Tahaks veel kirjutada

Nagu Riinule rääkisin:
Mia: superõhtu ütleb:
ma tahan eilsest kirjutada
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et digimuutun isaseks
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas me konna tagumikku katsusime
Mia: superõhtu ütleb:
ja birxist
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas lapsed igas mõttes üle pea kasvavad
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et ma sain tädiks
Mia: superõhtu ütleb:
krt. ma ei saagi seda akent kinni panna. äkki unustan ära

No Riin sai trükivigadega versiooni ja teie saate nii palju, kui ma täna jõuan.

*****************************************************

Sel nädalal on saanud väga palju tehtud ja samas nagu ei ole ka. Igatahes, väga palju neid mitte-midagi-tegemisi on möödunud Reijoga koos. Ülejäänud tegelased vahelduvad. Annikat ja Raunot on ka kuidagi eriti palju nähtud.
Aga ainult Reijoga olen konna tagumikku katsunud. Don't ask! Ahistasime Lonnit, minu uut kaisukat. Aga te ei tea, KUI teraline pepu tal on. Raudselt tselluliit. Peaks juba tema pärast ostma selle vaakummonstrumi tsellu vastu, mida teleturg reklaamib.

Teema kaks. Ma käisin Birgiti kontserdil. OK, me käisime. Ja mulle väga meeldis. Ta on selline hästi klassikaline. Võiks ju öelda ka üksluine, aga mul on väga raske end takistada kaasa laulmast. Otsustasin, et ostan põhimõtte pärast tema plaadi. Toetan noroe inimese karjääri. Ja ostsingi ning laupäeva õhtul me Annikaga üürgasime sellele kaasa niikaua, kuni makk vait jäi ja vaene Reijo pidi seda pealt kuulama. Ja teisi asju ka, mida kunagi kahekesi laulsime ja lindistasime. Ja täna kuulasin veel kaks ringi plaati. Mmmõnusssh.

Teema kolm. Viimasel ajal olen avastanud endas isastega rohkem seostatavaid jooni. Näiteks see, et kui stereotüüpne on, et kui noored veedavad koos öö, siis hiljem on naine see, kes käib ja põeb ja otsib teist poolt taga soovides midagi veel. No hetkel oolen mina mees. Või sisi tema naine. Kuidas võtta. Aga imelik-naljakas on juba. Ja ma ei tea ise ka, mida ja kas ma tahan. Ja kas ta minu plaanidesse sobib. Ainult kutsusilmad ei ole päris kõik, mida ma vajan. Ja muidu ka. Ma tunnen end mehistumas. Paljud asjad ei ole enam tabud. Muidugi, ma pole muutunud rõvedaks, aga muutused on. Ja noh... ma ei oska seda väga hästi seletada. Aga see pole selline tunne ka, et ma mõtleks soovahetusopile või midagi. Nii et ärge seda kartke. Katsun olla ilus ja hea tüdruk ka edaspidi.

Neli. Selle laste üle pea kasvamise all mõtlen kõige enam Raunot, oma värsket "abikaasat":D Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kus ta on mul üle pea kasvanud pikkuselt. Küll vaid mõni sentimeeter aga siiski. Karistuseks rikun ma ta ära. Või noh... kiusan vähemalt veidi. Ta ei tundu enam selline tita, keda kaitsma ja hoidma peaks. Noor mees juba. Aga mehena ma teda vist vaadata ei suudaks ja hetkel pole vajagi. Kummalgi on teisigi vaatajaid ja vaadatavaid. Aga see oli ka naljakas, et kui meie, vanad inimesed, laupäeval kodus rahulikult kudesime ja rummi hävitasime, oli hoopis tema seal ,kus mina olla tahtsin ja minu süül. Ehk siis vahupeol. Selle suve viimasel ja ainsal Tallinnas. Ja mina avastasin selel alles siis, kui pidu juba alanud oli ning mina juba ebakaines olekus ning nagunii ilma autota olin. Ja mitte keegi teine ei tahtnud minuga kaasa tulla. Ja Rauno oli oma neiuga juba linnas. Krt. Krt. Krt. Veiko lubas küll veidi oma sünnast vahupeo teha, aga elame-näeme. Tundub, et sel aastal jään ikka vahupeost ilma. Nuuks:( MInu meelest on need superüritused. Muusikast hoolimata.

5. Ma sain tädiks jälle. No mitte päriselt, aga mulle meeldib nii öelda ja mõelda. Ehk siis Kati, mu kasuõde sai jälle lapse. Ja saigi tütre. Lõpuks. Neli meest juba ees. No ok. Kolm. Aga see on lihtsalt kogemata nii ja peaks olema teisiti. Valus teema. Aga me keegi ei uskunud, et tuleb tütar. Ja ikkagi tuli. Ma ei jõua ära oodata, millal teda näen. Loodetavasti/arvatavasti juhtub see laupäeval põgusalt. Yay!

Ja kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus! Teine kõige olulisem teema. Sain ükspäev mingilt hispaanlaselt, keda ma ei tundnud ja kellega meil ka ühiseid tuttavaid polnud, lihtsalt CSi kutse, et tulgu ma tema Eestist lahkumise peole ja andku teada vaid õigeks ajaks, kellega tulen. No ma ei suutnud vastu panna. Võtsin Reijo ühes, sest muska on blond ja ütles alguses ei. Aga tõenäoliselt nii oligi parem. Kaasas inimene, kellega end tõeliselt mugavalt tunnen.

Eile oligi see pidu. Kuskil kellegi kodus. Hispaania kerge õhtusöök ja palju kaasa toodud veini, mida mina tänu autole küll nautida ei saanud, aga ikkagi. Ja meeeeeletult toredad ja huvitavad inimesed koos. Pooled Eestist, pooled mujalt. Seekord oli mul hea tuju ning olin oma elemendis, mitte nagu siis, kui Reijoga Annika lõpupeol käisime. Hästi ruttu sain inimesed lahti ja endaga suhtlema, aga võimalik, et nad kõik ongi sellised. Toredad. Avatud. Sõbralikud. Tolerantsed. Jne. Meeletult armsad. Mis sellest, et ma kedagi ei tundnud. Ainult turvavõrk Reijo oli kaasas. Aga meid võeti kohe omaks. Mina käisin ja siiberdasin ringi suheldes inimestega. Loodan, et Reijol ka väga igav ei olnud. Ja olen talle väga tänulik, et ta tuli, sest üksi poleks ma kindlasti julgenud minna. Kunagi ei tea ju, mis ees ootab. Kui keegi CSist otseselt mulle külla tuleb, siis pole probleemi, aga niimoodi on. Ma ei tea, miks.

Päris mitmete inimestega tahaksin kohtuda veel. Ja mitu tükki kutsusid külla oma kodumaale, aga see saab olema raskesti teostatav, sest.... me ei vahetanud üldse kontakte. Mõned leidsin CSist üles. Mõningaid kahjuks mitte. Nuuks...

Aga teate, mida lahedat me veel tegime? Paiga peremees ja üks neiu oskasid mängida kitarri. Ja me saime nad nii kaugele, et nad mängisidki. Ja meie laulsime kitarritaustal ilusaid eesti ja välismaa laule. Pigem küll eesti, egod nagu me oleme ja muid noote ka polnud eriti. Aga väga väga väga tore oli. Neid inimesi tahaks küll veel näha. Mul on siiani vaimustus sellest üritusest, mille tegid eriliseks just inimesed. Ei miski muu... ja ongi kõik tänaseks. Musi!