detsember 10, 2018

Kõik teavad paremini

See ei ole just hästi varjatud saladus, et inimestele meeldib teisi õpetada. Eriti kõiges, mis puudutab lastekasvatamist. Olgu nende enda kogemused lastekasvatamisega siis olematud või aastakümnetetagused. Mis mind aga üllatas, oli see, kui vara see kõik pihta hakkab.

Mul ei ole veel Triibu käeski ja juba olen end korduvalt avastanud situatsioonidest, kus keegi ilma igasuguse tõestusmaterjalita püüab mulle selgeks teha, kuidas miski tegelikult on. Tihti on tegu asjadega, mille kohta olen mina just erinevatest usaldusväärsetest allikatest kuulnud või lugenud, teine pool aga mitte. Ma ei tea, kas asi ongi minus, et kui ma mingeid teadmisi jagan, siis ei kõla see piisavalt usaldusväärselt või on inimestel aastatega kujunenud lihtsalt ülikindlad veendumused, millel ei pruugi faktidega midagi ühist olla.

Igatahes, rääkimata maitseküsimsutest või erinevate koolkondade soovitustest, ka konkreetsed faktide mustast valgest rääkimised on väsitavad. Tahaks lihtsalt öelda, et usu mind! Usu vähemalt seni, kuni leiad tõestuse, et mina eksisin. Mul ei ole mingit probleemi ka sellises olukorras oma vigu tunnistada. Küll aga ei meeldi mulle tunda, et minu suust tulles ei ole ka faktid faktid, vaid midagi läbiräägitavat.

Püüan nüüd keskenduda vaid arukatele arvamustevahetustele ja ignoreerida muud lollust.







detsember 07, 2018

Pea kaheksa kuud kahekesi ühes kehas

Ja ikka mul esineb neid momente, kus see kõik pähe ei mahu. Vaatan üle mõne aja peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kelle kõht see suur on? Mitte, et ma kaalu pärast põeks - seda mitte - aga lihtsalt uskumatu on tunne, et meist saavadki kohe varsti lapsevanemad ja seda loodetavasti/arvatavasti kogu meie ülejäänud eluks. Enam ei ole enam ainult mina ja tema ja meie mull. Beebimull saab ka kindlasti äge olema, aga ma annan endale aru, et see muutus on päris suur.

Ma olen sel nädalal saanud kätte jälle hulga nunnusid mähkmeid. Ennastki ajab naerma, kui elevil ma mähkmete üle olen ja kuidas ootan hetkel pesupesemist. Ma olen kindel, et kui sellest saab argipäev, siis ma enam ei oota, aga ma tahan seda tunnet mäletada. Pesta läbi asju oma pisikese jaoks on kuidagi eriline.

Muus osas aga täitus 34. nädal. Käisime taas ülevaatusel ja seekord oli kõik kuidagi nii teistmoodi, kaasa arvatud ämmakas ise. Sain aru, et mu enda oma on ikka väga tore. Lisaks olid kõik näidud hoopis teistpidi. Näiteks leidis asendaja, et mu kõht on kahanenud. Ma väga ei põe, sest ma olin siiani jälginud normkurvi ülemist äärt. Seega oli veidi puhvrit ja ta võis lihtsalt teises asendis olla. Ta üldse keerutab siiani päris palju. Lugesin, et kui luksumist on tunda all, siis on pea ka all. See on esimene asi, mis aitab mul mitu korda päevas aru saada, kuidas ta paikneb ja see luksumine ikka liigub üle kõhu.

Oleme ka mitmel beebikoolitusel käinud sel nädalal ja muidu valmistunud. Täna aga tõime kuuse ära. Neist võivad saada Triibu esimesed jõulud. Ehtisime kuuse ära ka ja mulle täitsa meeldib, kui kirju see sel aastal on. Natuke tavapäraseid kuule, minu imeilusad lumehelbed ja veidi erilisemaid ehteid, mida sel aastal ükshaaval kokku olen ostnud erinevatest riikidest. Lisaks Lemmiku soovil ka taas meie suured ja lapselikud lumememmed. Disainiauhindu sellega vist ei võidaks, aga meie saime proovida, kuidas kuusk meie lounge'inurka sobib ja nüüd oleme jõuludeks valmis. Mul on kaks nädalat veel jäänud tööl käia, siis pikad pühad ja siis millalgi võiks Triibu saabuda.

Ahjaa, Lemmik üllatas mind advendikalendriga. Ta teadis, et olin juba aastaid ühest unistanud, aga kuidagi ei sattunud sobival hetkel ette ühtegi ilusat. Nüüd ta siis ostis korraliku Lindti kommidega minu rõõmustamiseks ja see on nii tore. Tema on nii tore ja olen kindel, et temast saab ka suurepärane isa just nii, nagu ta on olnud suurepärane partner minule.

november 29, 2018

Things are getting real

Laupäeval korraldati mulle babyshower kõige ootamatuma inimese poolt. See küll ei olnud üllatus, aga just tema soov seda teha, oli kohe kindlasti. Kui tihti ikka juhtub, et elukaaslase eks sellise asja ette võtab, abiks elukaaslase ema?

Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.

Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.

Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)

Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.

Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?

Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.

Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.

november 21, 2018

Kirjad Kahele Triibule 13

Tere, mu kallis!

Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, oleme me edukalt jõudnud koos käia üle seitsme kuu ja jäänud ongi veel kuni kümme nädalat, sest kui sa selle aja peale ise välja ei tule, siis sikutatakse.

Eile käisime taas ämmaemanda juures. Nii harjumatu on käia nii tihti. Kahe nädalaga ei jõua ma veel arstivisiite igatsema hakatagi, aga samas on hea teada, et sina oled ikka eeskujulik tegelane, kes järgib etteantud kasvukurvi ja püsib muidu normis. Me eile naersime, et pean su paksuks söötma, et sind taas näha saaksin ultrahelis, aga ära muretse. Nii egoistlik ma ka ei ole.

Mina olen siin natuke hädisem olnud viimasel ajal, aga sind selles küll süüdistada ei saaks. Kui kõik rasedused oleksid sellised nagu sinuga, siis võiksid sa vabalt veel hulgim õdesid-vendi saada, aga ma ette ei luba siiski, okei!?

Oleme nüüd mõnda aega regulaarselt õhtuti su liigutusi lugenud, nagu käsitakse, ja sa näid olevat üsna aktiivne tegelane. Vähemalt siis, kui uneaeg kätte jõuab. Sul ei möödu vist päevagi, kui viie minutiga alla kümne tou kirja saaksin. Samas, haiget ei tee sa ka praegu, kuigi sul on seal kõhus vist juba üsna kitsas. Miks sa muidu muudkui keerutad? Ma küll ei usu, et su pea kogu aeg põranda suunas on või oled sa mingi eriti paindlik tegelane, sest kuigi enamasti oled sa mu paremal küljel, siis vahel leian su ka vasakult või hoopis ülevalt. Praegugi turnid sa kõrgustes. Peaasi aga, et sul seal hea on.

Nädalavahetusel käisime me issiga lasteasjade messil ja see oli sinu õnn, sest nüüd ootavad sind lõpuks ees ka mõned mõnusalt värvilised ja lapselikud riideesemed. Seni, kuni see on minu teha, ei hakka sa erinevalt enamikest rootsi lastest tapeediga kokku sulama. Ma ei jõua ära oodata, millal sulle kõiki uusi asju tutvustada ja selga proovida saan, kuigi riidest mähkmed on nii nunnud, et võib-olla pead siin hoopis nende väel suure osa ajast veetma hakkama emme rõõmuks.

Eraldasime sulle ka juba poole oma ruutriiulist. Sa pole veel sündinudki ja juba on sul seal neli kasti asju ja kummutitäis riideid. Nipet-näpet siin-seal veel ning suuremad asjad on ka mujal. Ostsime nüüd ka uue suure porimati, mille peal sinu vankrit hoiustada, aga sorri. Kassid jõudsid ette ja on täiesti veendunud, et see vaip on nende oma. Eks sa pead edaspidi nendega oma territooriumi eest võitlema hakkama, aga tea, et nad on üldiselt toredad. Kui sa just ise neile haiget ei tee.

Sinu issi korrutab nüüd juba üsna tihti, et tule välja. Sina aga vastad talle julgete müksudega ja õige ka. See on sinu otsus siiski ning hetkel võiksid sa veel veidi end koguda ja kasvada. Nii kiire meil ka ei ole. Ootame sind aga kõige meelsamini jaanuari esimeses pooles, kui sa just päris issi nimepäeval tulla ei taha. Usu mind, detsembris ei taha sa ise ka edaspidi sünnipäeva pidada, sest siis on kõigil jõuludega piisavalt tegemist ja sind ähvardaksid jõulu ja sünnipäeva ühiskingitused ning tähelepanu jagama pidamine. Sul on aga õigus täiesti sinu enda sünnipäevale, mil see ongi kõige tähtsam sündmus. Samas, ma ei soovita sul liiga kaua ka venitada, sest siis me saame kahjuks issiga vähem aega sinuga kodus olla. Kas oleme kokku leppinud?

Armastame ja ootame,
Sinu emme ja issi

november 17, 2018

Kõik käib kõhupõrkega

Ma ei tea, kas ma sellest juba olen teile rääkinud, aga rasedusega kaasneb suur kõht. See fakt iseenesest ei ole vast kellelegi üllatuseks. Küll aga üllatas mind, kui palju kehakuju muutumine minu elu mõjutada võib.

Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.

Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.

Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.

Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.

Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.

Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.

november 13, 2018

Röögime mõnuga

Heihopsti! Kas ma teile juba meie uuest lambist rääkisin? Nüüd igatahes räägin!

Oma suurelt shoppingureisilt tulime tagasi ka uue vannitoalambiga. Vana oli kole ning pime ja kui seal pirni tugevama vastu vahetasime ja seejärel koduhoidjad päev läbi tuld põletasid, ootas meid tagasitulles hulk deformeerunud plastikut. Ega me pahandanudki, sest miski muu peale koleda lambikatte kahjustada ei saanud. Uue lambiga polnud ka kiiret, aga ikkagi olime rahul, et nüüd üks sobiv isend ette jäi.

Kodus ei läinudki kuigi kaua kuni Lemmik uue lambi lakke pani. Oli tema mõnusalt valge ja kena. Küll aga on temaga üks suur aga, mille peale ei oleks osanud ka kõige loomingulisematel hetkedel tulla.

Nimelt on tegu kõlar-lambiga. Meie jaoks kõlas see lihtsalt kui meeldiv boonus. Et saab turvaliselt vannis muusikat kuulata jne. Samas ei näinud me end just selle funktsiooni sagedaste kasutajatena.

Siis aga selgus, et kas meie oleme imelikud või on seda lambi autorid. Nimelt, hakkab see raibe iga kord tule süütamise järel meie peale karjuma, et tal kas õnnestus või ei õnnestunud bluetoothiga ühenduda. Ma ei tea, miks see üldse oluline info on. Piisaks ju sellest, kui ta käsu peale muusikat mängima hakkaks. Aga ei. Iga kord on vaja lärmata oma porgandihäälel ja ikka kohe maksimaalselt valjusti.

Muusika kuulamine läbi vannitoalambi tundub meile selline üsna kõrvaline tegevus võrreldes näiteks vetsus paberi üles leidmisega, Ja selleks pole meil mitte heli vaid valgust vaja. Heli ehk aitaks juhul, kui ta tõesti juhendaks, et veidi vasakule vms. Aga seda ta ju ka ei tee.

Me arvasime, et kuidagi peaks ju saama seda heli reguleerida, aga ühtegi nuppu kusagilt ei paistnud. Lemmik siis helistas lambitootjale ja sai teada, et a)heli välja lülitada ei saa ja b)vaiksemaks seda keerata ka ei saa. Ongi selline loll lamp. Nuta või naera.

Igatahes on see jobu juba mitu korda keset ööd, kui emb-kumb vetsu vaikselt hiilib, mõlemad korralikult üles ajanud. Mis siis veel saab, kui beebi kohal on!? Ja kes oleks võinud arvata, et üks lamp nii õel olla võib. Ta on iseenesest hea lamp, aga varem või hiljem läheme me sellele kõlarile kallale ja siis juba ilma siidikinnasteta.

november 08, 2018

Kõhukatsujad ja muidu kommenteerijad

Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.

Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.

Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.

Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.

Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.

oktoober 29, 2018

Oleks ma teadnud, kui keeruline on lasteriiete majandus

Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.

Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.

Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.

Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.

Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.

oktoober 25, 2018

Rasedusrõõmud

Juba mõnda aega pole, külg ees, kuhugi minemisest mitte mingit kasu, aga tee lollile peale selgeks. Harjumus on tugevam.

Ka rasedariided hakkavad juba vaikselt volte tekitama. Ma ei tea, kuhu see viimastel kuudel kiiresti kasvav kõht veel mahtuma peaks.

Vahel valutab siit ja sealt ning kõik uurivad, et kuidas ma end tunnen ja kuigi tähelepanu on meelitav, siis enamasti pigem kummastav, sest ma ei oska kuidagi vastata. Ma siiski olen ikka see sama mina. Lihtsalt ümaram. Ja Triibu on olnud nii chill kaaslane, et tema üle ma ei saa ega taha kurta. Ei peksa ta mind ei ribidesse ega ürita jalaga ust sisse lüüa allpool. Samas keha ei käitu päris nii ikka nagu enne. Näiteks - piinliku jutu hoiatus - täna tundsin end üsna gaase täis olevat ja siis järsku tundus nagu puuks oleks kõhus trepist alla kukkunud, aste astmelt. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Olin vaid tänulik, et see show üsna vaikselt ja vetsus lahti läks.

Muidu aga on hea olla. Elasin üllatavalt hästi üle meie tuhandekilomeetrise shopingureisi. Kaasa võetud padjad olid terve aja tagaistmel ilma minuta, sest sabale meeldib me uus auto. Nüüd on meil aga olemas eel hulk asju tuleviku tarbeks alates beebilusikatest ja tekstiilidest kuni uue vannitoalambi ja lumelabidani. Triibu kogu täienes veel osade roosade asjadega, sest need olid ainsad nunnud. Samas ühest õhukesest roosast marlist sai juba kasutuseelse läbipesuga hallikas koristuskalts.

Koju tuli ka veidi riideid kosuvale minule ning ports lehmaasju tibule. Sel nädalal said tellitud ja jõudsid jube ruttu kohale ka turvahäll ning paar magamiskotti, et tal talvel voodis turvaline ja mõnus oleks. Selleks ajaks aga, kui ta kasvab, on nüüd juba olemas ka päris voodipesu. Lisaks esimesed ise ostetud lutid igaks hädavajaduseks, autopeegel lapse jälgimiseks, muusikaline mänguasi, mõned vannitoatarbed ja maailma pikima tšeki jagu asju veel. 28 nädalat on täis, 12 veel. Nüüd hakkab vist aeg lendama.

oktoober 19, 2018

Kirjad Kahele Triibule 12

Tere, mu kallis!

Tahtsin lihtsalt teada anda, et ettevalmistused sinu tulekuks on täies hoos. Oleme siin ostnud kokku nunnusid riidest mähkmeid ning neid ja sinu riideid läbi pesnud hoolega, sest sinu issi tõi lõpuks Ikeast sulle ära isikliku kummuti. Lisaks oli ta nii armas, et tõi töökojast ära ka emme tehtud klaaskausi ja läks oma algatusel laupäeva hommikul kell seitse lennujaama tädi Laurale vastu. Vot selline mees on sinu issi! Ja sinu emme armastab teda väga.

Igatahes, nüüd on sinu tulekuks valmis ports riideid suurustes 50-56, Rootsi vanaema ostetud esimene kaisukas ning hulk mähkmeid, mis ei tekita emmele südametunnistuse piinu.

Sina ise aga arened ka hoolega. Viimase nädalaga oled sa hakanud kuidagi teistmoodi liigutama. Enam ei ole väikesed värelused ja vopsud. Nüüd on näha, et sa proovid piire edasi lükates omale ruumi teha ning korra isegi nägin väljaspoolt, kuidas sa vist keerasid. Terved sellised lained käivad üle kõhu. Kunagi näitan sulle videost, kui tahad. Lisaks on nüüd käes esimesed kogemused sellega, kuidas sa luksud. See tõesti on nii ühtlase rütmiga, et pole kahtlustki, mis toimub.

Oleme ostnud sulle nüüdseks ka mähkimisaluse ning beebiasjade koti, nii et pea kõik esmavajalik on olemas. Ja üht-teist veel. Lisaks võtame homme ette suure retke Ullaredi, et osta ära veel mida iganes kasulikku ja nunnut nad beebidele pakuvad. Ma loodan, et sa hindad seda 1000-kilomeetrist reisi, mille me peamiselt sinu pärast ette võtame pooleteise päevaga. Alguses lootsime ühe päevaga hakkama saada, aga see tundus veidi liiga karm.

Igatahes, tänaseks oled sa 27 nädalat vana ja esimene beebi sinu beebigrupist on juba sündinud. Ma loodan, et sina siiski ootad veel sellega mõnda aega. Sinu issi aga meenutas mulle, et varsti on jäänud sinu tulekuni vaid ühekohaline arv nädalaid ja kuigi me väga ootame, on see omajagu hirmuäratav ka. Eelkõige see, kuidas sa küll minu kõhust välja saad ja selge on, et emme jaoks see meeldiv olema ei saa. Sinu emme on kaks nädalat juba kannatanud, sest ämmaemand tegi talle vereproovi võtmisega väga haiget. Mis siis beebi kõhust välja saamisest rääkida. Aga me teeme selle koos ära nii hästi, kui oskame. Eks!?

Varsti näeme!