september 18, 2022

Elust kunngriigis

Olles elanud kaheksa aastat ja peale pea kogu aja kroonprintsessist ja -printsist lühikese jalutuskäigu kaugusel ja olleks kuulnud isiklikelt tuttavatelt jutte, kuidas nad on tulevase kuningannaga argiseid vestlusi pidanud, arvasin ja lootsin, et ka mul on see au millalgi. Kui mitte vestelda, siis vähemalt ära näha. Noh, täna lõpuks oligi see päev. Ühel laste spordiüritusel ja nüüd, kui oleme neist veidi kaugemale kolinud. Prints vana treenerina oli ürituse patrooniks ja kuidagi juhtus nii, et me Triibuga seisime päris tükk aega temast vaid meetri kaugusel. Julgemad küsisid selfisid. Ma ei pidanud vajalikuks, kuigi vabalt oleks võinud temaga soovi korral juttu teha ja Triibut ei huvitanud see suvaline päevi näinud vatiinvestis onu üldse, sest tuttav draakon oli seal lähedal. Minu jaoks oli aga nii huvitav kogemus, et tal ei paistnud üldse ihukaitsjaid olevat ning meie vahel oli vaid meeter värsket õhku. Ta oli nagu iga teine inimene. Kunagi ta oligi ju.

Enne ürituselt ära tulemist aga õnnestus mul paari meetri kauguselt ka Victoriat näha, muidugi taas selfisoovijate piiramisrõngas. Tal vist oli paar tagasihoidlikku ihukaitsjat, aga sellegipoolest tundus ta igati lihtne oma ürituse logoga pusas ja rahva keskel. Ei kroone, ei ümmardamist. Kui ise poleks ära tundnud, siis olekski ta olnud lihtsalt osa massist. Nii naljakas, kummaline ja äge, et see meie koduriigis võimalik on. Võrdle nüüd kogu briti kuningakojaga kaasneva suursugususe ja draamaga. Siin meie keskel olid nad lihtsalt kui sportliku eluviisi promootorid, mitte tulevased riigivalitsejad. Isegi, kui nende roll pole tänapäeval nii võimurohke.

Meie aga nägime vanu naabreid, mis oli laste jaoks palju toredam ning Triibu sai ka erinevaid spordialasid katsetada, mis oligi tänase päeva mõte.

Kommentaare ei ole: