aprill 12, 2018

Kaks nädalat

Kaks nädalat võib tunduda kuradima pikk aeg. Või vaid kui hetk, kui sul on:

Kaks nädalat, et pidada maha kolm tõsist workshopi kolmes riigis ja enne nendeks ka tõsiselt valmistuda.
Kaks nädalat, et võõrustada kolme gruppi ööseks jäävaid külalisi.
Kaks nädalat, et pakkida, kolida ja lahti pakkida.

Ja muidugi on need juhtumisi samad kaks nädalat, mis tänasest jooksma hakkasid.


Wish me luck.

aprill 11, 2018

Pariis - ja siis?

Ma olen pikale mõelnud, et kuna ma veel Pariisis käinud ei ole, siis enne ei lähe ka, kui saan minna õige kaaslasega. Igasugune sõber või peika ei sobinuks. Tegu on ju siiski üheks maailma romantilisemaks peetava linnaga ja siis võiks ju juba täie rinnaga seda nautida. Seega olen reisi muudkui edasi lükanud ja kaasa kutsujatele Ei öelnud. Aga mitte enam.

Meil sai elukaaslasega veebruaris täis kaks aastat kohtumisest ja kuigi tema ei ole eriline kingiinimene, siis mina olen mitme eest ja ostsin talle üllatusena meile lennupiletid Pariisi. See sobis ka minusugusele laiskvorstile, sest ma ei pidanud kingituse leidmiseks ega kättesaamiseks isegi voodist lahkuma.

Igatahes, nüüd on värskelt seljataga meie pikk Pariisi nädalavahetus, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin võinud sellise Pariisiskäigu ette võtta kellega iganes.

Lendasime reede õhtul pärast tööd kohale. Kell oli maandudes juba nii mitu, et vedasime vaid kotid hotelli, mis omakorda oli põhjuseks, miks romantikast eriti asja ei saanud, aga see-eest sai täiega palju tehtud ja nähtud. Olime tavapäraselt jahtinud head hinna ja kvaliteedi suhet ning nüüd maandusime kogemata üsna hostelilikus uberikus, kus üheinimesevoodid krigisesid ja veeresid ratastel ning läbi seina kuulis sedagi, kui keegi kraanikaussi rögistas. Tuba ise oli pisike ja pime, vaatega 2-ruutmeetrisele sisehoovile, aga meid see kõik väga ei morjendanud. Kurjaks sain vaid siis, kui keegi koristaja viskas ära mu hoolikalt puhtaks loputatud taaskasutatava reisišampooni pudeli, aga jättis puutumata näiteks tühja veepudeli. Mida loogikat!?

Igatahes, sel esimesel õhtul käisime vaid Eiffeli torni nuusutamas ning sattusime peale täistunnile, mil terve torn sädelema hakkab. Seejärel lasime end pügada mingis turistilõks-restoranis, kus snäkivaagna pähe toodi meile mõned juustu- ja vorstitükid ning visati kaunistuseks juurde mõned avamata hotellihommikusöögilikud võipakid.

Omamoodi huvitav kogemus oli, kui kelner küsis lauanaabritelt, kas nad plaanivad jootrahaks jätta 15 või 20 protsenti. Me siis kohe googeldasime kombeid ning kui jõudis kätte meie kord maksta, siis küsisime, et mis juba seaduse järgi arvele lisatud teenindustasust sai? Ja esimest korda saime näha, kuidas kelner võtab taskust värske palgalipiku, et näidata, kui niru palk tal on. Eesti mõistes oli see muidugi üle keskmise, aga veidi kahju meil temast hakkas, nii et päris ilma teda ka ei jätnud.

Teine päev oli hästi tegus. Alustasime kohe Eiffeli torni vallutamisega ning marssisime teise korruseni trepist ehk siis ligi 700 sammu, mis ei lase end veel unustada. Aga vaade oli tõesti äge ja hea oli reisi alguses kohe linnast ülevaade saada ning siis tornist näpuga näidata, mida lähemalt näha tahame.

Järgnes pannkoogilõuna Seine'i kaldal jalgu kõigutades ning kuna tahtsime soojast ja päikeselisest ilmast igaks juhuks viimast võtta, siis käisime ka jõekruiisil. Tagasitulles tegime teoks veel ühe mu pikaajalisema soovi ehk siis lasime endast karikatuuri maalida. Valisime üsna hoolikalt kunstnikku, aga lõpuks tundus ikka, et saime mõnusalt pügada, sest ta võttis seda portreemaalimist ikka üsna loominguliselt ja ma ei tea, kes sealt paberilt vastu vaatab.

Pärast väikest hotellipeatust, tahtsin kirja saada vähemalt teisegi turistiatraktsiooni selleks päevaks, sest kuidagimoodi oli Eiffel siiani ainuke. Seega suundusime mäe otsa Montmartre'i rajooni ühte Pariisi uhkemat usuehitist, Sacre Coeur'i vaatama ja avastasime end vist Pariisi kõige nunnumast linnaosast.

Leidsime ka ühe armsa restorani ning andsin järele ahvatlusele toorest liha testida. Olin kunagi sõbrannalt ühe ampsu saanud ja see tundus täitsa tore. Kus siis veel terve portsu boef tartare'iga maadelda kui mitte Prantsusmaal!?

Õhtusöögi vahepeal googeldasime möödaminnes, et huvitav, kuskandis Moulin Rouge asub, sest seda oleksin ka vähemalt väljastki näha tahtnud ja selgus, et olime 10-minutilise jalutuskõigu kaugusel. Ideaalne ajastus oli, sest tõenäoliselt eraldi tagasi samasse kanti kolme päeva jooksul tulla ei õnnestunuks. Nüüd aga nägime ära. On sest nägemisest mõned selfied'ki.

Kuna alles Pariisis kohapeal olles avastasime, et samal nädalavahetusel leiab aset Pariisi maraton sealsamas kesklinnas, siis lisaks ilmale, planeerisime tegevuskava ka veidi selle järgi. Kindluse mõttes sai niisiis veel esimesel õhtul ette võetud ka vaateratta sõit, mida ma kindlasti teha tahtsin, sest olin lugenud, et see hooaeg võib kuulsale rattale jäädagi viimaseks. Kui just uusi tegijaid-vedajaid peale ei kasva. Ja jälle vedas, sest nende paari sõiduminuti jooksul lõi Eiffel taas taustal särama kui peenem tordiküünal.

Teine päev polnud üldse kehvem. Kui valutavad lihased ja luud välja arvata. Kuradi vanus! Taas paistis päike ning ilm oli ka statistiliselt ülisoe. Seega sain näkku jume ja kohati T-särgi väel ringi lipata. Plaanis oli tõsine matkapäev, nii et käisime vaatasime üle kõik ülejäänud kesklinna meelepärased kaunisasjandused. Kohati oli surm silme ees, sest kuidagimoodi ei jäänud meile mitme tunni vältel ette vähimatki toidupoodi, kust vett lisaks osta, aga lõpuks Google aitas. Lisaks veele saime veel mahla, kuivatatud sinki ja haisvat juustu ning pidasime taas jõe kaldal Louvre'i ja hiiglasliku Britney postri vastas piknikku. Nii mõnus oli. Mu lemmikosa Pariisist vist oligi päike ja jõe kallal jalgade kõlgutamine, mis minu puhul hõlmas ka Eurosentide ümberpööramist ja puuduolevaga oma kolleksiooni täiendamist. Ja siis mu kolleeg ütles sel nädalal, et ma ei kvalifitseeru nohikuks.

Anyway, pärast lõunat käisime vaatasime üle ka kuulsa Notre Dame'i katedraali, mis on päris elus muljet avaldavam kui piltidel. Lisaks sain veel paar soovi nimekirjast mahakriipsutatud, kui leidsin lõunaks austrid - ei midagi erilist, seejärel poekese, mis müüs gelatot lillekujulisena ja koos makroonidega ning kuidagi kümne minutiga omale elu esimese päris nahktagi. Hind tegi natuke haiget, aga kui see nüüd päriselt ka kauem vastu peab kui kunstnahksed, siis ma ei nuta. Lisaks leidis see ka kohe kasutust, mis on alati minu emme tingimus uutele asjadele.

Istusime veel veidi ühes kuulsamas pargis ning siis leidsin mailboxist ülemuselt vihje, kust head šokolaadi otsida. Me siis lisasime veel mõned sammud oma päevanormile.

Viimane õhtu möödus hotellis tukkudes, sest me olime surmväsinud, väga selgelt kohalikele suunatud pitsakohta väisates ning Eiffelile head aega öeldes. Elasime me ju üsna torni lähedal, nii et polnud suurem vaev end ma ei tea, mitmendat korda kohale vedada, möödaminnes muidu üsna vastuolulise mulje jätnud kohvikust maailma parimat kuuma šokolaadi kaasa krabades ja siis juba kolmandat korda puhta vedamisena tornisära imetledes ning Eiffelisuveniiride müüjaid öös ignoreerides.

Veel oli jäänud üks üsna pikk päev. Kuid seekord sadas vihma. Õnneks olime sellega arvestanud ja jätnud meelega Louvre'i külastamise sellele päevale. Olime küll kuivas, kuid kolmas päev tõsist trampimist jutti tappis mu üsna ruttu ära. Lisaks tekkis päris kiirelt kunsti üleküllastumus. Ma saan ju mõistusega aru, et iga skluptuur on võtnud meeletu aja, aga lõpuks sulavad need mu peas kokku ikka lihtsalt lõputuks valgete kujude mereks. Huvitavam oli uurida peendetaile siin ja seal ning seda, kui oskuslikult meistrid erinevaid materjale kohelnud on. Mona Lisa aga jättis külmaks. Ning kõikjale me kindlasti ei jõudnudki selles lõputus kunstilabürindis.

Muuseumist väljudes ootas meid juba korralik sadu, aga õnneks leidsime varju ühes üsna viisakas restoranis. Ja see on minu suust juba tõsine kiitus, sest hea söögi ja teeninduse leidmine oli Pariisis ka Tripadvisoriga täielik bingo loto. Ajasin veel veidi toorest liha endale sisse, aga seekord lõpuni süüa ei suutnud enam. Mind over matter töötab vaid mingi punktini ja lõputult ei suuda end veenda, et see on ju vaid kui lihasushi. Vähemalt sai ka üks creme brule ära söödud viimaks.

Pärast sööki jalutasime veel kangelaslikult vihmas mööda Champs-Elysee'd Triumfikaareni ja siis juba kiirustasime koju kasside juurde, kes mind öösel pooleks sõtkuda ja lakkuda üritasid.

Kokkuvõtteks, oli tore, aga punkt punktilt oleks raske kaitsta seda linna paljude teiste huvitavamate ja sõbralikumate kohtade ees.

aprill 01, 2018

Hea karma või mis?

Ma olen tavaliselt see tüüp, kellega igasugused veidrad asjad ja õnnetused juhtuvad. Olles nüüd, kodu ostmas ja vana müümas ja teades, et turg on üle aastate esimest korda kõvasti kukkunud ning lisaks täpselt meie müügiajaks seadused karmistumas, olin ekstra närvis. Alles ma ju sain selle korteri omanikuks ja nüüd isegi maaklerid hoiatasid, et äkki ikka ootaks müügiga, kuni uute seadustega kohanetakse. Igal juhul oli korralik oht, et peame müüma tunduvalt alla ostuhinna ja kuigi enda meelest saime ka uue kodu üsna hea hinnaga, siis tunne oli, et kõik mu viimaste aastate säästud lähevad vastu taevast.

Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.

Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.

Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.

Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.

Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?

Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.

veebruar 23, 2018

Kassi kättemaks

Kogu eelmine nädal kulus kraamimisele ja pakkimisele, et valmistuda kodu ülespildistamiseks. Pidin selle pärast ka keset päeva töölt ära tulema ja kassid pidid juba eelneval õhtul naabrinaise juurde kolima, aga fotograafilt ja maaklerilt saime kiita.

Imestasingi, et kassid olid nii tublid kogu selle möllu sees. Ei söönud uusi lilli ära ega tundunud eriti stressis. Vastupidi! Miilustasid maakleritega ja isegi naabrinaisega oli Nokia seekord sõbrutsenud, kuigi järgi minnes saime ta taas ainult tolmuimejaga ähvardades diivani seest kätte.

Igatahes, eile oli mul järjekordne tantsutrenni päev. Haarasin kunkust spordikoti sinna jäänud retuuside ja näorätiga, mida plaanisin korra veel enne pesemist kasutada. Viskasin juurde muu hädavajaliku ja tormasingi kodust minema.

Tantsukooli garderoobis aga tabas mind üsna ebameeldiv üllatus. Nimelt oli keegi üsna kindlalt kas kotti või otse pükstele pissinud ja mul ei olnud aega enam ka tagasi koju minna. Trennist aga loobuda ka enam ei tahtnud, kui püksid viimasena selga venitanud olin. Ma olin ju juba nii lähedal. Niisiis püüdsin terve trenni aja teistega pikivahet hoida. Ei tea, kas õnnestus või mitte. Me seal kõik nagunii veel võõrad üksteisele ja naljalt omavahel ei räägi kahjuks. Nüüd ma ei teagi, kas edaspidi välditakse mind põhjusega või häbelikkusest. Igatahes ei olnud tore tunda ennast haisemas. Lemmiku spordikott vedeleb alalõpmata kusagil kasside käpaulatuses ja üks kord, kui minu oma välja jääb, saan kohe karistada. Nende õnn, et nad muidu nii nunnud on. Eros külitab praegugi mu puusa vastas.

veebruar 17, 2018

Suur juhuste kokkulangevus või... midagi muud?

Pühapäeval, vähem kui kaks nädalat tagasi suutsime Lemmikuga lõpuks kõik perekonnapildid ilusasti ära raamida ja seina panna. Ma olin nii rahul, et kekkasin Facebookiski. Naljaviluks viskasin õhku ka, et kuna täitsime ära viimase sobiliku seinapinna, siis tuleb vist kolima hakata. Tegelikult aga ei olnud mingit kolimisplaani. Meie kodu oli muutunud nii koduseks tänu erinevatele pisiprojektidele, mida siin ette võtnud oleme alates ise riiulite ja aksessuaaride ise valmistamisest kuni vanni soetamiseni.

Teate aga seda ütlust, et Jumal naerab, kui inimesed plaane teevad? Järgmisel hommikul tööle minnes nägime välisuksel kuulutust, et üks kolmetoaline on meie majas müügis ja sama päeva lõuna ajal saavad kõik soovijad seda vaatama minna. Me nägime vaid ühte fotot, kuid mõtlesime, et läheme igaks juhuks ka. Kaotada pole ju midagi. Samas, nagu te teate, kolida polnud meil lähiajal plaaniski.

Lõuna ajal käisime siis naaberkorterit vaatamas ära. See on samas trepikojas kaks korrust kõrgemal kui meie oma, aga seal oli nii palju valgust. Elutoas on kaks seina paksult aknaid täis. Lisaks üsna avatud planeering, vaid paar aastat vana köök ja üks tuba rohkem, kui meil praegu on. Negatiivse poole pealt, sealsed magamistoad on väiksemad kui meie praegune ja lisaks on selles põhimagamistoas vaid väike aken ja ei mingit vaadet, kuigi see on samuti aia poole. Lihtsalt täpselt selle akna all on ühe väljaulatuva madalama majaosa katus. Seal võiks olla siis mõnus terrass, aga ei ole. Ka rõdu ei ole. On lihtsalt üks üsna pime ja pisike ruum. Täielik kontrast teise hästi valge poolega.

Pärast lõunat läksime tööle tagasi ja ega ma eriti ei mõelnudki selle ostmisele, sest ma ju alles kolm kuud tagasi sain suure vaevaga praeguse kodu omanikuks ja lisaks on mul uus töökoht ning tähtajaline leping. Kes siis nii taas sellise bürokraatliku ja lisaks kogu kolimisega seotud jama vabatahtlikult kaela võtab, olles ise just pildid seina pannud? Kogu meie kodu karjub, et me plaanime siia jääda pikemaks.

Õhtul aga ütles Lemmik, et tema tahaks sinna kolida. Tegu oleks ju siiski maailma lihtsaima kolimisega, kus ei pea isegi õue minema ja saaks palju asju lihtsalt pakkimata kätel kohale kanda. Korter ju oli üldjoontes ilus ja rajoon on suurepärane. Temale meeldib see hämar tuba ka ja mina saaksin nii palju päikest, kui vähegi kulub, isegi talvisel hooajal. Rõdust on mul üsna suva. Peaasi, et on valge ja soe. Erinevalt sellest kodust, kus üles kasvasin ja mõlemast tihti puudust tundma pidin. Elu mustrid ja mõjud...

Otsustasime teha korterile pakkumise. Siin ju käivad asjad niipidi, et on alghind ja seejärel enampakkumine. Pea mitte kunagi ei saa osta kinnisvara väljakuulutatud hinnast odavamalt. Vahel tõuseb hind aga näiteks terve kolmandiku võrra. Hetkel aga on siin kinnisvarahinnad juba suvest saati alanenud, mis tähendab, et tundus olevat üsna hea aeg suurema kodu ostmiseks. Seda küll praeguse kodu müügilt tõenäoliselt raha kaotamisega. See on nii minu saatus ju, et satun ostma midagi hinna tipul ja müüma põhjas. Aga noh jah...

Tegime selle pakkumise ja jäime ootama konkurentsi. Aga konkurentsi ei tulnud. Ei sel päeval ega ka järgmistel. Mina olin samal ajal tööreisil ja täiesti valmis võimaluseks, et koju jõudes pean võib-olla kimama kusagile lepingule alla kirjutama, sest kodusid ostetakse siin tihti päevadega, ilma pikema järelemõtlemisajata.

Korteriomanik aga siiski ei tahtnud seda meile alghinnaga müüa ning otsustati teha veel üks avalik külastamisring. Me siin siis närisime küüsi ja spekuleerisime, et huvitav, mis ilm tuleb ja mis ilmaga kõige vähem huvilisi kohale ilmuks. Õnneks sellel külastusajal olime ise ämma sünnipäeval - see aitas mõtteid veidi eemale saada. Samas olime käinud veel korra seda korterit vaatamas-mõõtmas ning igaks juhuks kohtunud ka erinevate maakleritega juhuks, kui peaksimegi uue kodu ostma ja kiiresti enda oma müüki panema. Kõik maaklerid said läbida kassitesti. Nende õnneks on Nokial jooksuaeg ja talle meeldivad praegu kõik külalised :D

Me olime mentaalselt juba nii kinni selle uue korteri küljes. Kahju oleks olnud kolida, aga juba planeerisime, kuidas kõik uues kohas saab olema. Terve nädala istusime kui süte peal. Kellelegi lähedastest ei tahtnud rääkida ka, sest tõenäosus, et ostuks läheb, oli üsna väike ja teisi kortereid me vaatamas käima hakata ei kavatsenud. Oli kas see või mitte midagi plaan.

Uus nädal algas uute hinnapakkumistega. Keegi segane otsustas kohe soojendusringina teha 11000 euro jagu suurema pakkumise. Me ei kavatsenud samas tempus kaasa mängida. Ootasime natuke ja tegime ise uue, meile mõistlikuna tunduva pakkumise. Seejärel oli tükk aega vaikust. Varsti aga liitus oksjoniga keegi kolmas. Minu hirm, et me ei võida seda võistlust, kasvas. Hind kasvas ka, sest me kõik kolm tegime veel pakkumisi. Ühel hetkel andis see suurte sammudega edeneja alla ja meie lootus taastus veidi. Samas oli meil ikka veel üks konkurent alles ja hind lähenes jõudsasti meie varem kokku lepitud ülemisele piirile.

