud veel tund aegagi kodus olnud, kui emaga tülli läksime. Tema algatusel, muidugi. Ja ma läksin nii närvi, sest ta hakkas minu sünnipäeval!!! mingil mõttetul teemal norima. Nii närvi, et käed värisesid. Hoiatasin teda, aga see ei aidanud. Aitas see, et võtsin koti ja autovõtmed. Isegi telefoni mitte. Ja läksin. Endalegi teadmatus suunas. Tagasi tulin alles järgmise peäva lõunal.
Vahepealsest räägin vaid niipalju, et oleksin peaaegu autoõnnetusse sattunud ja mitte kuidagi pidi enda süül. Ja mind saadeti oma sünnipäeval - jällegi - kohta, kus päike ei paista ja veidi tehti ka füüsiliselt haiget, aga vabandust jäängi vist ootama, sest no miks ometi peaks mingi nõmeda litsi ees vabandama eks.
Ainus, mis läks väga pahasti, oli see, et pidin Sandra ema juurde jätma poisse nende omaette linnaekskursioonilt tagasi ootama ja ta ootas ja muretses mu pärast ja närveeris, sest mingid tema asjad olid minu autos ja saatsin talle sõnumi X numbrilt, aga kui ta tagasi helistas, vastati vaid vene keeles. Ja ta helistas mu sõpru läbi. Ja kui ma koju jõudsin, olid kõik kadunud. Poisid päriselt, mis oligi hea ja Sandra ei rääkinud minuga peaaegu nädal aega.
Aga täna ma edasi kirjutada ei jõua.
Ainult seda veel ,et mu ema arvaski, et olin mingite suvaliste venelastega kuskil saunapeol, sest mainisin sauna jutu sees. Seda, kus ma tegelikult olin, jäväadki teadma vaid asjaosalised. Musid olete!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar