juuli 12, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 28

Palju õnne, mu kallis!

Täna on sul taas tinyversary. Sa said just 14-kuuseks, aga su isa ei saa üldse aru, miks need kuud mulle olulised on ja miks ma ainult suuri sünnipäevi ei taha tähistada. Mitte, et me teeksime iga kuu uhkeid torte ja pilte - oh ei. Küll aga püüame me jätkuvalt iga päev teist vähemalt ühe hea pildi teha, mis on ka põhjuseks, miks mu telefoni mälumaht kogu aeg otsa saab.

Sa sarnaned aina enam inimesele. Sa saad aru rohkemast, märkad peaaegu kõike, väljendad enda tujusid ja soove, raputad pead, kui tead, et ma millegi kohta ei ütleksin; teed ulakusi koos suure vennaga ja kilkad rõõmust teda nähes. Sa lehvitad nüüd tihti inimestele ja tahad ka kõike proovida. Kui ei saa, siis riidled meiega. Samas teise lapsena saad sa ikka palju rohkem ja varem.

Sa ütled jätkuvalt vaid aitäh ja midagi mamma-laadset, aga see võib mida iganes tähistada. Sa ei kõnni veel iseseisvalt, aga jaanipäeva paiku lasid lõpuks ühest käest lahti, mis tähendab, et su tasakaal on juba päris hea. Sa armastad jalutada, hoides meie mõlemast käest kinni ja alles viimastel nädalatel oled hakanud rohkem ka mööbli najal liikuma.

Sa armastad ise lusikaga söömist ja liu laskmist. Issi ostsis teile nüüd lausa oma liumäe, mis pool meie elutuba ära täidab, aga samas pole ma veel sellele otsa jooksnud, mis ütleb veidi meie kodu ruumikuse kohta.

Te olete juuni algusest issiga kodus olnud ja mina teen tööd, aga kui ma kodust töötan, mis on enamik päevi, ei saa ma ikka enne üheksat alustada, sest sa teed selgeks, et sa tahad minuga aega veeta viimase võimaliku hetkeni. Samas on selle muutusega kohanemine läinud ilma suuremate raskusteta. Sa muidugi oled veidi kurb, kui su juurest ära lähen, aga tegelikult on teil issiga tore ja kuna on suvi, siis on Triibu ka tihti koos teiega. Te mängite ja magate kaisus ja teete igasugu muid tegevusi. Nii tore, et te ka lähedasemaks saate.

Nii juuni kui ka juuli esimest päeva tähistasid sa uue hambaga ja kohe-kohe lõikub ka kaheksas hammas. Täna sa oma suud katsuda ei lubanud, aga see on nii lähedal, et ma ei saanudki katsumata aru, kas juba väljas.

Viimase nädal aega oleme me harjutanud ka öösel lihtsalt magamist - ilma tissita. Sina, kelle puhul enne naersin, et sa sööd öösiti kaks korda - kumbki kord neli tundi - oled sellega üle igasuguste ootuste hästi leppinud. Kohe esimesest ööst. Siis sa küll nutsid algul poolteist tundi jutti, kui mina end venna kaisus peitsin ja issi sinuga oli, aga kõik muud ööd on olnud üsna nutuvabad ja ma olen saanud isegi oma voodis magada, kuigi oleme ausad - ma naudin ka üle aastate öö läbi magamist ja su vennaga kaisutamist. Ta on pidanud ju terve sinu elu issiga koos magama minema. Täna aga oli esimene kord, kui sa mu voodisse maha jätsid ja hoopis issi ja venna juurde läksid ning issiga uinusid. Päevaunedega pole sul probleemi viimane kuu või nii, aga ööd on muu asi. Issi küll väidab, et üks kord päris pisikesena õnnestus teil ka ilma minuta. Issi juba nädalaid utsitab mind õhtul välja minema, et ta saaks proovida teid kahte üksi magama panna.

Mu pisike suur inimene! Ma armastan sind nii-nii palju ja ühtaegu naudin su kasvamist kui ka soovin, et see aeg nii ruttu ei mööduks.

Kalli-kalli!
Emme

juuli 06, 2022

Preilist prouaks 8

On täiesti uskumatu, kuidas aeg lendab - eriti, mida lähemale pulmapäev jõuab. Juba kuu aja pärast olemegi abielus. Ma saan juba tükk aega küsimusi, et kas olen väga põnevil ja kas elan nüüd ainult pulmadele, aga tegelikkuses on fookuses pigem argisemad asjad olnud. Nüüd aga tunnen, et olen taas pulmalainel ja sellele aitas kaasa, et ma võitsin ühe pulmakorralduse online kursuse. Mina, kes ma kunagi midagi ei võida. See sama mina, kes ka kunagi ei võta osa loosidest, aga seekord tundus teema põnev ja ma ei pidanud midagi vastumeelselt like'ima ja jagama. Vastasin vaid ühele lihtsale küsimusele, millele vist ilma auhinnalootusetagi oleksin vastanud.

Meie pulmakorraldaja on meid rahustanud, et meil pole mingit põhjust stressamiseks, sest me saime oma meeskonna ammu-ammu kokku. Ma lootsin ise ka, et professionaalse korraldaja palkamine aitab hoida stressitaset madalal, sest tema ju teab, mida vaja ja kust leida ning võtab suure osa koormast enda kanda. Ometi tundub, et ikka ma pean kõike ise otsima ja stressan ka. Tal ei ole kiiret kuhugi, aga minu meelest nüüd juba peaks küll liigutama ka viimaste asjadega või vähemalt kindla plaani tegema, mida millal, et liiga hilja peale ei jääks. Ehk on see minu süü ja mu ootused kõrged, ehk isegi ebarealistlikud, aga ma ootasin sellest teenusest palju enamat reklaamjutu põhjal. Võib-olla veel viimate nädalatega selgub, et tõesti on palju abi ja teiste töö detailid ei paista ju tavaliselt välja, aga ma ei tea enam...

Vahepeal on meie mõlema riided oodatust kiiremini valmis saanud ja siis minu kolme nädalaga kohale tulnud kleit ühte niidiparandust kaks kuud oodanud, nii et sellega sain ka veidi asjatult stressata. Nüüd aga on riided ja palju muud juba Eesti kodus ootel, et enne pulmi minnes mahuksime ikka ise ka autosse.

Leidsime meile hästi armsa külalisteraamatu ja tegija. Enne ikka uurisin ja puurisin palju ning kaevasin Etsyt läbi, aga ühel hetkel klikkis ka, et just see ongi see, mis meile sobib. Alguses tahtsin eeltäidetud küsimustega, aga sellist varianti meie tegija ei pakkunud ja võtsime siis tühja. Mulle meeldiks, kui kõik sinna midagi meile mälestuseks kirjutaksid ja loodan, et sellest saab midagi, mida ka aastate möödudes härdumusega sirvime. 

Leidsin ka ideaalsed pisikingitused külalistele tänutäheks ja mälestuseks, aga sellest ma veel ei kirjuta lähemalt. Las jääda üllatuseks.

Hiljuti leidsin ka lahenduse, mis sobis kokku mu algse ideega lauaplaani loomiseks. Nii tore, kuidas asjad saavad järjest paika ja meie nägu.

Leitud on ka kleit, millest olen rääkinud, tagavara kleit ja veel kolmaski variant. Ka kingapaare on igaks juhuks kolm, sest minuga juhtub ja ma tahan ootamatusteks valmistuda. Muidugi kõik ei ole udupeened ega roppkallid. Hinna poolest tulid nii Lemmiku ülikond kui minu kleit üsna sarnased. Sel nädalal ostsin veel väikese käekoti, mis loodetavasti jõuab õigeks ajaks kohale ka, sest ma küll ei taha kogu aeg mingit kotti kaasas vedada, aga veel vähem tahan, et mu taskurätikud ja telefon lihtsalt lauanurgal vedeleksid või kuskil ähmis olles ära kaoksid. Ja muidugi, mulle tuleb loor.

Ma tahan väga, et meie pulm tuleks meielik - ilus ja omanäoline, aga samas ka pragmaatiline. Just seetõttu ei oota me lilli. Kui keegi väga tahab ikka tuua, siis palun ei midagi okkalist. Tooge siis nt valgeid kallasid juurde. Ma lihtsalt kardan, et meil ei ole aega ega oskusi neid kõiki imelisi lilli ilusasti hoida pärast. Varsti oleks meil vannitäis lillelaipu ilu asemel.

Kingituste osas olen ma ka siiani otsustusvõimetu. Kui te veel ei teadnud, siis ma ei ole veel kingitustest välja kasvanud. Mulle meeldib neid teha ja saada, aga siis peaks olema tegu millegagi, mis tõesti rõõmustab. Ma ei mõtle mingit Guggi-muccit, vaid seda, et meile ei ole vaja teha suvalisi kingitusi, sest tundub, et peaks. Lemmik ei taha midagi. Kodu on meil põhimõtteliselt valmis. Raha me teenime ise ja peo kinnimaksmist ei oota. Kõik on kutsutud, sest me lihtsalt tahame neid/teid sinna endaga tähistama. Mina olen sentimentaalne ja mulle meeldiks midagi väikest aga kvaliteetset, mis jääks aastakümneteks meenutama meie erilist päeva. Samuti võib meile kinkida ühiseid elamusi koos külalistega. Viige meid kontserdile või õhtusöögile. Läheme proovime koos midagi uut või nostalgitseme vana üle.

Nüüd tuleb veel üle vaadata uuesti söögid ja valida välja joogid, teha viimasel hetkel lauaplaanid ja nimesildid, valida taustamuusika jms. Iluprotseduurideta ka ei saa. Kindlasti on veel palju teha, aga ma loodan, et ilm on ilus, kõik on terved ja tuleb tore päev ning muidugi ülejäänud elu abikaasadena.

mai 31, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 27

Mu kallis,

Juba ammu ei tantsi sa kõhus. Küll aga armastad sa tantsimist praegugi ja sel kuul said sa üheaastaseks. Mul on vist siiani kerge trauma sellest, kuidas mu töökoht kaaperdas su suure venna esimese sünnipäeva, nii et sinu sünnipäeva puhul andsin ma endast parima, et sina olekid fookuses. Me ei kuhjanud sind kingitustega üle, aga juba enne jõule ostsin sulle kaks pärlit Pandora sortimendist, mis sümboliseerivad muusikat, sest ma tahan, et su elus oleks alati muusika ilu ja teine on Tuhkatriinu kõrvitsast tõld, sest ma loodan, et sa ei kaota kunagi usku imedesse või siis realistlikumalt väljendudes, lootust ja positiivsust. Lisaks said sa omale esimese nuku, kuigi hetkel pole sul sellest sooja ega külma.

Õigel päeval me jalutasime sinuga pikalt, shoppasime veidi ja sõime pannkoogi-kohupiima-maasika torti, mille sulle tegin. Sulle jäi sellest enamus ja see oli igati beebisõbralik, aga üldse mitte ilus.

Sul oli ka kolm pidu - üks rootsi perega, teine rootsi sõpradega ja kolmas Eesti lähedastega. Viimasel said sa ka imeilusa ja hästi maitsva mesilastega tordi. Küünlaid puhuda ja kinke avada aitas Triibu mõistagi.

Milline sina ise aga praeguseks oled? Sul on kõige armsamad naeratused ja kui sa eriti rõõmus oled, tekivad su kulmude vahele lausa horisontaalsed kortsukesed. Samas sinu juba ammusest ajast torutav mossis suu on ka jätkuvalt teema. Sa oled muutunud julgemaks ja lähed nüüd ise uusi kohti avastama ning armastad meie käest kõvasti kinni hoides kõndimist harjutada. Samas ei tohi ma sinust enamus päevi mõnda meetritki eemale liikuda, sest sellele järgneb hiljemalt kolme sekundi pärast lohutamatu nutt. Ära saa valesti aru! Ma ei tahagi ju tegelikult sinust eemal olla, aga vahel tuleb mul siiski mõnda asja kahe käega teha ja noh, pissida on ka parem omaette.

Su lemmikmänguasjad on minu telefon ja autod ning ka muid mänguasju lükkad sa mööda põrandat nagu autosid edasi.

Sa lähed alati rõõmsalt elevile, kui oma venda näed ja teil on koos enamasti väga lõbus, aga igasse päeva mahub ka veidi omavahelist nagistamist.

Ma armastan, kuidas sa vahel häbelikult toetad oma pea mu õlale ja kuidas me uinume enamasti üksteise kaisus. Ma hea meelega aitan ka sul kõndimist harjutada ning püüan välja kannatada need korrad, kui sa oma hambaid mu peal testid. Viimase kuuga on neid lisandunud kaks - viimane neist täpselt sinu sünnipäeval ehk siis sul on viis hammast, sa oled 75cm pikk ja veidi alla 9,5kg. Viimase kallal me teeme tööd, sest meie üllatuseks ei olnud sa kahe kuuga üldse juurde võtnud. Samas ei ole sa mingi kilu ka. Täiesti normaalne beebi. Sa lihtsalt ei söö eriti palju ning eelistad meie toitu ning riidled, kui me ei taha sulle midagi anda. Teise lapsena oled sa ka paljusid asju varem saanud ning hiljuti avastasid jäätise võlud.

Sa ärkad õhtuti pea iga tund ja öösiti kindlasti ka korduvalt, aga täpsemalt ma selle kohta ei tea, sest enamasti aitan ma sul lihtsalt tissi leida ja magame edasi. Vahel aga mürate te koos vennaga nii armalt, et on raske isegi pahane olla, et te üldse magada ei taha. Ka päevasel ajal teed sa vahel vaid pooletunnise uinaku ja ongi kõik. Enamasti siiski aga kaks uinakut. Kui veab, siis ka tunni või kaks. Kolme pea mitte kunagi. Aga ega emmel polegi ju oma aega vaja :)

Eile said sa esimest korda kingad jalga ja kui esialgu püüdsid neid ära raputada, siis väga kiirelt asusid hoopis uhkelt nendega kõndimist testima. Oled sa ju juba ammu venna kingi mööda elamist ringi vedanud just nagu vihjet meile, et sina ju tahad ka oma kingi.

Täna on ühtlasi minu viimane vanemapuhkuse päev ja kuigi ma üldse ei tahaks veel tööle naaseda, siis su issi on isegi kaua oodanud, et ise sinuga koos rohkem aega veeta.

Armastame sind tohutult ja oleme iga päev tänulikud, et sa meie perega ühinesid. Kuidas küll aga aeg nõnda kiiresti läheb!?

mai 23, 2022

Kirjad Kahele Triibule 70

Mu kallis suur poja, suur vend!

Sa rõõmustad meid iga päev oma päikselise isiksusega, veiderdamise ja nägudega ja sellega, kuidas sa oma väikest õde hoiad. Viimastel nädalatel oled sa lasknud meil paremini aimu saada oma kujutlusvõimest ja demonstreerinud ka oma uuel tasemel joonistusoskusi. Näiteks tegid sa kaks pea identset ja arusaadavat elevanti järsku ja nimetasid neid ka elevantideks, mis on mu meelest suur samm edasi ringidest ja abstraktsetest töödest, mille sa näiteks koletiseks ristisid. Nüüd, issi sünnipäevaks aga joonistasid sa lausa hulga autosid - rattad ja kere, aknad ja isegi alarmtuled ühele. Nii äge. Lisaks näitesid sa mingi päev tühja õhupalliga mängides ja selle teatud pidi asetades, et kell on kolm ning siis toppisid oma sõrme selle august sisse ja roomasid mööda lauda, ise kirjeldades seda kui tigu. Kusjuures oli täitsa teo moodi. Teine kord aga märkasid sa mu musti valgete pärlitega kaunistatud ümmargusi kõrvarõngaid ja teatasid, et need on nagu šokolaadipallid. Kes teab, mis on rootsi chokladbollar, saab kohe pihta.

Mulle meeldib ka see, kuidas sa jooksed magamistuppa, kui kuuled, et magav õde on ärganud ja teavitad "ma kohe tulen su juurde" nagu mina teen. Sa püüad praegu kinni kõik me jutu ja me peame hakkama eriti sõnu valima. Mõned su väljendid on nii selgelt kellegi teise sõnavarast. Nt bustroll ja kom, tjejen! Sa ajad nüüd üsna mõistlikku juttu ja sinuga saab arutleda. Mõnel üksikul korral oleme me saanud ka sinult mõnele miks küsimusele loogilise vastuse. Enamasti aga sa neile veel pihta ei saa. Aga oi, kus sa oled nunnu.

Kui meil mõni nädal tagasi külalised käisid, siis võtsid sa kodu tuuri tegemise enda peale. Näitasid neile oma magamistuba ja mängutuba, kus legod käivad ja kus on MEIE magamistuba, sina kaasa arvatud. Lisaks avaldas külalistele muljet, kuidas sa küsisid mult, kas sa võid veel midagi magusat võtta, kuigi nemad ei teadnud, et see küsimus oli tegelikult pigem viisakus ja sa oleksid arvatavasti leidnud nii või naa viisi võtta, mida sa ihaldasid.

Sa oled oi kui kade. Alati on vaja mängida just selle asjaga, millega õde või keegi teine. Ka kellegi teise kodus. Ma olin sunnitud õele ühe uue auto kinkima, sest ühtegi vana sa jagama ei olnud nõus. Selle tulemus oli vaid, et nüüd sa tahad just selle õe autoga mängida. Vähemalt sa teadvustad, et see on tema oma.

Sa oled loomult liider. Ma näen, kuidas sa autoritaarselt kamandad lasteaiakaaslasi nt kellegi teise käest mingit asja endale tooma ja nad ei peatu hetkekski, et mõelda, kas see on hea mõte või miks nad su soove täitma jooksevad. Samas on ikka hulgi armsaid hetki ka, kus te sõbrantsiga üksteist kallistades tervitate ja siis üheskoos mängima jooksete, mitte hetkekski teineteisest maha jääda tahtes.

Ma kutsun sind nüüd keskmiseks, sest sa ei ole enam päris väike, aga kõiki suurte asju ka veel ei või. Sulle see paistab meeldivat ja arusaadav olevat. Samas sa selgelt igatsed vahel rohkem hellust ja tähelepanu ning nüüd veedad pea iga söögikorra kodus minu süles ja mina muudkui harjutan pimesi üle sinu söömist.

Sa saad aina rohkemate asjadega iseseisvalt hakkama, aga samas naudid meie abi ja tihti on meil hästi mõistlikud vaidlused, kus me kumbki hüüame: sina! et jõuda konsensusele, kes midagi tegema peab. Näiteks pissimise järel vett tõmbama. Lisaks avastasid sa ka hiljuti, et emme pissib pepust. Vanemliku elu argipäev on see, kus vetsu minnes keegi külje pealt piilub, mis täpselt toimub ja hea on, kui päris potti samal ajal ei roni.

Me armastame sind pooleks! Sina armastad seda väljendit ja vahel mind, vahel issit, vahel õde, oma sõnul.

Näitasin naabrile peput

Tuli tahtmine veidi argielu jagada vahelduseks lasteasjadele. Või noh, vähemalt mitte nii otseselt.

Mul oli aeg taas mõelda laste mitte saamise peale ja kui vanasti ma ei saanud aru nendest, kes ei saanud pillide võtmisega hakkama - pange siis ometi alert omale, kui muidu ei meenu - siis nüüd oli nali minu kulul ja tihti jäin enne alarmi magama või oli nii palju tegemist, et ei registreerinud alarmi tähendust äragi. Mitte just kõige kindlam vahend eks. Lisaks olid mu varud otsakorral ja pidin nagunii uued välja kirjutada laskma. Siis aga selgus, et ajad on vahepeal edasi läinud ja tänapäeval on ka näiteks süstivariant. Esialgu see just ei ahvatlenud minusugust nõelapõlgurit, aga kui ma veidi rohkem mõtlesin, et sellega peab vaid neli korda aastas midagi meeles pidama ja lisaks saab loodetavasti veritsemisest lahti, siis otsustasin vapper olla. Nüüd tuli vaid leida keegi, kes selle süsti ära teeks ja enne omale üks süstlatäis kusagilt apteegist välja osta. Lisaks välja mõelda, millal seda teha võiks, sest juhend teha seda "päevade esimesel päeval" ei ole just eriti kasulik, kui oled non-stop pillide tarbija.

Otsustasin naabruse ämmakate juures hommikul õnne proovida, aga ei olnud isegi eriti üllatunud, kui selgus, et sealsetel omanikel on viimane nädal ja uusi patsiente enam ei võeta. Uutel aga läheb paar kuud aega enda äri sisseseadmiseks. Minu tavaline õnn. Alla anda aga ma ka ei tahtnud, kuigi mõte sellest, et saada endale kuhugi kaugemale ehk nädalate pärast aeg, et seal kuulda, milline aeg tegelikult sobida võiks, ei tundunud ka just super mugava asjaajamisena ja hakkasin veidi oma uut valikut kahetsema. Seadsin siiski sammud apteegi poole, kus vähemalt kinnitati mulle, et pillibeibena sobib süsti tegemiseks ükskõik milline päev ja edaspidi ehk saab ka ise omale nõela kerre suruda. 

Otsustasin siis juba ka vana kodukandi kliinikust läbi jalutada ja seal õnne proovida, sest logistiliselt oleks see ka üsna mugav ja neil on üllatavalt palju vabu aegu. Saingi ühe - 45 minuti pärast. Samas ei küsinud keegi mu käest seal ühtegi täiendavat küsimust, et teha kindlaks, kas täna on üldse hea aeg minu jaoks bioloogiliselt. Apteeker enne aga teatas hästi veendunult, et iga kliinik küsib juba aega broneerides vajalikke küsimusi. Oh well. Mulle täna sobis, sest eilne õhtu lõppes mega peavalu ja jõhkra okseralliga, mis tähendas, et tablett läks ka otse kanalisatsiooni ja olingi kaitseta. Maksin siis ära röögatu visiiditasu, mis ületas kordades süsti hinda ja jäin ootele.

