jaanuar 17, 2022

Kirjad Kahele Triibule 69

Tere, mu kallis!

Ma pole ammu kirjutanud. Ma tean. Ei teagi, miks. Sa said reedel juba kolmeaastaseks. See tundub veidi uskumatu. Sinu olemasolu üleüldse tundub mulle siiani vahel uskumatu. Et me sinu issiga koos meisterdasimegi ühe päris väikese inimese, aga nüüd oled sa juba üpris suur ega näe enam väljagi nagu beebi. Oled juba täitsa lapse kuju võtnud ja sinu käitumine ning jutt ka vastavad sellele.

Sinu sünnipäeva tähistamine pole küll läinud päris ootuspäraselt. Esimest korda sinu elus - ja minu omas ka - organiseerisime sulle sünnipäevapeo sõpradega ja mängutoas, sest tõenäoliselt igal aastal sul Eestis sellist võimalust ei ole ja tahtsime seda ära kasutada. Meie seltskond pidi nagunii olema tunduvalt väiksem, kui broneeritud mängutuba mahutab ja kutsest peoni jääva nädala jooksul kukkus veel veidi osalejaid erinevatel põhjustel ära. Mida ma aga ei osanud oodata, oli, et ma ise sinu sünnipäevale tulla ei saa, aga just nii läks ja viimasel hetkel pidin su tubli issi tanki panema, kes pidi kuus vanaema abiga kõik ise tegema tordi äratoomisest kogu söögikraami hankimise ja üleüldise peohaldamiseni, aga ega ma ei muretsenudki, et ta hakkama ei saa. Sinu issi pole mingi möku. Mina aga olin terve nädala mingi kõhutõvega maadelnud ja paranemise asemel muutus see taas ägedaks, mistõttu ei julgenud ma laste seltskonda tulla ja oleme ausad, mõte kuskil avalikus latritega kempsus kügelemisest ei tundunud ka just meeldiva väljavaatena. Sinul aga oli väga tore. Said möllata, kingitusi ja mu lapsepõlvearmastust - kohupiima-martsipani torti, mis oli sinu jaoks kaunistatud ralliautodega.

Ma arvasin, et sul saab seekord olema rohkem pidusid, kui ma jõuan hallata, aga elu lahendas selle ise mu eest ära. Lasteaias tähistamine jäi ära, sest meie reisijärgsed koronatesti vastused ei saabunud veel selleks ajaks ja kui nad saabusid, siis selgus, et ka sina said sünnipäevaks korona. Ja mitmed veel su peolt. Ma olen üsna kindel ka ilma testita, sest su issi test tuli positiivsena tagasi ja tal olid kerged sümptomid juba enne. Sina aga said veidi suurema lataka. Õnneks küll põhilöök oli päev pärast sünnipäeva, aga kuna me oleme terve nädala juba Rootsis isolatsioonis veetnud, siis ka pidu perega lükkus edasi ja sõprade jaoks ma polnud nagunii lisapidu planeerinud. Kutsusin vaid mõningaid lähemaid õigel päeval kooki sööma, aga pidin sellegi kutse tagasi võtma. 

Su sünnipäev ise aga oli tore. Meil oli aega ja see oli täiesti stressivaba. Sina kergelt köhisid, aga see sind ei takistanud terve päeva uute mänguasjadega mängimast vaimustunult ja see ongi minu kui kingituse tegija suurim rõõm. Seekord tundus, et läks väga pihta. Kinkisime sulle mõned poe mängimise asjad, millest sa hetkel veel suuremat rõõmu tunda ei oska, kuigi ma ise vaimustun sellest, kui äge su uus scanneriga kassaaparaat on. Suuremad hitid aga on su kaks uut ja erinevat kuulirada või kuidas neid kutsudagi. Jah, kaks!!! Sest ma ei saanud võimaluse avenedes teist poodi jätta, aga nad on erinevad ja meeldivad sulle mõlemad. Üks ühildub duplotega ja te olete nüüdseks päevi issiga sellest erinevaid radu ehitanud ja muudkui palle veeretanud. Teine on puidust Montessori muusikaline mänguasi, kus klaaskuulid mööda erisuuruses puulehti alla tulevad ja see omakorda muusikat teeb. Ka su õele tundub see meeldivat, sest täna ta üllatas meid, kui oli end selleni nihverdanud ja järsku me kuulsimegi tuttavat kuulikukkumise muusikat. Kuidas ta küll oskas!? Igatahes, ma usun, et sellega saab ka su muusikutest onul ja tädil põnev olema, sest selle lehtede asukohti saab vahetada ja nii erinevaid lugusid luua. Kui olen küsinud, milline meie kingitustest sulle enim meeldib, siis osutad sa pigem viimase poole, aga muudkui ehitad teisega. Ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalavahetusel saame siiski meie Rootsi perega ka sinu sündimist tähistada. Kingisadu pole veel lõppenud, aga enam palju pole jäänud. Mu vaene-õnnelik jõulujärgne laps!

Milline sa aga ise kolmeaastaselt oled? Üllatavalt jutukas ja iga päevaga aina enam. Kasutad keeleliselt aina keerulisemaid konstruktsioone ja uusi sõnu muudkui tuleb. Viimasel ajal ka püüad ingliskeeles suhelda. Eesti ja rootsi keel on sul ammu üsna mugavalt kasutuses. Sa oled kange. Kohati kangem, kui meile meeldiks, aga üldplaanis ma usun, et see aitab sind elus edasi. Sa oled hästi füüsiline, kohati agressiivne. Lendab nii asju kui lööke. Kõvast häälest ma ei räägigi. Samas suudame me viimasel ajal sinult aeg-ajalt välja meelitada ka "ma armastan sind ka'sid" ja need panevad meid alati heldima. Niisamuti igasugused muud nunnud momendid. Eriti need, kui te õega ilusasti koos tegutsete. Sa talle näiteks raanatut näitad ja seletad või teda taas sülle küsid ja kallistad. Eelistad sa aga pigem tüdrukuid koleda kollihäälega taga ajada ja tihti, kui keegi kuskil nutab, siis algab selgitus sinu nimega. Kahjuks. Ma loodan, et see on mööduv faas ja kaob koos keelearenguga. Väga loodan. 

Su mälu ja asjadest arusaamise määr üllatavad vahel meid. Issi proovis sulle täna seletada, et varsti me kolime ja sina lihtsalt andsid talle teada, et sa tead, et me varsti rohelisse majja kolime. Samuti teavitasid sa mind täna, et sina sõid ka mu tissist, kui sa väike olid. Aga nüüd oled sa suur. Kõik ju õige. Aga me pole sellest ammu rääkinud. Ka Eestis oli selge, et paljud asjad, inimesed ja kohad on sulle juba tuttavad. Sul on ju seal nüüd ka sõbrad, kellega te päriselt mängite ja üksteist igatsete, äratundmisest rääkimata. Sa kordad teatud asju, nagu, et see on meie Rootsi kodu, aga ma ei tea, kas see on kontrollimaks fakte või mida see täpsemalt tähendab. Päris kõiki mõtteid sa meile veel ei avalda, aga aina rohkem saame aru su sisemaailmast ja see on nii äge.

Sa ütled hetkel kõigele "ei", aga me ei kuula tihti, sest me teame, et sa pärast oled rahul. Näiteks õue mängima minemisega. 

Sa oled üsna iseseisev ja seetõttu nautisin ma siin poolsüümekatega su kõrges palavikus olemist, sest sa tahtsid mu kaisus olla ja milline ema siis seda ei armastaks? Üks päev panid sa kui suur poiss ise omale aluspüksid jalga ja nüüd oleme me näinud juba mitmel korral, kuidas sa ise saad pusaluku kinni. Või kuidas sa lohutad õde, kui ta on kurb. Kuidas noomid Matut, et saad varsti ta peale taas pahaseks vist mingi mänguasja küsimata võtmise peale.

Sa oled üsna chill oma asjade jagamise osas, aga mitte õega. Õde võib vaevu enda asjugi puutuda enne, kui sa need ta käest ära kisud. Püüame ka seda rohelist kadedusekolli sinust välja juurida ja aitame leida diplomaatilisemaid lahendusi, aga siiani mitte väga edukalt.

Samas sa oled jätkuvalt meie särav poeg, kes lagistab naerda, on julge, ulakas ja edev. Sinuga ei ole kunagi igav ja mulle meeldib, et sa oled tugev isiksus. Kelle meie tegime. Eks me murrame piike vahel, aga tea, et me armastame sind tohutult.

Emme ja issi

jaanuar 12, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 23

Paarkümmend minutit tagasi said sa kaheksa kuud vanaks. Kaheksa. Juba!?? Ise sa selle kõrge vanuse üle täna kõige õnnelikum olnud just ei ole ja omaette olla pole tahtnud, kui ma sind just venna mänguasjadega üksi ei jäta. Ehk on asi selles, et sa hommikul ülihelikiirusel ja ma ei tea mis moodi venna voodi pealt pea ees vastu kõva autoteed alla potsatasid. Palun vabandust, et ma sind kinni püüda ei jõudnud! See teõsti juhtus ajaga, mil seal samas kõrval su seekord lausa koostööd tegevale vennale sokid jalga panin ja ma asetasin su ekstra kaugele voodi peale. Ehk on su paha tuju aga on taas mingi arengust lähtuv streik.

Viimane kuu möödus sul istumise tähe all, kui nii saab öelda. Sa ei oska küll veel ise istesse tõusta, aga kui oled juba kerge kalde all, siis vead end täitsa sirgelt istuma ja püsid kaua nii, ringi uudistades. Te vennaga pole kunagi olnud need lapsed, keda peaks istudes patjadega ääristama ja kukkunud oled sa väga vähe istukil asendist. Sulle hoopis väga meeldib. Isumine aga teeb ka minu elu palju lihtsamaks ja julgemaks. 

Füüsilise koha pealt keerutad sa ka juba üsna palju igat pidi ja liigud vahel nii päris kaugele, aga muus osas lükkad end tagurpidi kuskile lauajala otsa vms kinni või siis püsid üsna paigal. Üks päev aga olid sa kui mänguhoos kass, keerutades end mähkekotirihmade järele. Sel kuul aga oli elamusi palju ka kohapealt liikumata, sest me veetsime suurema osa sellest Eestis ja olid pühad ja puhkus. Alles sünnipäevaks jõudsime tagasi ja tähistasime seda vennast järele jäänud - aga pika kehtivusajaga - džunglimagustoiduga kaheksakuusetele ja vanematele.

Viimasel kuul oled sa olnud ka kuidagi eriliselt emmekas. Alguses süüdistasin selles hammaste tulekut ja esimest korda teistele hoida jäämist, aga see muudkui kestis ja kestis. Ühtpidi on see hästi armas, et sa nii väga minuga koos olla tahad (mitte see, et sa südant lõhestavalt nutad) ja tagasi mu sülle saades sekundipealt rahulolevalt vait jääd, aga ei sulle endale ega kellelegi teisele ei saa need muud hetked, kui pead minust eemal olema, kuigi toredad olla. Õnneks aga viimasel nädalal oled sa olnud ka teiste suhtes veidi leplikum.

Sel kuul said sa juurde ka oma teise hamba, mis ilmus ülikiiresti ja igasuguse hoiatuseta jõulu esimesel pühal. Jõuluõhtul märkasin, et ige on kergelt valge ja oletasin, et ju see mõne päeva pärast annab endast märku, aga järgmiseks hommikuks oli ta juba kohal. Mul jälle hea meel, et see sul nii kergelt käis ja su kahe hambaga naeratused on nii armsad. Nad kasvavad nii kiiresti nagu ka sina tervikuna.

Ma ei tea, kui suur sa täpsemalt oled. Jõuluõhtul olid koos riietega 8,8kg ja pikkust ma ei teagi, aga järgmise kontrolli olime ka sunnitud edasi lükkama, sest me ootame reisijärgseid koronatesti vastuseid ja asi on veidi kahtlane.

Ka toit on sind nüüd veidi rohkem huvitama hakanud, kuigi see on meil aeglaselt edenenud ja olen siiani rahul, kui päeva jooksul ühe tuubi ära sööd, aga mõned korrad on juhtunud, et see saab ka ühe söögikorraga otsa. Tihti maitsevad sulle toidud teisel korral paremini ja puuviljadest ei paista sa eriti midagi arvavat. Kui, siis külmutatult. Banaani peale teed üldse vastikkust täis nägu. Samas aga oled sa mult ära varastanud päris piraka tüki pitsat ja üldse kannatad sa päris palju teise lapse sündroomi all. Või võidad sellest, et me oleme paindlikumad. Kes teab.

Sa olid väga oodatud laps, aga need esimesed kuud sinuga on mööda lennanud ja ei olnud üldse sellised, nagu ootasin. Meil on omaette olemise aega olnud väga vähe ja kui oleme olnud ainult sina, mina ja su issi, siis tundub kõik eriti kerge sinuga. Need, kes pole sinuga autoga sõitnud, küsivad tihti, kas sa üldse nutad. Nad ei olnud meiega, kui sa jõuluõhtul koju sõites üliväsinuna 32 minutit järjest röökisid, et siis viimaseks kolmeks minutiks uinuda. 

Ei ole me sinuga jõudnud ei ujumistrenni ega regulaarsetele jalutuskäikudele teiste beebivanematega ega ka mitte avatud lasteaedadesse. Seda kõike mõjutavad ni korona, talv kui ka see, et sul on suurem vend ja ta on sügisel palju haige olnud. Kui me siis aga saaksimegi midagi kahekesi teha, siis on keegi meist tõbine või sõbrad tõbised. Või lihtsalt on emme väsinud või peab midagi muud tegema. Ma siiski loodan, et sa oled ka oma eluga siiani rahul, sest igav sul küll ei ole. Vennaga on lausa lõbus, kui ta parasjagu sulle kogemata või meelega haiget ei tee, kuigi ta on üsna kade ja tahab ka sinu mänguasjad käest ära võtta. Mulle siiski tundub, et teist saavad sõbrad ja ma väga loodan, et see ongi nii.

Me armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

detsember 28, 2021

Jõulurõõmu taastumisest

Kas mäletate, kui eriline aeg olid jõulud lapsena? Mina väga igatsesin seda tunnet. Seda ootust - taaskohtumist lähedastega, keda tihti ei näe, head sööki, kingituste tegemist ja ka saamist ning eelkõige reaktsioone. Juba ammu on kingituste saamine olnud teisejärguline. Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kunagi nii suureks kasvada, et kingitusi mitte oodata. Küll aga on lihtsam mitte väga kõrgeid ootusi omada, aga vahel siiski kohtab ka tõelisi üllatusi ja pärleid. Selle aasta parim nali on aga see, kuidas me Lemmikuga suure pakkimise kiuste mõlemad üksteise kingitused Rootsi koju maha unustasime. 

Mulle meeldib väga mõelda, mis kellelegi meeldida võiks ja siis jälgida, kas see ka päriselt neile suurt rõõmu valmistab. Mulle meeldib ka Secret Santa ja ma ei solvu, kui vahel vastu kingitust ei saa. Küll aga ei saa ma aru umbmäärastest kõigile sobima pidavatest loosipakkidest. Oleks siis mingi teemagi. Ma tean, et inimest hästi tundmata võib kingituse tegemine olla üsna keeruline, aga kasutage siis seda võimalust kedagi paremini tundma õppida!

Igatahes, hea uudis on see, et mu jõulurõõm on tagasi tänu mu lastele. Ma kohe kindlasti tegin neile sel aastal rohkem kingitusi, kui olnuks vaja ja mõned jäid veel tulevikku ootama, sest ma ei taha oma lapsi ära hellitada. Samuti emotsionaalselt ülekoormata kingihunnikuga. Seega ma küll ostsin kokku asju, mille puhul oskasin arvata, et neile võiksid need meeldida või arendavad olla, aga kätte said nad need ükshaaval, nii et oleks aega päriselt ka igale asjale keskenduda ja mängida. No ja seda rõõmu! Oma Pikne McQueeni ja Matuga mängis Triibu ennast unustades üle tunni aja jutti ja pani esimest korda kaasnevaid duplo tükke ise juhendi järgi kokku. Ja ta on meil jätkuvalt alles kahene, kuigi enam mitte kauaks. Mul oli plaan küll talle selle filmi autosid kasutatuna osta ja leidsin ka ühe suurepärase kollektsiooni, mis oleks ta kindlasti väga rõõmsaks teinud ja mida enam uuena kuskilt ei leia, aga sain kõrvetada ja olen nüüd nii rahast kui asjadest ilma tänu mingile jobule, kel pole häbi varastada põhimõtteliselt lastelt, aga see selleks. Olen nüüd ise lihtsalt skeptilisem eraisikutega asju ajades.

Triibule kingiti ka nii kiirabi-, politsei- kui ka tuletõrjeauto juhuslikult ja erinevate isikute poolt ja ta on kui või sees. Meie siin aga vaikselt mõtleme, kuidas viimase kõlareid pekki keerata. Üldse said mõlemad lapsed igasuguseid ägedaid kingitusi. Ma ise olin Kõhutantsijale kingi leidmisega hädas ja ostsingi vaid mingi palli, milletaolist meil varem ei olnud, sest suurest vennast on juba väga palju asju ees ootamas ja analooge pole vaja. Talle aga kingiti lahedaid sensoorseid mänguasju, milletaolisi ma ise polnud veel näinudki ja arvasin, et mul on päris hea ülevaade lasteasjade kaubandusvõrgust. Kõhutantsija muidugi vaimustus enim igasugusest pakkematerjalist ja siltidest ja seega lasin tal mõnuga nendega mängida. Muidugi enda valvsa pilgu all. Sisu oli teisejärguline, aga ehk hakkab tulevikus rohkem huvi pakkuma.

Mul on olnud nii tore nendega kodusid kaunistada, kuuske valida ja ehtida, piparkooke teha, jõulutulesid imetleda jms. No ja Triibu on meile kõvasti jõululauludega kontserte andnud. Ja mis kõige parem - üle aastate oli meil ideaalne jõuluilm - paks puuderjas lumi, parajalt külm, aga mitte tuuline ja isegi veidi piiluvat päikest! Triibu sai pealekauba kelgu, millega sain poest toidu koju tuua läbi veel lahti lükkamata tee. Milline jõulueksootika! Ja eesti toit! Ma igatsesin sind! 

Minust oleks ebaaus vedada terve pere igal aastal Eestisse jõulude ajal, kuigi Lemmik ei paista pahandavat ja lapsed saavad näha Eesti lähedasi. Küll aga arvan, et lastel ja ka teistel Rootsi sugulastel oleks tore vahel ka jõule koos veeta. Eelmisel aastal olime küll Rootsis, aga pandeemiahirmus täiesti omaette ja kodused. Eks näis, mida 2022 toob.

Loodan, et teil kõigil on ka olnud imelised jõulud!

detsember 14, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 22

Mu pisike,

Mõned päevad tagasi said sa juba seitsmekuuseks ja mina pole siin suutnud veel isegi piltide toimetamisega sinu sünnini jõuda. Aeg lihtsalt lendab. Viimane kuu algas sinu jaoks esimeste ampsudega ja meie pere nüüdseks traditsiooni kohaselt said sa sel päeval avokaadot ja sidrunit. Lisaks praadisin sulle pidulikult oliiviõlis ühe viilu zuccinit, aga täna selgus, et sa eelistad seda hoopis toorelt. Sa olid nii valmis söömiseks. Muudkui püüdsid laualt ise asju haarata ja lugesid me suutäisi. Mina aga tahtsin seekord proovida kuue kuu täitumist oodata ja sellevõra on algus ka olnud veidi julgem. 

Sa said kohe oma kätte tükitoitu ja ma ei ole midagi ise korralikult püreestanud. Osaliselt seetõttu, et ma väga ei karda enam. Osaliselt, sest ma ei jõua nii tihti saumiksrit välja võtta. Seega saad lihtsalt tambituna. Või külmana. Sarnasel põhjusel. Kõik asjad paistavad sulle esimesel korral huvi pakkuvat, aga edaspidi võin suuresti ise süüa. Seega ka nüüd - kuu aega hiljem - sööd sa üsna mikroskoopilisi koguseid ja veetopsi pole me näiteks veel välja otsinudki. Klaasist aga oled paaril korral ahnelt joonud. Proovinud oled sa aga juba paljusid asju - verikäkki, mida sa armastasid; mandariini, porgandit-kartulit-kõrvitsat-pastinaaki, külmutatud jõhvikaid ja kirsse, veidi hapukoort ja juustu, kreeka ja india toitu, pirni, ploomi, riisi, maisi, kana ja loomaliha ühe korra kumbagi püree osana ja üht-teist veel. Kui aga sulle korraga paar lusikatäit kõhtu saame, olen juba väga rahul. Päris palju tuleb välja tagasi ja ma olin unustanud, kui rokane see algus on. Ma ei teagi, kas sa oskad meelega asju välja sülitada või lihtsalt ei oska veel toitu hästi neelata. Samas piima jood sa palju ja tihti, nii et ma ei muretse. Või ei muretseks, kui eile meie kodukaal poleks mulle väitnud, et sa oled kergem kui kuu aja eest. Seda ma hästi ei usu, et sa nüüd 8,2 kilo oled, aga arsti juurde niisama kontrollima ka minna ei julge. Eriti, kuna sa köhid taas. Sellesse kuusse jäi ka üks kogu pere kõhuviirus, nii et mul on su haiguste arv juba peas sassis.

Sellesse kuuse jäi ka su esimese hamba tulek. Sa olid paar päeva veidi virilam, aga ei midagi hullu ja ma arvan, et see lõikus 5. detsembril, kuigi tundsin ma teda juba päev varem ja päev hiljem oli see selgelt suus. See on siiani esimene asi, mida sa oma vennast kiiremini teinud oled, aga kindlasti neid tuleb veel.

Sulle meeldib mähkimislaual paljalt vedeleda. Enamasti vann. Oma venna tegemisi jälgida. Uusi asju proovida. Minu külge kinnitatuna ringi seigelda. Sulle ei meeldi üksi jääda. Ei meeldi alati paitegemine ja sa võid me käed ära lükata. Sa kingid meile palju naeratusi ja matsutad palju toitu mäludes. Sa oled jätkuvalt hästi lühikarvaline ja just parajalt pontsakas. Sa hea meelega katsud me kiisusid ja mängid venna asjadega, kuni ta need sul käest ära kisub. Kisub ta niisamuti ka sinu enda asju, aga sa ei jää pikalt pahandama.

Sa oled emmekas, aga selle kuu lõpus julgesime me esimest korda jätta sind koos su onu ja onutütrega ning see läks päris hästi. Sa küll nutsid mingil määral, aga jäid isegi ööunne nendega. Muidu on alati vähemalt üks meist sinuga koos olnud ja nüüd käisime me mõlemad jõulupeol, sest me polnud aastaid käinud ja meil oli vaja korraks hinge tõmmata. Loodan, et sa mõistad. Kui mitte nüüd, siis kunagi hiljem.

Sa oled meile hullult kallis ja me jälgime huviga, milliseks inimeseks sa kasvad.

detsember 08, 2021

Preilist prouaks 5

Täna räägin veel pulmakorraldajatest. Te vast juba teate, et läks terve igavik enne kui leidsime endale pulmakorraldaja. Kohati tundus see võimatu missioonina. Eriti siis, kui esimene, kellega kohtusime, meile ära ütles. Teine firma, kellega kohtusime, ei saatnudki kunagi pakkumist. Aitäh, Celebrate Group! Kolmas, kes alguses ei vastanud, ilmus siiski vabanduste saatel välja, aga ma kohe ka ei reageerinud neile, sest ootasime teise pakkumist. Lõpuks, kui oli selge, et CG ei kavatsegi vastata, siis võtsin uuesti ühendust Dream Day Studioga, kelle koduleht oli juba varem osutunud heaks infoallikaks pulmaplaneerijale ja kirjutasime ise veel mõnele. 

Mul on olnud juba mitmeid pulmateemalisi hetki, kus jään kahe valiku vahele kinni. Pulmakorraldajatest jäid sõelale DD Studio ja Lifetime Studio. Mõlematega tegime videokõned ja mõlemad jätsid väga hea esmamulje. Mõlemal oli nii plusse kui ka miinuseid. Hiljem selgus, et nad on ka varem koos töötanud. Igatahes, kuna ma ei suutnud otsustada, võtsime lõpuks loosi. Päriselt ka. Meie pulmakorraldaja on Dream Day Studio ja kui see pulm kord peetud saab, siis saan muljetada, kuidas oli nendega koos töötada. Hetkel igatahes tundub, et ka koos pulmakorraldajaga on ikka endal palju tööd. Ma ei naudi pulmade korraldamist kaugeltki nii palju, kui ma eeldasin enne. On muidugi ka toredaid momente, aga ka palju stressi, meeletu aja- ja rahakulu. Kõik teavad, et pulmad on kallid, aga kulutage nüüd ette ulmelist numbrit ja siis korrutage see veel kahe või kolmega. Iga asi maksab 1000 eurot. Või rohkem. Ma ei taha teadagi, mis see kõik kokku maksma võib minna ja me ei taha mingit eriti uhket või suurt pulma. Lihtsalt meie, meie lähedased ja tore päev. Üsna lihtne koht, aga tugev tiim, kes valdab inglise keelt. 

Kusjuures on olnud üllatavalt raske leida ingliskeelt oskavaid tseremooniameistreid ja peojuhte. Üldse on nii palju kohti, kus ma pööritan silmi, sest olenemata hinnast jääb professionaalsusest puudu. Ma ei tea. Kas ma siis tõesti olen raske klient? Enda meelest ju mitte. Ootan vaid sujuvat suhtlust ja lubadustest kinni pidamist. Tundub aga, et teised ei oota sedagi ja siin kavatsen ära kasutada meie pulmakorraldajat ja lasta tal igasuguseid tegijaid taga ajada, et mitte enda jaoks nende esmamuljet kohe ära rikkuda. Proovin siiski nautida ka. Meil on tiim peaaegu koos ja pisiasjade osas mõtteid tekib juba. Ma loodan, et tuleb tore meie nägu päev.

Preilist prouaks 4

Kõrvarõngad saavad nüüd omaenda postituse. Jah. Nii ongi. Sest ka pisidetailide leidmine võtab pulmade puhul kõvasti aega. Võiks ju arvata, et inimesel, kellel on lõdvalt kolmsada paari kõrvarõngaid, on midagi juba olemas igaks elujuhtumiks, aga ikkagi tahtsin ma pulmadeks midagi erilist ja uut. Googeldasin ja surfasin Etsys päevi. Kõik pulmakõrvarõngad tundusid nii ühesugused. Kristallid ja pärlid. Pärlid ja kristallid. Kuld ja hõbe. No ei kõnetanud. Ja siis lõpuks, ma leidsin midagi. Need ei olnud täiuslikud klassikalised kõrvarõngad ja eeldasid ümbertegemist, aga mõte hakkas jooksma. Teades, mida ma otsin, oli lihtsam leida ka teisi sarnaseid ja tegijaid, kes oleksid nõus neid eraldi mulle tegema. Selgus, et mu mõte päris ainukordne ei olnudki. Ehk kunagi näete. 

Igatahes, sõelale jäid kaks tegijat/müüjat. Üks keeldus kohandamast ja paiknes USAs. Teine oli vabalt nõus, kuigi täpse valikuni kulus pikki vestlusi ja nemad paiknesid Aasias. Otsustasin mõlemad tellida, sest need on haprad ja kes teab, kuidas pika tee üle elavad.

Esimese tegija tingimused olid nii nõmedad, et postikulu moodustanuks suure osa kogukulust ja kui kõrvakad peaks saabuma katkisena, siis peaksin need oma kuludega tagastama. Milleks üldse, aru ma ei saa... See tundus nii totter. Lisa veel tollimaksud ka. Aga siis leidsin ühe hea hinge, kes oli nagunii USAsse minemas ja igati nõus aitama mu õrnu ehteid transpordida. Selgus veel, et ta on seal isegi samas osariigis ja tema parim sõbranna lausa samas linnas ning neil plaanis lähipäevil kohtuda. Oleks peaaegu tulnud käest kätte inimkett terveks teeks, aga lõpuks ikkagi riskisime USA-sisese postiga ja just sain need Rootsis kätte ka. Nad on imeilusad!

Teised kõrvakad valmisid kaua. Kui nad üldse veel valmiski on. Kokkulepe oli, et need saadetakse mulle nomvebri lõpus või detsembri alguses, aga veel ei ole midagi kuulnud. Ma väga enne jõule ei oota neid ka. Nagunii oleme ise Eestis. Kui kohale jõuavad, eks siis täiendan seda postitust siin. 

Kui mõlemad paarid ilusti kohale jõuavad, siis saan õigel päeval valida, mis rohkem meeldib. Hetkel meeldib käesoelvate värv mulle rohkem, aga pean neid veel kohandama.

Vot sellised lood!

Vestlused kahesega

Meil on Triibuga nüüd juba üsna pikad vestlused. Ta üllatab mind oma keerulsite lausete ja hästi reeglipärase grammatikaga. Näiteks ütleb Lugeme selle raamut ja Kus on vood? Ma olen pidanud ennast takistama, et ise ka mitte lugeme öelda. Ta oskab lõpuks öelda ka Kõhutantsija nime korralikult.

detsember 07, 2021

Preilist prouaks 3

Kleidijutu jätku ka!

Mul on nüüd kleit. Või vähemalt tunduvalt vähem raha. Käisimegi koos ämmaga mulle eraldi kohale tellitud laenukleiti proovimas. See tegelikult oligi üks väheseid kordi, kus oma olen paar tundi olnud täitsa lastevaba ja kõik jäid ellu edukalt. Ka ämmaga oli see tore seiklus nii talle kui ka mulle.

Pood ise oli imepisike ja liikumisteedki kleitide vahel olid imekitsad. Samas oli see nii armas ja kodune. Seda veab vist üks armas abielupaar, kel ka eesti juured ja suvila Muhumaal. Nad pakkusid meile me lemmiksiidrit ja soovijatele päris vahuveini ning lubasid oma kleidivarudes rahulikult sobrada. Samas erinevalt Eesti poodidest pidin ma ise vastutama riiete proovimise eest. Mul oli küll aeg kokku lepitud, aga kabiinis mul pidevalt kaaslast ei olnud ja appi tuldi vaid siis, kui seda vajasin ja siis ka oli tihti pigem ämm abiks.

Proovisin selga seda laenukleiti, mis riidepuul üldse nii ilus ei tundunud. Ta on üsna kummalisest materjalist ja seda piltidelt ei paistnud. Seljas aga oli see isegi number või kaks väiksena mega ning läks vabalt ka üle mu emapuusade. Ma särasin. Proovisin siiski ka veel mitmeid teisi kleite, sest seal oli nii palju erinevaid. Mõned lausa karjusid siinsete süüriapulmade järele meie põhjamaise maitse seisukohast. Samas oli ka nii palju ilusaid ja ports selliseid, mida proovisin, sest suures plaanis nad ju meeldisid. Proovisin kõige ilusamaid pitse, aga sain selgeks, et lisaks litritele ka need kratsivad ja sügelevad ning ma ei ole nõus ilu nimel terve oma pulmapäeva nagu mingi põkk, käed kehast eemal ringi kõndima. Proovisin satiini. Proovisin paljaõlgseid korsette, mida Eestis enam ei näinudki. Ja lõpuks proovisin seda laenukleiti veel. Kaalukausile jäid 3-4 väga erinevat kleiti ja jätsin igaks juhuks oma mõõdud, sest nende allahindlus pidi vaid nädalakese kestma.

Mul oli aeg kokku lepitud ka selle õmbleja juurde, aga nüüd lugesin arvustusi ja muutusin skeptilisemaks. Kui siis enne seda aega Triibu ka uuesti haigeks jäi, siis ma olin umbes sama frustreeritud kui täna, aga mõnes mõttes tegi see otsuse lihtsamaks. Ka mu lähemad sõbrannad kõik, teineteise arvamustest teadmatuses, valisid pildi järgi välja ühe neist finalistidest. Ikka ühe ja sama. Ainult ämmale meeldis üks teine. Nii et otsustasin, et kuna ma juba samal ajal kodu ostan ja hambaravi eest end hambutuks maksan, siis mis see üks kallis kleit ka ära pole. See on minu elu vast kõige kallim, aga ikkagi odavam kui ameerika telesaadete odavaimad. Ma tegin ettemaksu ära, et hind lukku lüüa, aga leppisin kokku, et lähen uusi mõõte andma ja päriselt tellima kuskil jaanuaris-veebruaris, et ehk kaal veel muutub, kuigi ma pole üldse kindel, millises suunas see pärast jõule liikuda võib.

Mul ei olnudki seda "nutan oma kleiti ära tundes hetke nagu filmides". Ma käisin ka vaid neljas poes. Küll aga oli mul õige sisetunne ja nüüd nii hea meel, et mu esimene valik vaid piltide põhjal, mis korra ainsana mind võpatama pani, ka päriselt mu seljas ilus oli ja ühel hetkel minu oma olema saab. Nüüd saan aksessuaaridele keskenduda ja kõrvarõngaid ootab juba mõtteis oma postitus.

Sick of sick

Ma täna urisen. Näete juba mustrit mu veebibuliimia ja tujude vahel? Kirjutamisteraapia ongoing.

Rootsi keeles on hea väljend - orkar inte! - ütlemaks, et enam ei jaksa. Meil on käsil sügishooaja seitsmes lastehaigus. Seitsmes!!! Või kuues või kaheksas. Midagi taolist. Umbes iga teine nädal on siin keegi haige olnud ja siis teised ka riburadapidi haigeks jäänud. Hingamisteed. Kõhuhädad. Neist oli viimane eelmise nädala keskel. Triibu oli seetõttu teisipäeval kodus, aga kolmapäeval tagasi lasteaias, sest tal oli juba kõik hästi. See-eest aga nii mina kui Kõhutantsija kannatasime kumbki omamoodi. Tundus, et me ka ei pääsenud. Seetõttu paluti ka Triibul ülejäänud nädalapäevad lasteaiast eemale hoida. No okei. Hoidsime. Kõik oli hästi. Nüüd küll jäi Lemmik tõbiseks ja tegi seda kaks korda paaripäevase vahega meist kõige tõsisemalt. Esmaspäeval paluti meil taas Triibu kodus hoida, sest nüüd olid kõik õpetajad haiged ja nad ei suutnudki leida asendajaid. Ütlesime okei. Kui siis aga sama palve ka teisipäeva kohta tuli, hakkasin ärrituma. Et mis see siis olgu? Ma võin ju olla vanemapuhkusel, aga see pole ka ühe lapsega mingi puhkus. Kahega ammugi mitte. Segadus vaid kasvab ja midagi ei saa tehtud. No ja siis hakkas Triibu köhatama. Selge! Jääb nii või naa koju. Tegelikult tuli palve ja kolmandaks päevaks. Õhtuks oli tal nii halb ja ta hingas nii kummaliselt, et kaalusime esimest korda arsti juure minekut ja tegin meile vannitoa põrandale pesa, et proovida auru teha. Kui te kuskilt loete, et see on imelihtne - pane vaid kuum vesi jooksma, siis ärge uskuge! Need inimese on valetajad. Lõpuks sai Triibu sooja vanni, aga ükski klaas ei läinud vähemalgi määral uduseks. Ja samas vahel piisab vaid duši all käimisest. Go figure!

Igatahes ma tunnen, et ma enam ei jaksa vaimselt. Vaatan praegu uut sarja Maid, kus peategelase elu on nii kohutav, et ma muudkui tunnen talle kaasa ja niutsun, aga ikka on endast ka kahju. Ma ei teagi, kas mul on rohkem kahju endast või Triibust. Selline sitt ema olengi. Ma tõeliselt hindasin seda, kui terve ta esimesel lasteaiaaastal oli, aga ma. ei. jaksa!!! Muudkui tee plaane ja tühista. Mitte, et mulle ei meeldiks oma lastega koos aega veeta. Väga meeldib! Aga on suur vahe, kas me räägime koos tervete lastega toredatest tegevustest või haigete ja virilate lastega, kes igavusest mööda seinu varsti ronima hakkavad, kodus passimisest. See muidugi ei aita, et mul ei ole täitsa oma aega üldse olnud. Teeme nii, et need mõned õhtused tunnid, kui lapsed juba magavad, ei loe, sest siin olen ikkagi valves. Vastutan. Pean kohe reageerima, kui keegi mind hüüab. Või eelistab issit aga ei saa. Mulle suures plaanis väga sobib lastega kodus olemine, aga see oli enne pandeemiat ja lasteaiahaigusi nii palju rohkem fun. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi täitsa endale tegin. Midagi toredat, mitte vajalikku. Midagi, kus ei ole mina +1. Või +2. Midagi, kus olen vaid mina või mina + sõbranna(d). Sellest on aastaid möödas vist. Ma saan täitsa aru, miks lasteta inimesed tunnevad, et lapsevanematest sõbrad kaovad ära. Ja kaovadki. Seda elu aga leinavad mõlemad pooled. Ma ei loobi täna klišeesid, kuidas lapsed on suurepärased ja kõike väärt. Kuidas ma rõõmsalt elangi oma lastele. Lapsed on meie pere väga oodatud olnud osa, aga minu enda osa tundub hetkel natuke hägune. Kes olen mina? Mis mulle meeldib? Mida ma tahan? Hetke soovid on veidi lihtsamad ja samas nii kättesaamatud. Klaasi veini ja naistekat tahaks.

november 30, 2021

Kirjad Kahele Triibule 68

Mu krutskivend!

Igav sinuga juba ei hakka. Igasuguse segaduse tegemisest ma isegi ei räägi, aga viimasel ajal on naljakas, kuidas sa teavitad meid - tavaliselt midagi kahtlast tehes - et see on hea mõte. Ju seetõttu, et ma taolistes olukordades olen sult küsinud, kas see on ikka hea mõte. Nüüd sa juba ennetad seda.

Kõhutantsija on hakanud sööma ja sinu jaoks on see ka väga huvitav. Küll sa riidled temaga, kui ta püüab laualt midagi sulle kuuluvat haarata. Või ka siis, kui sa lihtsalt arvad, et ta ei peaks midagi saama. Vahel sööd sa midagi tema eest ära. Teinekord aga topid ise talle näiteks saia suhu - kiiremini kui ta suudab alla neelata.

Sa laulad hetkel hästi palju lasteaias õpitud jõululaule ja ka ühte sõbralaulu, õega käest kinni.

Meil algas ka jõuluhooaeg sinuga ja mulle nii meeldib sind ka jõulumaagiasse haarata. Käisime advenditähti ostmas ja niisama jõulukaunistusi imetlemas. Sina valisid endale ühe roosa päkapiku. Viimastel öödel on meie juurde ka isiklik päkapikk Tom sisse kolinud - mõned asjad korraga. Sulle nii meeldib mängida tema mööbliga ja täna said sa esimest korda ka sussi seest midagi. Sa muidugi teatasid, et see tuli emmelt. Ka vildist kuusepuu ehtimine käis sul seekord imelihtsalt. Nüüd jääb vaid kingitusi oodata.

Meil on nüüd nädalavahetustel üle pika aja veidi külalisi käinud ja sa nii naudid seda- Poed enda jaoks võõrastele onudele kiirelt sülle ja särad - nagu me muidu sind tähelepanunäljas hoiaksime. Sa oeld isegi nõus oma mänguasju jagama.

Üleüldse oled sa juba väga asjalik. Seda siis, kui sa tahad. Teistel hetkedel aga eelistad sa beebikohtlemist - sülle. Ei taha riidesse. Ei taha üldse hambaid pesta. Ei taha lasteaeda ega pärast koju. Ei taha üldse magada - kuni kolm tundi pärast uneaja algust. Samas sa saad üllatavalt hästi ümberringi toimuvast aru ja seda mitmes keeles. Ka sinu laused muutuvad aina pikemaks ja mulle nii meeldib su mõtteid kuulda. 

Me armastame sind palju-palju!

Emme

november 09, 2021

Kirjad Kahele Triibule 67

Hey, kullake!

Kuigi sõna "kullake" kasutad sa nüüd ise oma õe kohta minu eeskujul. Sa oled nüüd juba tükk aega olnud suur vend ja suur osa minu ajast ja tähelepanust läheb nüüd su väiksele õele. See on olnud sinu jaoks kindlasti suur muutus, aga palun tea, et ma armastan sind väga väga palju. Alati! Püüan seda sulle iga mõne aja tagant otse ka öelda. Loodetavasti on sulle ka õest päev päevalt aina rohkem rõõmu. Osaliselt on juba praegugi, kuigi tihti teie mängud lõpevad Kõhutantsija nutuga.

Sa oled väga kange tüüp. Ükski puhta pesu hunnik ei jää sinust puutumata ja kui sa neist üle käinud oled, tundub, nagu meie kodus oleks tuisanud ringi üks keeristorm. Iga päev käivad tõsised läbirääkimised, et sa oleksid nõus koos minuga lasteaiast ära tulema. Sa nõuad iga päev valjuhäälselt autofilmi ja kui sa seda ei saa, siis tuleb suur jonn. Eile tuli suur jonn ka näiteks sellepärast, et ma ei lubanud sul oma sokke jalast ära võtta. Minu, mitte sinu omi! Jonn tuleb appi ka siis, kui sa ei saa süüa ainult magustoitu või pead hambaid pesema.

Samas saab sinuga ka palju nalja ning on tohutult armsaid momente. See, kuidas sa tuled alati vooditelt või diivanitelt alla kõigepealt istukile hüpates. See, kuidas sa just avastasid, et kui sa istud ühele tekiotsale ja me vinname sind teki abil endale lähemale, on suurepärane viis liu laskmiseks. Sa kriiskad rõõmust. See, kuidas sa ka õele tekiliugu tutvustasid. See, kuidas te peitust mängite või kuidas sa räägid talle, et sa kohe tuled. Teda kullakeseks kutsud või uurid, mis juhtus, kui ta järsku nutma hakkab. See, kuidas sa vahel palud vabandust ka siis, kui sa midagi valesti pole teinud. See, kuidas me saame sinuga aina rohkem rollimänge mängida: pargime auto ja ostame midagi. Enamasti banaani ja kartulit. Saame sõpradeks ja peame lühidialooge. See, kuidas nädalavahetusel esmakordselt väikest merineitsit vaadates sa ta Tädi Delfiiniks ristisid. 

Sulle meeldib füüsiline tegevus. Pea igast asjast on võimalik tuletada pall ja siis hoidku alt kõik lilled ja telekas. Sulle meeldib mööda mind üles ronida, et teha kukerpalli ja eile said sa kohe esimese korraga pihta, kuidas ka tagurpidi kukerpalli teha. Me ehitame praegu palju onne ja sa kiigud igal pool nagu väike ahv.

Sa armastad taas lugeda ja me töötame praegu sinuga läbi sipelgas Miksmiksi raamatut. Loeme natuke. Siis otsime näiteks seeni. Arutame, kes on kes ja miks mõni sipelgas sulle kurb tundub. Kes on emme ja kes issi rohutirts.

Sa matkid meid palju. Nii sõnades kui tegudes. Nii naljakas on näha, milliseid asju sa otsustad järele teha. Me ehitame palju torne ja puid ja ronge legodest ning ajame üksteist mudelautodega taga. Lilla (kineetiline) liiv on ka jätkuvalt hitt ja avastasime, et on hästi tore plastiliini juustunoaga viilutada.

Sa veetsid eelmisel nädalal esimest korda öö vanaisa juures ja me siiani ei tea, mida te tegite või kuidas sulle meeldis, sest sa olid tagasi jõudes hästi endast väljas, sest me ei lubanud sul telekat vaadata. Vanaisa ise ka ei rääkinud ja issi rohkem ei pärinud. Huvitav, kas sulle meeldis? Kas sa tahaksid veel minna? Vanaema juurde küsid sa küll tihti kaasa ja su keskmine onutütar on ka suur hitt su silmis.

Sa armastad külalisi nii harva, kui neid ka praegu käib. Uksel võtavad neist vastu su rõõmukriisked ja sa oled nii kurb, kui nad lõpuks koju lähevad.

Me ootame huviga, mida sa meile meel õpetad ja sa ei kujuta ettegi, kui palju rõõmu sa meile valmistad. Nii tihti teed sa midagi, mis meid issiga heldima ja üle su pea naeratusi vahetama paneb. Meie kallis Triibu!

Armastame sind lõputult,

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantisjale 21

Tere, mu pisike preili!

Sa saad kohe juba kuuekuuseks. Kuidas!???

Viimane kuu on olnud sinu jaoks päris murranguline. Kuskil 27. oktoobri paiku hakkasid sa kohalt liikuma. Ma ei kutsuks seda veel roomamiseks, sest sa tagurdad ja tundub, et kogemata, aga sa kohe kindlasti liigud. Muudkui sirutad oma käed sirgeks ja lähed. Vahel upitad veidi ka tagumikku ning pika ootamise järel sa lõpuks ka keerad end seljalt kõhule. See juhtus esimest korda alles nädala eest 3. novembril ja esialgu ei olnud ma üldse kindel, et see juhtuski. Ma olin su kuhugi maha pannud, et teha veidi koduseid toimetusi ja mõne minuti pärast, kui ma tagasi tulin, olid sa teistpidi, kui ma mäletasin sind jätnud olevat. Kuna sa oled meie teine laps ja su vend on ka hetkel üle nädala kergete haigustega kodus olnud, siis oli 50:50 tõenäosus, kas sa ise keerasid või aitas sind Triibu. Talle nimelt meeldib sind ringi rullida. Järgmisel päeval aga õnnestus mul oma silmaga ka näha, kuidas sa aeglaselt keerad paar korda. Ühe sain isegi filmile, sest su issi käib nüüd taas mõne päeva nädalas kontoris tööl ja ta tahtis ka näha. Ning su vanaemad muidugi ei taha samuti sellistest asjadest ilma jääda.

Üldiselt aga oled sa hästi tugev. Võid lõputult sirge seljaga mu süles ringi uudistada ja kui su kuhugi poollamavasse asendisse jätan, siis varsti kangutad sa end hoopis ettepoole ja enamasti küll varsti kukud külili või näoli, aga alla ka ei anna.

Sa oskad teha päris kõva häält ja teil on vennaga oamd naljad. Kõik ütlevad, et sa oled hästi rahulik laps ja eks sa vist oledki. Kui sa vahel harva oledki endast väljas, satun ma väga segadusse ega oska hästi käituda. Viimasel ajal aga oled sa ka hästi emmekas. Issi ei kõlba ja teised ammugi mitte. Kui Triibu on heas tujus, siis tema seltskond sobib ka, aga varem või hiljem saad sa haiget. Vahel kogemata. Vahel meelega. Emme süles on kõige turvalisem ja mõnusam su meelest ja ööd veedad sa mu kaenlaaugus. Vahel lõputult süües. Vahel teed pause ka ja lased mul välja puhata.

Sa oled nüüd juba toidu osas väga uudishimulik ja püüad meil asju käest ära võtta. Või taldrikutelt midagi haarata. Ma muudkui räägin sulle, et varsti, mõne nädala ja nüüd juba paari päeva pärast. Otsustasin, et sina saad oma esimesed ampsud kuuekuuselt. Kui suurt pidu ei õnnestu seekord korraldada, siis olgu vähemalt erilisem söögikord.

Muus osas oled sa vist üsna oma venna moodi, kuigi iga päevaga ka aina enam oma nägu. Ahjaa, eile kogesid sa esimest korda lund. Küll aknast ja ega ma pole päris kindel, kas sa nägid, aga lumi tuli.

Armastame sind palju-palju!

Emme ja issi

oktoober 24, 2021

Kodu on seal, kus seadmed automaatselt wifisse lähevad!?

Täna tuleb üle tüki aja üks selline "ma lihtsalt pean teatud mõtted endast välja kirjutama" postitus. Ehk siis saab selgust ka.

Me ostsime just endale uue kodu. Kui mulle tundus eelmisel korral, et üheteist päevaga uue kodu mõttest vormistamiseni oli väga lühike aeg, siis nüüd ma tean, et meil oli siis aega maa ja ilm. Seekord läks kaks päeva külastusest lepingu allkirjastamiseni (või noh millegi taoliseni). Ma ei mäleta enam, kas me ehk kuulutuse leidsime juba päev varem või mitte. Igatahes on see nüüd tehtud.

Me hakkasime uut kodu otsima veidi enam kui aasta eest, sest siis selgus, et meie pere kasvab ja ühel hetkel on meil ruumi juurde vaja. Kuidas me aga ka ei armastaks oma praegust kodu ning kuidas iganes me ajusid ragistasime, ei suutnud me välja mõelda ühtegi mõistlikku viisi, kuidas siia ühte tuba lisada, kui me just üht pimedat pugerikku ei tahtnud või muul moel ja kõrgel hinnal kokkuvõttes korteri väärtust vähendada ei tahtnud.

Uusi kortereid meie piirkonnas aga tuleb turule vähe. Eriti neljatoalisi. Ja kui midagi tuleb, siis kõik jooksevad tormi. Meil aga oli aega maa ja ilm. Seega käisime aeg-ajalt mõnda vaatamas, aga kuna kodutunnet ei tekkinud, siis me isegi ei kandideerinud ühelegi enne, kui Kõhutantsija juba sündinud oli ja siis järsku jäi silma midagi huvitavat. Mitte täiuslikku, aga suuresti sobivat koos põnevate väljakutsetega. Nimelt see korter oli kolmnurkne. Kahjuks aga tahtis keegi teine seda meist rohkem ja oli nõus selle eest maksma ka rohkem kui meie. Siinkohal pean mainima, et korterite hinnad on meie piirkonnas aastaga kasvanud üle kümne protsendi kui mitte kakskümmend. Me oleme pidanud avama oma rahakoti raudu tunduvalt rohkem kui tahtnuks, et üldse konkureerida.

