detsember 20, 2017

Loomahullud

Kas te teadsite, kui palju maksavad kasside karvaharjad? Ma sain eile šoki.

Kui ma siin olen kaalunud, kas ikka on mõtet maksta mõne peenema juukseharja eest, millega oma tagumikuni kiharaid lahti kraapida, 20 eurot, siis kassi oma on hoopistükkis 35!!! Hiljem Lemmik ütles, et tema maksis meie kasside samasuguse eest omal ajal üldse 50-60. Seega 35 on veel soodukas. Hullumaja. Aga loomaomanikud ongi vist lihtne sihtgrupp. Kõik me tahame oma karvakeradele parimat ja ma siin üritan Antonile auku pähe rääkida, et me võiksime kasside kasuvanemateks hakata. Mis vahet seal on, kas majas on kasse kaks või kolm ja ega Nokia nüüd nii äpu ka ei ole, et see teda tohutult häirida saaks.

Muidu aga on huvitav nädal olnud. Nägin jälle, kui kiiresti elu muutuda võib ja ometi mõjub see iga kord nagu nuiaga pähe saamine. Nii siis, kui asjad lähevad hullemaks kui ka siis, kui miski järsku kõvasti edeneb.

Olen saanud huvitavat ja üsna positiivset tagasisidet erinevate töölekandideerimiste osas ja esmakordselt kuulsin ka, et olen ühe koha jaoks, mis mind täitsa tõsiselt huvitas, üle kvalifitseeritud. Irooniline oli samal päeval saada ka sarnase töö osas tagasisidet, kus kuulutuses muuseas üldse polnud märgitud kvalifikatsiooninõudeid, et ma ei kvalifitseeru. Ühele liiga hea, teisele mitte piisav. Nii see elu käib.

Näen siin teadlikult nüüd vaeva, et oma professionaalset tutvusringkonda kasvatada ja natuke on õnnestunud ka. Plaanis on järgmisel kuul kohtuda mitmete värbajatega, kui õnnestub. Samas on natuke vara rääkida teatud asjadest, aga võin öelda nii palju, et üle tüki aja tunnen, et mul on taas energiat ja usku, et asjad saavad korda. Kindlasti oma rolli mängib ka see, et mu lemmikpühadeni on jäänud loetud päevad ja siis saan taas loodetavasti näha kõiki kalleid koduseid.

detsember 15, 2017

Luksuslik elu hakkab vastu

No ei saa ju olla nii, et mina kord ka luksust nautida saaksin. Isegi siis, kui see põhimõtteliselt koju kätte tuleb.

Selle eelmises postituses mainitud viineriõhtu juurde käib traditsiooniliselt uhke limusiinisõit läbi jõulutuledes Stockholmi kesklinna. Nii ka seekord. Ja tore on ju tunda vahel endal teiste imetlevaid ja sinu saatuse üle mõtisklevaid pilke, nautida autoga kaasas käivat vahuveini ja vaateid. Aga mitte siis, kui su keha otsustab samal ajal, et nüüd ja kohe on pissile vaja. Ei enne, ei pärast.

Kui tavaolekus võiksid ummikud limusiiniga isegi nauditavad olla, sest saad rahulikult oma mullijooki limpsida ja on lootust, et jõuad oma klaasi lõpuni juua - ehk isegi teise tühjendada, ei kehti sama, kui sa hoopis hingamisharjutusi teed ja tõsiselt silmadega scannid, kus lähiümbruses maha minna ja WC leida, sest su silmavalged on juba kollased ja silmavaade täis paanikat. Vedeliku süsteemi lisamine ei tule kõne allagi ja sõidu nautimisest pole ka mõtet rääkida.

Seeria "Juhtub ainult minuga" jätkub peagi...

detsember 09, 2017

Viinerikombinaadi näidiseksemplar

Niisiis, ma ostsin täna ühe asja. Minu jaoks mitme kategooria esimese. Nimelt selgus, et Lemmiku firma jõulupidu homme on pidulikum kui ma teadsin. Sellega seoses tekkis vajadus mõningate uute toetavate esemete järele. Seega otsisin täna pärast koolituspäeva taga ihuvärvi sukki. Siinmaal kutsutakse neid muide heleda naha värvi sukkadeks. Tehniliselt ju õige. Lihtsalt Eestis on pea kõigi ihu seda värvi.

Anyway, sukkade dilemma lahendatud, tekkis mul tahtmine elus esmakordselt korrigeerivat pesu lähemalt vaadata. Otsisin sukkasidki mõttega, et kitsa kleidi alla vähem jooni jääks ja sukakad kerivad mu seljas alati nii tüütult edasi-tagasi. Nüüd on mul sukad ja ihuvärvi korrigeeriv body. Esimene ihuvärvi. Esimene korrigeeriv. Ja esimene body.

Jõudsin just selle selgaproovimiseni. Keegi oleks võinud hoiatada, et see on ka kahe inimese töö. Mina sain selle vaid üle õlgade hullusärgiks. Ja siis selgus, et trukke jalgade vahel on kuradi raske kinni panna. Kogenumad naised, kuidas te seda teete? Ja kuidas see siis veel käib, kui body peal mingi kitsas asi on? Ja paratamatult on. Muidu poleks ju body vaja.

Anyway, sain lõpuks trukkide kinni panemisega hakkama, aga kui homme on vetsu vaja, siis tähendab see ka vist kojuminekut. Või pea jätkamist palja persega. Ei teagi, kumb etem on. Vähemalt on üsna pikk kleit. Aga kui isegi praegu tekitas see kuramuse body ikka tagumikule selle vihatud püksijoone, siis huvitav, kui intrigeeriva joone üks kinnitamata body veel jätab?

Millal meeste bodyd müüki tulevad? Suurendame võrdsust siin maa peal! Pole ju mingi saladus, et nii mõnigi neist ei suuda ega vaevu kogu kõhtu sisse tõmbama.

Sellised öömõtted siis pärast pikka harivat nädalat, hunniku lumehelveste värvimist ja vorstikile selga venitamist.

Ahjaa... pärast kitsa kleidi valimist ja pika kleidi nõuet teavitas Lemmik mind hommikul ootamatult, et miks ma ei võiks tulla hoopis oma koolituspäevaks selga pandud mugava villase kleidiga!? Same difference eks. Pikk pidulik või mugav villane.

november 30, 2017

Vanuse panus ehk arstide märg unenägu

Viimastel aastatel tundub, et ma ainult haige olengi. Küll ühtpidi, küll teistviisi. See ei ole enam ammu naljakas ega normaalne, et üks kolmekümneaastane kõik külge korjab, aga see on mu elu. Või see ongi normaalne vanusega kaasnev nähe juba minu eas? Eriti midagi sellepärast tegemata ei jää, aga ka praegu istun ja kirjutan seda lukus kõrva ja paksu peaga muudkui vetsu vahet joostes. Mitte kõrva pärast.

Hoiatus! Nüüd läheb asi isiklikuks.

Viimase aasta jooksul olen üle elanud:

  • Paar tohutute kõhukrampidega vetsumaratoni ööune arvelt, kus igast otsast midagi tuleb 
  • Psoriaasi arusaamatu ägenemise ja laienemise
  • Allergilise reaktsiooni uuringute tarbeks tehtud anesteesiale
  • Korraliku köha
  • Kohati iiveldamaajavad peavalud
  • Iga kahe nädala tagant mädanevad mandlid
  • Paar erineva tugevusega põiepõletikku
  • Mõningad günekoloogilised jamad
  • Pideva nohu. Ma ei saa isegi öelda, et mäletaksin paari kuiva päeva, vaid et ma ei mäleta nuuskamist kahel päeval. See aga on muutunud mu elu nii normaalseks osaks, et äkki ma lihtsalt ei registreerinud ära.
  • Unustasin enne ära hambaarsti kammajaa ja kuidas ma enam kummagi poolega hästi süüa ei saa, aga see on ka jah
Kindlasti oli midagi veel. Proovige ise meeles pidada, kui minu tempoga asju külge korjate.

Ma püüan tihti hädadega ise hakkama saada ja ometi olen ma sel aastal ikka korduvalt ja erinevate spetsialistide juures käinud. Kokku suudan ma hetkel meenutada 10 arstikülastust ja kaheksat uuringut. 

Spetsialistid on üsna toredad, sest nemad keskenduvad konkreetsele neid puudutavale hädale ja püüavad lahendusi leida. Nad ei tea ega peagi vast teadma, mis kõik veel rikkis on.

Üldarstide juures aga on mul tunne, et mind vaadatakse juba kui hüpohondrikut. Nii ei saagi ma tavaliselt ei aega ega tihti ka julgust kokku, et tõesti kõigist hädadest rääkida ja ma tõesti püüan arsti mitte tülitada rohkem, kui vaja. Ma võiksin olla ju arstide märg unenägu - noor inimene, kes jääb haigeks kodust praktiliselt väljumata - aga pigem tunnen ikka, et olen vaid tüliks. Kiired asjad, mille põhjusi isegi tean, aitavad nad muidugi ära lahendada. Muu aga... no ma ei tea.

Täna olen kella viiest üleval, sest põis piinab. Õnneks sain kohe hommikuks aja uude kodulähedasesse kliinikusse ja seal olid väga toredad õed ja arstki, aga ikka tundus mulle, et ta ei võta mind tõsiselt, kui võtsin julguse kokku ja pärast põieretsepti saamist julgesin natuke ka muust rääkida. Eelkõige nohust. Ja ma olen vägagi tõsiselt läbi mõelnud, mis värk selle nohuga on. Ma olen Kleenexi superklient. Ostame palsamiga suuri salfakapakke koju kümne kaupa. Kõik kasutan ära. 

Ma olen sellest aastast viis kuud olnud retseptiga allergiatablettide topeltdoosi peal selle anesteesiaasja pärast, aga nohu see ei mõjutanud. Mis aga tänane arst tegi? Hoolimata mu märkusest, et ma olen allergiarohtusid juba tarbinud, kirjutas ta mulle kuuks ajaks allergiatabletid, et vaadata, kas selle aja peale läheb paremaks. Kusjuures samad tabletid, selgus apteegis. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga nahareaktsioon, millega nad enne võitlesid, kadus tablettidega ära ja nüüd, paar kuud hiljem, hakkaski tagasi tulema, minu õnnetuseks. Kui need aga nelja kuuga nohu ei mõjutanud, siis miks nüüd kuu ajaga peaksid!? Igatahes anti mulle luba tagasi tulla, kui paremaks ei lähe. Ma oleksin aga tahtnud, et kas tema või siis nahaarst, kes need esialgu määras, mind allergiateste tegema suunanuks, aga ei. Toppigu ma parem mingeid laiaotstarbelisi tablette kuude kaupa endale sisse.

Kõhujamadele ka selgitust ei leitudki. Uuriti ja puuriti. Üks uuring pani kõhu samamoodi valutama nädalaks ajaks ja ikka ei leitud mingit selgitust. Lõpuks otsustas vist keha ise, et rohkem ei viitsi jamada. Või on reklaamipaus. Ma ei teagi. Alates sellest kuust mul kahjuks enam eratervisekindlustust ka ei ole, nii et nüüd ma ei tohi enam katki minna.


november 28, 2017

Suhtestaatusest

Hakkasin eile millegipärast mõtlema suhtestaatusest või staatustest. Miks nii paljusid erinevaid kasutatakse? Kes sellest võidab?

Näiteks ei saa ma üldse aru, miks peaks divorced/lahutatud mingi eraldi staatus olema. Lahutus on ju vaid vahend, mitte inimest defineeriv tulemus. Inimene, kes ei ole enam abielus, on ju uuesti vallaline ja kogu muusika. Sama kehtib minu meeles lesestaatuse kohta. See kõlab nii poolikult. Nagu inimene üksi ei olekski täisväärtuslik. Mõelge selle tähendusele. Staatus "oli kellegi kaasa" tundub minu jaoks nii negatiivse ja objektilikuna, aga tegu on ju inimestega.

Kolmandaks ei saa ma enam aru sellest Facebook'i It's complicatedist. Kunagi olen seda vast isegi kasutanud ja siis tundus see nii deep. Et vaevlen mingis suhtes. Aga see ei ole ju ka staatus.

Staatusi võikski kasutusel olla kaks - suhtes ja vallaline. Ka abielu on ju suhtes olemine ja kuigi mulle endale meeldiks kunagi abielus olla, ei muuda see kuigi palju teiste inimeste jaoks. Kes ei austa teise inimese suhtes olemist, ei hooli tõenäoliselt ka mingist ametlikust paberist. Vaevalt, et see näiteks mingeid šaakaleid/kodulõhkujaid eemale hoiab ja motivatsioon kellegagi koos olla ei tule ju paberist.

Inimestele väljendusrohkuse pakkumiseks võiks aga olla siiski nagu vanasti valgusfooripidudel - punane, kollane ja roheline märgistus. Metafoorselt või miks mitte soovi korral ka sõna otseses mõttes. Roheline oleks traditsiooniliselt vallaline - ükskõik siis, kas tollele isikule meeldibki nii või on antud luba huvitatutel läheneda. Punane tähendab Stoppi. Ära tule! Ja ära puutu! Minu süda kuulub kellelegi teisele. Kollane oleks siis selline paindlikum ala - seiklejatele, kes on avatud pakkumistele ja neile, kes ehk käivad kohtamas kellegagi, aga ei ole ühele kaaslasele (veel) pühenduda otsustanud. Mänguruumi jätkuks ju ikka, aga keegi poleks mägistatud kui damaged goods (kahjustatud kaup).

Sellised varahommikused mõtted siis. Ma ei teagi, kust või miks nad tulid. Tean vaid, et mulle on täitsa meeldinud vallaline olla ja meeldib ka heas suhtes, nagu praegu, nii et ärge sellest mõttejorust mingeid imelikke järeldusi tegema hakake.

november 21, 2017

Lambipealkiri

Nokia istub akna peal ja vaatab viimaseid vapraid linde, kes lehtedest tühjaks kukkunud puudel veel konutavad. Talv tuli sel aastal hilja aga järsku. Alles eelmisel nädalal oli aed täiuslik oma kollaste ja punaste puudega ning mõned päevad hiljem olid värvid kadunud ja eile tuli esimene lumi, mis maha jäi. Tänaseks on juba korralik valge vaip ja mul on juba ammu jõulutuju. Sel aastal ei tundu mulle üldse, et see trall hakkaks liiga vara peale. Nädalavahetusel käisime juba jõuluõhtusöögile aksessuaare otsimas ja korra sain lausa silmad märjaks, olles tunnistajaks ühe väikese preili vahetule rõõmule jõulutulede ja dekoratsioonloomade üle. See oli ehk tema esimene kord näha taolisi kaubamajaväljapanekuid ja nii armas.

Muus osas aga tuleb harjumatult tihe nädal - esimesed rootsi keele tunnid uues koolis ja kaks täispikka rootsikeelset koolituspäeva. Lisaks saadan ikka CVsid ja täna potsatas postkasti huvitav lühike kiri/koostööpakkumine ühelt tööandjalt, kellega suvel päris kaugele jõudsin. Eks näis, kas ja kuhu see läheb. Aeg on näidanud, et tihti ei lähe siin optimistlikud sõnad ja plaanid kuhugi kahjuks.

Uus kool on üsna omamoodi. Hästi väike, mis mulle meeldib, aga ma ei oodanud, et nad nelja erinevad keeletaset koos korraga, ühes klassis ja ühe õpetajaga õpetavad. Õpetaja on noor ja agar, agaebakindel ning räägib ise aktsendiga ja võttis juba esimeses tunnis sõnaraamatu appi. Alarmkellad mu peas vaikselt vibreerivad, aga kohe ka alla ei anna.

Muidu aga Lemmik ja kassid on ikka väga armsad ja plaanin jõulupidu sõpradega ja loosikinke, kaunistan kodu ja uskuge või mitte - unistan mõjuvast põhjusest taas kella peale ärgata. Näen taas hulgem imelikke unenägusid ka.

november 14, 2017

Rootsi ja Eesti erinevustest

Olen sel teemal natuke aastaid tagasi kirjutanud, aga täna tuli tuju alustada nimekirja erinevustest, mida vast edaspidi, kui midagi meelde tuleb, täiendada saan. Ehk on teistelgi huvitav?

NB! Ei pretendeeri absoluutsele tõele, nii et vabalt võib täiendada-täpsustada. On mul ka huvitav.

Korteriustes on tihti peale suur pilu, mille kaudu post hommikuti pauguga sisse potsatab.

Pakid tulevad üsna kodu lähedale, sest pea igas viiskas toidupoes ja kioskis on ka postkontori teenus olemas.

Igasugune asjaajamine võtab tohutult aega. Samas viisakad rootslased ei tee selle pärast veel kisa.

Sõbrale raha üle kanda on maailmatuma lihtne, kui vaid teise telefoninumbrit tead. Ja kui ei tea, siis telefoninumbrid, aadressid ja isegi täpne palgainfo on kõik netist ametlikult kättesaadav. Viimase eest küll vist peab veidi maksma ja sõber saab ka sellise päringu kohta teate.

Töömehed koristavad enda järelt kõik ära.

Koduloomad üksi õues ei hulgu. Kasse pole üldse näha ja linnakoertele on ette nähtud mitu-mitu pissipausi päevas.

Telekas maksab. Vaata või ära vaata - kui sul see olemas on, siis kopsakas arve laekub igal aastal postkasti.

Hästi palju asju käib ikka paberposti teel. Nt juhilubade taotlemiseks vajasin blanketti. Selleks pidin kuhugi e-maili saatma ja nad ei võinud mulle blanketti samamoodi elektrooniliselt edastada. Andsin neile elektrooniliselt oma aadressi ja see saadeti postiga. Samuti, kui telefoniarve maksmisega hilined, saadavad nad sulle kurja trahvikirja palju odavama elektroonilise meeldetuletuse asemel.

Pea pooltes töökuulutustes nõutakse alandlikkust. Samal ajal võidakse välja käia ettevõtte põhimõte be bold (ole julge/enesekindel/riskialdis).

Ka pensionärid räägivad inglise keelt. Samal ajal võivad sellega hätta jääda arstid, advokaadid ja pankurid. Ning suur osa pikalt siin elanud välismaalasi.

Kellegi korter ei ole päriselt tema oma. Omale saab osta vaid mõttelise ühistuosa kasutusõiguse. Sellega kaasnevad karmid reeglid nt väljaüürimisele ja suuremale remondile.

Korterihinnad ei ole siin alla tingimiseks, vaid alghinnaks.

Pea kõik inimesed oskavad prügi sorteerida ja sorteerivad ka. Ja seda palju põhjalikumalt, aga asjade puhtuse seisukohast vabamalt. Paberprahi hulka võib nt visata täis nuusatud taskurätiku või rasvaplekkidega pitsakarbi. Samas ärge küside, kas esimene kvalifitseerub tegelikult papi või ajalehtede alla. Ma ei tea. Vahel hoopis toidujäätmete alla, mis siin biojäätmete asemel on. Lisaks eelnevalt mainitule sorteerime meie majas plastikut, metalli, värvitut ja värvilist klaasi, elektroonikat, patareisid, lambipirne ja suurt prügi, mille alla kuulub nt tekstiil, aga mõne suurema seadme sinna poetamise eest saab trahvi.

Köögikubud ventileerivad õhku ei kuhugile. Tihti läbivad toiduaurud vaid filtri ja lastakse tuppa tagasi.

Kõik teenused on sigakallid. Ootan hirmuga tänast torumehearvet, rääkimata juuksurist või loomaarstist.

Samas, päris arstide juures käimise eest võtab maksmise üsna ruttu üle riik. Ja tervisekindlustus on kõigil - olenemata hetke töö või õppimise saatusest või selle puudumisest. Iseasi, kui ruttu arsti juurde saad. Vahel ei ole ühtegi numbrit kuude vältel ka tavaarstile. Ja valida saad omale kodukliiniku, aga mitte regulaarse arsti. Mis kasu sellest on - ma veel aru ei saa.

Paljudel on lisaks eratervisekindlustus.

Hästi palju kasutatakse automaatvastajaid, mis käsivad igasuguseid asju sisestada enne, kui mõne ametnikuga rääkida saad. Vahel ei saagi. Vahel palutakse hoopis netis soovi avaldada. Vahel on võimalus, et sulle helistatakse tagasi.

Tihti on igasugused telefoni vastuvõtu ajad vaid paar tundi kord või kaks nädalas.

Alkoholi toidupoest ei saa. Erandiks on mingid kahepromillised. Pühapäeval ei saa spetspoest ka.

Igasugused koolitused on hästi kallid. Samas suured ülikoolid on täiesti tasuta.

Enamik kodusid ja vannitubasid on valged. Ja täis Ikea mööblit.

Ise ei tohi vannitoas riiulitki seina panna. Kui kahjustad niiskustõket ja tekivad kahjustused, siis kindlustus neid ei kata.