Lõpuks, kui meie maksimumist oli puudu vaid 3000 eurot, saime kõne, et oleme pakkumise võitjad ja omanik on otsustanud meile müüa. Et kui me veel tahame seda korterit, siis peame tunni aja pärast olema maakleri kontoris paberitele alla kirjutamas.

Mul oli ikka paras šokk. Esialgne võidurõõm, seejärel "kas me tegelikult ka just ostsime eksprompt uue kodu" tunne, siis hirm, et mis siis, kui meie oma kodu müümine ei edene nii hästi, kui me tahaksime... Tõeline tunnete virr-varr.

Kugistasime kiiruga alla mingi külmutatud hiina toidu ja seejärel kirjutasime alla hirmuäratavale hunnikule juriidilistele paberitele - rootsi keeles. Ma ei saanud paljust arugi ja ometi teadsin, et minu allkiri kohustab mind välja ostma kõige kallima asja, mida ma kunagi ostnud olen. Otsustasime pea tuulutamiseks koju jalutada ja pea oli vist kõigil osapooltel üsna umbes, sest me kõik jalutasime sealt kontorist ära ilma oma ID-kaartideta ja maakleril ei tulnud ka meelde neid tagastada. Minu jaoks lihtsustas see aga järgnenud müügimaakleri valikut. Nimelt arvan, et udupeandus ei tule eriti kasuks, kui jutt käib Eesti mõistes kuue, Rootsi mõistes seitsmekohalistest rahanumbritest. Igatahes, 13. veebruarist on meil uus kodu. Või vähemalt leping.

Kohe samal õhtul pidime hakkama asju pakkima. Võiks ju arvata, et kui uue kodu saame kätte alles aprillis-mais, siis aega on selle praeguse kalliks saanud kodu müügiga, aga vastupidi. Ka ostjatel on üldiselt vaja ettevalmistusaega ja müügiettevalmistus võtab samuti aega.

Esimese asjana pärast maakleri väljavalimist tuleb kodu kauniks lavastada ja suur asja asjadest kuhugi peitu panna, lisaks nipet-näpet välja vahetada või juurde osta. Olemegi veetnud terve nädala, kaasa arvatud Valentinipäeva pakkides ja koristades, asju paigutades ja ümber paigutades ning täna ka shopates, sest maakler saatis meid poodi trendika voodipesu ja peenema kätepesuvahendi potsiku jahile. Lisaks pidime ostma juurde igasuguseid lilli, et kodu elavamaks muuta.

Tänaseks õhtuks on kelder saanud kaste täis ja toad üsna kliiniliseks. Laudadel on uued tulbid ja orhidee ning rõdule leidsime isegi nartsissid. Küürisin nullkraadidega kogu rõdu üle ja Lemmik pesi aknad ära - esimest korda selle siin elatud ligi kahe aasta jooksul. Päris sur kontrast on, pean ütlema. Ja juba esmaspäeval tuleb fotograaf. Kui keegi otsib Stockholmi lähedal mõnusat kahetoalist hea asukohaga, kus on turvaline ja kõik käe-jala juures, siis arvatavasti juba kolmapäevast on meie pakkumine avalik. Meie aga kolime kaks korrust kõrgemale, nii et toredad naabrid on ka :)

Aga kui nüüd tulla tagasi selle päev enne piltide seina panemise juurde, siis need ei saanud kahjuks seinas olla kahte nädalatki ja me ei ole päris kindlad, kas me nüüd üldse seinu juurde saame või ainult põrandapinda. Mina naeran aga, et meie kodu on nagu Tallinna linn, et kui valmis hakkab saama, tuleb taas kolida.

veebruar 03, 2018

Räägime siis tööjuttu ka natuke

Enne, kui ma saan rääkida lähemalt oma uuest töökohast, pean ma vajalikuks minna tagasi möödunud suve juurde.

Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.

Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.

Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.

Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.

Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.

Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.

Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.

Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.

Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.

Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.

Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.

On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...

Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.

Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.

Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.

Sukapüksid on saatanast

Jätkan iluteemadel. Viimasel ajal tunduvad kõik sukapüksid mulle nii kuradi ebamugavad. Ma hea meelega kannaksin rohkem oma kappidesse kogunenud seelikuid ja kleite, aga talvel ilma sukapüksteta ei õnnestu. Olgu, ühe ürituse tõttu ostsin ka paar paari sukki, aga nende konkreetsete loojad neid küll enne tootmisesse saatmist ise jalga ei proovinud. Muidu nad teadnuks, et need juba pärast paari minutit ringi liikumist põrgupiina valmistama hakkavad. Samas tore, et pole igal pool jutte ja mu viimaste kogemuste kohaselt alla ka ei vaju. Erinevalt neetud sukapükstest.

Ma ei tea, miks nii paljud naised rinnahoidjaid vihkavad. Sukapüksid on minu meelest ikka kordades ebamugavamad rõivaesemed. Muudkui sõidavad seljas ja vajuvad alla. Tõenäoliselt keeravad end ka ülevalt rulli ja tekitavad keskkohale vägagi nähtavad koledad voldid. Igapäevased seelikukandjad, on teil mingeid soovitusi? Või olen ma lihtsalt järsku palju juurde võtnud. Ma ei tea. Äkki on mõni mudel, mis on teistest mugavam?

Ostsin täna veel ühe paari, sest ootamatult selgus, et mul on igasuguseid värvilisi sahtel täis, aga ihukarva ei olnud enam ühtegi paari. Nüüd ühe leidsin suure vaevaga. Eks näis, kuidas see seljas olema saab ja kas sooned hakkavad juba esimesel kandmiskorral jooksma. Eelmisel nädalal näiteks arenes kahekümne minutilise jalutuskäigu jooksul mu viimase paari varba osta auk, millest õhtu lõpuks juba kolm varvast välja turritasid. Lisaks hakkas ülevalt alla mööda üht reit jooksma korralik sukasilm. Nõmedused kuubis. Kas ma pean tõesti suveni ootama, et kõiki oma iluseid kontorikleite kanda? Tahaks ka vahelduseks proovida nagu täiskasvanud naine välja näha.

Muus osas aga otsustas üks mu ripsmekarv järsku kasvuspurdi ette võtta. On ta nüüd teistest juba ca 4mm pikem. Mismoodi see võimalik on - ma ei tea - aga loodan, et teised võtavad ka sellest eeskuju. Oi, kui tore oleks üks kord elus ometi pikkade ripsmete omanik olla - loomulikult.

jaanuar 28, 2018

Kade olen vä?

Ma tunnistan nüüd kohe täitsa ausalt, et kuigi endal on ka häbi, siis olen kade. Päris mitmete sõprade peale.

Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.

Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.

jaanuar 21, 2018

Ilu on teemaks

Ma lugesin siin vastu ööd mingeid iluteemalisi blogipostitusi ja kommentaare, aina enam imestades, et kas sellised inimesed on päriselt ka olemas, kes pidevalt ühest hooldusest teise jooksevad? Ja kuidas seda Eesti palkadega endale lubada jõutakse? Minu lähimas ringkonnas Eesti pool kasutavad vähesed ühte või teist pikenduste varianti, olgu selleks siis juuksed või ripsmed, harvem küüned. Paljud ja kõik Rootsi pool aga ei vaevu isegi küüsi lakkima-värvima, rääkimata mingitest solaariumitest ja muust sellisest. Muidugi vahel kohtab tänavapildis ikka ka kotkaküüsi ja ripsmelehvikuid, aga seda vast mõned korrad kuus ja ausalt, ma liigun päris palju avalikes kohtades ringi.

Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.

Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.

Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.

Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.

Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.

Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.

Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?

Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.

Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.

Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.

Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.

Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.

Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.

Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.

Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.

Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.

Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.

Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.

Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.

Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?

Transpordineedus - lugu sellest, kui viltu vahel asjad võivad minna

Esmaspäeval oli mul vaja töölt - jah, mul on lõpuks uus töö, aga sellest hiljem pikemalt - hädasti ühele tähtsale kohtumisele tormata. Kõik aga ei sujunud sugugi ja täna võin juba naerda selle kõige üle, aga lasen teil ka kaasa imestada, kui palju ebaõnne võib korraga olla.

Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.

Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.

Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.

Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.

Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.

Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.

Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.

Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.

Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.

Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.

Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!

detsember 20, 2017

Loomahullud

Kas te teadsite, kui palju maksavad kasside karvaharjad? Ma sain eile šoki.

Kui ma siin olen kaalunud, kas ikka on mõtet maksta mõne peenema juukseharja eest, millega oma tagumikuni kiharaid lahti kraapida, 20 eurot, siis kassi oma on hoopistükkis 35!!! Hiljem Lemmik ütles, et tema maksis meie kasside samasuguse eest omal ajal üldse 50-60. Seega 35 on veel soodukas. Hullumaja. Aga loomaomanikud ongi vist lihtne sihtgrupp. Kõik me tahame oma karvakeradele parimat ja ma siin üritan Antonile auku pähe rääkida, et me võiksime kasside kasuvanemateks hakata. Mis vahet seal on, kas majas on kasse kaks või kolm ja ega Nokia nüüd nii äpu ka ei ole, et see teda tohutult häirida saaks.

Muidu aga on huvitav nädal olnud. Nägin jälle, kui kiiresti elu muutuda võib ja ometi mõjub see iga kord nagu nuiaga pähe saamine. Nii siis, kui asjad lähevad hullemaks kui ka siis, kui miski järsku kõvasti edeneb.

Olen saanud huvitavat ja üsna positiivset tagasisidet erinevate töölekandideerimiste osas ja esmakordselt kuulsin ka, et olen ühe koha jaoks, mis mind täitsa tõsiselt huvitas, üle kvalifitseeritud. Irooniline oli samal päeval saada ka sarnase töö osas tagasisidet, kus kuulutuses muuseas üldse polnud märgitud kvalifikatsiooninõudeid, et ma ei kvalifitseeru. Ühele liiga hea, teisele mitte piisav. Nii see elu käib.

Näen siin teadlikult nüüd vaeva, et oma professionaalset tutvusringkonda kasvatada ja natuke on õnnestunud ka. Plaanis on järgmisel kuul kohtuda mitmete värbajatega, kui õnnestub. Samas on natuke vara rääkida teatud asjadest, aga võin öelda nii palju, et üle tüki aja tunnen, et mul on taas energiat ja usku, et asjad saavad korda. Kindlasti oma rolli mängib ka see, et mu lemmikpühadeni on jäänud loetud päevad ja siis saan taas loodetavasti näha kõiki kalleid koduseid.

detsember 15, 2017

Luksuslik elu hakkab vastu

No ei saa ju olla nii, et mina kord ka luksust nautida saaksin. Isegi siis, kui see põhimõtteliselt koju kätte tuleb.

Selle eelmises postituses mainitud viineriõhtu juurde käib traditsiooniliselt uhke limusiinisõit läbi jõulutuledes Stockholmi kesklinna. Nii ka seekord. Ja tore on ju tunda vahel endal teiste imetlevaid ja sinu saatuse üle mõtisklevaid pilke, nautida autoga kaasas käivat vahuveini ja vaateid. Aga mitte siis, kui su keha otsustab samal ajal, et nüüd ja kohe on pissile vaja. Ei enne, ei pärast.

Kui tavaolekus võiksid ummikud limusiiniga isegi nauditavad olla, sest saad rahulikult oma mullijooki limpsida ja on lootust, et jõuad oma klaasi lõpuni juua - ehk isegi teise tühjendada, ei kehti sama, kui sa hoopis hingamisharjutusi teed ja tõsiselt silmadega scannid, kus lähiümbruses maha minna ja WC leida, sest su silmavalged on juba kollased ja silmavaade täis paanikat. Vedeliku süsteemi lisamine ei tule kõne allagi ja sõidu nautimisest pole ka mõtet rääkida.

Seeria "Juhtub ainult minuga" jätkub peagi...