august 21, 2018

Kirjad Kahele Triibule 5

Tere, mu kallis!

Ma nii tahaks sind juba näha. Nüüd loen tunde, sest vähem kui 48 on jäänud meie esimese nägemiseni. Lõpuks ometi! Ma olen nii kade Eestis elavate emmede peale, kellel paistab iga kuu mõni ultraheli olevat. Minul/meil tuleb nüüd esimene.

Sinu issi juba latrab sinu tulekust kõigile. Nädalavahetusel rääkisime ka sinu Rootsi vanaisa perele ja nad olid rohkem elevil, kui me oodata oskasime. Emme aga on veidi pahane, sest ta tahaks kõigepealt veenduda, et sinuga on kõik hästi. Meil ei ole siiani ju mitte mingeid tõendeid sinu olemasolu kohta. Eelmisel nädalal küll võeti mult mitu-mitu ampulli verd, aga keegi ei selgitanud, mida nad täpselt sellega peale hakkavad. Vähemalt öeldi, et kui midagi on valesti, siis kuuleme nädala jooksul. Möödas on kaheksa päeva ja seega on vast kõik nii minu kui sinuga hästi.

Igatahes, eile me ostsime ühe pisikese laimi. Valisin seda hoolega, sest just sina peaksid praegu laimisuurune olema. Väikese laimi suurune. Tegime siis laimiga "perepilti". Kohe-kohe saab see kriitiliseks peetud kaksteist nädalat täis ja siis ma vast hakkan ka sinust inimestele rääkima. Ma küll natuke kardan, aga emme ülemusel ja töökaaslastel on õigus teada sinust. Lisaks tahaksin ma juba ammu seda rõõmu kõigiga jagada ja mitte keerutada söögi osas. Või soovi korral avalikult vinugda, kui sa mu olemise ebamugavamaks muudad.

Järgmisel nädalavahetusel räägime ka sinu Rootsi vanaemale ja onule ja onuperele. Sinu ümber saab olema nii palju toredaid inimesi. Siis nädal veel ja me läheme Eestisse, kus sinu emme üles kasvas. Seal räägime sinust ka sinu Eesti vanaemale ja tädidele-onudele ja vast ka vanaisale. Ja seejärel saab sinu emme juba südamerahuga ka bookmarkida ilusaid beebiasju ja beebiasjade lehekülgi. Ma juba leidsin nii ilusad beebipesad ja arvaku su isa mida tahes selle praktilisuse kohta, me saame sellise omale ka. Ja me leiame võimaluse teha ilusaid pilte sinuga koos. Ning me läheme arvatavasti ka 4D uuringule, et sind veelkord näha ja seda mitte niivõrd meditsiinilisest vaatenurgast, vaid uudishimulike vanemate omast.

Armastusega,
Emme

august 20, 2018

Kui 30 oli hirmus, siis 31 on päris tore

Ma siin sain vahepeal aasta vanemaks. Kui ma eelmisel aastal põdesin päris korralikult, siis seekord võtsin uue numbri peaaegu et rõõmuga vastu. Nimelt mu elu on selle viimase aastaga nii palju muutunud ja seda paremuse poole. Seljataha aga jäävad paar üsna dramaatilist aastat, aga sellest olen ma natuke kirjutanud ka.

Aasta tagasi ei olnud mul ei tööd, oma kodu ega pere. Oli aga armastav partner. Oma kolmekümne esimesel eluaastal aga leidsin uue töö, ostsin mitte ühe vaid kaks kodu ja lisaks on meie poole teel Triibu! Õnneks ei olegi rohkem vaja. No okei, Triibu võiks ilusasti ja suuremate probleemideta meie juurde tulla.

Seekord ei tahtnud ma pidu. Otsustasime hoopis võtta ette ühe lühireisi. See võib meil jääda viimaseks omasuguseks, sest varsti olen ma maakera mõõtu ja siis on meid juba kolm ning elu muutub igaveseks.

Võimalike ja mõistlike lendude kombinatsiooni jahtides sai sihtkohaks valitud Amsterdam, kus me kumbki siiani käinud ei olnud. Ega me väga ei teadnud, mida oodata ka. Olin küll näinud mingeid sõprade ilusaid pilte sildadega ja päris kivi all me ka elanud ei ole, aga reisiks hakkasime googeldama vaid paar päeva enne väljasõitu ja internet ei lugenud üles eriti midagi põnevat. Samas reis ise oli väga tore.

Olime Lemmiku soovil broneerinud uhke hotelli kanalivaatega - ja maksnud selle eest röögatu summa - ning vaade oli tõesti ilus. Seda kogu linnas, mis on täis veidi kõveraid piparkoogimaju ja kanaleid ning sildu on tõesti igal pool. Me praktiliselt ühistransporti ei kasutanudki, sest jalutada oli nii tore. Samme sai ikka kõvasti tehtud ja selgus, et kui teised linnad loevad oma reklaamides ette iga suvalise viisakama torni, siis hollandlased ei vaevu, sest üks maja on ilusam kui teine ja me nägime vist ühte koledat tänavat. Ei ole nii, et üks vaatamist väärt asi linna ühes otsas, teine teises. Pariisist jättis see ikka tunduvalt parema mulje, kui igal pool suitsetamine välja arvata.

Me käisime väga mõnusal väikese grupi kanalituuril ja järgisime edasi sealse giidi soovitusi. Üks neist oli sealses kuulsas pargis papagoide otsimine. Neid pidi seal palju olema ja ühe leidsime ka. Lisaks käisime tornmaja katusel üle ääre kiikumas ja see oli õudsem kui näis. Ka Punaste Laternate rajoon sai külastatud ning seal väisasime prostitutsioonimuuseumi, mis oli väga huvitav. Olime ka parajad toiduturistid. Kui Hollandi enda köök ei ole midagi erilist - välja arvata hommikusöögid - siis nad on ju kõvad koloniseerijad olnud ja põnevam oligi avastada selliste riikide kööki. Samas midagi erilist me ei kogenud.

Hommikusöögid aga väärivad isiklikku lõiku kui mitte postitust. Esiteks on neil mingid kohalikud pisikesed pannkoogid, mis viivad keele alla. Meile aga soovitati ka munaga praetud banaanileiba, mida on veel täiendatud peekoniribadega ja kreeka pähklitega. See oli üks kummaline aga jumalik kombo.

Veetsime Amsterdamis neli päeva üsna vaba graafiku alusel ja saime osa ka mingist kanalimuusikafestivalist, kuhu suur osa publikust paadiga tuleb ja siis on kanalid umbes. Oli üsna omapärane elamus.

Kui keegi veel on sinna minemas, siis ilma suurte muuseumideta on 3-4 päeva piisav, et linnast ülevaade saada ja ka natuke poodides käia. Meie ostsime näiteks kuuseehteid keset suve, aga igaühele oma.

Kiri Kahele Triibule 6

Tere, mu kallis!

Me juba nii ootame sind. Sinu issi on korduvalt öelnud, et tule juba välja. Mitte, et me tahaksime sind kuidagi ohustada ja liiga vara tulema sundida, aga nii tore oleks ju juba kohtuda.

Viimasel ajal oled sa olnud kuidagi eriti hea laps. Ei aja emmet öökima ega midagi. Maksimaalselt mõned krambid päeva kohta. Ükspäev siiski olid mingit uut moodi krambid ka juba.

Sa hakkad mu kõhus juba päris palju ruumi võtma. Mind see veel ei sega, sest nüüd hakkab su kasv pigem väljapoole liikuma, aga seega ma enam ei näe otseselt vaeva ka, et sinu olemasolu enam saladuses hoida. Kes teab, see teab. Teised kuulevad-märkavad ka tasapisi.

Vahepeal suutsime sulle nii möödaminnes vankri soetada. Ma küll ootasin ja otsisin värvilisi, aga turvalisus ja mugavus olid olulisemad, nii et sinu esimene sõiduk saab olema must ja kerge mustriga. Selle leidmise eest pead aga issile aitäh ütlema, sest ta on vankritegoogeldamise täitsa üle võtnud. Lisaks maksime ära sissemaksu üliarmsa pesa jaoks, et sul saaks siin kodus ka alguses mõnus ja turvaline olema.

Täna aga on su emme veidi kade, sest teised sinuga samavanad beebid hakkavad järjest enda olemasolust oma emmedele müksudega märku andma, aga sina ei vaevu. Ehk ongi nii hea. Järelikult sul ei ole veel liiga kitsas vms, aga samas ma ju nii tahaks, et sa mulle enda heaolust rohkem märku annaksid. Muidu ma siin aina mõtlen ja loodan ning vahel tahes tahtmata ka muretsen natuke.

Kaks nädalat veel ja siis näeme sind taas telekast. Ehk selgub siis ka, kas sa oled poiss või tüdruk. Õnnelikud oleme me igal juhul, aga iga järgnev infokild sinu kohta teeb nii palju rõõmu.

Ega siis muud midagi seekord.

Kalli-musi-pai!

august 14, 2018

Otsin otsustajat

See beebimajandus on üsna keeruline ja ei ole üldse palju vaja enne, kui mul juhe kokku jookseb infouputusest. Kas poleks tore, kui keegi teeks head otsused minu ees ära, võttes arvesse minu/meie funktsionaalseid, finantsilisi ja esteetilisi eelistusi? Oleks ju!

Viimastel nädalatel olen hakanud tegema veidi uurimistööd beebile vajalike asjade teemal - mida kujutab endast üks hea vanker, millega beebit kanda ja millised võiksid olla turvatool ja beebipesa. Sellegipoolest ei saa ma veel aru hästi, misasi on travel system või baby jogger või misasi on pram ja mis stroller. Kas usaldada siinset kõige võrdlemise lehte, millel on vaid koondhinne aga ei mingeid kommentaare lasteasjadele või otsida ja võrrelda ise asju nii hästi, kui nende kodulehelt materjali leian. Järelturule pole ma veel üldse vaadanud, kuigi me mõlemad Lemmikuga leiame, et kindlasti oleks mõistlik paljud asjad just järelturult osta. Samas aga ma ei taha mingeid plekilisi ja kriibitud asju ja ei ole nii lihtne käia kõike oma silmaga vaatamas.

Kõige keerulisem ja samas kiirem paistab olevat turvatooliga. Kas osta niisama tool või koos turvalisema kinnitusraamiga? Aga kuhu seda kinnitada, kui meil oma autot ei ole? Kas osta sangaga imikutool või kallis ja kvaliteetne statsionaarne asi pikkadeks aastateks? Või mõlemad?

Kust leida nunnusid beebipesasid talutava hinnaga? Kas oleks mõtet Eestist osta ja kaasa vedada? Kui jah, siis millal? Sel aastal me ehk jõuamegi ainult ühe korra sinna.

Kust leida ilusaid rasedamantleid? Keset suve tundub see olevat mission impossible vähemalt.

Kust ma leiaksin hea vankrite võrdluse, mis võtaks arvesse ka turvateste?

Kas ja mis mööblit hakkab ruttu vaja minema? Kummutit? Mis mõõdus? Kuidas mähkimine käima hakkab ja kus? Kas ta hakkaks oma voodis magama? Kas kassid lasevad tal elada?

Kus saaks igasuguseid asju katsuda ja testida? Ma ei taha internetist pildi järgi osta. Tahaks kärutada erinevate vankritega ja näha, mida üldse meie laps igasugustest kiigutajatest arvab.

Samas on mul ikka veel tunne, et me mängime mingit pretend-game'i. Et tegelikult ei olegi mingit last ja äkki mul on üldse mingi paeluss või kõik veidrad tunded peas kinni. Sama rase kolleeg ütles täna, et ta tunneb end täpselt samamoodi, kuigi on juba mitu korda ultrahelis oma pisikest näinud. Me siin peame veidi veel ootama ja ma ikka veel loodan, et siis muutuvad asjad kuidagi reaalsemaks.

Pühapäeval rääkisime oma saladusest ka siinsetele sõpradele. Me ei olnud terve nädalavahetuse kindlad, kas ja millal. Lõpuks Lemmik siiski arvas, et räägime siis. Me ei olnud selleks mingit erilist strateegiat paika pannud ja nii ma siis rääkisin möödaminnes. Neil läks veidi aega, et aru saada, mida ma üldse ütlesin, aga lõpuks jõudis kohale ja siis tuli palju rõõmsaid emotsioone ja ma sain lõpuks rääkida sellest kõigest, millest ma nagunii kogu aeg praegu mõtlen. Seega peaproov perele teatamiseks on läbitud. Järgmised teadaanded on juba ka rohkem planeeritud.

august 09, 2018

Kirjad Kahele Triibule 4

Tere, mu kallis!

Ma ei jõua ära oodata, millal me sinuga lõpuks kohtume. Tore oleks sinu piltigi alustuseks näha. Ma loodan, et sa oled fotogeenilisem kui mina.

Päev-päevalt muutub raskemaks sinu teiste eest saladuses hoidmine. Vähemalt üks inimene on juba ära arvanud, et sa olemas oled ja onu Ricardo oleks peaaegu teistele ka välja rääkinud.

Kõige raskem on siis, kui emme kolleegidega välja sööma läheb. Sa ei luba mul ju nii paljusid asju süüa ega juua. Tahaks lõhevõileiba, aga enne tuleb kindlaks teha, kuidas seda valmistati. Tahaks Kreeka salatit, aga siis oleks ju imelik järsku ainult feta järgi jätta. Keegi kutsub kaasa sushile, teades, et su ema on soovitanud isegi seda konkreetset sushikohta, ja siis ma pean end kuidagi välja keerutama. Teised söövad mahlast roosat picanhat ja joovad veini ja sinu ema teeskleb pirtsutamist.

Sina aga paistad muudkui kasvavat või siis on su emme ise selles süüdi, et kõht tahab vägisi ette tulla. Sa võiksid ikka seal veel natuke aega rahus kasvada ja areneda ilma üleliigse tähelepanuta ja küll me jõuame sinust teistele veel rääkida ka.

Me oleme sinu issiga hakanud mõtlema, kuidas sinu saabumisest teistele rääkida ja meil on mõned plaanid. Mulle ju on alati meeldinud teistele üllatusi teha. Eks näis, kuidas neile seekord reageeritakse. Kui üldse.

Eile hakkasin tegema ka esimesi konkreetseid ettevalmistusi ja meisterdasime Nokiaga kahekesti kodus. Eks ma hiljem räägin lähemalt, mida.

Tänaseks oled sa ligi kaheksa nädalat mu kõhus ringi ujunud ja ametlikult on kümme nädalat täis. Ma loodan, et sul on seal mõnus ja varsti näeme, eks!

august 07, 2018

Kuidas sa end tunned?

Mina tunnen end päris hästi. Viimased neli päeva lausa täiesti normaalselt. Ei tea, kas olla õnnelik või mures. Eeldatavasti on ikka kõik korras.

Rääkisin sel nädalal tööjuures ühele personaliinimesele rasedusest ja juhtus kõige naljakam asi. Kui ma laususin, et olen 9 nädalat rase, vastas tema: mina ka! Ta on meist paar päeva maas. Seega see vestlus kulges palju õhinapõhisemalt, kui ma olin kartnud.

Erinevalt töökaaslasest ja paljudest teistest tulevastest emadest meie Facebooki grupis, on mul vägagi hea olla. Vist päris esimestest päevadest on olnud puhitustunne ja rinnad vahelduva eduga hellad, aga ei midagi ekstreemset. Testitegemise nädal oli natuke karmim, sest iga mõte ajas iiveldama ja lõpuks paar korda tuli toit välja ka, aga selles võis osaliselt ka närve süüdistada. Ei ole mul aga ei mingeid selja- või peavalusid. Ei ole probleeme toiduga. Ei ole tapvat väsimust ega emotsioonide virr-varri. Küsisin lemmikult üle viimase kohta ja ärkan pigem ise varem. Ei vaja ma erikohtlemist ega ole veel paiste läinud. Üldiselt tunnen vaid, kuidas miski kõhus venib, aga viimastel päevadel isegi mitte seda. Kui nii jätkub, siis on täitsa rõõm kõhtu kasvatada ja keskenduda vaid oma pisikese inimese ootamisele.

august 05, 2018

Millal ja kuidas

Täna oli meil esimene päris ämmaemanda aeg. Olime seda kolm nädalat kannatamatult oodanud. Õnneks ta oli väga tore ja kõik esmased asjad paistsid korras olevat. Samas oli nii naljakas, et ta ei teinud mitte midagi, et kontrollida, kas ma üldse rase olen. Ütles vaid, et kui ma juba kaks testi tegin, siis ta usub mind. Lähinädalatel pean siiski minema verd andma ja seejärel siiski juba ka valikulisse ultrahelisse, mis peaks andma mulle kindluse mõningate tõsiste kromosoomihaiguste osas ja noh - viimaks saab ka siis titat näha. Ehk hakkab siis asi rohkem nagu päris tunduma.

Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.

Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.

Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.

august 03, 2018

Kirjad Kahele Triibule 3

Nüüdseks peaksid sa olema mustika-suurune. Ma arvan, et äkki ma hakkangi sind Mustikaks kutsuma. Nii nunnu ju. Ja see suuruse jälgimine ning erinevate esemetega võrdlemine on ka oluliselt ägedam, kui ma oodata oskasin.

Viimasel nädalal oled sa olnud täitsa hea laps, kui nii võib öelda. Sinu issi küll ütleb, et sind on liiga vara lapseks kutsuda, aga mida tema ka teab :)

Tundub, et sa oled üks üsna rahulolev tüüp. Sulle küll alati ei meeldi, kui sinu emme kolleegid tööl oma sööki soojendavad, aga oleme ausad. Ega mulle ka ei meeldi paljud asjad, mida nad söövad. Siis arvad sa veel, et toidupoed ajavad öökima. Sõna otseses mõttes. Kumbki aga ei ole eriline probleem. Vähemalt lased sa emmel süüa ja küsid juurdegi. Mul tundub kogu aeg nälg olevat ja isegi, kui veidi iiveldab, siis söök üldjuhul aitab. Samas oled sa sundinud meid mõlemaid su issiga tükk maad tervislikumalt toituma hakkama. Šokolaadi sa ei tahagi, aga jäätist vahel ikka praeguse kuumaga ja arvestades, kui palju puuvilju ma praegu teadlikult söön, siis ei ole üldse vale sind puuviljaga võrrelda, mu kallis Mustikas.

Mis veel? Ma ei oska enam magada 12ni. Heh! Isegi mitte kümneni ja ma kahtlustan, et sul on midagi sellega pistmist. Harjutad emmet edasiseks eluks?

Tundub, et su tibatillukesusest hoolimata, loksub emmel kõhus miski ja võõras kõhukuju on ka, aga samas ma pole juba tükk aega saanud kõhtu sisse tõmmata normaalselt. Arusaadav ka, et sul läheb nii kitsaks.

Lisaks paistad sa olevat täitsa oma emme laps. Ükskõik, kui väsinud ta/me oleme, siis tantsutundi jõudes on alati tore ja teeme kõike korralikult kaasa.

Me sinu issiga ei jõua ära oodata esimest päris arstivisiiti ja kindlustunnet, et sinuga on kõik nagu peab olema.

august 02, 2018

Kiri Kahele Triibule 2

Tere, kallis!

Sa oled juba nädalakese olnud meiega. No tegelikult kauemgi, aga nüüd me oskame sinuga arvestada ja sa oled endast terve selle nädala ka väga selgelt märku andnud.

Sinu lemmiktoit paistab olevat soolakõrsikud ja lemmikjook on Coka. Häbi meile mõlemale! Aga... kui sa sellisel dieedil olles õnnelik oled, siis eks ma püüa sind usaldada.

Ja juba sa õpetad meile igasuguseid asju. Näiteks seda, et kui ma söön hommikuks maasikaid, siis need maitsevad ka välja tulles hästi. On oluliselt hullemaid asju kui maasikatoormoos.

Tundub, et sulle ei meeldi eriti lennata või äkki sulle just meeldib õhus olla ja probleem on maandumisega!? Miks muidu ma just siis üleni higiseks tõmbun ja saan omale oksekotiga tuult lehvitada? Juba jõudis kätte ka uus olukord, kus ma vahetasin oma mõnusa aknaaluse koha keskmise istme vastu, et olla vetsule lähemal. Kahjuks vahekäigupoolsed kohad olid juba kõik täis, aga pidasime vastu.