Suvel kandideerisime me veel ühele. Nii ekstreemselt, et pakkusime neile raha ilma, et oleks oma silmaga seda korterit näinudki. Ikka palju raha. Nagu ikka siinses oksjonisüsteemis. Kahjuks aga jälle jäime joone alla.

Mingil hetkel jäi meile ette veel üks äge kahekorruseline leid, mis oleks tahtnud kõvasti ümber tegemist, aga vähemalt seinad olid seal liigutatavad. Jäime aga teiseks. Teine koht ootas meid ka eelmisel nädalal ühe oma maja tuttavate korteri puhul, aga selle osas ma ei olnudki väga kurb. See oli igati okei, aga nii isikupäratu ja samas maitselage mu meelest. Mina oleksin eelistanud osta midagi parasjagu kulunut või oodata ostuga, kuni meie laste kõige destruktiivsem periood on seljataga ja siis teha oma maitse järgi. Turg aga jõudis sinna punkti, et isegi korterid, mida keegi polnud 10-20 aastat renoveerinud läksid ikka hingehinnaga, rääkimata värskematest, kus me oleksime pidanud maksma kellegi halva maitse eest lihtsalt seetõttu, et see oli uuem.

Ühel hetkel panin ma paberile kirja, mida ma oma uue kodu juures otsime. Nii visualiseerimise mõttes. Kirja aga jäi panemata kogu info piirkonnasoovide osas ja meie piirkonda ma armastan. Ma olin nõus ka veidi kaugemale vaatama, aga tegelikult ei tahtnud mujale kolida. Mulle olid olulised päikselisus, lapstesõbralik aed ja vaade (soovitatavalt rõdult) sellele; võrdse suurusega või kohaldatavad lastetoad, piisav kogus panipaiku ja üht-teist veel. 

Meist said juba parajad profid korterite praktilisuse hindamisel. Iga kaunis foto ei võtnud enam sõnatuks. Iga stiliseeritud tuba ei võtnud jalgu nõrgaks ega võlunud ära. Ja siis me leidsime oma uue kodu.

Me käisime seda eelmisel pühapäeval privaatselt vaatamas. Külastus oli kiire. Tegime korterile peale paar tiiru ja arutasime, kas meie kriitilised mööbliesemed mahuvad ära. Nautisime päikesepaistet. Triibu kimas sealste laste mänguautoga. Ma ei jalutanud isegi vannitoas lõpuni välja. Kodus hakkasin korteriplaani peale joonistama, seinu nihutama ja mööblit paigutama üht ja teistpidi. See ja potentsiaalse kodu automaatselt meie koduks nimetamine on tavaliselt osutunud headeks märkideks. Ma olin natuke põnevil. Lemmik on meil leplikum. Tema võiks vist igal pool õnnelik olla. Seal korteris on naeruväärselt suur vannituba, kus sees ka eraldi dušš ja siis veel teine dušiga tuba ka. Seal on ka kaks suuuuurt rõdu, aga mitte tavapäraselt maja vastaskülgedel, vaid ümber nurga. Seal on mitte neli vaid lausa viis tuba, aga ruutmeetreid veidi rumalalt raisatud. Ja seal on tohutult palju päikest ühiskasutuslikes ruumides ning rõdudel. Kui tavaliselt on kas hommiku või õhtupäike või veidi mõlemat, siis sellel korteril on kolm välisseina õigetes suundades ja päikest nii kauaks, kui sel päeval üldse on. See oligi minu jaoks kõige tugevam argument. See aga ei asu meie armastatud kodukandis.

Esmaspäeval me tegime pakkumise, mis lükati tagasi. Pärast tükk aega arutamist tegime ühe veel ja ka see lükati tagasi. Minu peas aga hakkasid aina enam keerlema paanikamõtted, et kui me nüüd seda ei osta, siis kes teab, kas teist võimalust enam tulebki, sest varsti ei mahu enam miski meie eelarvesse ja nii päikeseline korter on suur erand. Pärast südaööd tegime viimase pakkumise, mille puhul teadsime, et sellega nad peaksid rahule jääma. Muul juhul aga läheb korter avalikule pakkumisele. Teisipäeval vedelesin mina kodus hommikumantlis haigete laste kaisus ja Lemmik kirjutas me mõlema eest ostulepingule alla. Oligi tehtud. Nüüd aga hakkas tekkima igasuguseid mõtteid.

Me oleme korduvalt reklaampilte üle vaadanud, sest me ei mäleta, kas vannitoas oli peegel või -kapp. Mis värvi seinad lastetoas olid. Kas aias oli ka mõni istekoht. Me lihtsalt ei jõudnud tähelepanu pöörata kõigele sellisele. Iga päev meenus mulle midagi, mis meie praeguses kodukandis on olemas ja seal mitte. Näiteks käe-jala juures asuvad hambaarstid, polikliinik, ujumiskoht ja suur kaubanduskeskus. Postipakke väljastav putka oma majas ja ärikliendi postkontor maja taga. Meie armas lasteaed ja hea mainega koolid. Lihtsad ühistranspordilahendused. Triibu mängukaaslased. Meie sõbrad. Minu töökoht. Meie lemmikrestoranid. Jah, see kõik on ehk triviaalne ja kindlasti on ka palju teisi mõnusaid elamiskohti. Lisaks see uus koht on meie piirkonna naaber, aga piisavalt kaugel ja rongiteega eraldatud, nii et enam ei jaluta kuhugi kümne minutiga.

Rääkisin sõbrannaga, kes ise just meie uuest piirkonnast ära kolis ja tema väitis, et see on mõnusam piirkond? küsimärgiga. Selgus, et üks meie ühine tuttav elab lausa sama hoovi peal, kus meie varsti. See veidi rõõmustas. Ka ühed teised meie head sõbrad elavad seal lähedal. Ja ometi olen ma justkui leinas.

Me käisime täna seda piirkonda avastamas. Et ehk leiame seal veel positiivseid üllatusi peale kiviviske kaugusel asuva suurepärase laste mängupargi. Me käisime oma tulevase kvartali pagariäris ja see oli tõesti armas. Rääkisime juttu ühe meie uut aeda rohiva naabriga. Saime veel ühe ebameeldiva üllatuse. Nimelt pole selles majas isegi prügisorteerimist ja see maja on ainult kümme aastat vana. Taaskäitlusmaterjalide kastid on küll mõnesaja miitri kaugusel, aga mulle ei tulnud pähegi, et need ei pruugi olla otse maja juures/küljes. 

Jalutasime veel ringi. See on uus ja viisakas rajoon, aga meie kodu kõrval on ka mingid vanad ja väsinud ettevõtlushooned. Meie postipakid tuleksid kaugemale. Kas see on minusugusele netishoppamise fännile hea või halb, ei teagi... Kuskil oli piirkonna reklaamsilt tekstiga: paljud tahavad siin elada. Mind hõõrus see vastukarva. Üldse, miks peaks keegi just nii end reklaamima, kui neil tegelikult just huvitatutest puudus ei oleks? See on veidi nagu need inimesed, kes ise kiidavad, kui head inimesed nad ikka on.

Liitusin piirkonna FB gruppidega. Liikmeks pürgijatelt nõutis väga täpset elukohainfot nii paranoia piirimaal. Nagu kelle huvides on lambipiirkondade gruppidesse salaja imbuda? Ja kui ka mõni imbub, mis siis sellest? Täna võeti mind vastu ja esimene postitus oli kellegi abipalve, et nende lapse jalgratas on ära varastatud. Halb enne? Ehk minu paranoia...

Ma ei tea, mida ma pean tegema, aga ma ei ole üldse heas mõttes põnevil. Eile olin lausa pisarais ja minu kurbus teeb Lemmiku kurvaks. Täna avastasin, et mu tunded kolimise osas sarnanevad väga emapuhkuselt töölenaasmise tunnetega eelmisel korral. Kes teab, see teab. Aga midagi sellist, et kõik küsivad, kuidas on ja sa sunnid oma suunurki ülespoole, vastates, kuigi tegelikult mõtled, kui loll küsimus see on. Muidugi eelistaksin ma olla oma kalli lapsega pigem kui tegeleda mingi tööjamaga. Eriti, kuna suures osas pole midagi muutunud. Samad triviaalsed jamad. Sinu elu aga on nii palju muutunud. Mõne aja pärast aga asjad normaliseeruvad ja hakkad tundma taas mõnu oma aju teises suunas liigutamisest. Ehk juhtub see ka uue koduga? Me kolime ju kõigest kolme kilomeetri kaugusele. Seda muidugi vaid juhul, kui meie praeguse kalli kodu müügi kahe kassi ja kahe väikese inimese kasvatamise kõrval üle elame.

