Lükkan veel korra edasi sünnipäeva nädalavahetusest kirjutamist, et kirjutada Öölaulupeost ja sellega seonduvast. Viimased - nüüd juba vist kaks nädalat - on olnud meeletud. Üksikud korrad olen maganud oma voodites. Üksikud ööd on möödunud üle kuue tunni unes. Vähe on käidud kodus ja pääsetud ligi hambaharjale. Vähe on olnud täiesti kainelt möödunud õhtuid jne.
Ja ma hakkan aru saama, miks Laulva revolutsiooni ajal nii palju lapsi sündis. Aga kõigest omal ajal. Mul oli juba ammu kindel plaan ka laulma minna koos poole Eestiga ja kohale ma läksingi. Algsest plaanist koos Sandraga minna ei tulnud midagi välja, aga üritusest endast tuli küll.
Kuna arvasin, et keegi teine meie seltskonnast ei ela samas kandis kus mina, siis läksin kohale üksi ja alustasin külmetamise ja oma närvide söömisega, sest teised jäid ligi pool tundi hiljaks. Edasi aga oli päris tore. Isegi toredam.
Jälle oli nii, et mehed ja mina. Seekord ühe chickilise erandiga. Sass on jälle vaba ja vallatum kui varem. Seekord aga oli väga vähe tuttavaid ja sai juurde mitmeid uusi tuttavaid. Algul olin põhiliselt koos Reijoga, aga siis juhuste kokkulangemise tõttu jäin kahekesi ühhe teise noormehega. Enamus sealt olid sõdalased. Nii temagi. No ja... kokku me jäime. Algul mul olid küll süümekad, et nii imelik on, mida kõike ja keda kõike peab Reijo minuga koos ühel nädalal nägema ja millest kõigest kuulma ja samas situatsioon temaga on nagu on eks...
Aga elu on elu ja mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Täiesti planeerimata. Aeg möödus märkamatult. Sai laulda ilusaid laule koos igati ilusate inimestega ning siis jalutasime linna, sest keegi ei tahtnud veel magama minna. Alustasime mingist mõttetust pubist, kust ostsin oma elu kallima rummikoksi. PEale seda aga läksime üle tee ühte teise baari. Ma kunagi ei tea, kumb on Nimega, kumb Nimeta. Igatahes, ühte nendest ja just sinna, mis eelmisel korral minusse sügava vastikusetunde jättis.
Seal me enam ei püüdnudki varjate teiste eest, et midagi oli juhtunud, kui me kahekesi jäime. Alles siis üritasin meid mõlemat rohkem kontrollima hakata, kui Aarne meil toa võtta soovitas ja noh... alkohol veres lasi ka hinge vabamaks. Muideks, seal pubis võ baaris oli kohati isegi ägedam kui laulupeol. DJ lasi ka Koitu ja teisi selliseid laule ning kogu baarirahvas võttis käest kinni ja tantsis ja laulis. Ja nii tuli hommik. Ma arvan, et baari ei pandudki kinni.
Me läksime ära kella seitsme paiku. Ma olin Reijole lubanud, et olen temaga linnas ja ärkvel, kuni ta peab tööle minema. Ta oli ise nii korraldanud, et on pühade ajal tööl ja siis reedel vaba. Segane miu meelest, aga noh... se teab, mis teeb. Suur mees. No ja siis tekkis plaan randa minna. Enamik olid vahepeal ära kadunud ja meid oli alles viis, siis neli, siis kolm ja siis ütles Reijo ka, et ei tule meid segama.
Ja me ei lasknud teiste pidurdamisest ennast segada. Ja mul pole kunagi varem nii ilusat hommikut rannas olnud. Detailidest ei räägi, eks. Aga me jäime lõpuks laevu vaadates magama ja ärkasime selle peale, et mul oli väga külm ja siis hakkas vihma sadama. Ikka kohe padukat. Ja meieni jõudis (vist) esimene koerajalutaja. See oli selgeks märguandeks, et on vaja koju minna.
Aga teades minu õnne, olin jäänud kodubussist maha nelja minutia. Järgmiseni pidi kuluma pool tundi. Kuigi olin seda ideed terve õhtu tagasi lükanud, lõpetasime tema pool. Ja sinna oli ka raske saada. Tavaliselt ma ainult tema juurde viivaid busse näengi enda oma oodates, aga seekord tuli kõiki muid, mis meile kummalegi ei sobinud.
Lõpuks siiski saime, külmast värisevatena - vähemalt mina - sooja bussi peale ja siis sooja tuppa. Märjad riided seljast ära ja sooja teki alla. Ja koju jõudsin ma alles pool viis. Päeval! Aga ma ei kahetse midagi. Kui, siis ainult seda, et poolmagasin kogu järgneva õhtu ja hommikuni välja, olenemata sellest, et Peedu tuli külla mulle sünnipäeval puhul õnne soovima. Huvitav, kas nüüd on läbi mu hullumeelne suvi? Ema ka ütleb, et ma elan täielikku hulkurielu viimasel ajal.
