september 18, 2022

Elust kunngriigis

Olles elanud kaheksa aastat ja peale pea kogu aja kroonprintsessist ja -printsist lühikese jalutuskäigu kaugusel ja olleks kuulnud isiklikelt tuttavatelt jutte, kuidas nad on tulevase kuningannaga argiseid vestlusi pidanud, arvasin ja lootsin, et ka mul on see au millalgi. Kui mitte vestelda, siis vähemalt ära näha. Noh, täna lõpuks oligi see päev. Ühel laste spordiüritusel ja nüüd, kui oleme neist veidi kaugemale kolinud. Prints vana treenerina oli ürituse patrooniks ja kuidagi juhtus nii, et me Triibuga seisime päris tükk aega temast vaid meetri kaugusel. Julgemad küsisid selfisid. Ma ei pidanud vajalikuks, kuigi vabalt oleks võinud temaga soovi korral juttu teha ja Triibut ei huvitanud see suvaline päevi näinud vatiinvestis onu üldse, sest tuttav draakon oli seal lähedal. Minu jaoks oli aga nii huvitav kogemus, et tal ei paistnud üldse ihukaitsjaid olevat ning meie vahel oli vaid meeter värsket õhku. Ta oli nagu iga teine inimene. Kunagi ta oligi ju.

Enne ürituselt ära tulemist aga õnnestus mul paari meetri kauguselt ka Victoriat näha, muidugi taas selfisoovijate piiramisrõngas. Tal vist oli paar tagasihoidlikku ihukaitsjat, aga sellegipoolest tundus ta igati lihtne oma ürituse logoga pusas ja rahva keskel. Ei kroone, ei ümmardamist. Kui ise poleks ära tundnud, siis olekski ta olnud lihtsalt osa massist. Nii naljakas, kummaline ja äge, et see meie koduriigis võimalik on. Võrdle nüüd kogu briti kuningakojaga kaasneva suursugususe ja draamaga. Siin meie keskel olid nad lihtsalt kui sportliku eluviisi promootorid, mitte tulevased riigivalitsejad. Isegi, kui nende roll pole tänapäeval nii võimurohke.

Meie aga nägime vanu naabreid, mis oli laste jaoks palju toredam ning Triibu sai ka erinevaid spordialasid katsetada, mis oligi tänase päeva mõte.

september 05, 2022

Kiusamisest kogu eluks

See on raske teema ja nõuab mult parajat eneseületust, et isegi siia kirja panna. Esialgne mõte oli Facebook'is jagada, aga ma peaksin enne mõtteid koondama ja ennast koguma. Olen sellest ka varem vahel siia kirjutanud, aga mulle tundub, et teised ei saa aru, kui palju kiusamine mõjutab. Ma räägin eelkõige koolikiusamisest, kuigi mingit kerget kiusamist mäletan lasteaiastki. Täiskasvanuea kiusamine on juba palju rafineeritum. Igatahes, ma usun, et kiusamine on paljude mu praegustegi hirmude põhjuseks.

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga minu kui nüüd lapsevanema suurim hirm ei ole mitte see, et mu lapsed ei õpi ära põhioskusi või oleksid rumalad/koledad vms, vaid see, et äkki nad kogevad ka kohutavat kiusamist. Või äkki hoopis saavad neist kiusajad? Ja kuidas ma siis neid aitan? Ma ei oska siiani ennastki aidata, enda eest seista. Selles teeb mu kolmeaastane mulle juba õnneks ära. Tema õnneks. Väikeõde aga tundub olevat sellisem pehmem ja tema pärast kardan rohkem.

Lugesin just Kiva minijuhendit lapsevanematele ja üks Martin Luther King'i tsitaat sealt lõikas nii valusasti:
"Lõpuks mäletame me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikimist."

Täpselt nii ongi täna! Ma mäletan halbu tundeid seoses teatud inimestega, aga mitte enam eriti palju konkreetseid tegusid või sõnu. Mäletan, kuidas minu heategudele alati üsna varsti halvaga vastati. Seda, kuidas kaasa naerdi, mu kotti keset tundi inimketina minu juurest salaja eemale toimetati ja ära peideti. Heade sõbrannade vaikimist, nagu polekski midagi juhtunud. Kusjuures see vaikus on ka täna ja kuigi ma väga tahaksin teada, miks nad vaikisid, ei tunne ma ka täna end valmis olevat konfrontatsioonideks. Need on mulle alati hästi rasked.

