Kirjad Kõhutantsijale 34

Tere, kallis!

Vanaema kurtis, et ma pole sulle/sinust ammu kirjutanud. Eks ma siis püüan nüüd end taas kokku võtta :)

Sa oled nüüd üle kuu aja edukalt lasteaias käinud ja siiani kaks korda haiguste tõttu puudunud. Küll lühidalt, aga siiski.

Selle ajaga on su sõnavarasse lisandunud päris mitu uut sõna ja sa selgelt püüad laulda. Sina ehk oledki üks neist lastest, kes hakkab enne laulma - ja tantsima - kui rääkima. Tunnen üsna selgelt ära tähestikulaulu ja nüüd ka Björnen sover'i. Lisaks armastad sa imse-vimset ja püüad alati liigutusi teha. Sõnadest on aga juba mõnda aega tagasi lisandunud pappa. Nüüd ka uua=juua, ue=õue, piss, tiss, mma=sööma. Sa ütled ka L hästi pehmelt ja see vist tähistab su venna nime. Lisaks dä(r) suht iga asja kohta, millele sa osutad. Ma ikka veel mõistatan, mis asi on bupaa ja tundub, et sa oskad enam-vähem Babblarnate nimesid ka. Ja hej tuleb. Nej veel mitte, aga mkm on ammu kohal.

Sulle meeldib pusida väikeste asjadega, panna neid kuskile sisse ja võtta taas välja. Näiteks kümme korda järjest. Viimastel päevadel oled sa palju pusletanud, nagu su vend ütleb. Vahel sujub see sul ülihästi. Seda siis, kui tükid õiges järjekorras ja pidi kätte satuvad. Nii saad isegi kuni kuuetükilise pusle kokku ja sa ei anna naljalt alla. Teinekord aga on nii raske sind mitte aidata, kui sa saad nt kaks tükipaari kokku ja siis üritades neid omavahel kokku viia, võtad taas paarid lahti ning alustad nullist ning mustrit sa veel vaadata ei oska. Aga noh, ma näen, kui kasulik see sulle on ja pigem tahan anda sulle õnge ja õpetuse, kui et teha asjad sinu eest ära. Ega sa enam ei luba ka hästi.

Sulle meeldib ise riietuda. Pükstega saad sa juba päris hästi hakkama, mütsidest ja kinnastest või kätte käivatest sokkidest rääkimata, aga nüüd tahad sa juba ka pidžaamasid ise panna ja seal on veidi liiga palju auke. Vahel sul õnnestub ka, aga tõenäolisem on, et ise ei saa ja teised ei või. Samas mulle meeldib, et sa ise proovid. Küll ühel päeval hakkab välja ka tulema. Ka sugugi mitte iga riideese ei sobi enam.

Ulakusi tuleb ka. Naljakas on vaadata, kuidas su nägu läheb särama, kui sa plaanid teha midagi sellist, mida ei tohiks ja noh, vennaga te teete koos ka aina rohkem igasuguseid asju ja segadusi. Nt palub ta sul end näpistada, kuni ise haiget saab.

Sa oled hästi iseseisev muudes asjades ka. Nt siin mõned päevad tagasi otsustasid kärutamise asemel lasteaeda kõndida terve tee ja see aitas su venda ka lõpuks motiveerida. Nüüd nii ongi olnud viimased päevad. Samuti saad sa ise prügi prügikasti viidud, kätte oma kausid ja lusikad, ka emme müsli ning lahke tüdrukuna võid pärast kasutamist oma lusika isegi sahtlisse tagasi viia.

Nii naljakas on ka see, kuidas sa õpid meilt mitte ainult häid ja halbu kombeid, mida ma oskasin oodata, aga ka tobedaid argiseid meile iseloomulikke asju. Näiteks nuuskamist, sest kõik mind tundjad teavad, milline Kleenexi suursponsor ma olen. Samuti meeldib teile proovida mu hambakaitset, sest mina ju kannan seda. Kui te vaid teaksite, kuidas ma tahaksin seda mitte teha. Sa armastad oma käed täis joonistada ja siis oma kunstiga uhkustama tulla, aga ma ei tea, kas sel on mingi seos minu ja meikimisega. Vahel otsustad sa ka ise näiteks pesu pesta. Viimati pesime nii õrna pesu hulgas ära mu ilusad sukapüksid ja nende külge kinnitatuna mingi krõpsuga nukuriide; samuti minigrip koti ja portsu suvalisi riideid.

Sa armastad veel toorjuustu ja pähklivõid, mingit igavat viinerit ja pastat, nagu kõik lapsed vist. Sa vihkad selgelt porgandit ja naljalt teisi juurvilju ka ei puutu kodus ning viimased mittemagusad tuubitoidud võin ma vist ka ise ära süüa sinu meelest. Läheb aga ka tüüpiline beebitoit - brie, prosciutto, kuivatatud salami, nachod jms. Samas koguseliselt sööd sa täitsa hästi ja lasteaia andmetel muudkui küsid juurde seal asju. Eks me siis loodame, et nad teid seal elus hoiavad.

Sa oled suur kaisukas ja ideaalis hoiad alati mu rinnast kinni ning su sensorid hakkavad mõne sekundiga tööle, kui ma öösel end keerata püüan. Samas võid sa ka juba päris pikalt omaette mängida, kuskil veega solberdada ja iseseivalt suurte laste kiigel pikalt kiikuda pluss kõik muud sajad olukorrad, mis panevad meid mõtlema, kuidas sa juba nii suur ja asjalik oled.

Armastame sind palju-palju!

Mamma ja pappa

Kirjad Kõhutantsijale 33

Tere, väike putukas!

Uus aasta algas meie jaoks päris suure elukorralduse muudatusega ja nüüd oled sa kaks nädalat lasteaias käinud ja seda väga edukalt. Ma pikalt kartsin, kuidas see läheb, sest sa oled hoopis pehmema natuuriga kui su vend ja võid ka minu külge klammerduda, aga viimastel kuudel oleme näinud märke su iseseisvumisest. Näiteks Eestis nägin mitu korda, kuidas sa püüad panna oma pea vastu mõne teise lapse pead justkui poolehoiu märgiks. Sa valisid just need lapsed meie seltskonnast, kes on veidi rahulikuma iseloomuga. Huvitav, kas sa leiad nendega rohkem ühist? Igatahes see oli midagi uut ja hästi armas. Veel nägime seda, kuidas sa seltskonnas hülgad oma vanemad ja lähed mängid vabalt koos teiste lastega, aga kodus ei saa ma üksi vahel sammugi sinust eemale astuda.

Igatahes lasteaed ja selle eluperioodi algus on läinud üllatavalt sujuvalt. Kolm päeva olime mina ja issi sinuga seal koos, aga lasime sul pigem ise toimetada ja edasi oledki juba täitsa omaette olnud või õigemini koos suure vennaga, sest te olete samas rühmas praegu ja ma usun, et see on suureks abiks. Vähemalt midagi tuttavat pluss sa oled seal ju terve sügis kord nädalas mängimas käinud ning ligi aasta saanud pealt vaadata, kuidas me su venda viime ja toome. Teise lapse eelised. Lasteaed pole mingi täitsa võõras koht.

Õpetajad kiidavad sind - kui kiiresti sa uusi asju ja oskusi omandad. Pühid laualt puru, tühjendad oma taldriku prügikasti; kleebid joonistuspaberi laua külge nagu õpetajad, lähed istud vaibale, kui öeldakse, et on kogunemise aeg jne. Huvitav oli näha ka, kui erinevalt meie sind kohtleme võrreldes ühe teise praegu alustava väikese preili ja tema vanematega. Ehk taas teise lapse värk, aga me pole sind kunagi vati sees hoidnud, ainult pehmet toitu pisikeste tükkide haaval kätte andnud jms. Pigem oled sa saanud nii palju vabadust, kui sa ise tahad. Meie hoolitseme vaid selle eest, et asi väga ohtlikuks ei läheks ning tutvustame sulle võimalusi.

Sa jutustad aina rohkem, aga oma keeles. Uusi arusaadavaid sõnu ei ole hetkel tekkinud, aga mul on tunne, et sa püüad öelda, õue, juua, beebi ja pii(m) vahel nüüd lisaks varasemale mamma-memme-emme-pappale ja suurtele noogutustele ning pearaputustele. Ometi tundub, et sina saad väga ilusasti teistest aru ja teised sinu soovidest ka üldjuhul, sest sa räägid kehakeeles väga ilmekalt.

Aina enam märkame ka, kuidas sa tahad asju ise teha. Ise otsustada. Ise riidesse panna või mitte panna ja sa oled selles päris edukas. Ise valida, mida sööd ja mida külmkapist võtta. Ise pusida pisikeste pärlite või legodega. 

Sa joonistad ka viimasel ajal palju. Kohe nii, et paberile valget ruumi eriti järele ei jää. Sa tahad kasse toita ja meid kõiki kammida. Sa käid ja musitad meid kõiki siin kodus ja kallistad muidugi ka kõvasti.

Täna me läksime sinuga veidi tülli ka. Sa istusid mul süles pärast lasteaiast tulekut ja joonistasid. Mul oli vaja veel paari minutit, et üks tööasi ära lõpetada ja kuni ma minutiks arvutile keskendusid, tuunisid sa mu uute teksade mõlemad põlved vildikatega ära. Nüüd juba hakkab naljakas tunduma, aga tol hetkel karjatasin seda märgates ning tõstsin su maha. Sa ehmatasid nii ära. Me küll leppisime ruttu ära ja sa said vist ise ka siis aru, et said pahandusega hakkama. Õnneks tulid need kriipsud juba pesus maha ka, aga ma tõesti vihastasin. Meil on koos nii palju  armsaid momente, aga sa vist juba tead, et su emme ei ole täiuslik ega alati vana rahu ise. Eriti siis, kui on kiire, võin ma närviliseks muutuda ja kui siis asjad ei suju, siis vast tunnete teie ka seda pinget minus, aga tea, et see on minu süü ja probleem ning teil on ikka õigus lapsed olla edasi.

Sa oled korraga kuidagi nii suur ja väike ka. Sa oskad juba nii mõndagi ja samas oled ikka mu armas beebi. Ma armastan su kaisus magamist ja ka su edusamme iseseisvumisel. Ma armastan, kuidas te Triibuga üksteist armastate. Kuidas ühel õhtul tohtis ainult tema su hambaid pesta. Kuidas te mürate. Kuidas sa hoolivalt tood talle tema saapad ja mütsi, kui on aeg kuhugi minna. Kuidas sa ei taha kunagi maha jääda, kui tema kuhugi läheb ja Triibu tahab sinuga koos magada näiteks või lohutab sind, kui keegi teine on sind kurvaks teinud.

Sa oled hakanud ka issi suhtes rohkem armastust välja näitama ning vahel valid hoopis tema seltskonna minu omale. Eriti, kui mürada või tema kõhul istuda ja ehk ka hüpata saab.

Päevad ja kuud muudkui lähevad ja varsti tuleb juba kevad ning sinu sünnipäev. Loodetavasti jõuame ikka veel paljusid su poolbeebiseid hetki koos nautida. Näiteks sinu kõhukotis/linas kandmist, sest kes teab, milline on viimane kord...

Armastan sind palju-palju!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 73

Tere, putukas!

Jälle on aeg lennanud ja sina kasvanud. Tundub, et nii palju juhtub ja eelmist kirja sulle üle lugedes, et palju on samaks ka jäänud. Me ikka loeme palju ja jõulukalendri Pixibok'id ainult innustasid sind. Nädalavahetusel said sa juba neljaaastaseks ja alustasid ka oma elu esimest trenni - jalgpalli. Kõigepealt, ma pean veel harjuma teadmisega, et sa oled juba nii suur. Neljaaastane ei ole ju enam mingi väikelaps vaid lihtsalt laps. Paras keskmine. Sina ise aga räägid juba, kuidas varsti saad sa viis ja kuus ja nii edasi. Kuidas meie juba nii kaua lapsevanemad oleme???

Sa loed mängult. Igalt poolt - ka numbritest - saad kokku oma nime või midagi muud soovikohast. Näiteks: õde, ära katsu seda!

Praegu on ka kõrgperiood igasugustel naljakatel mõtetel ja tsitaatidel, mis su suust välja potsatavad. Püüan neid oma telefoni kirja panna kiirelt, et ei ununeks ja kunagi saaksid ise ka naerda ja mõistatada.

Jalgpalli esimene trenn oli selgelt esimene. Me keegi ei teadnud ju täpselt, mida oodata. Alguses sa olid nii vapper ja tegid kõike kaasa ning meie, su pere, hoidsime eemale, nagu palutud. Edasi aga oli olukord lausa nutune vahelduvate kaasategemise hoogudega. Sul on aga nüüd terve aasta aega kord nädalas harjuda ja harjutada.

Sünnipäevapidudest on ka kaks seljataga ja üks pisike veel ees. Tähistasime Eesti lähedastega ühes mängutoas ja nii harjumatu oli, kuidas te, lapsed, kogu aeg kadunud olite ning me, vanemad, rahus süüa ja omavahel rääkida saime. Nagu, mis elu see on? Ka rootsi sugulastega sai õigel päeval tähistatud ning nüüd on sul oma uisud ja kiiver. On aeg proovida jääd. Sa oled nüüd poolteist kuud või rohkemgi jutti kogu aeg kingitusi saanud ning ikka pole isu täis. Nüüd aga me, õelate vanematena, otsustasime asjale veidi piire seada, sest muidu me upume lihtsalt mänguasjadesse ära. Loodetavasti saad sa uiske ka nautida.

Sel korral lasin sul endal valida, keda sa oma rootsi sõpradest sünnipäevale kutsuda tahad ja üldiselt mainid sa vaid oma lasteaia kahte bestikat, nii et nädalavahetusel tulebki väike pidu teile kolmele. Ja väikesele kolmele.

Sa oskad ja suudad aina rohkem, aga ei viitsi alati. Sa vist jäädki kärutama, mulle hetkel tundub. Samas oled juba piisavalt suur, et ise lilli kasta, aidata issil naelu seina lüüa ja näiteks õde lasteaias lohutada, aga sellest ma kirjutan eraldi pikemalt.

Vaikselt-vaikselt räägid sa meile ka veidi sellest, mida te päeval lasteaias teete või sööte, kellega mängite ja kohtute.

Lahe on see, kuidas sa järsku oled nii suur, et oma sõpradega mängides te mängitegi ilusasti ja ei vaja enam pidevalt vahekohtunikke. Nägime seda nii Eestis kui ka Rootsis. Ka laevas tundub, et me saame hakata laskma sul veidi ise toimetad aja käia. Näiteks nurga taga mängutoas, kui meie ise istume baaris. Kõlab, nagu me oleksime mingid hirmsad joodikud, aga sealt saab lihtsalt vajadusel süüa ja näiteks sooja teed ning merevaadet nautida.

Sulle meeldib praegu ise ust sulgeda, kui keegi kodust ära läheb ning otseloomulikult targutada vanema vennana, kui su õde parasjagu paremini võiks käituda või vähemalt sinu ootustele ei vasta. Temaga te ikka kaklete piisavalt palju, et jõulude ajal, kui mul täiesti hääl ära oli, avastasin ma igatsemas võimalust karjuda. Palun vabandust! Ma peaksin oskama paremini ja ma tõesti tihti teadlikult sunnin end rahulikuks ning püüan sinuga arutleda, seletada ja sulle valikuid anda, aga mõnikord olen ma ise närviline ega oska/suuda või siis on mul vaja kiiresti mõni olukord ära lahendada enne, kui keegi/miski väga haiget saab.

Samas oled sa ikka minu armas kallis poja, kes tahab vahel sülle ja kaissu, musi, koos lugeda. Sina ja mina. Puhkuse ajal tundsin, et sa vist tunned puudust sellest ainult sinu ja minu ajast ja siis me käisimegi paar korda kahekesi kuskil seiklemas. Bussiga sõitmas. Toidupoodides. Ja siis olid sa järsku nii suur ja mõistlik. Enamasti. Sa saad aru, kui ma palun sul kõnniteel või autos hetke oodata ja ma ei pea enam muretsema, et sa kuskile kohe, pea laiali otsas, tormad. Sa oled nõus kannatama ära kiire riidepoe visiidi, kui seejärel saab minna vaatama mänguasju ning isegi kõndisid poolhaigena enda kohta päris pika maa maha, et jõuda Liisa juurde.

Sa oled jätkuvalt suuuuuuuuuuuur Käpapatrulli fänn ja kui su nõbu sulle sünnipäevaks siiski mõned uued autodega kutsud tõi, siis lükkasid need su eelmised lemmikud kohe troonilt. Su kollektsioon on muidugi jõulude ja sünnipäevaga kõvasti kasvanud, aga isu on ikka sama. Sinu hull emme aga just tellis ka sulle USAst nutma ajava summa eest kutsusid juurde, sest Zumat ei paista juba pikalt olevat kusagilt lähiriikidest saada.

Sulle meeldib tunda ja rääkida, et sa oled suur ning mida kõike sa võid ja väikeõde veel ei või. Samas kui te just parasjagu mõne mänguasja pärast ei kakle, siis olete te parajad kambajõmmid, kel on koos päris lõbus. Eriti siis, kui peaks magama jääma. Me viimasel ajal harjutame teid koos uinuma lastetoas, kuigi varem või hiljem imbute te kõik ikka suurde voodisse ja issi saab kolida põrandamadratsile, aga tead! Mulle ka meeldib sinu kaisus!

Armastan palju-palju!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 32

Taas on möödunud üks kuu sellest, kui viimati siia sattusin ja samas on juhtunud taas murrangulisi asju.

Sinu kõndimine tundub nüüd maailma kõige loomulikuma asjana ja ometi oled sa vähem kui kaks kuud seda harrastanud. Sa oled ka muidu kuidagi suurem. Tahad toimetada pesumasina ja kuivatiga, märkad kõike ja teed kohe järele, ronid igale poole ja muudkui nõuad asju. Viimastel päevadel teeb meile nalja ka see, kuidas sa siis, kui keegi kakale läheb, kohe sahtlist pepu pesemiseks rätikut tooma suundud või meelega muudkui asju maha viskad, et siis okou öelda. 

Samas lõhnad sa ikka nii armsalt beebiselt. Sinu juuksed. Su unine hingeõhk. Sa oled olnud kolm nädalat haige ja hädas ka hammastega ning ma olen püüdnud pakkuda sulle nii palju lähedust, kui sa vaid vajad, püüdes samal ajal oma töö ka tehtud saada. Mind paneb siiani veidi imestama, kuidas ma ei vaja teie juures privaatsust pea üldse. Kuidas mul pole mingi probleem teie ninakolle välja kaevata ega ka see, kui te neid ise möödaminnes minu riietesse pühite. Okei, see viimane pole küll just mu lemmikasi lapsevanemaks olemise juures, aga see on nii väheoluline.

Ma armastan kõiki su naeratusi ja hääli ning su uut nägu, kus sa ajad kulmud imekõrgele ja siis nõjatud ettepoole, jäädes mind silmagi pilgutamata jõllitama. Ma armastan ka seda, kuidas sa teed varesehääli või flirdid, keerates pea viltu. Ma armastan seda, kui sa toetad oma pea mu õlale, kui oled väsinud või tunned puudust turvalisusest ja ka seda, kuidas sa aina enam iseseisvud ning koos suure vennaga asjatad.

Detsember on nii tore kuu, sest jõulumaagia saab hoopis uue võtme väikeste lastega. Nii tore on teiega igal hommikul esimese asjana avastada, mis üllatus küll sussi sees ootab, ehtida meie vildist kuuske ning avada jõulukalendrite aknaid. Meil on nii mitmeid jõulurutiine sel aastal, et mõni päev kõike ei jõuagi.

Täna on ka kümnes päev, kui sa enam tissi ei saa. Üks suur pikk ja tore teekond sai läbi minugi jaoks ootamatult. Mul oli küll kerge plaan detsembri alguses lõpetada ja hakkasin sind sellest ka nädala jagu varem informeerima, aga ega me kumbki ei kujutanud ju ette, kuidas see tegelikkuses läheb. See oli suur samm, sest nii nagu su vendki, ei ole sa mingi allaandja ja kuni viimase päevani käisid ikka igal võimalusel mu rindade kallal. Viimane kord oli minu visioonis midagi erilist, aga päris elus oli see lihtsalt üks varahommikune autopiloodil tegevus. Mulle tuli meelde, et on detsember alles poole peal ja siis sa rohkem ei saanudki. Varahommikuid ma kartsingi kõige rohkem, sest sel ajal olid sa alati kõige nõudlikum, aga kuidagi see "piim on nüüd otsas, aga sina oled suur ja oskad ise tassist juua" selgitus töötas hästi ka sinuga. Ise ma pidin küll paar väga hella päeva üle elama ja samas sa ju olid veidi haige ning hambavalus ning tahtsid mul eriti palju otsas ronida. See ei olnud just väga tore ja su vend on ka ju hästi füüsiline, aga tegelikult mu keha on ikka imeline kohaneja küll. Kui vaja, toidab teid aastaid ja kui mitte, siis paneme vajadusel päeva pealt poe kinni. Tänaseks on juba täitsa normaalne tunne. Füüsiliselt. Vaimselt ma pean veel harjuma, sest olles varsti viis aastat pidevalt kas kasvatanud kedagi oma keskmes või toitnud teid rinnaga, on mul paras segadus, et kuidas teisiti elati. Mis riideid üldse enne emade riideid kanti ja mis nüüd sobiks. Igatahes suure osa oma viimaste aastate garderoobist kavatsen nüüd ära anda kellelegi, kellel selliseid spetsriideid rohkem vaja on.

Kuna sinu elus on olnud mitu suurt muutust, siis keele areng on justkui peatunud kui mitte lausa taandunud. Emmet ikka vahel kuuleb ja auh auhi, aga muu on mingi nunnu omakeelne padin ja purin. Ju sa keskendud hetkel muule ja ega ma ei muretse ka. Küll see jutt ka varsti tulema hakkab. Seni aga naudime sinu jälgimist. Seda, kuidas sa täna näiteks ühel sõprade koosviibimisel suuri poisse ennast unustavalt taga ajasid ja koos vennaga köögilaua all roomasid ning end mööda põrandat lükata palusid - aasta ema kasutaski täna oma lapsi nagu curlingupalle nende rõõmuks. Seda, kuidas te sinu lähima sõbrannaga üksteist spontaanselt kallistate ja patsutate. Seda, kuidas sa nõuad, et saaksid kassidele ühe kommi veel anda. Seda, kuidas sa kapist röstitud sibulat varastad ja mugid. Seda, kuidas me sinu algatusel täna muudkui kordamööda venna päkapikku musitasime. Seda, kui kergelt sa vennale andestad, kui ta sult midagi käest ära võtab või ka vahel haiget teeb. Seda, kuidas sa saad ise aina rohkemate asjadega hakkama, aga samas naudid nii väga meie lähedust. Ma loodan, et see ei muutu kunagi, sest ma ei kujuta hästi ette elu ilma kõigi spontaansete muside, kallide ja tantsuhetkedeta. Ma ei mäleta enda lapsepõlvest sellist füüsilist lähedust, aga ma tahan, et sina ja su vend teaksite, kui armastatud te olete ning see lihtsalt purskub minu seest välja teie juures.

Armastan tohutult,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 31

Mu kallis,

Aeg lendab sinuga ja nüüd kuuleme juba vihjeid, et sa tundud täitsa lasteaiaküps. Vähemalt Rootsi mõistes. Kindlasti mängib selles suurt rolli ka see, et sa õppisid lõpuks iseseisvalt käima ja homme õhtul saab sellest kolm nädalat. Sinnamaani aga kulus üle kuue kuu sõrmest kinni hoides käimise harjutamist ja ära saa minust valesti aru - see on hästi armas, aga mina ja mu sõrm on tõesti tänulikud, et sa nüüd palju iseseisvam oled, sest sa eelistasid muidugi minu käest hoida ja seda igal võimalusel, mis tähendas, et ma ei saanud eriti midagi muud teha ja siis kogu aeg tiksus kuklas nimekiri kõigist ootel kohustustest ja sõrm ise tundus, et tuleb kohe liigesest välja.

Kuni tädi Kadri sünnipäevani tegid sa mõned arglikud sammud ja lasid endal kukkuda mõne toeni, aga sedagi nii harva, et videosid meil sellest pole. Sa küll hakkasid veidi julgemalt püsti seisma ilma kusagilt kinni hoidmata, aga mingid kogemata kõndimisi ja seega ka potsatusi sul ei tulnudki. Tuli hoopis üks ilma hoiatusteta kahekümneminutine kõnnimaraton, kus sa kõndisid minu ja issi vahet edasi-tagasi, ise nii rõõmus. Rõõmus oli ka su suur vend, kes hakkas koos sinuga jooksma ja ega ta ju elevil kolmeaastasena osanud väga sinu vajadustega arvestada, nii et ta muudkui tuiskas sinust vahetult mööda ja vahel ka pihta, aga sa olid targalt ju nii kaua harjutanud turvaliselt kõndimist, et see sind rivist välja ei löönud ja sa ka ei kukkunud, mida ma kartsin. Kukkusid küll ise paar korda pepuli ja ühe korra lõid pea ära, aga sa olid nii põnevil oma uuest oskusest, et isegi see ei peatanud sind. Me kõik rõõmustasime väga koos sinuga ja nüüd on olnud üks väga huvitav periood, kus sa järsku tahad ja julged kõike proovida. Proovid mööda ebatasast diivanit kõndida, seisatad ja muudad suunda, leiad uuesti tasakaalu, kui miski sind korraks tasakaalust välja viib, proovid hüpata, kuid veel maast õhku tõusmata, harjutad voodisse enda kukutamist, tassid erinevaid asju ringi ja ka esimesed jooksusammud on, käest kinni, tehtud. Kõikide kingadega saad sa ka hakkama.

Hästi põnev on jälgida su arengut. On asju, mis tunduvad üsna sarnased su vennale samas vanuses. Näiteks kingade jalgaproovimine, kuigi sinu kingaarmastus on oluliselt suurem. Ja on ka asju, mida me su vennast ei mäleta. Näiteks see, kuidas sa väga palju suhtled pead noogutades ja raputades. Kuidas sa järsku armastad banaane ja mandariine ning osutad pidevalt me tsitrusepuu poole, et ma võiksin sulle sealt juba neid oranže vilju anda, olles unustanud, kui hapud need tegelikult on.

Sa armastad praegu loomadega mängimist, palud mul neid pidevalt nimetada ning osutad eriti kassidele. Samuti sa möirgad valjult, kui sa tahad piima (juurde) saada. Nii suur on su piimaarmastus. Üleeile katsid sa ise mängulaua taldrikute ja tassidega nagu päris inimene. Muidugi sa tead, mis taldrikud ja tassid on, aga selline lauakatmisoskus üllatas mind. Sa oled hakanud tellima meilt laule ja teed imse-vimse liigutusi veidi kaasa.

Sa testid piire, vaadates mulle sügavalt silma, pilgutamata, ja siis proovides aeglaselt üha uuesti teha seda, mida sa tead, et ma ei luba. Näiteks meelega toitu maha visata. Pudistamise üle ei ole me kunagi riielnud. Ega me isegi patust puhtad ei ole. Küll aga tulevad piirid vahel ette sellel, kui mitu korda võib meelega lusikat maha visata enne, kui me selle sinna jätamegi.