Muide, avastasin, et olen ostnud viimase viie aastanumbri sees neli kodu: 2017, 2018, 2019 ja 2021. Tundub nii ulmeline. Ehk ongi asi selles, et meil wifit seal veel pole?

oktoober 14, 2021

Preilist prouaks 2

Ja-jaa, ma tean. Pikalt on siin taas vaikus olnud, aga ma olen ühe sarja sõltuvuses ja lapsed on ka palju haiged olnud. Kõik ülejäänud vaba aeg ongi läinud pulma planeerimisele. Ma panin endale kokku mingisuguse nimekirja, mida kõike teha tuleks, aga usun, et sealt on veel palju asju puudu. Mõningates teemades on arenguid, aga üle päeva tundub see kõik nii lootusetult keeruline. Samas mõned huvitavad pisiasjad olen juba paika loksutanud ja sealt on ka mõtted edasi arenenud. Keskendun täna vist ainult ühele teemale ja selleks on... kleit!

Mis siis veel tähtsam olla võiks? Tegelikult - nali. Või kas ikka?

Ma jõudsin Eestis käia veel ühe korra kleite proovimas - seekord Kadri ja Laura seltsis ja Kõhutantsija oli muidugi ka kaasas. Meil oli kõigil väga tore kogemus Veronique'i Tallinna salongis. Ma alguses kandsin selle koha maha, sest kodulehe põhjal jäi kuidagi mulje, et nad on ainult Tartus, aga mu kallis ristiema torkis mind tagant, kuni oma eksimusest aru sain.

Seal oli niiiii palju kleite ja suurepärane teenindus. Nad kuulasid, mis mulle meeldib, mõtlesid kaasa, püüdsid leida just selliseid mudeleid ja soovitasid ka omalt poolt üht-teist. Seal oli ka rikkalikum valik erinevaid stiile ja ma proovisin selga päris mitmeid mudeleid. Üllatajaks - positiivses mõttes - oli üks paadikaelusega kleit. Ma poleks seda vist ise proovinudki, aga kuidagi see koos minuga kabiini kaasa tuli ja sobis selga kui valatult. Kõigil kleitidel aga oli nii, et kui meeldis üks osa, siis teine oli sügelev või mitte päris see. Minust jäid nad siiski kõik hetkel maha, aga sain proovida ühte oma lemmikkleidile sarnast selga ja ka see üllatas positiivselt. Tundub, et kohtades, kus proovimisteenus on tasuline, on ka teenindus kordades parem. Soovitan soojalt, kui tahate end tunda tõelise printsessina.

Nüüd olen Rootsis ka hakanud kleidipoode googeldama. Ma kartsin, et pean lausa UK-sse minema, et oma lemmikut käega katsuda ja proovida, aga siis leidsin ikka üles ka kohalikud edasimüüjad ja nüüd ehk nädal tagasi kirjutasin ka kahele lähimale, kuigi kodulehe põhjal ma väga ei lootnud, et neil just seda mudelit oleks. Ma siis uurisin, et äkki ikka on või vähemalt midagi sarnast. Esimene pood ütles, et see on vana mudel ja nad on oma ekseplari maha müünud. Muid variante nad ka ei pakkunud. Küsisin uuesti, et äkki neil on midagi sarnase lõikega vähemalt, aga nad ei paistnud müügist väga huvitatud olevat. Teine pood aga on siiamaani väga positiivselt üllatanud. Nad tõesti on, nagu nende nimigi ütleb, Little Fairies, kes suhtlevad minuga vahetult ja kiiresti ning ütlesid ka, et neil ei ole hetkel seda, aga kohe pakkusid, et nad saavad korraldada mulle proovimiseks selle laenukleidi, kui ma soovin. Muidugi ma soovisin ja minu üllatuseks jõudis see juba kohale ka. Kuidagi peaksin ma nüüd pooleteise päevaga portsu kaalu kaotama, et säiliks lootus, et see mulle sobida võiks. Või vähemalt üle tagumiku läheks. Näidiskleit on nimelt 38 suuruses ja mina "sain just kaks last ja armastan šokolaadi" suuruses. Eks ma pean hiljem uuesti kirjutama, kas sellest saab asja. Mul aga on ka tagavaraplaan.

Nimelt leidsin ma üsna kodukandist ühe tegija, kes müüb erinevaid kleite, aga õmbleb ka ise täpselt vastavalt kliendi disainile ja nende kodulehel on pilte kümnetest kui mitte sadadest omaloomingust sündinud ilusatest kleitidest. Kusjuures, need pole üldse nii kallid ka. Ehk odavamadki, kui mu hetke unistus. Ja siis saaksin ma luua midagi sarnast, aga selliste kohandustega, mis rõhutaksid just minu tugevusi (ja peidaksid nõrkusi). See kleidijaht on igatahes täitsa tore siiamaani ja me oleme Rootsi naasmisest peale pingutanud, et süüa tervislikumalt ja olla suveks võimalikult heas vormis meie kohta. Eks näis, mis saab. Näljutada ma end ka ei tahaks, aga hästi ja ilusana tunda küll. Praegu aga olen üsna uhke enda üle. Kaal näitab meil aiateibaid, aga loodan siiski, et poodides kõigest magusast kaarega mööda käimine annab mingeid tulemusi.

Muide, miks on Rootsi kõige suurem pulmakleidipood mingis kauges väikelinnas, mille nimegi ma varem kuulnud ei ole???

Kirjad Kõhutantsijale 20

Mu kallis,

Juba ammu ei ole sa tegelikult kõhutantsija selle sõna algses tähenduses. Nüüdseks oled sa kõhust väljas olnud juba rohkem kui pool raseduse kestust ja said just viiekuuseks. See kuu on olnud raske, sest sa olid lausa kaks korda haige aga väga vapper. Samuti on siia kuusse mahtunud palju head. Nüüd oled sa hakanud päriselt naerma natukene. Üsna tihti aga lühidalt. Ja sa kingid mulle aeg-ajalt suuri märgi musisid või püüad mind lihtsalt ära süüa - kes teab... Viimasel nädalal on sellele lisandunud ka mopsuvad musihääled, mis vahelduvad mullide puhumise ja puristamisega.

Sa harjutad hetkel ka keeramist. Sellega läks aega, aga nüüd juba umbes kaks nädalat kukutad sa end aeglaselt, pea ees, ümber, kõhult seljale, aga ainult üle ühe õla. Ehk oled sa otsustanud meile kannatlikkust õpetama tulla? Ma millegipärast arvasin, et sa teed asju oma venna taktis, aga ei. Sa ei näe põhjust teha midagi sellepärast veel, et keegi teine ees tegi. Ja küll sa jõuad ka.

Rääkides su vennast, siis lõpuks ometi olete te hakanud koos mängima natuke ja sa ei karda teda enam. Jah, ta teeb ikka vahel haiget, aga enamasti te itsitate koos ja su vend kutsub sind minu eeskujul kalliks ja kullakeseks, paneb sulle tekki peale (tavaliselt liiga palju) ja teeb sulle bounceris hoogu. Talle väga meeldib ka sinu kõrvale pikali visata ja üleüldse sinuga koos hängida. Eriti vannis ja noh, vann on juba sinu vana armastus, millest sul vist kunagi küll ei saa. Kõige suuremaid naeratusi kingite te üksteisele. Eriti taaskohtudes.

Sulle meeldib nüüd ka väga kandelinas olla. Siis sa võid pikalt ringi vaadata piuksugi tegemata. Ju sul on väga huvitav. Nüüd huvitavad sind rohkem ka mänguasjad, mida tihti Triibu sulle toob, aga samas ka ootamatult ära võtab. Praegu on ka see aeg, kus sa tihtipeale mu sõrmed endale suhu tõmbad, et siis neid oma tühjade igemetega järada. Ega ma kade ka ei ole, kui mu käed just näga mustad ei ole. Enda käed sul aga ei allu veel täielikult su tahtele. Näiteks täna näpistasid sa ennast korduvalt oma pontsakast kintsust.

Ma armastan sind ja seda, kuidas sa mind vaatad. On tore taas kellegi lemmikinimene olla. Eriti sinu oma. Sina aga oled ka oma venna lemmik. Ja me kõik armastame sind nii väga palju.

Emme