Edasi sai nalja. Mulle antud kviitungil oli nimi, mida olin näinud ka naaberkorteri ukse taga. Selle naaberkorteri, mille uks on täpselt meie oma kõrval, aga mille elanikke polnud mul veel siin elatud 3+ kuu jooksul olnud au kohata. No ja siis nüüd kiire googeldamine näitas, et saan lõpuks meie naabriga tuttavaks ja kohe väga intiimselt. Enne süsti tegemist sai Kõhutantsija kiita nunnu olemise eest rohkesti ja sain teada, et ta kavatseb ka kohe sealt töölt ära tulla ning mõneks ajaks maale kolida. Oli hästi tore ja süsti sain ka kannikasse kirja, aga alles pärast meenus, et ühtegi minu tervist ega ravimit puudutavalt infokildu me küll ei vahetanud. Pakend jäi ka talle. Eks ma siis pean hiljem googeldama. Vähemalt sain 250 krooni eest naabri näo ära näha :D

Uitasime siis veel vanas kodukandis ringi. Mõned asjad olid muutunud (nagu kreeka resto, millel oli nüüd päris terrass endise lihtsalt laudade tänavale toomise asemel), mõned aga hästi tuttavad (nagu meie endine kiikuda armastav naabritüdruk). Mina aga tundsin end veidi pätina vanas koduaias söömise pärast, sest ma tean, kuidas osa naabreid sellesse suhtus, et võõrad nii teevad. Samas me ju päris võõrad ei ole, aga kahjuks tuttavaid ka ei näinud. Kõhutantsija sai veidi liivakastis möllata ja mina päikesesoojust oma nahal nautida. Nüüd kiire kodune telefoni laadimise paus ja siis juba taas lasteaeda. Käima on läinud viimane nädal vanemapuhkust ja ei, ärge küsige, kas ma olen elevil tööle naasmise pärast. Kumba teie ise eelistaksite? Veeta aega oma kõige kallimatega või rabada tööd seal, kus seda tihti isegi ei hinnata?

mai 02, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 26

Mu putukas,

Sa oled taas nii palju muutunud! Liikuvamaks ja rõõmsamaks. Sa armastad tantsimist ja oled hakanud rohkem laginal naerma. Eriti naljakas on su meelest suur vend. Temaga te teete naeruvõistlusi ja raputate pead nagu hullud, räägite oma keeles ja matkite üksteist. Näiteks kui su vend koju tuleb, siis ta hüüab mulle: tere, emme ja sulle: blä blä blää.

Sa armastad tantsimist ja ossa, kuidas sa Kesha muusikale kaasa vihtusid. Ei teagi, kas asi oli artistis või lihtsalt selles, et meie kodus väga tihti sellist popmuusikat ei kuule.

Kuigi me vahepeal juba jõudsime veidi muretseda, sest sind üldse ei huvitanud püsti seismine, siis mõni päev enne oma 11. minisünnipäeva, tõusid sa püsti. Juba paar nädalat alates ühest korrast basseinis olid sa trenni teinud. Tihti nii, et kui aitasin sul diivanilt maha minna, siis sa jäid jalgadele. Varem aga vajusid sa alati istesse kui sült. Nüüd juba naljalt sind istuma ei pane ja ega sa ise ka veel oska püstiolekust ilusasti istuda.

Vahetult peale sünnipäeva aga hakkasid sa tugede najal kõndimist harjutama. See läheb siiani aeglaselt samm-sammult, aga iga päev seisad sa aina enam ja kauem ning harjutad ka jalgade edasi viimist. Nüüd vinnad sa end juba igasuguste asjade najal püsti ning vahel ei vaevu end kinni hoidmagi, kuniks kuskil miski tugi on. Sa roomad nüüd ka rohkem põlvili ja võtad vana lemmiku istumisstiili kasutusele ainult siis, kui sul midagi käes on ja sa seda maha panna ei taha.

Sa eksperimenteerid toiduga ja nõuad meie omast osa. Sa mürised ja riidled, kuni me anname ja ega me väga kadedad ka pole, sest sa saad kohe ju juba aastaseks. Ja sa sööd väga ilusasti ise. Kui sa meie käest enam ampsu ei võta, siis annan tihti täidetud lusika või kogu kausi sulle ja sa toidad end ise. Ongi kõigile mugavam.

Sa magad üldiselt väga vähe päevasel ajal ja juba mitu korda oled ka teise uinaku vahele jätnud. Isegi, kui see tähendab, et sa magadki vaid 25-35 minutit.

Vesi on jätkuvalt hitt, aga veetopsi on tore ka maha visata, ennetavalt silmad sulgedes. Vahel roomad sa ise laste nõudeni ja võtad sealt mõne topsi, mida, pea kuklas, suhu kummutada. Nagu teisedki. Ainult, et sinu topsid on enamasti tühjad või kui seal ka alguses on midagi sees, siis varsti on see su krae vahel või laua peal.

Sa oled siiani üsna kiilakas ja sel nädalal, kui te vennaga minutiks omaette olite, jõudis ta veel sealt jupi vähemaks lõigata, ise nii uhke.

Sa oled jätkuvalt emmekas ja see on üldiselt väga armas, aga vahel ma tahaksin, et sa kas või mõni kord ka kodus issiga uinuksid. Kuigi sa nüüd, alates oma liikumisvabadusest, oled palju iseseisvam - eriti õues - on ikkagi päevi ja aegu, kus ma ei tohi meetritki sinust eemalduda, sest muidu tulevad krokodillipisarad. Õnneks siiski issi sobib ka enamasti ja mõned asjad tulevad teil koos pareminigi välja. Teised aga võivad oodata, kuni sa suuremaks kasvad. Õues aga võid sa lausa tunde omaette kruusa töödelda, veidi ka põske pista ning vahel lausa mu sülest end maha püüda kukutada, et ometi saaks mängima. Ka toas lähed sa vahel omaette mängima, aga eelistad siiski omade seltskonda ja armastad kõigile asju ulatada. Võõraid aga põrnitsed vägagi skeptiliselt. Mida nad õige endast arvavad? Mitte kõik ei ole su naeratusi väärt, aga oi, kui armsad ja hinnalised need on!

aprill 09, 2022

Ebaseksikas ebakindlus

Olen nüüd taas kohas, kus loen päevi tööle naasmiseni. Kerge hirmuga. Mitte tahtes. Kusjuures Triibuga olin ma samaks vanuseks juba jupp aega tööl käinud. Seekord aga pole ma ikka valmis. Mitte, et ma siis seda rohkem oodanuks, aga nüüd tundub see kuidagi eriti lõplik, et nüüd ja edaspidi ongi ainult töö-töö-töö ja ei kunagi enam beebimulli. Vähemalt praeguse plaani kohaselt.