Te mängite vennaga koos aina paremini ja ta võtab sind nüüd rohkem kui võrdset mängukaaslast. Näiteks täna me käisime Maxis söömas ja vennal vist hakkas mängunurgas üksi igav, nii et ta tuli sind sinna meelitama magusalt ja sa läksid ka. Hiljem läksid sa sinna juba üksi, sest teadsid, et venna on seal ning järsku ei hirmutanud sind enam üldse üksi rahvast täis söögikohas olemine. Lihtsalt jalutasid ära oma emme-issi juurest. See on midagi uut.

Teine uus asi oli täna, kuidas sa keeldusid mul süles olemast ja käest kinni hoidmast. Ainult ise ja venna käest kinni hoides kõndimine olid aktsepteeritavad tänaval. Seni oled sa üsna kategooriliselt keeldunud Triibu käest hoidmast ja ta oli nii õnnelik, aga enam ei pea sa ju ka tasakaalu osas tema abile lootma. 

Viimastel nädalatel oled sa hakanud ka ekraanide vastu rohkem huvi üles näitama ja võid end nt venna kõrvale kõhuli visata, kui ta mingit lasteasja vaatab. Üleüldse Triibu on sulle väga tähtis. Näiteks kui sa leiad tema panda kusagilt, siis sa selle ka talle viid. Teile meeldib koos vannis käia ja kui alguses mullid hirmutasid sind, siis nüüd juba nõuad neid tema eeskujul. Sa õpid kõike hästi ruttu ja tead täpselt, milline on uus vannivahu pudel näiteks. Kui vend tahab tutti pähe, tahad ka sina proovida. Isegi, kui sa kahe sekundi pärast mõtled ümber juba. Ja mitte, et sul väga palju juukseid veel oleks.

Ka kiisudega oled sa lähedasemaks saanud, tahad neid toita ja paitada ja erinevalt su vennast samas vanuses ei pea ma nii palju muretsema selle pärast, et sa midagi hävitaksid või kassiliivakastis kaevaksid. Ainult sa oled veidi liiga julge ronija ja trikitaja ning vahel ma kardan, et sa potsatad kusagilt alla. Enamasti seda küll ei juhtu, aga päris kõiki õnnetusi me ka pole suutnud ära hoida.

Aitäh, et meid oma vanemateks valisid!

Armastusega,

emme

Kirjad Kahele Triibule 72

Hey, kallis!

Pole ammu kirjutanud, aga sa ei lase mul end ka kuidagi unustada :)

Uus töö- ja lasteaiahooaeg on kiirelt käima läinud ja sa tundud kuidagi eriti suur nüüd. Sa oled järsku üle meetri mees ja räägid ise ka tihti, et sina oled suur ja õde on väike. Septembriga tulid lõpuks miksid. Olin neid kaua oodanud ja nad on siiani harvad külalised - eriti eesti keeles - aga nad tulevad. Minu meelest ei ole see tüütu, vaid huvitav. Ma tahan ju väga teada, millest ja kuidas sa mõtled.

Sul on taas lugemisperiood ja mulle väga meeldib koos sinu ja raamatuga end kuskil teki all kerasse tõmmata. Vaatasime siin ükspäev ka vanu pilte ja videoid sinust ja sul oli selgelt väga huvitav. Meil endalgi oli huvitav vaadata, kui palju sa kasvanud oled. Hästi ei mäletagi sind enam teistsugusena.

Välimuselt meenutad sa aina enam metsjeesust, sest su juuksed on juba silmini, aga meil oli kokkulepe, et enne pulmi lubad veel korra lõigata ja pärast võid kasvatada kaua tahad. Me aeg-ajalt ikka kontrollime, et kas äkki võiks lõigata, aga siiani veel mitte. varsti saab tutte teha.

Sa rõõmustasid meid hiljuti, demonstreerides, kuidas liiva numbreid saab kirjutada. Üks, tagurpidi kaks ja kolm olid tore üllatus. Veidi veel hiljem nägime, et te olete vist lasteaias ka oma nime kirjutamist harjutanud, sest esimesi tähti sa oskasid justkui ise.

Kaka on jätkuvalt popp teema. Püüame seda vannitoas hoida, aga ta lipsab kogu aeg välja. Ka näiteks lauludesse, kus sa nüüd sujuvalt sõnu asendad. See vist on arenguline hüpe. Lisaks avastame sind aina rohkem luiskamas, sa väike kavalpea. Ja sinuga saab asju arutada, läbi rääkida. Sa oled juba üsna mõistlik kolmeaastase kohta.

Viimastel päevadel tuleb sinu suust ka aina rohkem naljakaid fraase. Nt, et arvutisse ei saa kirjutada, sest seal ei ole paberit või, et su õde sai omale suure venna. Mõlemad on ju tõesed, aga mitte päris korrektsed. Naljakas on ka see, kuidas sa räägid minu eeskujul, et oled nii higine ja teed trenni.

Kell on palju, nii et täna ka pikka juttu ei tule.

Tea vaid, et armastame sind rohkem kui kakat!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 30

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab. Sa oled juba 16-kuune ning tundub, et saad iga päev aina rohkemast aru. Igatahes on sul tihti väga selgelt oma arvamus. Ka siis, kui sa aru ei saa. Muudkui raputad oma pead või noogutad. Või siis teed hääli ja vehid meeleheitlikult kätega, mis tähendab, et sa tahad kohe saada piima. Seda paki oma.

Sa ütled nüüd üsna selgelt mamma ja emme, okou ja au-auh ikka koeri imiteerides. Üks päev tundus mulle, et sa ütlesid ka tiss. Prioriteedid on selged, kuigi viimased kaks õhtut pole sa voodis näiteks tissi küsinudki. Küll aga enne. Mulle sobib. Liigume sinu tempos.

Sa armastad järsku banaane ja üks päev lausa suunasid mu kätt, et ma sulle pai teeksin. Sel nädalal tegid sa mulle nalja ka sellega, et nägid, et ma lähen oma meigiasjade järele, ronisid imekiiresti voodipeatsisse ja patsutasid voodile, et ma tuleksin oma kohale ja me saaksime hakata meiki tegema koos. Üksi sa mul väga enam ei lase. Te kumbki Triibuga tegelikult.

Sa oled harjutanud veel iseseisvalt seismist ning paar korda ka vennaga käest kinni kõndimist. Üleeile aga õnnestus mul näha ka vist esimest nelja päris sammu sinu poolt, kus sa ise seinast lahti lasid ja kiiresti minu juurde tulid. Teised on näinud juba varem midagi, aga siis pigem on sind järsult lahti lastud ja sa oled enese päästmiseks siis mõned kukkuvad sammud teinud. Ma siis neid ei loe :) Igatahes tundub, et nüüd äkki ongi kõndima hakkamine lähedal. Sa eelistad igatahes juba ammu püsti ringi liikuda ja nii me siis kogu aeg koos kõnnimegi.