Ja headele lastele... küsige, kust sünnipäevapilte näha saab.
Ja ma hakkan aru saama, miks Laulva revolutsiooni ajal nii palju lapsi sündis. Aga kõigest omal ajal. Mul oli juba ammu kindel plaan ka laulma minna koos poole Eestiga ja kohale ma läksingi. Algsest plaanist koos Sandraga minna ei tulnud midagi välja, aga üritusest endast tuli küll.
Kuna arvasin, et keegi teine meie seltskonnast ei ela samas kandis kus mina, siis läksin kohale üksi ja alustasin külmetamise ja oma närvide söömisega, sest teised jäid ligi pool tundi hiljaks. Edasi aga oli päris tore. Isegi toredam.
Jälle oli nii, et mehed ja mina. Seekord ühe chickilise erandiga. Sass on jälle vaba ja vallatum kui varem. Seekord aga oli väga vähe tuttavaid ja sai juurde mitmeid uusi tuttavaid. Algul olin põhiliselt koos Reijoga, aga siis juhuste kokkulangemise tõttu jäin kahekesi ühhe teise noormehega. Enamus sealt olid sõdalased. Nii temagi. No ja... kokku me jäime. Algul mul olid küll süümekad, et nii imelik on, mida kõike ja keda kõike peab Reijo minuga koos ühel nädalal nägema ja millest kõigest kuulma ja samas situatsioon temaga on nagu on eks...
Aga elu on elu ja mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Täiesti planeerimata. Aeg möödus märkamatult. Sai laulda ilusaid laule koos igati ilusate inimestega ning siis jalutasime linna, sest keegi ei tahtnud veel magama minna. Alustasime mingist mõttetust pubist, kust ostsin oma elu kallima rummikoksi. PEale seda aga läksime üle tee ühte teise baari. Ma kunagi ei tea, kumb on Nimega, kumb Nimeta. Igatahes, ühte nendest ja just sinna, mis eelmisel korral minusse sügava vastikusetunde jättis.
Seal me enam ei püüdnudki varjate teiste eest, et midagi oli juhtunud, kui me kahekesi jäime. Alles siis üritasin meid mõlemat rohkem kontrollima hakata, kui Aarne meil toa võtta soovitas ja noh... alkohol veres lasi ka hinge vabamaks. Muideks, seal pubis võ baaris oli kohati isegi ägedam kui laulupeol. DJ lasi ka Koitu ja teisi selliseid laule ning kogu baarirahvas võttis käest kinni ja tantsis ja laulis. Ja nii tuli hommik. Ma arvan, et baari ei pandudki kinni.
Me läksime ära kella seitsme paiku. Ma olin Reijole lubanud, et olen temaga linnas ja ärkvel, kuni ta peab tööle minema. Ta oli ise nii korraldanud, et on pühade ajal tööl ja siis reedel vaba. Segane miu meelest, aga noh... se teab, mis teeb. Suur mees. No ja siis tekkis plaan randa minna. Enamik olid vahepeal ära kadunud ja meid oli alles viis, siis neli, siis kolm ja siis ütles Reijo ka, et ei tule meid segama.
Ja me ei lasknud teiste pidurdamisest ennast segada. Ja mul pole kunagi varem nii ilusat hommikut rannas olnud. Detailidest ei räägi, eks. Aga me jäime lõpuks laevu vaadates magama ja ärkasime selle peale, et mul oli väga külm ja siis hakkas vihma sadama. Ikka kohe padukat. Ja meieni jõudis (vist) esimene koerajalutaja. See oli selgeks märguandeks, et on vaja koju minna.
Aga teades minu õnne, olin jäänud kodubussist maha nelja minutia. Järgmiseni pidi kuluma pool tundi. Kuigi olin seda ideed terve õhtu tagasi lükanud, lõpetasime tema pool. Ja sinna oli ka raske saada. Tavaliselt ma ainult tema juurde viivaid busse näengi enda oma oodates, aga seekord tuli kõiki muid, mis meile kummalegi ei sobinud.
Lõpuks siiski saime, külmast värisevatena - vähemalt mina - sooja bussi peale ja siis sooja tuppa. Märjad riided seljast ära ja sooja teki alla. Ja koju jõudsin ma alles pool viis. Päeval! Aga ma ei kahetse midagi. Kui, siis ainult seda, et poolmagasin kogu järgneva õhtu ja hommikuni välja, olenemata sellest, et Peedu tuli külla mulle sünnipäeval puhul õnne soovima. Huvitav, kas nüüd on läbi mu hullumeelne suvi? Ema ka ütleb, et ma elan täielikku hulkurielu viimasel ajal.
Ja headele lastele... küsige, kust sünnipäevapilte näha saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar