Kirjad Kõhutantsijale 37

Vau! Ma ei suuda uskuda, et ma ei ole sulle tervelt kolm kuud kirjutanud. Ise arvasin, et ehk juulis ikka kirjutasin, aga täna siis kirjutan. Sa oled nii palju arenenud vahepeal. Viimased paar kuud oled sa olnud väga iseseisev, nautinud omaette maailma avastamist ja ka rohkem issiga tahtnud koos olla. Ka siis, kui mina olen lähedal ja ma usun, et me kõik rõõmustasime selle üle. Mitte, et ma ei tahaks ise sinu tähelepanu keskpunkt olla, aga see on nii tore, sest issi on nii rõõmus.

Sa räägid nüüd päris palju ja eristad selgelt kahte keelt ja kes mida räägib. Eesti mõjus muidugi eestikeelele hästi ja sul oli rõõm koos eesti sõpradega rohkem mängida ja hängida. Said harjutada batuudil hüppamist ja redelitest ronimist, ujumist ja mida kõike veel. Muidugi sai ka kõvasti kohupiima süüa ja vanaemaga aega koos veeta. Seekord jooksite te kohe vanaema kallistama. Ei mingit võõrastamist.

Sa oled hästi hooliv. Kui ma urisen vms, siis küsid kohe: mis juhtus? Kui kaupled endale välja midagi head, siis kohe küsid vennale ka. Kui keegi on õnnetu, siis sa kohe märkad ja püüad omamoodi lohutada. Samas oled sa ka tahtnud paljusid asju ise teha. Ilma abita. 

Aina rohkem märkame ka ulakust, kus sa, kaval helk silmis, teed midagi keelatut või siis laulad näiteks lorilaulu versiooni laste lambalaulust, kus politsei tuli ja pani suure peeru. Õnneks võõrad vist veel aru ei saa sinu sõnadest.

Viimased nädalad on olnud eriti intensiivsed, sest me otsustasime viimastel puhkusepäevadel ikkagi potitrenniga alustada. Sa ei näidanud ise üles mingit huvi ja kui proovisime sind potile suunata, pistsid karjuma ja viskasid end vibuks. Kui aga piss tuligi, siis hakkasid nutma hirmunult ja küsisid muudkui mähet. Samas oled sa kohe algusest peale nõudnud aluspükse ja sa oled ju hästi tähelepanelik. Näiteks potil käies on püksid põlvekõrgusel nagu emmel ega käi pahkluude juures nagu issile meeldib. 

Kui me üks päev aga õues olime ja ma unustasin poti kaasa võtta ning sul siis vajadus tekkis, siis proovisin sind oma kätel hoida, aga sina protesteerisid ja näitasid mulle, kuidas püsti pissitakse. Mind ajas see nii naerma, aga samas oli ka hästi loogiline, sest sul on ju suur vend, keda sa oled palju kõrvalt näinud. Muidugi sinu maailmas käibki õues pissimine nii. Esimesed nädalad oli pissi tulek sinu jaoks tihti tõeline üllatus, kuigi hirmust sai kiiresti rõõm ning kommi nõudmine. Komme saite te vennaga mõlemad siis, kui sul õnnestus potti midagi teha. Nii oli ka Triibu sinu suurim ergutaja. 

Nüüd tundub, et piss ise pole enam nii suur üllatus, aga päris tihti juhtub ikka õnnetusi ka. Samas paar päeva tagasi teatasid sa ise, et tahad öösel ka ilma mähkmeta magada. See on tähendanud meie jaoks, et pesumasin käib suht nonstop, aga me tahame sind julgustada jätkama, sest sinupoolne huvi on nii väärtuslik. Küll sa selle lõpuks käppa ka saad. Mina aga püüan rahulikuks jääda, kuigi mõni päev tagasi olin ma ikka üsna närvis, sest ma läksin kooli ja tol päeval oli meil vaja teha mingit tähtsat grupitööd ja sina olid veidi haige ning tahtsid hästi palju lähedust ning siis muuhulgas pissisid diivanile ja hiljem kallasid terve kotitäie litreid põrandale, et siis kohe nende peale pissida. No ei ole ideaalne kombo, aga samas andsidki mulle hea põhjuse kõik litrid ära visata.

Kuna mina olen uue elukorralduse tõttu stressis, aga ka teistmoodi rõõmsam, siis sina vist tunned seda ka ja oled olnud hästi kleepekas ning ma püüan anda sulle su soovitud lähedust, aga vahel on päris raske, sest ma peaks ja tahaks ka muid asju teha. Nüüd kuuleme tihti ka, kuidas sa ütled issile, et mamma hjälpa mig - emme aitab mind - ehk siis issi ei tohi. Su otsusekindlus on hästi armas ja ma väga loodan, et see on seeme, mis aitab sul läbi elu enda soovide eest seista, aga anna mulle palun veidi hingetõmbeaega ka. Sa ju tead, et su issi on hästi äge.

Hetkel te läksitegi issi ja vennaga dinosauruseid vaatama ja mina olen kodus, sest mu plaan jäi viimasel hetkel ära, mis andis võimaluse siia kirjutada.

Tea, et armastan sind väga-väga-väga!

Emme

Tööotsimine on nõme

Sel aastal ma vist esimest korda elus ei oodanud suve ja ma armastan suve! Nimelt minu talv lõppes arenguvestluse, positiivse tagasiside ja rootsilikult marginaalse palgatõusuga ning plaanidega vaadata üle mu roll ja minu kevad algas koondamisega kuskil kümme päeva hiljem. Vol 2 minu jaoks. Ma seekord juba teadsin, mida oodata ja tahtsin vaimselt valmis olla, et see mind nii palju ei murraks. Samas mõni päev murrab ikka väga. See on ka põhjus, miks ma suve ei oodanud, sest alates juulist ma olengi töötu. 35 ehk parimais aastais ja valmis karjääriredelil tõusmiseks, aga selle asemel hetkel nullpunktis tagasi. 

Minu jaoks on minu töö alati olnud oluline eneseteostuse vorm ja ma panen väga palju endast töösse. Ma ju mõistusega tean, et see on õnne ja aja küsimus, kui ma enda poolt asju hästi teen, aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Päevad läksid aina pikemaks ja see hirmus tähtaeg tuli aina lähemale. Ma küll lootsin, et seekord leian uue töö kiiremini ja mul on olnud meeldivalt palju intervjuusid, aga ometi olen ma ikka veel siin - ei kusagil. Samas inimesed, keda mina nullist õpetanud olen ja kellel on veel pikk tee minna - mitte, et ma end mingiks arenguruumita geeniuseks peaks - teevad muudkui karjääris edusamme. Kui nad on toredad inimesed, siis mul on selle üle ka hea meel, aga hetkeseisus olles on LinkedIn pigem see koht, kus teiste head uudised tuju alla viivad. 

Ehk siis tööotsimine on nõme ja ma nii-nii väga tahaksin, et ma saaksin avalikult koos nimedega rääkida, kui nõme ilma, et see mulle kätte ei maksaks, aga seda luksust vist ei ole, sest aususe eest saab korporatiivmaailmas tihti karistada. Isegi, kui tuginen faktidel, siis teistel firmadel võib ju tekkida hirm, et aga äkki ma löön nende nõrkused ka avalikult letti. Ja nii see spiraal jätkub, kus suured ja respekteeritud ettevõtted pääsevad igasugusest jamast puhta nahaga, sest keegi lihtsalt ei julge midagi rääkida nõrgemalt positsioonilt.

Teisest küljest mulle on alati värbamine väga huvitav tundunud. Kogu see protsess ja sinna juurde kuuluv kommunikatsioon. Hästi kirjutatud töökuulutused ning läbimõeldud hüved. Halloo tasustatud reisi ja majutusega võimalus kuu aega kus iganes töötada ja boo pinksilaud kontoris. Nagu tegelikult ka, kui see on väärt eraldi väljatoomist, siis teil pole vist eriti midagi pakkuda. 