On täiesti okei reisida tööle tund ja tagasi tund aega.

Inimesed on ausamad - annavad teada, kui neile nt liiga palju raha tagasi antakse ning maksavad filmide/sarjade vaatamise eest, kui on olemas mõni legaalne viis.

Kõigil on iPhone'id. Ja Michael Korsid (sigakallid käekotid). Ja Fjällrävenid (hipsterite seljakotid). Ka teismelistel, kes ise kindlasti raha ei teeni.

Erinevad inimesed on siin rohkem aktsepteeritud - olgu siis tegu tervisliku seisukorra, välimuse või päritoluga.

Reedeti süüakse tacosid ja laupäeviti kummikommi. Muul ajal lapsed üldiselt magusat ei saa.

Suurt osa lapsi sõidutatakse igale poole kuni teismeliseks saamiseni. Üksi pea keegi kuskile ei lähe.

Koolid on vanuseastmete kaupa - algkoole on iga nurga peal ja keskkoolid on erialaste kallakutega.

Kortermajades on eraldi ruumid pesupesemiseks. Korterites sees tihti pesumasinaid ei ole.

Korterite ustel numbreid ei ole. On elanike nimed. Ja kuuldavasti mingi loogika, et esimene number tuleb korruse järgi ja järgmised nii, et hakkav trepist või liftist alates kella suunas lugema. Vaesed postiljonid.

Vanemates majades peab tihti vaid pangalaenu maksma. Jooksvad kulud kaetakse ühistu tuludest, kui hoones paiknevad ka äripinnad - mõni pisike pood, kohvik vms.

Rootslastele meeldib kohvitada. Nad usuvad, et nad on leiutanud mitu ühesõnalist mõistet ja nende üle väga uhked. Tõlkida võiks neid fika - kohvipaus, lagom - parasjagu ja mellan - vahepealne.

Kohvipausi järel peseb oma tassi ja taldriku ise ära iga sekretär, spetsialist ja ülemus.

Koristaja käib kontoris tolmu võtmas ja põrandat pesemas lihtsalt ligipääsetavates kohtades korra nädalas. Ja tihti kodus ka paar korda kuus.

Nõusid peseb kodus pea eranditult masin.

Mehed siin naistele uksi ei ava ja raskete kottidega ise abi ei paku. Küsi, kui väga tahad. Muidu võivad naised solvuda.

Golf on siin teismeliste spordiala. Spordiga aga tegelevad inimesed igas vanuses.

Inimeste kodudes on hästi palju kunsti - maale, postreid, fotosid seintel.

Kliendikaardid on täiesti mõttetud. Harva saad nendega imepisikese allahindlusprotsendi. Enamasti aga soodustusi teatud toodetelt ja tihti hoopis hiljem mingi tšeki koju, mille samas poes, kui meelde tuleb, ära kulutada võid.

Jõulude ajal on igas poes olemas pakkematerjal ja -nurk. Tasuta, aga tee ise.

Jõuludest veel, süüakse sama, mida jaanipäeval ja lihavõtetel ehk lõhet erinevates vormides, täidetud mune, lihapalle, pekis ujuvat liha, mingit koorevenise taolist nätsket kommi ja jõulukokat. Glögi juuakse ka, aga imepisikestest topsidest.

Kaneelisaiad on tegijad. Leiab ka croissante ja muffineid, aga sellist õhuliste saiakeste soolast ja magusat valikut, nagu Eestis, ei ole. Lisaks on nad tavaliselt lahtistel riiulitel, millele möödakäiad peale aevastada ja köhida saavad.

Piima rasvaprotsendid on teistsugused. on 3, 1,5 ja 0,1. Kusjuures viimane on päris popp ka meeste hulgas. Lisaks tohutu valik laktoosivabu tooteid. Jogurtivalikud on tavaliselt maasikas ja vanilje - kõik. Meie mõistes kohupiima ei ole.

Mullita maitsevett ei tunnistata.

Kastmevalik on tohutu ja olen siin ära õppinud, et mulle maiseb Bearnaise ja Aioli nt. Eestis polnud vist eluski teadlikult neid söönud või ostnud ja siiani toidu sees ise ära ei tunneks.

Kodukeemia brandid on hoopis teised. Nii, nagu meil on Fairy, on neil Yes. Pesupulbrid on samuti hoopis muud ja tulevad siiani pisikestes papppakendites.

Suur osa reklaame on totrad - mingid Kreisiraadio stiilis labased asjad. Samas vahel on peenemat huumorit ka, kui mingid Onu Heinod.

Piiramatu telefonineti paketti pole ma veel näinud. See-eest on tihti piiramatult kõnesid ja tekstisõnumeid, mida tänapäeval ju vaevu kasutatakse.

Toidupoed on enamasti toidu poed. Leiab ka muud hädavajalikku, aga vähe on selliseid meie mõistes väikeseid Selvereid, kust ostad muuhulgas ka uue panni, valiku küünlaid, kosmeetikat jne.

Mõttepaus...



november 13, 2017

Isaks olemisest ja mitteolemisest

Eilse päeva valguses mõtlesin nii oma bioloogilisele isale kui ka kasuisale. Ma ei teagi, kumba selleks "päris isaks" pidada. Vist viimast, sest just tema oli see, kellele ma helistasin nii murede kui ka rõõmude korral. Lõpupoole küll vähem, aga siiski usaldasin teda rohkem.

Oma bioloogilisest isast olen siin varemgi kirjutanud. Sellest, kuidas me lõpuks kohtusime ja kaua ma seda ootasin. Samas, ega ka neil aastatel pole teda kuigi palju minu jaoks olemas olnud ja ega ma teda enam väga vajagi, aga ikkagi oleks ja mõnes mõttes on ka praegu tore isa omada. Vahel ta isegi käitub isalikult - uhkustab minuga või püüab mind aidata või ostab mulle süüa :) Teisalt aga püüab vahel mind kritiseerida või sundida kuidagi teisiti käituma. Mis õigusega1?

Ma ei hakka vist kunagi mõistma, kuidas üks isa saab rahuliku südamega kahekümneks aastaks ära jalutada ja ilmub välja alles siis, kui ise otsima hakkan. Ma aga ei ole kunagi osanud konfliktsituatsioonis hästi käituda, teiste peale karjuda ja oma negatiivseid tundeid näost näkku väljendada. Võib-olla ta ei teagi, et mu sees on temaga seoses väga erinevad tunded koos?

Mul on väga hea meel, et ma sain tuttavaks tema ema - oma vanaemaga - ning et olin eelmisel aastal nii tark, et nõudsin meist koos mõnda fotot. Need jäid esimesteks ja viimasteks ja sealt poolt perest ei hakka keegi mulle midagi muud mälestuseks kinkima. Vanaema aga enam ei ole.

Samas mul on siiani väga kahju, et meil ei ole tekkinud mingeid suhteid mu poolõe ja -vennaga. Kui vend veel varem oli suhtlemisest huvitatud, siis eelmisel aastal oli haruldane moment, kui olime mõlemad Eestis külas samal ajal ja ühel õhtupoolikul lausa ühe krundi peal mõned tunnid, aga toast välja tere ütlema ta ei tulnud. Nojah siis. Ega ma ei nuta.

Isa ise aga on selline mees, kes muuseas pole mulle ühtegi sünnipäevakingitust teinud ja sel aastal, kui ma kolmkümmend sain, leidsin mõned päevad hiljem alles häälsõnumi, mis ütles Palju õnne, laps! Isal võiks ju vähemalt oma lapse juubel meelde tulla. Kingitused kingitusteks. Sel aastal oleksin peaaegu kingituseks hoopis tema tõttu trahvi saanud oma seisva auto eest. Minu tehtud kingitused on ta jällegi õnnelikult vastu võtnud.

Aga sel isadepäeval ma otsustasin, et ma ei võlgne talle midagi ning ära jäi ka poolkohustuslik õnnitlussõnum, rääkimata kingitustest. Realistlikult ei peaks ma end isegi süüdi tundma. Reaalelus ega siiski veidi tunnen, nagu oleksin pidanud ühendust võtma. Me pole taas kuid rääkinud. Ju jõulu ajal taas näeme ja kuigi ma üldiselt naudin meie kohtumisi, kuigi olen väsinud tema seiklusjuttudest ja muinasjuttudest, siis ma loodan, et seekord ta ei ütle mu ema kohta midagi kohatut või ei püüa temaga kohtuda, sest ma tean, et mu ema ei ole huvitatud sellest mehest oma elus.

Sellised isamõtted siis. Vähemalt ei ole ma kasvanud üles mõne vägvaldse joodikuga, vaid vapra emaga. Ega mu isagi selline pole, kuigi usub viinaga haiguste ravimisesse ja sellesse, et mõni naine ise küsib peksa. Aga ma ei hakka end praegu neil teemadel üles keerama.

november 09, 2017

Jõulud kogu aeg

Ma tean, ma tean, et raiskamine on halb ja pole vaja liiga palju asju. Samas ei kuulu ma kohe kindlasti sinna kategooriasse, mille esindajad arvavad, et shoppamine on tüütu. Tüütu on siis, kui kaaslasel on tüütu. Nii on minulgi ebameeldiv jätkata. Seetõttu eelistangi tihti üksi shopata - ja kui ma ütlen tihti, siis need mõned korrad aastas, kui korralikuks shoppamiseks läheb. Ja tänapäeval on ju nii lihtne kodus arvutis suur osa plaanitud ja plaanivälistest shopingutuuridest ära teha.

Ka mina olen periooditi Hiinast asju tellinud. Mulle küll ei meeldi mõte kellegi ärakasutamisest, aga kui rahakott ise ei täitu, siis otsid ikka paremaid lahendusi eks. Me tellime muidugi Euroopast ka asju dušisüsteemidest toidunõudeni, sest ka koos postikuluga n see odavam kui nt Ikeasse minekuks auto rentida või isegi bussidega liigelda. Hetkel mul ongi selline periood, kus olen mitu hulgitellimust järjest teinud ja asjad hakkavad vaikselt saabuma. Nii tore on pakke oodata, teadmata täpselt, mis ja millal jõuab, aga et suure tõenäosusega on see midagi, mis mulle meeldib ka.

Ma küll ei tea, kuidas hiinlased ümber maailma asju tasuta saadavad, aga selle tulemusel luban endale vahel veidi rohkem kui hädavajalikku ja kui ma nüüd päris aus olen, siis isegi veidi laristada paari dollari kaupa. Sest mõnikord lihtsalt tahaks midagi uut, üht-teist välja vahetada või uusi tooteid katsetada. Ja vahel on Hiinast lihtsamgi leida üht-teist kui siit kohapealt.

Hetkel ootan teist osa ühest sünnipäevakostüümist, lilleteed, portsu geelküünelakke, veidi meigiasju, biolagunevaid kilekotte, mõnda jõulukaunistust ja joogipudeleid. Just, mitmuses. Sest tegelikult piisaks ju ühest. Aga kui mitu tükki kokku maksavad umbes sama palju kui siin üks, siis ma vaataksin paar varianti üle ja kui kõik on korralikud, saab üks rattasõitudel kaasas käima, teine kolib käekotti, et ma janu korral väljas olles igasuguse jama asemel vett jooksin jne.

Ka varem olen korra või paar aastas ikka midagi tellinud - riideid küll vähe ja kahjudega, aga nt väga edukalt ägedaid vihmavarjusid, käekoti, sünnipäevaks korseti, mõnusat (öö)pesu, mõningaid ehteid, jõulutulukesi, ka küünteasju - stardikomplekt geellakkimiseks läks kokku vähem kui 50 eurot. Kuigi ma eriti tihti küüsi ei värvi, siis hetkel on mul ju aega maa ja ilm, et uusi asju katsetada. No ja nii tore on mõnuga pikalt vannis liguneda ning ka seejärel täiusliku maniküüriga edasi elada, nii et naised, kaaluge :)

Samas, vahel hoian end natuke tagasi ka ja nt Harry Potteri võlurikepi jätsin kostüümi juurde ostmata. Kuigi sellest saaks ju ägeda juuksetarviku edaspidi. Siiski, vahelduseks mu ratsionaalsem mina võitis. Ja emotsionaalsel minul on küllalt, mida oodata. Ka mittevenivaid riideid ja otseselt kosmeetikat ma Hiinast tellida ei soovitaks - algusaegadel sain mõned asjad, mille varrukad kukekad ja ühel üldse õmmeldud varrukas otsa, suunaga üles. Kosmeetika osas aga on mulle toodete turvalisus hinnast tähtsam. Mu nahk karistab mind viimasel ajal nagunii iga eksimuse eest. Küünelakid on aga mu meelest igal pool üks keemia ja seal katsetan julgemalt kui näol. Ja kui mõni lakk ongi jama - mida juhtub ka ise poest valides, siis selle teadasaamine läheb Hiina asjadega maksma vast euro. Pole ju suurem kaotus. Osa inimesi tellib ka tehnikat edukalt, aga ma olen vist argpüks.

See ooteaeg on nii põnev ning tellimine tehtud ülilihtsaks. Mu meelest ongi see jõuludega võrreldav. Isegi mina saan hakkama ja laiskusest võitu. Ja esimesed pakiteated hakkavadki saabuma. Mine aga järgi lähimasse postkontorisse - ja neid on siin palju - ning ava pakendeid. Kingisadu iseendale, alga!

november 06, 2017

Pill ja pidu

Mulle on alati meeldinud igasuguseid üritusi korraldada. See on ka minu töö ja ma teen seda hästi ning kui keegi teine kuskil mökutab, siis võin vabalt võtta asjade korraldamise üle. Samas võin ma omajagu ürituste kordamineku üle närveerida, mistõttu püüan ma aegsasti läbi mõelda kõik olulised ja vähem olulised detailid ja siis, kui kõik on minu poolt valmis ja jääb üle vaid külalisi oodata, võin mööda tube ringi käia nagu närviline tiiger.

Ma olen ennegi siin blogis oma peokorraldusega kaasneva viha välja oksendanud ega saa ka täna teisiti. Nimelt oleme me juba ligi aasta jagu ühe sõpradegrupiga üksteisele õhtusööke korraldanud. Ma poleks peaaegu esimesele läinudki, sest olin Rafa peale kuri. Siis ega polnud veel kellegi aimugi, et sellest tore traditsioon võiks saada.

Kui esimesel aastal tegime süüa oma päritoluriigi köögist inspireerituna, siis seekord osustasime lihtsalt loosida välja huvitavad paarid ning koos midagi välja mõelda. Mina ja Rafa elukaaslane sattusime koos esimesteks ja mulle tundus see üsna toreda mõtte ning võimalusena üksteist veidi paremini tundma õppida. Esialgu tundus see tüdruk mulle kuidagi väga võltsi ja isegi upsakana, kuigi ta on sealjuures väga viisakas. Nüüdseks tundub ta mulle juba päris tore ja olime juba otsustanud ära, et võõrustame meie kodus ning isegi menüüd arutanud.

Nüüd aga, kui jõudis kätte õige nädal, sai ta ühe kurva uudise ja nad otsustasid Rafaga kohad vahetada. Arvestades, et me olime aastaid parimad sõbrad, pidanuks ju ka see vahetus hästi toimima. Aga asjad ei ole enam endised. Iga pisiasi võib valada õli tulle ja halvasti kirjalikult väljendumine keerab vinti juurde. Kindlasti olete isegi seda vahel kogenud. Isegi veidi enne seda uudist soovis Rafa ürituse asukohta vahetada, et me kõik taas nende juurde pärapõrgusse läheksime ja seda vaid seetõttu, et tahtis kõigile oma uut hiigeltelekat näidata. See selleks, kohavahetus ei olnud minu jaoks suur probleem, kuigi vaevalt, et see telekas nii kiireloomuline on.

Rafa pruut oli tahtnud india toitu teha, aga kuna ühtegi konkreetsemat ettepanekut viimase nädalani ei tulnud, hakkasin ise retsepte otsima. Leidsin ka.

Minu põhiidee oli aga hoopis Halloweeni nädalale sobilikult midagi kõrvitsatega teha. Olime seda juba ennegi arutanud, et äge oleks kõrvitsasuppi ka pisikestest kõrvitsatest serveerida. Rääkisime sellest ja ka india toidust mitu korda ja kõik paistsid rahul olevat plaaniga.

Kui oli jäänud veel paar päeva ürituseni, siis võtsin taas ohjad enda kätte, et kontrollida, kuidas asjad päriselt toimima hakkavad. Oma kodus ju tean, mida kust leida ja mis olemas on. Võõra kodu puhul mitte.

Enne veel, kui jõudsin üles loetleda, milliseid söögitegemisvahendeid peaks vaja olema, väitis Rafa, et neil on kõik olemas. Ma vihkan igasuguseid absoluute, sest need ei vasta pea kunagi tõele. Samas ei vastanud ta pooltele mu küsimusele ja ka korduvatele. Sain hoopis kuulda, et ma olevat bossy ja tema palunud mult vaid kahte asja. Enda vigu ta aga ei näe vist. Ega seda, et ma olin vastu tulnud nende asukohasoovile, menüüsoovidele ja lõpuks ka viimase hetke muudatustele. Ning kõik, mida ma soovisin, oli vaid kindlustunne, et kõik on läbi mõeldud, sest nende kodust juba naljalt linna tagasi ei lippa, et hankida ununenut.

Selgus, et väikeseid kõrvitsaid nende kodupoes pole üldse. Meie kodupoodides on mõlemas. Meie juurest neile aga tuleb minna 3-4 transpordivahendiga ja nii ju kõrvitsaid ei jaksa vedada. Aga me oleksime ka sellega kuidagi toime tulnud. Palusin Rafal uurida, kas nende kodupoes on teatud indiapäraseid asju. Tema aga selle asemel, et nt küsida oma elukaaslaselt või vaadata seal ringi mõne muu poeskäigu ajal, ütles, et toogu ma need kaasa. Et mul ju töötuna palju aega. Et tema poolt on nagunii kodu ja kõik vahendid. Unustades, et seda ka tema palvel. Lisaks ei teadnud ta selgelt, millest ma räägin ega huvitunudki. Erinevalt temast aga ei ela ma piirkonnas, kus oleks suurem mitte-Eurooplaste kogukond ja seega vast huvitavam toiduvalik poodides. Lisaks see distants... tundus, et tal oleks nii lihtne seda kontrollida, kuna nende pood on reaalselt maja kõrval, aga lõpuks pidin ikka mina kusagile spetspoodi reisima. Nojah.

Nende korraldada oli magustoit, sest ta pruut oli selle valmistamiseks soovi avaldanud. Kui aga mina olin proovinud kõike kooskõlastada, siis vastu sain mitmekordse küsimise peale teada vaid, mis toidu kasuks nemad otsustasid. Ei arutelu ega midagi. Plaan oli ju koos kokata. Ja lisaks valisid nad ühe vähestest magustoitudest, mis mulle ei maitse. Oleksin ka selle enda teada hoidnud, kui ta mind muude asjadega kurjaks poleks ajanud.

Viimane tilk minu karikasse oli see, kui ta järsku otsustas, et äkki ostaks lihtsalt paar suurt toidukõrvitsat - mida nagunii oli vaja. Ja kui ma proovisin selgitada oma tagamaid atmosfääri loomisega ja kuidas igaüks saaks ise proovida oma kõrvitsat lõikuda, siis pakkus ta, et võiksime ju paar pisikest hankida.

Ma andsin alla. Lihtsalt ei oska enam leida temaga ühist keelt. Mulle ei meeldi süüa teha. Ma võin vahel eksperimenteerida, aga minu rõõmuks ongi võõrustamine, oodatud külalistele mõnusa keskkonna loomine, veidi dekoreerimine ja mulle meeldivad mittetraditsioonilised lahendused. Tundsin siis, nagu minu jaoks ei ole selle ürituse juures jäänud enam midagi toredat.

Ehk dramatiseerisin üle ja ma ju teadvustasin ka hiljem ise, et sõpru on ikka tore näha ja ehk saab midagi head süüa ka. Ja kuigi kõik ei näe nii efektne välja, on ilma kõrvitsateta lihtsam. Tuju aga oli juba rikutud.

Lõpuks oligi päris tore. Sai veel nalja, kui retseptikohaselt india vürtsid õliga potipõhja lajatasin ja kõik köhides köögist põgenesid. Aga toit sai kiita ja võeti juurde.

Ma ei saa enam üldse aru, kuidas meil varem alati klappis ja nüüd pea igast asjast tõuseb tüli. Ja need negatiivsed tunded ju kuhjuvad. Vahel tahaks lihtsalt karjuda või ära jalutada. Samas teinekord ja näost näkku kohtudes on kõik hästi. Mulle ei meeldi tülitseda, aga mulle ei meeldi ka ebaõiglus. Vähemalt Lemmik on alati minu poolt ja valmis mind ära kuulama, kui taas vihast keen.