Märtsi alguses sain ma ebameeldiva üllatuse. Mul on uus ülemus ja me pidime temaga kohtuma. Ta valis päeva, mil mu asendaja ka kontoris olema pidi. Igati loogiline siis ju kõik koos kohtuda. Planeeritud kohtumisele eelneva tööpäeva õhtul aga sain täpsustama sõnumi, kus nii muuseas mainiti, et kas ma tahan tulla samal päeval ka oma asendaja äramineku istumisele. Et siis jah. Mu nägu oli vist üks suur küsimärk, sest mismõttes ma kuulen sellest, et mu asendaja ära läheb nii viimasel hetkel? See ei olnud päeva pealt äraminek. Miks nad keegi mind sellest varem ei informeerinud ega uurinud, kas ma ehk tahaksin varem tagasi tulla? Ja miks ta ära läheb? Kas mind üldse ootab enam ees töökoht? Paljusid mu kolleege ju enam mitte. Poleks võimatu. Igatahes, selgus, et mu välismaalasest uus ülemus lihtsalt a)unustas!!! mind informeerida ja b)ei oleks julgenud minuga tagasituleku plaanide osas läbi rääkida, sest ta on siin riigis uus ega tahtnud mingeid vanemapuhkuse reegleid rikkuda. Mu asendajal oli piinlik, sest tema sõnul oli neil kokkulepe, et ülemus informeerib mind tema uutest plaanidest. Töökoht peaks siiski alles olema, aga kaks kuud ei saa seal kedagi olema ja handover kestis 45 minutit. Ma ei eelda viiekuust handoverit nagu eelmisel korral ja ma olen ennegi kohe ujuma pidanud, aga ikkagi on kõhe. Ka sellepärast, et kui seal tõesti kaks kuud kedagi pole ja samas on mitu uut inimest palgatud sarnastesse rollidesse, siis võib juhtuda kaks asja. Esiteks, nähakse, mis kõik puudu jääb. Või teiseks - ei tuntagi enam puudust. Mitte, et ma nii väga sinna tagasi minna tahaksin. Enne oli see vähemalt mu kodust kiviga visata ja mugav väikeste laste vanemana. Nüüd pole enam seda eelistki.

Mu asendaja aga paistab jätvat mulle suured kingad täita ja see muudab mu veidi ebakindlaks. Või noh... ebakindlamaks. Ma arvasin alati, et kolmekümnendates on karjääri kõige lihtsam teha ja siin ma siis nüüd olen - kolmekümnendate keskel ja ei tunne, et ma väga kuhugi poole liiguksin. Ei tunne, et oleks järsku sadu tööpakkumisi, aga ega ma pole suutnud end ka kokku võtta, et otsida. Ei tunne ka, et praeguses töökohas väga mõnus või kuhugi kolimata kasvada oleks. On põnevaid ülesandeid, aga ka nii palju, mis mind vastukarva hõõrub ja noh, uue ülemuse esmamuljest kirjutasin juba üleval. Mul on tunne, et minult aina oodatakse ja nõutakse, aga vastu saan vähem. Tüüpiline ca kaheprotsendine palgatõus, aga ei edutamisi. Isegi ei ühtegi koolitust samas, kui meil on selgelt tööl inimesi, kes oma ametiteks ei kvalifitseeru ja mina siin pean neid õpetama ja juhendama. Mitte, et nad seda alati tahaksid. Alates minu ettevõttega liitumisest on sealt lahkunud minu ülemus, minu asendusülemus, minu ülemuse ülemus, minu teine ülemuse ülemus ja ka tema ülemus. Kõik toredad inimesed ja erinevatel põhjustel. Lisaks veel pea kõigi piirkonna riikide tippjuhid. Mõnes riigis korduvalt. Kas ei tee mitte kõhedaks? Meie väikesest tiimist jääme ka vist alles ainult mina ja üks kolleeg veel. Mu pea käib ringi kõigile viimase aasta muutustele mõeldes.

Aga jah, seekord tundus, et suutsime leida mulle toreda inimese asendajaks. Ma alguses olin üsna skeptiline, sest tema cv tundus paras mull, aga ta on minust vanem ja kogenenud, kohalik ja oskab käituda diplomaatiliselt. Mul on hea meel, et ta leidis selle ajaga töölt sõpru ja fänne, aga ka veidi hirm, et mida minult nüüd oodatakse. Eriti, kuna ma tean nii vähe vahepeal toimunust. Aga üks samm korraga. Üks hingetõmme korraga. Ehk on aeg ka oma cv siiski korda teha!?

Kas keegi veel tunneb, et on võimatu olla kursis kõigega oma erialal ja olenemata sellest, et selgelt ollakse oma teadmiste poolest paljudest teistest ees, ei piisa sellest? Et ikka otsitakse kokk-kondiiter-keevitajaid?


märts 21, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 25

Mu pisike! Nüüd oled sa liitunud juba double digits klubiga ehk kümnekuune. Minu beebi!

Viimane kuu on olnud ka eriliselt murranguline. Kui Eesti tähistas sünnipäeva ja Ukrainas algas sõda, kasvatasid sina endale vaikselt kolmanda hamba. Ka alla ja täpselt samas järjekorras nagu su vend. Järgmisel päeval aga tahtsid sa lausa kõike korraga teha ja õppisid ise istuma. Selleks liigud sa kõhuliasendist käpuli ja siis istukile. Lisaks hakkasid sa lõpuks roomama. Esimesel hommikul sõjaväelase stiilis, aga järgmisest päevast juba istudes, nagu ma kahtlustasingi. Üks jalg on sul ees kõver ja teine taga. Sa oled nagu üks armas S. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli samal päeval ka bla-bla ehk kõnearengu järgmine samm. Olin neid asju kaua oodanud ja veidi muretsema hakanud, aga sina lihtsalt ootasidki, kuni me kolimisega ühele poole saame. Nüüd ma tean taas, et sinuga on kõik hästi.

Esialgu liikusid sa vähe ja aeglaselt, aga iga päevaga natuke rohkem. Nüüd on sul ka tunduvalt huvitavam, sest sa saad sahtleid tühjaks teha ja ise valida, kus ja millega mängida. Vihmariided, hoidke alt! Enam ei ole sa minust nii sõltuv. Samas meeldib sulle nüüd mind taga ajada ja mu varbaid püüda.

Söömise osas aga teeme sinuga kaks sammu edasi, ühe tagasi või vastupidi. Sa kasvad, aga ei söö eriti või siis sööd ise ja oma tingimustel. Eelistad kive ja muud sodi. Sulle maitsevad verikäkk, pasteet ja mandariinid. Vahelduva eduga puder. Sa vihkad jätkuvalt banaane, kui need just kuskile muu asja sisse hästi peidetud ei ole. Sa armastad vett, aga surud selle tihti kogemata suust suure kaarega välja.

Sa armastad mängida mängu, kus sa annad mulle asju ja võtad need tagasi ning ajad taga venna mänguasju, teades hästi, et sa riskid füüsilise karistusega. Sellegipoolest jumaldad sa oma venda ja kingid talle kõige suuremaid naeratusi. Teie jutuajamised on nii armsad ja ka see, kuidas sa teda matkid ning tema sind.

Sa oled veidi häbelik ja mitte sugugi iga päev ei õnnestu meil su naeru kuulda, aga just Triibu on see, kes selle tihti vallandab. Samas oled sa hakanud ka aina rohkem kõva häält tegema.

Sa oled sellel kuul lõpuks saanud tutvuda ka rohkemate beebidega, sest oleme nüüd käinud paar korda avatud lasteaias ja mujalgi mänginud teistega ja sa vist ei ole veel otsustanud, mida sa arvad sellest kõigest. 

Ka kassidega püüad sa nüüd rohkem mängida ja kuigi sa oled jätkuvalt emmekas, on teil nüüd ka issiga omad tegevused. Näiteks just tema tohib sind toita. Enamasti. Mina võiksin sinu meelest vist ainult oma liistude (loe: tisside) juurde jääda.

Igatahes, meil on väga põnev jälgida su maailma avastamist. Esimesi kordi õues maas pärast eelmist suve. Rõdul ja mängutoas ringi tuuseldamist. Teistega suhtlemist. Sinu reaktsioone. Ma loodan, et oskame pakkuda sulle parajalt tuge, et sa julgeksid uurida ja katsetada, aga ka piire, et sa haiget ei saaks.