Vahel leian ka pärleid nagu ettevõte, kes saatis mulle koos intervjuu kutsega ka portsu dokumente, et saaksin ettevõtte tegevustest ja väärtustest parema pildi ette ja ka juhise, mida nad intervjuul ootavad. Nii äge. Muidugi ma teen alati ise ka piisavalt kodutööd, aga see intervjuu asi oli väga hea näiteks.

Üks teine suur firma jälle avaldas mulle muljet sellega, et saatis mulle aegsasti teate, et nad siiski liiguvad edasi teiste kandidaatidega, aga lisaks üsna tavapärasele, let's keep doors open for future opportunities'ile andsid nad mulle tasuta ligipääsu mingile keskkonnale, kust saan abi enda kui tööotsija šanside parandamiseks läbi CV, kaaskirja ja intervjuu parandamise. Ma ei ole veel jõudnud vaadata, mis seal siis täpsemalt on, aga minu meelest nii äge initsiatiiv, mis loob khoe mulje, et minust kui inimesest hoolitakse ja minusse ollakse nõus panustama.

Kummalisi variante on muidugi ka. Näiteks suured firmad, kelle kandideerimisvormid ei tööta hästi või siis nõuavad kohustuslikus korras praeguse töökoha palganumbrit. See tundub lausa potentsiaalselt illegaalsena ja vähemalt imeliku turuuuringuna, kus kandidaadil pole midagi võita.

Naljakas oli ka see, kuidas üks suur just värbamisele ja employer brandingule keskenduv ettevõte kirjeldas kandideerimislehel, kuidas nad ei vaata üldse isikuinfot enne, kui on hinnatud oskusi ja kogemusi, et vältida diskrimineerimist, aga siis keset seda lehte tuli ootamatult ülesanne lisada video, mis kirjeldab, miks nad just sind peaksid valima. Et nagu, kas nad siis seda ei vaata enne, kui esimese sõela läbid? Lisaks oli seal kirjas, et tavaliselt vastavad nad kolme päeva jooksul, mis on hästi tore taas kommunikatsiooni seisukohast, aga ma olen nüüd küll vähemalt kaks nädalat tagasisidet oodanud. Oleks nad kohe öelnud, et suvel läheb kauem, oleks ju ootused ja tegelikkus vähem kreenis.

Siis üks markantsem juhus oli veel, kus kandideerisin ja liitusin ka selle ettevõtte konktaktidevõrguga, et nad saaksid minuga kontakteeruda ja teiste potentsiaalselt sobivate rollide osas ja siis nad kutsusid mind taas kandideerima samasse rolli. Süsteem aga ei lasegi mitu korda kandideerida tihti ja mingit tagasisidet ma saanud ei olnud. Samas see ju omamoodi oli ka tagasiside, et mina neile ju tegelikult ei meeldinud. Vähemalt paberil. Miks siis kutsuda mind uuesti kandideerima!?

Nüüd aga tõsisemad juhud, mis mind juba pikalt närvi ja isegi nutma on ajanud. Üks ettevõte, mis polnud midagi eriti seksikat, aga roll tundus huvitav, jättis esialgu väga hea mulje. Läbisin intervjuu nende personalitöötajaga ja tegin ära ka nende soovitud testid. Seejärel oli kord tulevase potentsiaalse ülemusega vestelda ja see läks ka väga hästi, kuigi selgus, et tema ootused ei olnud eriti realistlikud välja reklaamitud rolli tarbeks. Ometi inimestena klappisime ja ta ise veel rõhutas ka, et mina talle meeldin ja ta usub ka, et kõik on õpitav, aga pidi veidi mõtlema, et mida neil ikkagi täpsemalt vaja on. Noh, ta vist mõtleb siiani. Igatahes olen poolteist kuud sealt nüüd vastust oodanud. Alguses sportlikust huvist. Hiljem oli selge, et nad ikka vist tahavad midagi muud. Millest ma aga aru ei saa, on see, et inimene jäetaksegi pärast mitut intervjuud ja teste teadmatusse. Nagu väärtusetu prügi. Ei ole ju nii raske saata üht emaili, et öelda, et seekord nad ikkagi otsustasid kellegi muu kasuks. Aga tundub, et on.

Juhtum kaks. Roll tundus hästi huvitav ja firma suur ja võimalusterohke. Nende enda karjäärileht oli ka väga motiveeriv. Konks oli, et tegu oli vaid aastase vanemapuhkuse asendajaga. Samas värbaja küsis mult veel ekstra üle kohe, et kas olen siiski huvitatud, kas mulle sobib nende hübriidmudel ja kas meie palgasoovid matchivad. Järgmisena läbisin esimese intervjuu praegu selles rollis olija ja tema ülemusega, mis läks hästi, sest järgmisena sain infot, et nad ootavad mult ühte case study lahendamist ja selle presenteerimist järgmisel intervjuul. See oli hästi huvitav ja esmapilgul tundus ka hoomamatu. Eriti, kuna brief oli kaks lauset ja kõike muud pidin ise uurima ning siis selle ampsusuuruseks presentatsiooniks kokku pakkima. Veetsin selle kallal vähemalt kaheksa töötundi oma ajast. Presentatsioon läks ka minu meelest hästi. Nad olid huvitatud rohkema kuulmisest ja üsna kohe sai selgeks, et nad panid mu päris tööd tasuta tegema ehk tegu polnud mingi teoreetilise olukorraga. Nemad tegid märkmeid ja isegi ütlesid, et plaanivad mu ideid rakendada. Kohtumise lõpus jagati infot, et otsuse langetavad nad nädala jooksul ja kuskil seal tuleb vast ka üks pisike kohtumine tippjuhiga. Nädal läks mööda. Vaikus. Kui ise ühendust võtsin, kuulsin, et läheb veel 1-2 nädalat. Samas märkasin, et kuulutust LinkedInis värskendati päev pärast minu intervjuud. Arvatavasti oli neil paar tükki veel umbes samal ajal. Ehk siis halb märk. Kui kuulsin, kuidas ilma rohkema infota protsessi pikendati nädalaid, oli selge, et mind nad hea meelega ei valiks ja nad alustasid taas algusest. Vahepeal vahetasime veel paar kirja. Nad ise palusid teavitada, kui ma mõne teise protsessiga peaksin jõudma lõpulähistele ja nii ka juhtus. Sellele kirjale aga pole siiani vastatud. Möödunud on veel kümmekond päeva ehk terve kuu intervjuust. Mu hing kisab selle ebaõigluse peale. Ma sain küll selle case'iga selgemaks, mida see roll kujutaks ja ka, et ma sobiksin sellesse ning neil oleks minust abi, aga suurem õppetund oli, et enam kunagi ei taha ma teha kellelegi nii palju tasuta tööd. Ma ei tea, kas nad ei osanud ise ka hinnata, kui suured ülesanded nad meile andsid või milles asi. Nüüd on juuli ja inimesed ehk puhkavad, aga kandidaatide teadmatusse jätmine ei ole mitte kunagi okei.

Kolmas juhtum. Vastasin kõigile nende soovidele. Ka neile, mida ei nõutud, aga loetleti kui kasuks tulevaid. Sain kutse digiintervjuuks, kus oli vaid pealkirjas, mis firma ja roll ja ei ühtegi sõna rohkem. Muide, hiljem selgus, et ega see rolli nimi ei vastanudki päris tegelikkusele. Ei teret. Ei tutvustust. Ei uurimist, kas see aeg või millised üldse mulle sobiks. Täielik võimupositsiooni ärakasutamine. Kõik, kellele rääkisin sellest, olid sama imestunud kui mina. Kirjutasin talle vastu, et meelitav, aga aeg ei sobi. Isegi sellele ta ei vastanud rohkem kui saatis uue aja. Otsustasin siiski aktseteerida, sest see aeg sobis ja ma tahtsin näha seda värbajat, aga me ei kohtunudki. Ainult tulevane ülemus osales. Tema tundus tore, aga järgmine üllatus oli see, et kuigi tegu on rahvusvahelise firmaga, kus korporatiivkeel on inglise keel ja kuskil polnud rootsi keele nõuet mainitud, tahtis ta intervjuud rootsi keeles teha. See polnud mul enam esimene kord ja saime siiski ilusasti hakkama. Järgmisena kirjutas see värbaja mulle esimest korda paar sõna ja uuris, millal mulle sobiks rääkida nende ühe tippjuhiga. See juhtus varem, kui teadsin tagasisidet oodata ja tundus paljulubav. Kiri tuli hilisel pärastlõunal ja ma ei märganudki seda kohe. Kui märkasin, siis oli muud tegemist. Õhtul pool üksteist aga sain talt juba konkreetse ajaga kutse või isegi mitu identset ja siis ka tekstisõnumi. Ma panin parasjagu last magama pimedas toas, nii et vastasin sõnumile, mis oli nii segane ja kus polnud isegi ta nime mainitud. Siis aga hakkas ta mind ahistama, et kohe järgmiseks päevaks intervjuu bronnida. Ma ütlesin viisakalt, et see ei sobi mulle, aga annan talle teada, millal sobiks, kui saan oma kalendrit kontrollida. Ta aga ei jätnud jonni. Keset ööd. Ma ei saanud enam aru, kes meist imelik on ja lasin Lemmikul lugeda, kas asi on keelebarjääris, aga ta peksiski segast. Lõpuks sain kontrollida oma kalendrit ja nõustusin ühe teise pakutud ajaga. Järgmisel päeval ja osaliselt keset ööd jõudis ta mulle aga veel mitu kutset saata. Osad identsed, aga siis ka üks väljaspool tööaega. Ma siis küsisin talt üle, et mis värk on? Siis ta ütles, et nüüd on võimalik ainult see pärast tööpäeva pühadeeelne aeg. Not cool. Aga okei. Tähtsad bossid. Kuna see oli nii hilja ja vaid pooleks tunniks planeeritud, siis otsustasin seda ka digitaalselt teha ja terve mu pere pidi kodust ära olema, et see toimiks. Planeeritud kõne esimestel minutitel kirjutas see boss, et ta hilineb 15 minutit. Urisesin veidi ja ootasin. Läks 20. Mitte just kõige lubavam algus, aga ta oli hästi tore ja vabandas ning me paistsime olevat ühel lainel. Igatahes tuli ka kutse uuele intervjuule tulevase ülemusega. Tegin seda täishaigena nii, et mul oli hääl hästi ära, aga dedication eks. Vastust lubati nädala lõpuks ja see oli ühtlase juuni lõpp ehk suvepuhkuste algus. Mul oli terve päeva telefonil heli peal, et olulist kõne maha ei magaks, aga seda ei tulnud. Osa minust lootis, et asjad venivad nagu tavaliselt ja kuulen neist esmaspäeval. Kui see ka ei juhtunud, oli üsna selge, et pakkumine tehti teisele, sest ma teadsin, et olin viimase kahe hulgas. Möödus ka ülejäänud nädal ja nüüd ma olin juba kuri. Ma saan aru, et nad ehk tahtsid lepingule alla kirjutada enne oma backupist loobumist, aga andnud siis meile alguses pikem tähtaeg, kui neil tegelikult vaja oli. Kümme päeva pärast kokku lepitud aega saatsin neile väga kaalutletud kirja ja ise lahistasin nutta, sest nii lootusetu tunne oli. Nii väärtusetu. Sellele vastati minutitega. Nad olid nädal hiljem lepingule alla kirjutanud selle teisega, kes oli leitud üsna viimasel hetkel ja oli töötanud just nende programmidega. All fair, aga see kohtlemine oli kõike muud kui aus ja lugupidav. Ahjaa. Kuskil seal vahel tegin veel neli testi ja vestlesin ühe teise personalitöötajaga ka. Pluss kõik ettevalmistustunnid. Kõik tühja. 

Selle sama kurva päeva pärastlõunal aga kutsuti mind teise vooru intervjuule ühe palju huvitavama ja prestiižsema rolli tarbeks. See on alles ees, aga juba esimesse vooru saamine oli meelitav ja teise juba ülimeelitav. Vaatame, kuidas see läheb, aga see oleks nii sürreaalne, kui nad hoopis selle töö saaksin, sest ma olen saanud nüüd juba piisavalt eisid kohtadest, mille jaoks ma olen pigem üle kvalifitseeritud, aga otsitakse ükssarvikut, kes on teinud absoluutselt kõike, mida nad tahavad ja millegipärast tahab seda kõike veel teha. Soovituslikult hästi odavalt. Go figure!

Kirjad Kahele Triibule 75

Tere, kallis!

Pole ammu kirjutanud. Samas elu käib ikka edasi pidevalt. Sina oled nüüd vist umbes kaks kuud lasteaias suurte laste rühmas käinud ja me juba märkame kergeid muudatusi sinu kõnes ja mängudes. Ka uusi laule oled koju toonud kaasa arvatud ühe hiinakeelse pruudilaulu. Minu meelest on nii lahe, et sa saad kasvada üles nii rahvusvahelises keskkonnas ja meie hiinlastest naabrite hinnangul on ka su hääldus 95% korrektne. Üks teine su rühmakaaslane õpetas seda laulu teile, kuigi sõnumist sa vist aru ei saa.

Uues rühmas teete te ka suuremate laste tegevusi. Näiteks mai lõpus käisite observatooriumis, mis oli juba selle poolest põnev, et sinna pidi rongiga sõitma ja siis saab ju ka eskalaatoritega sõita. Alguses sa küll kartsid sinna minna, sest sa olid täiesti kindel, et te lähete kosmosesse ja sa ei tahtnud. Hiljem aga olid veidi pettunud. Samas on nii naljakas kuulata, kuidas te, neljaaastased, omavahel eksoplaneetidest räägite.

Mulle meeldib ka su enesekindlus. Üsna mitmed su sõbrad on rattaga sõitmise selgeks saanud. Sina veel mitte, aga ükspäev sa jooksid nii vapralt oma rattaga sõitva sõbranna kõrval ja kui ta otsustas sind veidi norida ja laulis sulle, et tema oskab ise sõita, siis sina laulsid ilma igasuguse häbita ja faktidele tuginedes vastu, et sina veel ei oska ja sina vajad abi. Mind ajab siiani nii naerma ja ega seal polegi mingit põhjust häbeneda. Nii lihtsalt on ju. Seltskonna hing oled sa jätkuvalt ja kui hommikuti lasteaeda lähed, siis tavaliselt teised jooksevad sulle rõõmuga vastu.

Samas jaanipäeval veetsid sa aega koos enda jaoks uute lastega ja siis ühel hetkel tulid nutuga meie juurde, sest keegi oli öelnud, et sul on kummaline aju. Sa ei solvu eriti kergelt, nii et see oli meie jaoks veidi võõras reaktsioon ning püüdsime sind lohutada. Samas meie seltskonna suured hakasid arutama, et aga kummaline aju ongi ju äge aju ja täitsa tore oleks sellist omada. 

Lasteaiast on vist tulnud ka teatud nunnutamine. Nimelt oled sa hakanud rootsipäraselt paljudele nimisõnadele is-lõppe lisama, mis ongi midagi sarnast nagu laps--> lapsekene. No las siis olla maailm veidi nunnum.

Samas oled sa veel üsna rikkumata maailma poolt. Näiteks sa nii armastad oma uusi roosasid sandaale, mille sa ise enne tellimist heaks kiitsid. Aga, paar päeva tagasi pakkusid sa õele ka midagi roosat ja pool-teatasid, et see peaks talle meeldima, sest tüdrukutele meeldib ju roosa. Kodust sa seda küll õppinud ei ole. 