Ma mäletan ühte korda, kus minu peale näpuga näidati ja naerdi. Kutsuti aga teisi ka ja jälle sai keegi nalja nabani. Nii ka mu enda sõbrannad. Lõpuks oli neid naerjaid juba väga suur osa me klassist ja mina nii segaduses, et mis lahti on. Ma ei mäletagi, kuidas ma lõpuks teada sain, milles asi. Tahate teada, mis see tohutult naljakas asi oli? Mul oli püksilukk lahti. No tõesti, parim nali. Selline, mille puhul arvasid ka lähimad sõbrannad, et naljakam on mulle mitte öelda.

Mäletan seda, kuidas popid poisid tihti kooliasjades mult abi tahtsid, aga hiljem jälle võimaluse kiusamiseks leidsid. 

Ma pelgan siiani klassikokkutulekuid. Eriti kummalisena on meelde jäänud, kuidas ühel neist üks tohutult ennast täis klassivend, kes ka koolist eemal veedetud aastatega muutunud ei olnud, oma tavalise enesekiidulaulu lõpetuseks küsis meie sõbrannade seltskonnalt, et eks ju tema oli kooli ajal hea poiss!? Mulle otsa vaadates. Ma ei tea, mis vastust ta ootas. Jah'i sealt küll ei tulnud ega tule ka kunagi.

Mäletan kordi, kus mu tool oli tunni alguseks kadunud.

Ja korda, kus leidsin oma laualt tühjaks tehtud salvrätikupaki ja kellegi teise kasutatud salfakad.

Tundi, kus õppisime Down'i sündroomi kohta ja kui uurisin oma kätt, siis üks pooletoobine pidas vajalikuks üle klassi röökida, et mul ongi sellele iseloomulik ahvivagu.

Korda, kus ma olin nii hellaks tehtud oma kõnnaku pärast, et püüdsin krampikult kõndida sirgete jalgadega, mis vist nägi välja eriti kummaline ja siis ühel klassivennal oli vaja seda veel eraldi matkida.

Selle teema pärast on sõnad "robot" ja "kumminaine" minu jaoks siiani triggerdavad.

Ma olen loomult edev ja juhtumiskalduvustega, aga ma kardan samas konflikte ja olen inimeste suhtes üsna paranoiline. Võin tõlgendada väiksemaidki märke nii, et ma vist ei meeldi kellelegi. Kas see ka päriselt nii on - kes teab!? Tõenäoliselt mitte, aga samas...

Mul oli ka päevi, mil ma ei tahtnud kooli minna või tulin varem ära. Näiteks seekord, kui mu ees istunud muidu tore klassivend sidus naljaviluks mu tossupaelad laua alt läbi oma tooli külge - umbsõlme. Seejärel helises kell tundi. Ma istusingi nii terve tunni, alandatuna. Enamik ju samas polnud märganudki. Arvasin, et tunni lõppedes ta vabandab ja teeb need paelad lahti, aga tema ja enamus me klassist hoopis liikusid edasi teises ruumis toimuma pidavasse tundi. Ma olin juba valmis need paelad katki lõikama, kui vaid käärid leiaksin, kui lõpuks tuli üks sõbranna appi. Ise ma tol hetkel geelküüntega neid kuidagi lahti saanud ei oleks ja eriti tore oleks muidugi olnud laua all upakil ka pusida. Muide, see klassivend läks eluga edasi nagu midagi polekski juhtunud. Ma nii tahaksin teada, mida ta mõtles või kas ta üldse mäletab seda, sest mina mäletan väga hästi. Pool elu hiljem.

Kas siis täiskasvanud ei märganud midagi? Ma ei tea. Sel ajal ju eriti veel koolikiusamisest ei räägitud. Mu ema ei osanud ka aidata. Ta küll pakkus, et räägib õpetajaga, aga ma ausalt ei kujuta siiani ette, mis kasu sellest oleks olnud. Tagajärjed tundusid ja tunduvad hirmsamad. Veel löögimaterjali kiusajatele. Vaene Mia ei saa ise millegagi hakkama. 

Ma usun, et kui kool jõuliselt sekkub algklassides kiusamisse kohe esimeste juhtumite korral, siis tõesti on võimalik olukordi lahendada. Eriti, kui lapsevanemad on ka normaalsed inimesed. Hiljem aga, nagu nüüd sealt juhisestki lugesin, sellised olukorrad normaliseeritakse ja neid on veel keerulisem murda. Mina igatahes olen siiani katki, sest mind pandi end tundma kui mingi vähemväärtuslik inimene. Jah, ma ei olnud toiduahela kõige madalamal pulgal. Meie klassis oli veel selgemaid veidrikke, aga ka mulle on öeldud kentsakas tüdruk. Mis mu nii veidraks teiste silmis tegi - ma ei tea. Mida ma aga tean, on see, et midagi head kiusamine minu ellu küll juurde pole toonud. Ise loodan aga, et mina kellegi elu hullemaks ei ole teinud.