Armastusega,
Emme

Pissi-kaka jutud

Ma nüüd "kogenud" emana loen aeg-ajalt beebigruppide postitusi suure muigega ja hoian end tagasi, et mitte sarkastiliselt vastata. Nõu anda võin vabalt, aga vahel on naljakas mõnda asja lugeda. Nt hiljuti keegi kirjutas, et otsib soovitusi, kuhu oma varsti kindlasti roomama hakkav tegelane kinni panna, et ise pissil käia või süüa teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda vaja peaks olema. Kodu peaks olema lapse jaoks võimalikult turvaline ja siis pole vaja neid kuhugi kinni panna. Arutasime seda täna kahe lapse emast sõbrannaga ka ja ta oli sama täheldanud. Lapse saamisega võibki privaatsusele head aega ju öelda ja igasugused varasemalt öökima ajavad asjad muutuvad argipäevaks. Kindlasti on siin ka erandeid, ütlen ennetamaks, et juhuslikult keegi siia Iuu karjuma ei tuleks ega rinnale taoks väitega, et tema küll end käest ei lase ega standardeid ei langeta. Minu elu on küll muutunud ja ma üldse ei kurda :)

Nt meie kolmene on nüüd õppinud ära kakanaljade väärtuse ja säras täna oma uute teadmistega, teavitades lasteaia rühmakaaslast tema isa juuresolekul: du är en bajskorv (sa oled kakajunn). Jube uhke ema tunne oli. Not.

Aga muus osas, kui ma vanasti ei kujutanud ettegi, et võiksin elukaaslase juuresolekul vetsuust lahti hoida, siis nüüd võiks selle minu poolest hingedelt maha tõsta. Oleks vähem jalus. Hoiame seda peamiselt paigal vaid külaliste tarbeks. Jah, sellised jälgid tegelased me olemegi. Aga kui sa oled juba kellegi ees endast inimese ja igasugust muud kraami välja pressinud - korduvalt - siis mis neist muudest normaalsetest toimingutest häbeneda. Lisaks on ju parem lastel silma peal hoida, kui uksi ei sulge ning siis ei jää ka kedagi ukse taha nutma. Tulevad kaasa, kui tahavad. Triibu lausa kiidab mind hea töö puhul ja üritab potti piiluda samal ajal, kui mina püüan kakada. Ma seda küll püüan takistada, aga niivõrd-kuivõrd edukalt. 

Eile oli aga eriline messy päev, mis vist läheb ajalukku. Vähemalt lähiajalukku. Kõigepealt tahtsime minna kodu lähedale farmi lambaid vaatama. Mõtlesin, et proovime kõige otsemat teed läbi metsa minna ja panin Kõhutantsija enda külge, et võimalikult lihtne liikuda oleks. Triibu tuli rattaga ja Lemmik tassis kõike ja kõiki, mida vaja. Aga... ma ei arvestanud, et meil sadas reedel kergelt vihma. Kõigepealt kukkus Triibu. Siis aga tuli meil ette võtta suurem laskumine, nii et palusin tal minu käest kinni hoida ja läksime hääästi ettevaatlikult tee kõrvalt, kus paistis vähem libe olevat, aga kulus vast murdosa sekundist, kuni me kõik kolm pikali olime. Mina maandusin nii perseli, nagu multikates - mudamärjaks said nii jope, kleit, sukakad, aluspesu ja isegi pepu. Triibu nuttis ehmatusest. Mina naersin. Igatahes tuli meil tagasi koju pöörduda, et vähemalt mina saaksin riided ära vahetada. Katse kaks läks edukamalt. Meil oli tore väike ettevõtmine, kuni tagasiteel Triibu otsustas, et tal on vaja mingit maja ehitada. Kuniks märkasin, et ta mudib ja uurib kuivanud koerakakat. 

Kuni ma otsisin välja märjad salfakad, avastasin, et ta oli põlvili olnud hoopis vedelama sita sees ja oi, kui tore oli kõike seda kasida. Hea, et ma enam hormonaalne rase ei ole. Mudiu oleks pidanud vist lapse hülgama :)

Aga see pole veel kõik! Päev lõppes sellega, et Kõhutantsija tõmbas mu pluusi dekolteest eemale ja oksendas sinna vahele. Nagu lennukis oksekotti. Glam life missugune!

märts 09, 2022

Uue kodu võlud ja valud

Aeg läheb ikka kuradi kiiresti. Oleme nüüdseks juba kuu aega uues kodus sees elanud ja kuigi ma ikka veel ei oska siin kapiuksi õigelt poolt avada ega tea, kus kõik asjad on või kuhu teisi panna, siis vana kodu osas tekkis hästi ruttu võõra kodu tunne ja uuest sai kodu. Algus on tegelikult väga sujuvalt läinud. Triibu leidis paari päevaga uue bestika ja me oleme tema emaga ka sõpradeks saanud. Lisaks selgus, et üks mu kolleeg elab täpselt kolm korrust meie all identses korteris. Oleme suhteid üles soojendanud ka ühe vana tuttava emaga, kellega eelmisel nädalal kokku põrkasime ja avastasime, et oleme mõlemad taas beebidega kodus ja praktiliselt naabrid - taas. Ehk siis esimesed kohalikud tuttavad on olemas ja suuresti vanadest taasvastatud varudest.

Kodu enda osas aga veetsime paar esimest nädalat hullult kastimajandusega võideldes ja nüüdseks ongi vaid paar kingakasti jäänud pluss raamatud jms keldris, millele meil veel head kohta ei ole. Nii naljakas, kuidas meil on kaks tuba rohkem ja ometi ei leia asjadele kohti. Leidsime aga omale uue diivanilaua - täpselt samasuguse nagu meil Eestiski. Siiani ajab muigama. Leidsime ka uue söögilaua. Ja siis veel ühe. Vanale leidsime huvilise ja saime sellest ka lahti samal ajal, kui Lemmik teel uuele järgi oli. Nimelt see oli veidi liiga retsitud ja sain sealt kohe pinnu. Ei tundunud väga lapsesõbralik.

Igatahes, siin on asju, mida ma naudin kui ka neid, mida ei mõista ega oska hinnata. Mulle meeldib, et ma näen taas magamistoa aknast välja ja päikeseloojanguid. Mulle meeldivad me rõdud - eriti praegusel hästi päikeselisel perioodil. Meeldib et sooja vett saab kiiresti kraanist. Meeldb meie kubu kuju. Mulle meeldib meie ruudukujuline elutuba tihti esinevate triipude asemel. Mulle EI meeldi, et meie maja prügimajandus ei ole meie majas ja käruruum on kunku, kus paar käru käivad lausa kõrgel riiulil ja teisi peab nihutama väga täpselt, samal ajal last ja rasket ust hoides, et enda oma kätte saada. Seega me seda hetkel ei kasuta. Liiga ebamugav, kui üldse kohta on. Meie köögikappidel on käepidemete asemel küüsi kahekorra veeravad augud. Meie telekasein on veidi liiga kaugel, kuigi nüüd see mind enam ei häiri. Meil on mõned totakad minikoridorid. Seda ruumi oleks saanud paremini kasutada. Koridor vannitoas - halloo!? 