Paar nädalat tagasi hakkasime ka sulle taskuraha andma harjutamise mõttes ja enne seda käisime vanaisa kingitud raha eest uues mänguasjapoes, kus te saite käru asju täis kuhjata ja siis hiljem võrdlesime, millised asjadekombinatsioonid eelarvesse mahuvad. Taskurahaga sa juba õpid ka kauplema. Kui mina küsin, et kuidas me kümme krooni jagame sinu ja heategevuse vahel, siis sa ikka soovitad, et kümme sulle ja kümme teistele. Samuti soovitad sa üsna tihti, et homme võiksime osta sulle ühe või teise asja, ilma pikemalt mõtlemata, mille eest. Viimane soov oli siis, kui vaatasime sinuga koos ühte videot, kus lõvi ja tiiger armusid ja said liigrikutsikad. Siis sa teatasid, et homme ostame sulle ka ühe. Ainult väikese. Suurt sa ei tahtnudki :D

Viimaste päevade kummaline uudis on aga sinu vihast värisemine. Sa pole kunagi varem nii teinud, nii et ma ei tea, kas see on mingi uus arenguetapp ja kas see on progress või regress. Samas siis sa vähemalt ei ründa füüsiliselt, kuigi mul on tunne, et see on ka sekunditeküsimus. Ma väga loodan, et sa õpid varsti oma viha paremini juhtima, sest see on päris hirmus.

Positiivsest veel, sul on ka uus sõbranna meie hoovis ja kuna ta elab terrassiga korteris, siis on teil väga lihtne sinna sisse-välja joosta. Meie aga ei tea päris täpselt, kuidas käituda, sest meil on ju imelik kutsumata kellelegi külla minna ja samas ei tea, kas sa oled ikka piisavalt suur, et niimoodi üksi kuskil käia. Siiani on aga hästi läinud ja sa olevat väga hästi seal käitunud. Millal sa nii iseseisvaks said, ah?

Igatahes, armastan sind pooleks ja mulle meeldib, et sa ikka minu kaissu tihtipeale ronid!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 36

Tere, mu Kahene!

Siiani oled sa täitsa tore, ainult et mul on veidi kahju, et enam ei ole mul ühtegi beebit. Viimaste kuudega oled sa oma sõnavara pea kümme korda laiendanud. Püüan veel kirja panna, aga juba hakkavad tulema ka esimesed kahesõnalised laused. Nii tore!

Täna näitasid sa mulle midagi uut - mängult nutmist. Sa ütled "nutab" või rohkem nagu "uta", pigistad silmad kõvasti kinni ja siis hõõrud neid rusikatega. Mingi õh-õh moodi hääl oli vist ka, et ma ikka aru saaksin. Seda tegid sa magamamineku eel lausa mitu korda ja selgelt mängult.

Sul oli siin vahepeal sünnipäev, mida tähistasime lausa neli korda siin ja sealpool sood. Rahvusvahelise lapse eelised ja vanemate peavalu. Muidugi on tore ka, aga ma lausa kartsin seda, kuidas ma jõuan õigeks päevaks meile väikese koogi ja lasteaeda midagi sobivat küpsetada töö kõrvalt ning õige päeva õhtul vihtuda valmis mitu kooki ja sadakond minimuffinit järgmise päeva kaheks peoks, aga hakkama ma sain ja armas tädi Lea tegi veel enda poolt ka kaks kooki sulle. Samas nii Rootsi kui Eesti peopäeval oli imeilus ja soe kleidiilm ja saime täiega nautida. Eestis oli sul lausa rannapidu, kus sa said veejoonel istuda ja liiva kaevata. Savi neist veidi märgadest pükstest! See ongi suve eelis ju. Või peaaegu suve.

Sa oled hästi asjalik. Tahad end ise riidesse panna ja pahandad, kui liiga vara püüame aidata. Tahad ise otsustada ja teha. Samas ma naudin ka neid hetki, kus sa siiski eelistad veel mu süles olla ja armsasti kõkutada.

Meie nädal Eestis lendas mööda ja seekord oli nii tore, et te kohe klikkisite vanaemaga, olite nõus ainult temaga olema ja iga kord kohtudes jooksite teda rõõmsalt kallistama. Kallistama oled sa üldse rohkem hakanud. Vist oma sõbrantsi eeskujul. Ka eesti väikesed sõbrad said sult hulgi kallisid ja sinuga käest kinni jalutada. Issiga olete ka lähedasemaks muutunud ja nüüd on hetki, kus sa valid ka minu juuresolekul hoopis issi ja kudrutad temaga. Su issi on nii õnnelik ja mina ka. Muidugi see pole sinu jaoks mingi saladus, et su issi ongi väga äge. 

Sa oled meil ka selline "üheksa korda mõõda, üks kord lõika" tüüp ja alles nüüd sünnipäevapaiku hakkasid meie kodu pisikesest liumäest ja teistest samaväärsetest istuli alla laskma. Seega on minu jaoks hetkel veider vaadata nooremaid ka kiiremaid, kes aga ka rohkem kukuvad.

Sa armastad oma suurt venda, küsid tema järele, kui ta eemal on, hoolitsed tema eest, tuues talle asju kätte oma algatusel ja andestad talle kõik kiiresti, aga tea, et tema ei ole tähtsam kui sina ja sa ei pea laskma endale liiga teha. Me ka püüame selle juhtumist ennetada ja takistada, aga täna näiteks kallas ta sulle mütsitäie kruusa pähe ja sina ei lasknud end sellest üldse segada. Mängisid lihtsalt oma mängu edasi, olles mu väike armas mullane kleidi ja tagurpidi nokakaga gänster.

Sa oled pigem röövlitütar kui printsess, aga mine sa tea ka. Ehted meeldivad sulle juba praegu ja sa oled õppinud mu hügieenilisi huulepilki lahti keerama ja muudkui määrid neid suule. 

Käpapatrull on täiega teema ja sa olid nii õnnelik, kui sulle Skye kaisukas kingiti. See vist ongi su lemmik sünnipäevakingitus. Ja mullitaja. Kõike muud jagad sa vabalt teistega ka. Sa armastad üleüldse jätkuvalt koeri ja märkad neid tänaval alati. Bussid on ka teema. Ja lennukid ja linnud. Ja liiv. Ja su vend ning mida iganes ta teeb. Lugeda ja joonistada. Bussilaulu. Aina enam tellid sa ka välja mõeldud laule. Täna pidin laulma oma viisil Muu muu. Vahel vaatad sa koos vennaga multikaid, aga tüdined üsna ruttu ja hakkad midagi muud tegema. Aina rohkem ka iseseisvalt. Juba saab sinuga ka veidi rollimänge mängida. Näiteks arrgh bebis't (su dinosauruse kaisukat) sööta.

Kindlasti unustan nüüd midagi, sest nii palju juhtub ju iga päev, aga tea, et me väga naudime sinu maailmaavastamist.

Armastame sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 74

Tere, kallis putukas!

Aeg on taas lennanud ja talvest saab varsti suvi. SIna muidugi ootad taas talve, sest tead nüüd, et siis on sinu sünnipäev. Sinagi oled kõvasti arenenud. Sa oled hästi elav ja siiras ja rõõmsameelne, kuigi vahel on ka sul hetki, kui häbelikkus jääb peale. Sa teed nalja ja kirjutan muudkui su kilde üles. Sa hakkad ka maailmaasjadest paremini aru saama, kuigi näiteks täna vaidlesid minuga, et kuu minu fotol on planeet, sest kuu ei ole ju ümmargune.

Vahel räägid sa nagu palju vanem inimene ja su rootsikeelne sõnavara on kindlasti minu omast suurem. Näiteks, kui sa oled olnud kodus haige ja õde on üksi lasteaeda läinud, siis saadad sa ta teele soovides talle lõbusat päeva ja küsides tihti kallit. Kalli ja musi küsid sa üldse aina rohkem meie lahkuvatelt külalistelt ka ja saidki hiljuti vist oma esimese päris musi sõbranna Astridilt. 

Täna tegid sa mind väga uhkeks näidates, kuidas sa tunned järsku pea kõiki tähti ja oskad neid kokku lugeda, kuigi sõnu veel hästi ei tule. Pean sulle uuesti hääldama veidi kiiremini samu tähti ja siis tihti saad aru ka ning rõõmustad.

Su isiksus ja naer on nii nakkavad ja tõmbad magnetina teisi enda poole. Ma tahaksin ka nii osata. Kahe nädala eest kolisid sa lasteaias suurte rühma ja see läks nii sujuvalt nagu sa oleksid kogu aeg seal olnud.

Sulle meeldib ka sinu ja minu aeg ning kahekesi saame me juba täitsa toredaid asju teha. Näiteks restoranis käia või siis eile su õele sinu poolt sünnipäevakingitust otsida, mis tähendas bussiga seiklemist ja kaubanduskeskuses mõistlikult käitumist. Sa muidugi tahtsid ikka igasuguseid asju spontaanselt osta ja ise ringi vaadata, aga ma ei pea enam kartma, et sa päris ära kaod või kuskil sõiduteele jooksed.

Koos õega olete te parajad kambajõmmid, kes vahel teevad pahandust ja teinekord näiteks jagavad sõbralikult kommi. Eks te ikka nägelete ka, aga sa oled suur eeskuju talle ning tead seda ise ka. Sa püüad talle näiteks õpetada sõnu nagu piss ja kaka ja vahel testid ka keerulisemaid konstruktsioone.

Eile kolisid sa lõpuks nari ülemisele korrusele ja lõuna ajal magasidki täitsa iseseisvalt seal. Sa tahtsid vaid, et me kõik teised all magaksime, aga see on suur samm, et sul ei ole meid enam kaissu vaja. Mu suur pisike. Ma muidugi naudin neid aina harvem esinevaid hetki, kus sa veel mu süles end kerra kerid, aga ka aina huvitavamaid vestlusi sinuga ning üleüldse koos maailma avastamist.

Paari nädala eest käisime teiega esimesel pandeemiajärgsel reisil Mallorcale. Ma nii naudin teie nautimist ja maailma avastamist. See polnud nüüd küll kõige eksootilisem sihtkoht, aga õele oli see üldse esimene lennureis ja ega sinagi eelmisi ei mäleta. Sa alguses natuke pelgasid ja enne kodust lahkumist sa ei tahtnud enam üldse lennukiga lendama minna, sest olime sulle selgitanud, kuidas lennujaamas peab olema emme-issi juures, sest see on suur,rahvast täis ja seal on lihtne üksteist silmist kaotada. Tundub, et see jõuab sulle täiesti kohale ja on arusaadavalt veidi hirmus. Niisamuti nagu see, kui eelmisel nädalal Astrid kutsus sind enda poole ööseks, aga sina ütlesid talle ära selgitusega, et igatseksid meid liiga palju. Astrid siis selgitas, et meie oleme ka kutsutud. Te olete armsad oma plaane ise tehes. 

Samas vahel näen ikka, et sa veel päris suur ei ole ja ma ei tohiks sind ka nii kohelda. Lõunauni on kodus ikka teemaks ja hirmul vahel suured silmad. Näiteks ei saa me veel su kaherattalisega sõpradeks. Ka Mallorca äge elusuuruses dinosaurustega park meeldis sulle väga ja olime sind ka ette valmistanud, et need ei ole päris ega saa sulle järele tulla, aga sa hoidsid igaks juhuks distantsi. Ka vahemeri jäi sinust puutumata, aga issiga siiski basseini jõudsid ja sel kevadel oled hakanud ka vaikselt ujuma kätistega. Samas on hea, et sa selle koha pealt hulljulge ei ole. 

Ootan huviga, kuidas sa edasi arened, aga mulle juba praegu väga meeldib see inimene, kes sa oled. Sinu pättused ja pikad juuksed, mida sa lõigata ei luba kaasa arvatud. Sinu suured naeratused ja musid. Sinu veiderdamine ja julgus. Ja eelkõige see, kui sa oma mõtteid minuga jagad.

Armastan sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 35

Tere taas, Mimi!

Oma nimega on sul veel raskusi, aga midagi sellist see sinu suus on.

Ma tean. Ma pole sulle väga kaua kirjutanud. Märts oli üks väga imelik kuu minu jaoks, aga see on teine teema. Sina aga muudkui arened.

Sul on kõigest oma arvamus ja vend on su suur iidol. Kui näiteks tal on kuskil plaaster, siis sul peab ka olema. Samas kohas. Ka siis, kui see tähendab, et kogu see ilusa pildiga plaaster on üks pisike rull ümber su sõrme.

Sul on oma stiil. Nüüd tood ise omale kapist terveid riidekomplekte. Vahel on need päris kirjud, aga enam ei ole nii, et tood vaid kahed püksid ja siis proovid üle pea tõmmata.

Nüüd tellid sa mult terveid kontserte ja näitad kehakeeles selgelt, millist laulu sa hetkel tahad - kas tähe, jänese, akta dig, käsi kokku löö või midagi muud.

Ka sõnavara on sul tohutult täienenud. Nüüd ületasid küll 50 sõna piiri ja suhtled hoolega. Kõik onud on pappad ja teised sinust veel väga aru ei saa, aga meie kuuleme küll ära su sõprade nimed, pissi ja kaka või tata, nagu sa ütled. Isegi käpapatrulli tegelaste nimed hakkavad tulema.

Sulle meeldib viimasel ajal mind alt kulmu piidelda, aga see ajab sind ennast ka naerma. Lisaks on kohal Nej! Nagu pea kaheaastasele igati kohane. Sa kasutad seda igal pool ja vahel lähete vennaga täitsa tülli sellepärast, et sa vaidled näiteks mõne fakti või tema tunde vastu ja tema ei saa ju aru, mis toimub. 

Sa teed nalja. Kas just alati meelega, aga naljakas on ikka. Täna näiteks oli sul pasteedikarp hambus. Samal ajal nokkisid sa sõrmeda pasteeti leiva pealt ära, võtsid karbi eest ja torkasid sõrmetäie suhu ning siis läks karp oma kohale tagasi. Nii uuesti ja uuesti.

Su juuksed on ka vist lõpuks kasvama hakanud, kuigi on jätkuvalt raske vastu tulla su soovidele nagu näiteks kolm Pippi patsi, sest kui su vennal on korralik parukas, kuhu neid teha, siis sul on neid karvu ikka üsna hõredalt. Samas pikkust hakkab juba tulema.

Te nüüd jalutategi mõlemad iga päev lasteaeda. Tagasi sa hästi ei viitsi ja tahad sülle, aga kärud koguvad suures osas tolmu. Vähemalt selle väikese vahemaa osas.

Lasteaias ignoreerid sa mind alates kohalejõudmisest enamasti, aga kui teile järgi tulen, siis olete mõlemad nii rõõmsad ja jooksete kallistama. Õpetajad kiidavad sind ja su iseseisvust. Su sõnavarasse on tekkinud sõna koristamise kohta ja näen ka, kuidas sa oled hakanud rohkem ja julgemalt turnima igal pool ning peenmotoorika on ka jätkuvalt sinu teema. Sa saad juba praegu väga edukalt mini Plusplusidega hakkama ja pisiasju ma sinu eest enam peitma ei vaevu. Pigem mängid sa nendega huviga.

Sa oled heatahtlik ja armas, eelistad pigem ettevaatlikult uute asjadega tutvuda ja pigem teistele julgematele järgneda, aga juba näeme ka seda, kuidas sa jalaga vastu maad põrutad, kui midagi tahad.

Sa tead, kus kapis kommid peidus on ja nõuad kõigest oma osa. 

Sulle meeldivad ka beebid nüüd ja sa mängid nukkudega aina rohkem. Täna kärutasid ühega ja muidugi pidid talle vahepeal ka juua andma.

Sa armastad sokke ja oma päikseprille, kardad veidi kiisusid, aga naudid nende toitmist. Telekast on sul üsna savi, aga venna kõrval kõhuli multikat vaadata on tore. Ka su nõbud on sulle kallid ja võtad neil käest kinni, et viia nad sinna, kuhu vaja.

Viimasel ajal on su ööd üsna nutused, sest vist hambad teevad haiget, aga tissid oled suures osas rahule jätnud.

Sa oled üsna iseseisev aga mitte hulljulge. Nii vist ongi hea. Igatahes meile meeldid sa väga.

Kalli-kalli!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 34

Tere, kallis!

Vanaema kurtis, et ma pole sulle/sinust ammu kirjutanud. Eks ma siis püüan nüüd end taas kokku võtta :)

Sa oled nüüd üle kuu aja edukalt lasteaias käinud ja siiani kaks korda haiguste tõttu puudunud. Küll lühidalt, aga siiski.

Selle ajaga on su sõnavarasse lisandunud päris mitu uut sõna ja sa selgelt püüad laulda. Sina ehk oledki üks neist lastest, kes hakkab enne laulma - ja tantsima - kui rääkima. Tunnen üsna selgelt ära tähestikulaulu ja nüüd ka Björnen sover'i. Lisaks armastad sa imse-vimset ja püüad alati liigutusi teha. Sõnadest on aga juba mõnda aega tagasi lisandunud pappa. Nüüd ka uua=juua, ue=õue, piss, tiss, mma=sööma. Sa ütled ka L hästi pehmelt ja see vist tähistab su venna nime. Lisaks dä(r) suht iga asja kohta, millele sa osutad. Ma ikka veel mõistatan, mis asi on bupaa ja tundub, et sa oskad enam-vähem Babblarnate nimesid ka. Ja hej tuleb. Nej veel mitte, aga mkm on ammu kohal.

Sulle meeldib pusida väikeste asjadega, panna neid kuskile sisse ja võtta taas välja. Näiteks kümme korda järjest. Viimastel päevadel oled sa palju pusletanud, nagu su vend ütleb. Vahel sujub see sul ülihästi. Seda siis, kui tükid õiges järjekorras ja pidi kätte satuvad. Nii saad isegi kuni kuuetükilise pusle kokku ja sa ei anna naljalt alla. Teinekord aga on nii raske sind mitte aidata, kui sa saad nt kaks tükipaari kokku ja siis üritades neid omavahel kokku viia, võtad taas paarid lahti ning alustad nullist ning mustrit sa veel vaadata ei oska. Aga noh, ma näen, kui kasulik see sulle on ja pigem tahan anda sulle õnge ja õpetuse, kui et teha asjad sinu eest ära. Ega sa enam ei luba ka hästi.

Sulle meeldib ise riietuda. Pükstega saad sa juba päris hästi hakkama, mütsidest ja kinnastest või kätte käivatest sokkidest rääkimata, aga nüüd tahad sa juba ka pidžaamasid ise panna ja seal on veidi liiga palju auke. Vahel sul õnnestub ka, aga tõenäolisem on, et ise ei saa ja teised ei või. Samas mulle meeldib, et sa ise proovid. Küll ühel päeval hakkab välja ka tulema. Ka sugugi mitte iga riideese ei sobi enam.

Ulakusi tuleb ka. Naljakas on vaadata, kuidas su nägu läheb särama, kui sa plaanid teha midagi sellist, mida ei tohiks ja noh, vennaga te teete koos ka aina rohkem igasuguseid asju ja segadusi. Nt palub ta sul end näpistada, kuni ise haiget saab.

Sa oled hästi iseseisev muudes asjades ka. Nt siin mõned päevad tagasi otsustasid kärutamise asemel lasteaeda kõndida terve tee ja see aitas su venda ka lõpuks motiveerida. Nüüd nii ongi olnud viimased päevad. Samuti saad sa ise prügi prügikasti viidud, kätte oma kausid ja lusikad, ka emme müsli ning lahke tüdrukuna võid pärast kasutamist oma lusika isegi sahtlisse tagasi viia.

Nii naljakas on ka see, kuidas sa õpid meilt mitte ainult häid ja halbu kombeid, mida ma oskasin oodata, aga ka tobedaid argiseid meile iseloomulikke asju. Näiteks nuuskamist, sest kõik mind tundjad teavad, milline Kleenexi suursponsor ma olen. Samuti meeldib teile proovida mu hambakaitset, sest mina ju kannan seda. Kui te vaid teaksite, kuidas ma tahaksin seda mitte teha. Sa armastad oma käed täis joonistada ja siis oma kunstiga uhkustama tulla, aga ma ei tea, kas sel on mingi seos minu ja meikimisega. Vahel otsustad sa ka ise näiteks pesu pesta. Viimati pesime nii õrna pesu hulgas ära mu ilusad sukapüksid ja nende külge kinnitatuna mingi krõpsuga nukuriide; samuti minigrip koti ja portsu suvalisi riideid.

Sa armastad veel toorjuustu ja pähklivõid, mingit igavat viinerit ja pastat, nagu kõik lapsed vist. Sa vihkad selgelt porgandit ja naljalt teisi juurvilju ka ei puutu kodus ning viimased mittemagusad tuubitoidud võin ma vist ka ise ära süüa sinu meelest. Läheb aga ka tüüpiline beebitoit - brie, prosciutto, kuivatatud salami, nachod jms. Samas koguseliselt sööd sa täitsa hästi ja lasteaia andmetel muudkui küsid juurde seal asju. Eks me siis loodame, et nad teid seal elus hoiavad.

Sa oled suur kaisukas ja ideaalis hoiad alati mu rinnast kinni ning su sensorid hakkavad mõne sekundiga tööle, kui ma öösel end keerata püüan. Samas võid sa ka juba päris pikalt omaette mängida, kuskil veega solberdada ja iseseivalt suurte laste kiigel pikalt kiikuda pluss kõik muud sajad olukorrad, mis panevad meid mõtlema, kuidas sa juba nii suur ja asjalik oled.

Armastame sind palju-palju!

Mamma ja pappa

Kirjad Kõhutantsijale 33

Tere, väike putukas!

Uus aasta algas meie jaoks päris suure elukorralduse muudatusega ja nüüd oled sa kaks nädalat lasteaias käinud ja seda väga edukalt. Ma pikalt kartsin, kuidas see läheb, sest sa oled hoopis pehmema natuuriga kui su vend ja võid ka minu külge klammerduda, aga viimastel kuudel oleme näinud märke su iseseisvumisest. Näiteks Eestis nägin mitu korda, kuidas sa püüad panna oma pea vastu mõne teise lapse pead justkui poolehoiu märgiks. Sa valisid just need lapsed meie seltskonnast, kes on veidi rahulikuma iseloomuga. Huvitav, kas sa leiad nendega rohkem ühist? Igatahes see oli midagi uut ja hästi armas. Veel nägime seda, kuidas sa seltskonnas hülgad oma vanemad ja lähed mängid vabalt koos teiste lastega, aga kodus ei saa ma üksi vahel sammugi sinust eemale astuda.

Igatahes lasteaed ja selle eluperioodi algus on läinud üllatavalt sujuvalt. Kolm päeva olime mina ja issi sinuga seal koos, aga lasime sul pigem ise toimetada ja edasi oledki juba täitsa omaette olnud või õigemini koos suure vennaga, sest te olete samas rühmas praegu ja ma usun, et see on suureks abiks. Vähemalt midagi tuttavat pluss sa oled seal ju terve sügis kord nädalas mängimas käinud ning ligi aasta saanud pealt vaadata, kuidas me su venda viime ja toome. Teise lapse eelised. Lasteaed pole mingi täitsa võõras koht.

Õpetajad kiidavad sind - kui kiiresti sa uusi asju ja oskusi omandad. Pühid laualt puru, tühjendad oma taldriku prügikasti; kleebid joonistuspaberi laua külge nagu õpetajad, lähed istud vaibale, kui öeldakse, et on kogunemise aeg jne. Huvitav oli näha ka, kui erinevalt meie sind kohtleme võrreldes ühe teise praegu alustava väikese preili ja tema vanematega. Ehk taas teise lapse värk, aga me pole sind kunagi vati sees hoidnud, ainult pehmet toitu pisikeste tükkide haaval kätte andnud jms. Pigem oled sa saanud nii palju vabadust, kui sa ise tahad. Meie hoolitseme vaid selle eest, et asi väga ohtlikuks ei läheks ning tutvustame sulle võimalusi.

Sa jutustad aina rohkem, aga oma keeles. Uusi arusaadavaid sõnu ei ole hetkel tekkinud, aga mul on tunne, et sa püüad öelda, õue, juua, beebi ja pii(m) vahel nüüd lisaks varasemale mamma-memme-emme-pappale ja suurtele noogutustele ning pearaputustele. Ometi tundub, et sina saad väga ilusasti teistest aru ja teised sinu soovidest ka üldjuhul, sest sa räägid kehakeeles väga ilmekalt.

Aina enam märkame ka, kuidas sa tahad asju ise teha. Ise otsustada. Ise riidesse panna või mitte panna ja sa oled selles päris edukas. Ise valida, mida sööd ja mida külmkapist võtta. Ise pusida pisikeste pärlite või legodega. 

Sa joonistad ka viimasel ajal palju. Kohe nii, et paberile valget ruumi eriti järele ei jää. Sa tahad kasse toita ja meid kõiki kammida. Sa käid ja musitad meid kõiki siin kodus ja kallistad muidugi ka kõvasti.

Täna me läksime sinuga veidi tülli ka. Sa istusid mul süles pärast lasteaiast tulekut ja joonistasid. Mul oli vaja veel paari minutit, et üks tööasi ära lõpetada ja kuni ma minutiks arvutile keskendusid, tuunisid sa mu uute teksade mõlemad põlved vildikatega ära. Nüüd juba hakkab naljakas tunduma, aga tol hetkel karjatasin seda märgates ning tõstsin su maha. Sa ehmatasid nii ära. Me küll leppisime ruttu ära ja sa said vist ise ka siis aru, et said pahandusega hakkama. Õnneks tulid need kriipsud juba pesus maha ka, aga ma tõesti vihastasin. Meil on koos nii palju  armsaid momente, aga sa vist juba tead, et su emme ei ole täiuslik ega alati vana rahu ise. Eriti siis, kui on kiire, võin ma närviliseks muutuda ja kui siis asjad ei suju, siis vast tunnete teie ka seda pinget minus, aga tea, et see on minu süü ja probleem ning teil on ikka õigus lapsed olla edasi.

Sa oled korraga kuidagi nii suur ja väike ka. Sa oskad juba nii mõndagi ja samas oled ikka mu armas beebi. Ma armastan su kaisus magamist ja ka su edusamme iseseisvumisel. Ma armastan, kuidas te Triibuga üksteist armastate. Kuidas ühel õhtul tohtis ainult tema su hambaid pesta. Kuidas te mürate. Kuidas sa hoolivalt tood talle tema saapad ja mütsi, kui on aeg kuhugi minna. Kuidas sa ei taha kunagi maha jääda, kui tema kuhugi läheb ja Triibu tahab sinuga koos magada näiteks või lohutab sind, kui keegi teine on sind kurvaks teinud.

Sa oled hakanud ka issi suhtes rohkem armastust välja näitama ning vahel valid hoopis tema seltskonna minu omale. Eriti, kui mürada või tema kõhul istuda ja ehk ka hüpata saab.

Päevad ja kuud muudkui lähevad ja varsti tuleb juba kevad ning sinu sünnipäev. Loodetavasti jõuame ikka veel paljusid su poolbeebiseid hetki koos nautida. Näiteks sinu kõhukotis/linas kandmist, sest kes teab, milline on viimane kord...

Armastan sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 73

Tere, putukas!

Jälle on aeg lennanud ja sina kasvanud. Tundub, et nii palju juhtub ja eelmist kirja sulle üle lugedes, et palju on samaks ka jäänud. Me ikka loeme palju ja jõulukalendri Pixibok'id ainult innustasid sind. Nädalavahetusel said sa juba neljaaastaseks ja alustasid ka oma elu esimest trenni - jalgpalli. Kõigepealt, ma pean veel harjuma teadmisega, et sa oled juba nii suur. Neljaaastane ei ole ju enam mingi väikelaps vaid lihtsalt laps. Paras keskmine. Sina ise aga räägid juba, kuidas varsti saad sa viis ja kuus ja nii edasi. Kuidas meie juba nii kaua lapsevanemad oleme???

Sa loed mängult. Igalt poolt - ka numbritest - saad kokku oma nime või midagi muud soovikohast. Näiteks: õde, ära katsu seda!

Praegu on ka kõrgperiood igasugustel naljakatel mõtetel ja tsitaatidel, mis su suust välja potsatavad. Püüan neid oma telefoni kirja panna kiirelt, et ei ununeks ja kunagi saaksid ise ka naerda ja mõistatada.

Jalgpalli esimene trenn oli selgelt esimene. Me keegi ei teadnud ju täpselt, mida oodata. Alguses sa olid nii vapper ja tegid kõike kaasa ning meie, su pere, hoidsime eemale, nagu palutud. Edasi aga oli olukord lausa nutune vahelduvate kaasategemise hoogudega. Sul on aga nüüd terve aasta aega kord nädalas harjuda ja harjutada.

Sünnipäevapidudest on ka kaks seljataga ja üks pisike veel ees. Tähistasime Eesti lähedastega ühes mängutoas ja nii harjumatu oli, kuidas te, lapsed, kogu aeg kadunud olite ning me, vanemad, rahus süüa ja omavahel rääkida saime. Nagu, mis elu see on? Ka rootsi sugulastega sai õigel päeval tähistatud ning nüüd on sul oma uisud ja kiiver. On aeg proovida jääd. Sa oled nüüd poolteist kuud või rohkemgi jutti kogu aeg kingitusi saanud ning ikka pole isu täis. Nüüd aga me, õelate vanematena, otsustasime asjale veidi piire seada, sest muidu me upume lihtsalt mänguasjadesse ära. Loodetavasti saad sa uiske ka nautida.

Sel korral lasin sul endal valida, keda sa oma rootsi sõpradest sünnipäevale kutsuda tahad ja üldiselt mainid sa vaid oma lasteaia kahte bestikat, nii et nädalavahetusel tulebki väike pidu teile kolmele. Ja väikesele kolmele.

Sa oskad ja suudad aina rohkem, aga ei viitsi alati. Sa vist jäädki kärutama, mulle hetkel tundub. Samas oled juba piisavalt suur, et ise lilli kasta, aidata issil naelu seina lüüa ja näiteks õde lasteaias lohutada, aga sellest ma kirjutan eraldi pikemalt.

Vaikselt-vaikselt räägid sa meile ka veidi sellest, mida te päeval lasteaias teete või sööte, kellega mängite ja kohtute.

Lahe on see, kuidas sa järsku oled nii suur, et oma sõpradega mängides te mängitegi ilusasti ja ei vaja enam pidevalt vahekohtunikke. Nägime seda nii Eestis kui ka Rootsis. Ka laevas tundub, et me saame hakata laskma sul veidi ise toimetad aja käia. Näiteks nurga taga mängutoas, kui meie ise istume baaris. Kõlab, nagu me oleksime mingid hirmsad joodikud, aga sealt saab lihtsalt vajadusel süüa ja näiteks sooja teed ning merevaadet nautida.

Sulle meeldib praegu ise ust sulgeda, kui keegi kodust ära läheb ning otseloomulikult targutada vanema vennana, kui su õde parasjagu paremini võiks käituda või vähemalt sinu ootustele ei vasta. Temaga te ikka kaklete piisavalt palju, et jõulude ajal, kui mul täiesti hääl ära oli, avastasin ma igatsemas võimalust karjuda. Palun vabandust! Ma peaksin oskama paremini ja ma tõesti tihti teadlikult sunnin end rahulikuks ning püüan sinuga arutleda, seletada ja sulle valikuid anda, aga mõnikord olen ma ise närviline ega oska/suuda või siis on mul vaja kiiresti mõni olukord ära lahendada enne, kui keegi/miski väga haiget saab.

Samas oled sa ikka minu armas kallis poja, kes tahab vahel sülle ja kaissu, musi, koos lugeda. Sina ja mina. Puhkuse ajal tundsin, et sa vist tunned puudust sellest ainult sinu ja minu ajast ja siis me käisimegi paar korda kahekesi kuskil seiklemas. Bussiga sõitmas. Toidupoodides. Ja siis olid sa järsku nii suur ja mõistlik. Enamasti. Sa saad aru, kui ma palun sul kõnniteel või autos hetke oodata ja ma ei pea enam muretsema, et sa kuskile kohe, pea laiali otsas, tormad. Sa oled nõus kannatama ära kiire riidepoe visiidi, kui seejärel saab minna vaatama mänguasju ning isegi kõndisid poolhaigena enda kohta päris pika maa maha, et jõuda Liisa juurde.

Sa oled jätkuvalt suuuuuuuuuuuur Käpapatrulli fänn ja kui su nõbu sulle sünnipäevaks siiski mõned uued autodega kutsud tõi, siis lükkasid need su eelmised lemmikud kohe troonilt. Su kollektsioon on muidugi jõulude ja sünnipäevaga kõvasti kasvanud, aga isu on ikka sama. Sinu hull emme aga just tellis ka sulle USAst nutma ajava summa eest kutsusid juurde, sest Zumat ei paista juba pikalt olevat kusagilt lähiriikidest saada.

Sulle meeldib tunda ja rääkida, et sa oled suur ning mida kõike sa võid ja väikeõde veel ei või. Samas kui te just parasjagu mõne mänguasja pärast ei kakle, siis olete te parajad kambajõmmid, kel on koos päris lõbus. Eriti siis, kui peaks magama jääma. Me viimasel ajal harjutame teid koos uinuma lastetoas, kuigi varem või hiljem imbute te kõik ikka suurde voodisse ja issi saab kolida põrandamadratsile, aga tead! Mulle ka meeldib sinu kaisus!

Armastan palju-palju!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 32

Taas on möödunud üks kuu sellest, kui viimati siia sattusin ja samas on juhtunud taas murrangulisi asju.

Sinu kõndimine tundub nüüd maailma kõige loomulikuma asjana ja ometi oled sa vähem kui kaks kuud seda harrastanud. Sa oled ka muidu kuidagi suurem. Tahad toimetada pesumasina ja kuivatiga, märkad kõike ja teed kohe järele, ronid igale poole ja muudkui nõuad asju. Viimastel päevadel teeb meile nalja ka see, kuidas sa siis, kui keegi kakale läheb, kohe sahtlist pepu pesemiseks rätikut tooma suundud või meelega muudkui asju maha viskad, et siis okou öelda. 

Samas lõhnad sa ikka nii armsalt beebiselt. Sinu juuksed. Su unine hingeõhk. Sa oled olnud kolm nädalat haige ja hädas ka hammastega ning ma olen püüdnud pakkuda sulle nii palju lähedust, kui sa vaid vajad, püüdes samal ajal oma töö ka tehtud saada. Mind paneb siiani veidi imestama, kuidas ma ei vaja teie juures privaatsust pea üldse. Kuidas mul pole mingi probleem teie ninakolle välja kaevata ega ka see, kui te neid ise möödaminnes minu riietesse pühite. Okei, see viimane pole küll just mu lemmikasi lapsevanemaks olemise juures, aga see on nii väheoluline.

Ma armastan kõiki su naeratusi ja hääli ning su uut nägu, kus sa ajad kulmud imekõrgele ja siis nõjatud ettepoole, jäädes mind silmagi pilgutamata jõllitama. Ma armastan ka seda, kuidas sa teed varesehääli või flirdid, keerates pea viltu. Ma armastan seda, kui sa toetad oma pea mu õlale, kui oled väsinud või tunned puudust turvalisusest ja ka seda, kuidas sa aina enam iseseisvud ning koos suure vennaga asjatad.

Detsember on nii tore kuu, sest jõulumaagia saab hoopis uue võtme väikeste lastega. Nii tore on teiega igal hommikul esimese asjana avastada, mis üllatus küll sussi sees ootab, ehtida meie vildist kuuske ning avada jõulukalendrite aknaid. Meil on nii mitmeid jõulurutiine sel aastal, et mõni päev kõike ei jõuagi.

Täna on ka kümnes päev, kui sa enam tissi ei saa. Üks suur pikk ja tore teekond sai läbi minugi jaoks ootamatult. Mul oli küll kerge plaan detsembri alguses lõpetada ja hakkasin sind sellest ka nädala jagu varem informeerima, aga ega me kumbki ei kujutanud ju ette, kuidas see tegelikkuses läheb. See oli suur samm, sest nii nagu su vendki, ei ole sa mingi allaandja ja kuni viimase päevani käisid ikka igal võimalusel mu rindade kallal. Viimane kord oli minu visioonis midagi erilist, aga päris elus oli see lihtsalt üks varahommikune autopiloodil tegevus. Mulle tuli meelde, et on detsember alles poole peal ja siis sa rohkem ei saanudki. Varahommikuid ma kartsingi kõige rohkem, sest sel ajal olid sa alati kõige nõudlikum, aga kuidagi see "piim on nüüd otsas, aga sina oled suur ja oskad ise tassist juua" selgitus töötas hästi ka sinuga. Ise ma pidin küll paar väga hella päeva üle elama ja samas sa ju olid veidi haige ning hambavalus ning tahtsid mul eriti palju otsas ronida. See ei olnud just väga tore ja su vend on ka ju hästi füüsiline, aga tegelikult mu keha on ikka imeline kohaneja küll. Kui vaja, toidab teid aastaid ja kui mitte, siis paneme vajadusel päeva pealt poe kinni. Tänaseks on juba täitsa normaalne tunne. Füüsiliselt. Vaimselt ma pean veel harjuma, sest olles varsti viis aastat pidevalt kas kasvatanud kedagi oma keskmes või toitnud teid rinnaga, on mul paras segadus, et kuidas teisiti elati. Mis riideid üldse enne emade riideid kanti ja mis nüüd sobiks. Igatahes suure osa oma viimaste aastate garderoobist kavatsen nüüd ära anda kellelegi, kellel selliseid spetsriideid rohkem vaja on.

Kuna sinu elus on olnud mitu suurt muutust, siis keele areng on justkui peatunud kui mitte lausa taandunud. Emmet ikka vahel kuuleb ja auh auhi, aga muu on mingi nunnu omakeelne padin ja purin. Ju sa keskendud hetkel muule ja ega ma ei muretse ka. Küll see jutt ka varsti tulema hakkab. Seni aga naudime sinu jälgimist. Seda, kuidas sa täna näiteks ühel sõprade koosviibimisel suuri poisse ennast unustavalt taga ajasid ja koos vennaga köögilaua all roomasid ning end mööda põrandat lükata palusid - aasta ema kasutaski täna oma lapsi nagu curlingupalle nende rõõmuks. Seda, kuidas te sinu lähima sõbrannaga üksteist spontaanselt kallistate ja patsutate. Seda, kuidas sa nõuad, et saaksid kassidele ühe kommi veel anda. Seda, kuidas sa kapist röstitud sibulat varastad ja mugid. Seda, kuidas me sinu algatusel täna muudkui kordamööda venna päkapikku musitasime. Seda, kui kergelt sa vennale andestad, kui ta sult midagi käest ära võtab või ka vahel haiget teeb. Seda, kuidas sa saad ise aina rohkemate asjadega hakkama, aga samas naudid nii väga meie lähedust. Ma loodan, et see ei muutu kunagi, sest ma ei kujuta hästi ette elu ilma kõigi spontaansete muside, kallide ja tantsuhetkedeta. Ma ei mäleta enda lapsepõlvest sellist füüsilist lähedust, aga ma tahan, et sina ja su vend teaksite, kui armastatud te olete ning see lihtsalt purskub minu seest välja teie juures.

Armastan tohutult,

Emme