Näeme ka aina rohkem, kuidas sa end kehtestada püüad ning aeg-ajalt meelega piire testid ja rikud. Näiteks mind hammustades või peaga korduvalt lüües ja siis naerad laginal, kui ma valuliselt reageerin.

Viimastel päevadel tahad sa koos ka raamatuid vaadata ja osutad piltidele. Räägin sulle siis, mis või kes seal on ja vahel küsin ka sinult kus-küsimusi. Vahel läheb sul õigesti. Vahel mitte. Sa aga hea meelega õpid hetkel ning jääd tihti pidama Nokiat meenutaval musta kassi pildil. Üldse näitad tihti kassidele, koertele, kingadele, sest sa oled juba praegu kingafänn ja proovid igasuguseid pidevalt jalga.

Saame nüüd juba nädalakese või rohkem enamus päevi ka poti sisse midagi sult, mis on nii tore. Aga nüüd sa ärkasid ja ma pean minema. 

Armastan ja kallistan!

Emme

Elust kuningriigis

Olles elanud kaheksa aastat ja peale pea kogu aja kroonprintsessist ja -printsist lühikese jalutuskäigu kaugusel ja olleks kuulnud isiklikelt tuttavatelt jutte, kuidas nad on tulevase kuningannaga argiseid vestlusi pidanud, arvasin ja lootsin, et ka mul on see au millalgi. Kui mitte vestelda, siis vähemalt ära näha. Noh, täna lõpuks oligi see päev. Ühel laste spordiüritusel ja nüüd, kui oleme neist veidi kaugemale kolinud. Prints vana treenerina oli ürituse patrooniks ja kuidagi juhtus nii, et me Triibuga seisime päris tükk aega temast vaid meetri kaugusel. Julgemad küsisid selfisid. Ma ei pidanud vajalikuks, kuigi vabalt oleks võinud temaga soovi korral juttu teha ja Triibut ei huvitanud see suvaline päevi näinud vatiinvestis onu üldse, sest tuttav draakon oli seal lähedal. Minu jaoks oli aga nii huvitav kogemus, et tal ei paistnud üldse ihukaitsjaid olevat ning meie vahel oli vaid meeter värsket õhku. Ta oli nagu iga teine inimene. Kunagi ta oligi ju.

Enne ürituselt ära tulemist aga õnnestus mul paari meetri kauguselt ka Victoriat näha, muidugi taas selfisoovijate piiramisrõngas. Tal vist oli paar tagasihoidlikku ihukaitsjat, aga sellegipoolest tundus ta igati lihtne oma ürituse logoga pusas ja rahva keskel. Ei kroone, ei ümmardamist. Kui ise poleks ära tundnud, siis olekski ta olnud lihtsalt osa massist. Nii naljakas, kummaline ja äge, et see meie koduriigis võimalik on. Võrdle nüüd kogu briti kuningakojaga kaasneva suursugususe ja draamaga. Siin meie keskel olid nad lihtsalt kui sportliku eluviisi promootorid, mitte tulevased riigivalitsejad. Isegi, kui nende roll pole tänapäeval nii võimurohke.

Meie aga nägime vanu naabreid, mis oli laste jaoks palju toredam ning Triibu sai ka erinevaid spordialasid katsetada, mis oligi tänase päeva mõte.

Kiusamisest kogu eluks

See on raske teema ja nõuab mult parajat eneseületust, et isegi siia kirja panna. Esialgne mõte oli Facebook'is jagada, aga ma peaksin enne mõtteid koondama ja ennast koguma. Olen sellest ka varem vahel siia kirjutanud, aga mulle tundub, et teised ei saa aru, kui palju kiusamine mõjutab. Ma räägin eelkõige koolikiusamisest, kuigi mingit kerget kiusamist mäletan lasteaiastki. Täiskasvanuea kiusamine on juba palju rafineeritum. Igatahes, ma usun, et kiusamine on paljude mu praegustegi hirmude põhjuseks.

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga minu kui nüüd lapsevanema suurim hirm ei ole mitte see, et mu lapsed ei õpi ära põhioskusi või oleksid rumalad/koledad vms, vaid see, et äkki nad kogevad ka kohutavat kiusamist. Või äkki hoopis saavad neist kiusajad? Ja kuidas ma siis neid aitan? Ma ei oska siiani ennastki aidata, enda eest seista. Selles teeb mu kolmeaastane mulle juba õnneks ära. Tema õnneks. Väikeõde aga tundub olevat sellisem pehmem ja tema pärast kardan rohkem.

Lugesin just Kiva minijuhendit lapsevanematele ja üks Martin Luther King'i tsitaat sealt lõikas nii valusasti:

"Lõpuks mäletame me mitte oma vaenlaste sõnu, vaid oma sõprade vaikimist."

Täpselt nii ongi täna! Ma mäletan halbu tundeid seoses teatud inimestega, aga mitte enam eriti palju konkreetseid tegusid või sõnu. Mäletan, kuidas minu heategudele alati üsna varsti halvaga vastati. Seda, kuidas kaasa naerdi, mu kotti keset tundi inimketina minu juurest salaja eemale toimetati ja ära peideti. Heade sõbrannade vaikimist, nagu polekski midagi juhtunud. Kusjuures see vaikus on ka täna ja kuigi ma väga tahaksin teada, miks nad vaikisid, ei tunne ma ka täna end valmis olevat konfrontatsioonideks. Need on mulle alati hästi rasked.

Ma mäletan ühte korda, kus minu peale näpuga näidati ja naerdi. Kutsuti aga teisi ka ja jälle sai keegi nalja nabani. Nii ka mu enda sõbrannad. Lõpuks oli neid naerjaid juba väga suur osa me klassist ja mina nii segaduses, et mis lahti on. Ma ei mäletagi, kuidas ma lõpuks teada sain, milles asi. Tahate teada, mis see tohutult naljakas asi oli? Mul oli püksilukk lahti. No tõesti, parim nali. Selline, mille puhul arvasid ka lähimad sõbrannad, et naljakam on mulle mitte öelda.

Mäletan seda, kuidas popid poisid tihti kooliasjades mult abi tahtsid, aga hiljem jälle võimaluse kiusamiseks leidsid. 

Ma pelgan siiani klassikokkutulekuid. Eriti kummalisena on meelde jäänud, kuidas ühel neist üks tohutult ennast täis klassivend, kes ka koolist eemal veedetud aastatega muutunud ei olnud, oma tavalise enesekiidulaulu lõpetuseks küsis meie sõbrannade seltskonnalt, et eks ju tema oli kooli ajal hea poiss!? Mulle otsa vaadates. Ma ei tea, mis vastust ta ootas. Jah'i sealt küll ei tulnud ega tule ka kunagi.

Mäletan kordi, kus mu tool oli tunni alguseks kadunud.

Ja korda, kus leidsin oma laualt tühjaks tehtud salvrätikupaki ja kellegi teise kasutatud salfakad.

Tundi, kus õppisime Down'i sündroomi kohta ja kui uurisin oma kätt, siis üks pooletoobine pidas vajalikuks üle klassi röökida, et mul ongi sellele iseloomulik ahvivagu.

Korda, kus ma olin nii hellaks tehtud oma kõnnaku pärast, et püüdsin krampikult kõndida sirgete jalgadega, mis vist nägi välja eriti kummaline ja siis ühel klassivennal oli vaja seda veel eraldi matkida.

Selle teema pärast on sõnad "robot" ja "kumminaine" minu jaoks siiani triggerdavad.

Ma olen loomult edev ja juhtumiskalduvustega, aga ma kardan samas konflikte ja olen inimeste suhtes üsna paranoiline. Võin tõlgendada väiksemaidki märke nii, et ma vist ei meeldi kellelegi. Kas see ka päriselt nii on - kes teab!? Tõenäoliselt mitte, aga samas...

Mul oli ka päevi, mil ma ei tahtnud kooli minna või tulin varem ära. Näiteks seekord, kui mu ees istunud muidu tore klassivend sidus naljaviluks mu tossupaelad laua alt läbi oma tooli külge - umbsõlme. Seejärel helises kell tundi. Ma istusingi nii terve tunni, alandatuna. Enamik ju samas polnud märganudki. Arvasin, et tunni lõppedes ta vabandab ja teeb need paelad lahti, aga tema ja enamus me klassist hoopis liikusid edasi teises ruumis toimuma pidavasse tundi. Ma olin juba valmis need paelad katki lõikama, kui vaid käärid leiaksin, kui lõpuks tuli üks sõbranna appi. Ise ma tol hetkel geelküüntega neid kuidagi lahti saanud ei oleks ja eriti tore oleks muidugi olnud laua all upakil ka pusida. Muide, see klassivend läks eluga edasi nagu midagi polekski juhtunud. Ma nii tahaksin teada, mida ta mõtles või kas ta üldse mäletab seda, sest mina mäletan väga hästi. Pool elu hiljem.

Kas siis täiskasvanud ei märganud midagi? Ma ei tea. Sel ajal ju eriti veel koolikiusamisest ei räägitud. Mu ema ei osanud ka aidata. Ta küll pakkus, et räägib õpetajaga, aga ma ausalt ei kujuta siiani ette, mis kasu sellest oleks olnud. Tagajärjed tundusid ja tunduvad hirmsamad. Veel löögimaterjali kiusajatele. Vaene Mia ei saa ise millegagi hakkama. 

Ma usun, et kui kool jõuliselt sekkub algklassides kiusamisse kohe esimeste juhtumite korral, siis tõesti on võimalik olukordi lahendada. Eriti, kui lapsevanemad on ka normaalsed inimesed. Hiljem aga, nagu nüüd sealt juhisestki lugesin, sellised olukorrad normaliseeritakse ja neid on veel keerulisem murda. Mina igatahes olen siiani katki, sest mind pandi end tundma kui mingi vähemväärtuslik inimene. Jah, ma ei olnud toiduahela kõige madalamal pulgal. Meie klassis oli veel selgemaid veidrikke, aga ka mulle on öeldud kentsakas tüdruk. Mis mu nii veidraks teiste silmis tegi - ma ei tea. Mida ma aga tean, on see, et midagi head kiusamine minu ellu küll juurde pole toonud. Ise loodan aga, et mina kellegi elu hullemaks ei ole teinud.

Kirjad Kahele Triibule 71

Oh kallis! Ma tean, et ma pole sulle nüüd ammu kirjutanud. Palun ära võta isiklikult. Proovin jälle päriselus rohkem kohal olla ja mul on nüüd olnud vähem vaba aega seoses töö ja pulmade korraldamisega. Sina aga oled vahepeal suureks saanud. Sa räägid palju, aina pikemate lausete ning keerulisemate konstruktsioonidega. Samas miks-küsimustele ja sellele, kuidas lasteaias läks, võingi vist vastust ootama jääda. Või siis sa vastad "ei tea". 

Su lemmikteema on pissi ja kaka. Sellesse tõmbad sa kaasa ka kõik teised lapsed, mille üle nende vanemad vist ei rõõmusta. Sa kutsud meid kõiki vaheldumisi kakajunnideks ja maisivorstideks. Rootsi keeles on need sõnad pea identsed. Vahel sa räägid, et tahad süüa kakat ning ka õe mähkmepesu uurid lähedalt. Ükspäev lendasin ise orki, püüdes sind takistada sodi kanalisatsioonikaevu viskamast, selgitades, et siis läheb see umbe ja sealt hakkab kakavett välja tulema. Sinu kõrvus kõlas see ju kui maailma lahedaim asi. Eks näis, millal see periood läbi saab. Sinu issi meelest on kaka jätkuvalt naljakas.

Üks su uutest oskustest on ka luiskamine. Ma päris ehmatasin, kui sa hiljuti ütlesid, et mu telefon on külmkapis. Õnneks siiski ei olnud. Isegi mitte ligilähedal. 

Õega on teie suhted ikka segased ja viimasel ajal oled sa väga kõvasti ka meie piire ja närve testinud. Eestis olles sain mina paar korda teid issiga jätta ja ise oma sõbrannadega aega veeta. Ka issi sai samasuguse võimaluse, aga kui issiga olite te inglid, siis minu päeval olid sa täielik kuradike. Lollused, millega sa hakkama said, ei kannata kirjamusta. Ma olin nii kuri, et ähvardasin su korteriukse taha tõsta. Loodetavasti sa sellest mingit traumat ei saanud. See ju jäigi vaid ähvarduseks, aga ma olin korduvalt väga lähedal. Pesulõksude õe varvaste külge panemine oli üks su süütumaid tempe sel õhtul. Vetsupaberi lahtirullimine niisamuti. Teistel kordadel aga oled sa nt meid õega raputanud samal ajal, kui ma püüan tal küüsi lõigata ning kui ma aurutajaga riideid triikisin, siis sa said väga hästi aru, et on kuum ja ohtlik, aga ikka panid end ise korduvalt ohtu meelega ja kutsusid õde ka. Ma arvan, et mu taluvuslävi on üsna kõrge lolluste osas, aga selistel puhkudel on mul küll hirm teie pärast. Lasteaed on elupäästja ja nüüd õnneks algas uus hooaeg.

Muidugi ega sa kogu aeg pättusi ei tee. Kui on ainult sinu ja minu aeg, siis on meil kahekesi tavaliselt hästi tore. Samuti meeldib mulle, et sul on taas tekkinud huvi lugemise vastu. Hea meelega loen sulle raamatuid. 

Sul oli või äkki on veel ka hull Käpapatrulli periood. Muidugi teiste mänguasjad on alati põnevamad kui enda omad, aga nüüd on sul ka mõned ja meil tegelikult mõned veel varuks, sest me sattusime issiga esimest korda hasarti. Ja see frantsiis on ju lõputu nännipesa. Esimest korda sa tõeliselt fännad midagi. Ja kuna sul on olnud ka raske periood ning meil on vaja olnud vahepeal muudele asjadele keskenduda, siis sul on asjade koha pealt tavalisest veidi paremini läinud.