Meil on luksuslikud kaks dušši ja vann ja ometi oli meie jaoks vana ainult vanniga vannituba praktilisem. Jah, ma saan hambaid pestes võtta suu vett täis ühes vannitoas ja sülitada teises, aga ühte dušši pole ma veel kordagi kasutanud ja ei näe ka end seda tegemas. Mõelda võiks ju, et mugav on ise käia samas vannitoas duši all ja panna laps(ed) vanni, aga see ei tööta, kui dušinurgal on piimklaas ja lapsi ei näe. Vannis aga pesta end ka ei taha, sest seal pole mingit pritsmekaitset ja see vann ise on mingi basic madal jura. Millal meil üleüldse kolmekesi korraga pesus käia vaja peaks olema? Meil on igas magamistoas sisse ehitatud kapid, aga nende sisudeks on mingid metallsõrestikuga kastirisud. Lisaks teevad need kohati sisustamist keerulisemaks ja meie magamistoas eelistaksin suuremat kappi, aga pole ruumi. Ruumi pole seal ka suurele kummutile, mis nüüd elutoas elab. Samas mahub sinna ritta vabalt võrekas, meie voodi, öökapike, pesurest, riidekapp ja jääb isegi kõndimisruumi. Südamest vihkan ma aga meie esikukappi, mis on millegipärast tehtud veidi kitsam kui võiks ja seal ripuvad asjad üksteise taga. On küll mingi väljatõmbamise süsteem, aga pole ka sellest abi. Ma ei jõua ära oodata, et me saaksime sealse riputamispuu teistpidi keerata. Vajadusel ka kapi suuremaks ehitada.

Vanad omanikud jätsid meile veidi ebameeldivaid üllatusi. Ma saan aru, et kõik ei ole ehituseksperdid, aga kuidas sa elad seitse aastat, eelmiste omanike kasutamata kaabliümbrised seinas, tilkuvad kraanid igal pool ja laelambid, mis ausõna peal ripuvad? Meie vanasse koju ei jäänud ühtegi sellist üllatust maha. Pigem olime me ise korda teinud kõik, mis vähegi häiris. Suures plaanis aga on see korter täitsa okei. Naabritest aga ei tea me veel midagi. Pole kuu aja jooksul kohtunud isegi nendega, kellega meil üksed kõrvuti on. Küll aga teame, kes meie all elab ja Eros käis nende samasugusel kassil oma algatusel külaski.

Enne sisse kolimist õnnestus meil kiirkorras ka täpselt üks sein ära värvida ja mu süda sai rahu. Nüüd hakkame vaikselt edasivärvimist planeerima, mis on muidugi raskem koos mööbli ja laste ja loomadega, aga me lihtsalt ei jõudnud enne rohkem. Nüüd aga tuleb mõned testvärvi laigud taas üle värvida ja üleüldse tahavad seinad väga värskendust, kuigi magic sponge aitas juba kõvasti. Ma ei tea, kui palju suvalisi jälgi, pastakatriipe ja tatikolle ma seintelt maha nühkinud olen. Lisaks avastasin armastuse pahteldamise vastu ja enam ei karju seintes pesakonnad suuri musti auke.

Lapsed on harjunud. Kassid on harjunud. Meie ise oleme ka nüüd juba stressilangusperioodis ja saame taas pulmadele ja muule elule keskenduda.

Ahjaa - meie ilusas rahulikus edukate perede rajoonis on mingi hull naaberpoe omanik. Tal on mingi pankrotikaupade pood, kus suvalist sodi nii palju, et ma ei leidnud teda ennast tükk aega üleski ja ometi on tal ukse peal - veel eraldi eesti keelde tõlgitud silt, mis hoiatab, et vargad saavad valu. Eesti keeles aga "Vargad tulistasid. Häiritud omanik." Kõlab nagu mingi geto ja proovisin seda talle ka selgitada, aga ta pani väga süütu näoga mulle mingit rassistlikku jama vastu sellest, kuidas Ida-Euroopast on palju vargaid ja nad peavad teadma, et siit ei saa karistuseta. Oleks siis, et ta müüks midagi väärtuslikku, aga pigem tundub ta olevat selline hoarder tüüp. Igaks juhuks ma lapsi - ka nõbusid - sinna üksi ei lase ja isegi pelgan veidi. Eestikeelne silt häiritud omanikust tundub rohkem tõele vastavat kui ta originaalmõte.

märts 03, 2022

Preilist prouaks 7

Ehk kutse pittu.

Nüüd vist saan ka sellest teemast rohkem rääkida, sest kutsed on välja saadetud. Meie pulm ei tule suur, nii et kui sa seda loed ja pole kutset saanud, siis ära palun võta isiklikult. Kui meie eelarve oleks piiramatu, siis oleksime me kutsunud ehk rohkem inimesi ja ehk ka sind, aga võib-olla ka mitte. Üleüldse, praegusel ajal tundub nii imelik kutsuda kedagi kuhugi. Palun tule meie pulma, kui a)pandeemia lubab ja b)sõda pole hakanud. See tundub kui jube halb nali ja ma poleks kunagi arvanud, et selle teise võimalusega üldse arvestama peaksin, aga nüüd me siis olemegi seal. Sõda. Päris relvade ja surmadega sõda. Ma siiski loodan, et see saab ruttu läbi ja Ukraina säilitab oma iseseisvuse suuremate kaotusteta, aga ma nüüd juba veidi kardan. Ka Eesti pärast ja mõtlen, kas ehk meiegi siin Rootsis peaksime kuidagi tagalat kindlustama. Aga las ma praegu unistan veel edasi rõõmsamatest asjadest.

Me tahame, et meie pulmas oleksid meiega ainult lähem perering ja need sõbrad, kes on läbi aastate alati meie kõrval ja meie jaoks olemas olnud. Ei ühtegi lehma lellepoega ega vana tuttavat vaid sellepärast, et viisakas oleks. Olen ka palunud jätta koju oma uued kaaslased, sest meie pulm ei peaks olema aeg esmatutvusteks. Ootame sinna vaid inimesi, keda hästi tunneme ja armastame koos meiega rõõmustama ja tähistama. Vahel ma muidugi mõtlen, et kas peaksime veel kutsuma seda või teist, aga ei. Aitab. Ruumitäitjaid me ei vaja. Pigem las olla siis veidi vähem kui rohkem.

Mul on nii hea meel, et saime enamik kutseid ise käest kätte üle anda ja juba ka nii palju positiivset tagasisidet. Muidugi enamiku jaoks ei olnud see üllatus. Ehk vaid sugulastele. On olnud ka nii mitmeid toredaid reaktsioone. Samas on minu üllatuseks mõnelt poolt olnud täielik vaikus. Nagu halloo! Pulm on üsna tähtis üritus pruutpaari jaoks. Võta end kokku ja vasta vähemalt viisakalt. Nii mõnigi sõbranna aga plaanib  juba õhinal oma riietust pea samasuguse põhjalikkusega nagu mina enda oma. Muide, ma peaksin juba ülehomme oma kleidi kätte saama - pea kuus kuud liiga vara, aga siis on vähemalt olemas ja kui ma just eriti osavaks dieedi ja trennipiffiks ei hakka, siis vast väga seda muuta ka ei tule.

Kutsed ise aga olid üllatavalt keeruline ja üsnagi kallis operatsioon. Millalgi suvel hakkasin googeldama ja Pinterestis kaevama ideede saamiseks. Enamik nähtust ei kõnetanud mind üldse. Praegu on hästi palju lillelisi kutsepõhju moes ja sama käib ka pulmaveebide kohta, aga need ei meeldi ei mulle ega ka Lemmikule. Samas tema on rahul, kui mina olen rahul. Tüüpiline peigmeeste värk eks :)

Uurisin ma igatahes nii eesti kui ka välismaa tegijaid ja suhtlesin mitmega. Pulmakorraldaja jagas ka soovitusi, aga kuidagi ükski ei suutnud mulle pakkuda täpselt seda, mida ma vaimusilmas ette kujutasin minu soovitud hinna ja teostusajaga. Lõpuks andsin järele värvi osas ja ehk tuligi ilusam kui mu esialgu plaanitud tumehall. Meie kutse on musta ja türkiissinisega. Ei üllata vist neid, kes mind rohkem tunnevad. Odav see ka ei tulnud ja kartsin väga, et Hiinast tellides see lihtsalt ei jõua kohale jõuludeks, aga lubati kolme nädalaga ja tulid tegelikult hoopis kuue päevaga. Ma olen siiani väga positiivselt üllatunud nii kiiruse, teeninduse kui ka kvaliteedi osas. Samas ma nägin ise ka nendega ikka kõvasti vaeva, sest loobusin ette antud disainist ja tegin sisu ise. Selleks läks vaja üsna mitut programmi.

Kui keegi tahab ka ise proovida, siis mina kasutasin Canvat kujundamiseks. See on üsna lihtne ja seal on juba palju malle. Ka mina valisin ühe, aga lõpptulemus ja minu mall on nagu siga ja kägu - tundmatuseni muutunud. Kui küljendus ja tekst said paika, siis tuli see veel kahte keelde tõlkida. Lisaks tahtsin ma teistsugust raami, kui Canvas tasuta saada oli. Lõpuks leidsin ühe meeldiva Pixabayst, aga millegipärast ei saanud ma seda alla laadida. Proovisin mitmeid kordi ja kulutasin terve ööpäeva sellele, kui järsku taipasin Lemmiku arvutiga proovida. See lõpuks töötas. Järgnes kerge põlve otsas nikerdamine Paintis, sest mul ei ole hetkel ligipääsu InDesignile, aga sellel mallil olid mitmed raamielemendid üksteisele nii lähedal, et ma ei saanud isegi croppimisega soovitud tulemust. Seega tuli appi Paint, mis lasi mul teise kujunduselemendi valgega üle värvida. See aga rikkus ära mu taustata raamifaili. Järgmisena tuli appi mingi interneti tööriist, mis aitas taas tausta eemaldada ja oligi aeg mall Canvasse laadida ning kutsele ilusasti paigutada. Iseenesest pole keeruline, kui seda regulaarselt teed, aga ma ikka veidi kulutasin närvirakke. Veel mõned testid ja värvikatsed ja valmis ta oligi. Lõpuks aga vahetasime ikka veidi taustavärvi, sest kutsetetegija küll katsetas värviprinti, aga see tuli nii kole, et meil oli lihtsam valida ta lähim sarnane olemasolev sinine paber. Seda ümbritseb must pitsümbrik ja sinine lipsuke. Ja nii tore oli neid kutseid kokku panna. Tekstiinimesena muidugi veetsin ma päris kaua aega kutsele õigeid sõnu valides. Siia ma ehk laon neid üsna hoolimatult ritta, aga kui sul on vaid üks väike ruuduke ruumi ja sealne tekst peab olema maitsekas, meie moodi ja samas selgelt arusaadav kolmes keeles, siis see on paras pähkel. Googeldasin muidugi ka inspiratsiooniks, aga igasugused klišeed viskasid kiiresti üle. Pealegi ei sobinud igasugune nimede käänamine meie kutse formaadiga.

Lisaks kutsele panime püsti ka kodulehe, kus on kirjas palju kasulikku lisainfot, mis kutse ruudule ei mahtunud ja taas kolmes keeles, sest rahvusvahelise pulmaga on ju hea jagada soovitusi reisimiseks, ööbimiseks, vaba aja veetmiseks, parkimiseks - you name it! Lisaks on seal meie tutvumislugu, osavõtust teavitamine ja tulevikus pildid jms. Pulmakodukaid pakkuvad ettevõtted pakuvad ka lahendusi kinginimekirjadeks jms, aga ma ei suuda siiani otsustada, kas ja mida me üldse sooviksime, rääkimata valmis shopping listidest. 

Igatahes, loodame väga, et kõik kutsutud saavad osaleda ja meiega koos tähistada. Kui aga keegi vajab soovitusi kutsete tegija osas, siis küsige ja jagan lähemat infot.

veebruar 24, 2022

Mommy brain

Räägitakse, et raseduse ja beebiga võib tekkida mäluga ajutisi probleeme. Ma ei täheldanud erilisi muutusi enda puhul, aga nüüd on küll mingi next level shit.

Nimelt viimase paari nädala jooksul olen ma lausa kaks korda poes vargil käinud. Saate aru jah? Kui tulevased tööandjad peaksid seda lugema, siis aitaks see raudselt kahe vahel olles minu kahjuks otsustada, aga panen ikka kirja, et hiljem saaksin näha, kas see on mingi kummaline ajutine faas või nii nüüd ongi.

Esiteks, ma olen hästi aus inimene. Ma ei vea naljalt isegi pastakaid töö juurest koju, rääkimata tahtlikust varastamisest ja nüüd siis kaks korda järjest. 

Esimesel korral olin Kõhutantsijaga poes Lemmikule Valentinipäevaks kiiresti kingitust ostmas, aga enne seda jäi mulle ette üks üliarmas laste müts. Otsisin tegelikult rõduplätusid, mida saaks kiiresti jala otsa visata. Siiani olid meil vaid varbavaheplätud ja need sokkidega hästi ei tööta. Igatahes, leidsin pärast mõningast otsimist plätud ja maksin nende eest. Alles järgmises poes avastasin mõne aja pärast, et ma ju võtsin mütsi ka. Turvaväravad nagu ka ei piuksunud ja nüüd olin ma veidi närvis, sest ma olin kogemata varastanud ja lisaks harva käivast kodubussist maha jäämas. Eriti, kui pean uuesti sinna poodi jõudma. Aga siiski läksin ja maksin ja siis unustasin peaaegu selle kurja juure sinna maha.

Teisel korral aga olin sõbrannaga - kolleeg, kellega kogemata ühte majja oleme suutnud kolida - toidupoes. Vahetasime hiljuti kärusid ja kui eelmisel oli suur korv, kuhu lisaks lapsele mahub ka igasugust toidukraami, siis uuel kärul pole erilist hoiuruumi. Asjad vedelesid kus aga mahtus. Haarasin kiiruga üht-teist ja siis jooksin maksma. Alles kodu juures avastasin, et minu lihapallid kartulipudruga on ühes kärutaskus ja mitte mu poekotis. Seega tõenäosus, et nad kassast läbi lasti, on kaduvväike. Kodus aga leidsin veel ühe Kõhutatsija soojakoti põhja vajunud tuubitoidu. Selgelt ka varastatud kraam. Ega siis midagi. Tegin kodus varastatud asjadest pildi ja palusin Lemmikul töölt tulles poest läbi käia ja neile raha pakkuda. Karistuseks aga ei leia ma kusagilt Snickersit, mille ma ostsin ja mille eest üsna kindlalt maksin. Ehk ongi hea. Pole mul vaja nii palju patustada magusaga.

Niisiis kanaaju mis kanaaju. Ju on mälumaht kolimisega seoses nii täis, et isegi elementaarsed tegevused kannatavad. Hea, et ma eriti tihti roolis ei ole.