Sa oled jätkuvalt täielik liider. Teised lapsed ja kusjuures ka täiskasvanud kuulavad ja kuuletuvad sulle ilma igasuguste küsimsute ega protestideta. Ma peaksin sult vist tunde võtma. Samas Eestis oli lahe näha, kui suured ja iseseisvad te juba olete koos sõpradega ning tihti ei olegi teil enam vanemaid vaja enne, kui keegi haiget saab või kui just väga igav on.

Ma armastan jätkuvalt seda, missugune julge, aktiivne ja sotsiaalne tüüp sa oled. Sa ei jää kusagil hätta. Kuigi sa oled ka paras pätt ja väljakutse meile, leidsin su täna näiteks õde (veidi liiga agressiivselt) kallistamas ja talle rääkimas, et sa armastad teda. Toredad on ka need õhtud, kus te koos midagi teete, kuigi peaks ammu uneaeg olema ning üldse see, et te aina rohkem koos mängite. 

Ühel väga varajasel hommikul kuulsin, kuidas sa kutsusid õde autodega mängima, kuigi tõenäoliselt sa autosid temaga jagada ei tahaks ja kui õde ei võtnud vedu, proovisid Erosega õnne. Millegipärast aga polnud me kass ka autodest väga huvitatud öösel kell 4 või 5.

Nunnudel momentidel aga me teeme endale koos meiki või mängime rollimänge. Teil on nüüd Lotte, Roosi - sinu lemmik - ja Bruno ning ka sel suvel Lottemaal käimine oli hoopis teistsugune, sest atraktsioonidest enam huvitasid sind nüüd tegelased ning me olime nagu mingid Lotte jälitajad. Lõpuks te saitegi sõpradeks kuni sa talle padjasõjas armutult tuupi tegid.

Mulle nii meeldib, kuidas sa saad aina rohkemast aru ning ma ei pea iga hetk kartma, et sa enesehävituslikult käitud, kuigi, nagu üleval kirjeldatud, on ka neid hetki. Need lihtsalt tunduvad teadlikumad. Sõiduteele sa aga naljalt ei jookse enam ja kuigi sa meid alati ei kuula, sa selgelt kuuled, sest noomid ka õde, kui ta teeb midagi valesti.

Mu väike suur putukas. Mu keskmine!

Armastan sind rohkem kui kakat!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 29

Hey putukas!

Viimasel ajal oleme sind pigem nii kutsunud. Vahepeal on suvi mööda läinud ja me palju Eestis aega veetnud, mis oli tore, sest sa said neli nädalat sealsete lähedastega aega veeta ja eesti keelt kuulda. Kohe esimestel Eesti päevadel ehk siis kuu pärast vaid ühest käest kinni hoides kõndima õppimist said sa pihta, kuidas toe najal liikudes keerata ja see tegi su elu nii palju huvitavaks. Me ei teadnud ju, kuidas sul selle kõndimisega läheb ja kas pulmas jooksed või roomad. Päris siseseisvate sammudeni aga ei ole sa siiani jõudnud. Eestis paar korda said sa teha ühe kukkuva sammu kellegi sülle, aga rohkem mitte. Samas sulle piisab toeks ühest sõrmeotsast ja asi on pigem julguse taga nüüd. Ootame huviga. Viimasel nädalal aga oled sa paar korda kümmekond sekundit ilma tugedeta seisnud ning oskad väga ilusasti kükitada kukkumise asemel. Samuti oled sa viimastel päevadel paar korda ise püsti tõusnud hetkeks, mis on hästi lahe. 

Eestis hakkasid sa huvi tundma ka poti vastu. Me ise polnud siiamaani potti välja võtnud, sest kiiret ju pole, aga nüüd, kus sa ise poti peale istuda proovisid, oleme me ka sind sinna vahel, kui meelde tuleb, istutama hakanud. Sa tead, et potil tuleb punnitada ja nende üksikute kordade järel peab ju uhke emme mainima, et eile sa pissisidki esimest korda potti. Jee! Huvitav, kas järgmine kord tuleb varsti või kuude pärast?

Mis sa veel oskad? Sõrmedega mööda huuli tõmmata ja puristada. Nüüd juba ka õhumusisid saata. Ja päris musisid teha. Mõnikord mängime muside ringmängu oma perega. Triibu tahaks ka väga musi sult, aga sa oled tema suhtes parajalt skeptiline ja põhjusega. Samas sa jumaldad teda ja nii tore on teid koos tegutsemas vaadata. Ka siis, kui see kestab rõõmsalt vaid mõne hetke.

Sulle meeldib flirtida, kallutades pead ühele ja teisele küljele kõvasti ning jagades imearmsaid naeratusi. Ja sa lehvitad hea meelega, kui saad aru, et keegi kuhugi minema hakkab. 

Sa tunned piltidel ära vanaemad ja reageerid elevusega ning oma nõbude seltskonda naudid ka. 

Sa eelistad ikka minu käest kinni hoida ja kõndimist harjutada, aga vahel üllatad meid, valides omale mõne teise kaaslase. Vahel ka üsna võõra.

Sa ronid nüüd igale poole ja vallutad uusi kõrgusi. Nüüd peame sind kullipilgul jälgima. Näiteks leidsime su ükspäev Venna söögitoolist, kus ei ole ju piireid, aga ise sa ei karda selliseid asju üldse. Meie siin peame kohanema faktiga, et kuigi sa veel ei kõnni ega räägi, ei ole sa enam täitsa beebi. Samas mulle nii väga meeldivad meie nunnutamisehetked.

Kui sa siin suve eel otsustasid kaalukasvatamise pausile panna - nagu naised ikka - siis nüüdseks kasvad taas jõudsalt ja oled parajas beebivormis. Pean vaikselt hakkama 86 suuruses riideid käiku laskma, aga samas pakkisin just viimased 0-3 kuud püksid ära, aga need olid ikka väga suured ka.

Sa armastad kasse ning venda ning püüad neid märgates neile pai teha. Mulle meeldib jätkuvalt su lemmik olla, aga ma olen õnnelik, et sa aina rohkem lähed ka iseseisvalt seiklema ning maailma avastama. Oma vennaga võrreldes aga oled sa siiski tükk maad ettevaatlikum ja ma ei pea veel kartma, et sa päris ära jooksed.

Ahjaa... kui eelmine kord kirjutasin, et sul tuleb kohe kaheksas hammas, siis järgmisel päeval avastas vanaema, et hoopis üks teine tagant poolt oli vahele trüginud. Seega said sa juulis kaks ja augustis ka oleme kaks leidnud. Kasvatad sa aga tagumisi enne, nii et ega me väga täpselt ei teagi, millal nad tulevad. Sa ju ei taha, et sel ajal sind torgitaks ka.

Armastame sind pooleks!

Emme ja issi