Lisaks jõudis juba kätte sinu pärast muretsemine. Kuna sa oled siin igapäevaselt mulle suurenenud süljevoolu ja hingamisharjutusi korraldanud, siis eile, kui ma end taas normaalselt tundsin, hakkas mul täitsa mure su pärast. Et kuidas nii!? Täna aga jätkus kõik "vanas" rütmis.

Sinu olemasolu muutub iga sammuga aina reaalsemaks. Täiteks käisid sinu emme ja issi esimest korda ämmaemanda vastuvõtul grupiloengut kuulamas. Otseloomulikult oli sinu emme seal teiste algrasedate seltskonnas ainus, kes pidi vahepeal mitu vetsupeatust tegema, aga ma ei kurda. Väga. Saaks kindlasti hullemgi olla ja tore, et sa sellist asja korraldad seltskonnas, kus sinu tulekust nagunii juba teatakse ja mitte näiteks emme töö juures.

Me vaatasime täna sinu issiga beebi arengu teemalist dokumentaalfilmi ja saime natuke targemaks. Lisaks loodame me väga, et sa kuulud selle 50% sisse, kes elusalt sünnivad. Sa oled siiani ju nii tubli võitleja olnud sinu emme kiire kevade kiuste.

Ootame armastusega!

august 01, 2018

Kiri kahele triibule 1

Alates tänasest hakkan ma avaldama tagant järgi minu enda jaoks väga märgilisi postitusi. Ehk on kellelgi veel huvitav.

----------

Ma olin täna öösel nii ärevil, et ei jäänud tükk aega magama. Mis teha, kui järsku on nii põnev lihtsalt plastikjoogitopsi pissimise tõttu!?

Eile nimelt oli meie jaoks väga eriline päev. Pärast hullumeelset kuud ei olnud mul ikka veel päevad hakanud ja käes oli rekordpikk tsükkel. Samas võis ju arvata, et kogu selle hullumeelsuse keskel ja olles alles märtsis pillid ära jätnud, et mu keha kohaneb stressi ja hormonaalse muutusega.

Lisaks arvasime me, olleks kuulnud teiste kogemusi ning toetudes enda omadele, et sinu tulekuni võib kuluda aastaid. Nüüd aga otsustasin siiski hommikul ärgates ära teha kodus vedelenud rasedustesti ja esimest korda elus näitas see mitte ühte, vaid kahte triipu. Meie Triibu!

Unesegasena ei tulnud mul pähe ühtegi huvitavat viisi, kuidas seda sinu tulevasele issile öelda. Nii et kui ta küsis, millal me vastuse teada saame, ütlesin vaid midagi sellist, et me vist juba teame. Sest pissipulga ekraanilt paistsid kaks selget ja rasvast triipu. Midagi, mida pole kunagi varem juhtunud, aga see-eest on mul testides alati hästi läinud ja ka rasedustestid on mulle just selliseid tulemusi näidanud, nagu ma olen tahtnud.

Me sinu isaga olime juba nalja viluks mänginud mängu, mis su nimeks võiks saada. See ei olnud üldse lihtne. Me veetsime suurema enamuse seitsmekäigulisest õhtusöögist nimesid edasi-tagasi loopides ja väga paljud kas lihtsalt ei meeldi meist ühele või teisele või kõlavad kas eesti, rootsi või inglise keeles imelikult või tähendavad midagi imelikku või oleksid rasked kirjutada jne. Aga me ei oodanud, et meil nimesid nii varsti vaja võiks minna.

Kuna ma pidin sel hommikul nagunii kodus tööd tegema ja kapis vedeles üks test veel, siis pissisin sinna peale ka. Ja jälle tulid kaks triipu. Aga nüüd ma ei usaldanud neid enam, sest järsku märkasin kuupäeva, mille kohaselt olid testid hiljuti aegunud. Samas internet ütles, et vanad testid valetavad väga harva positiivse suunas. Sinu issi aga üritas ka mind kahe jalaga maa peal hoida ja seletada, et igasuguseid asju võib juhtuda ja testid võivad valetada.

Seega sinu emme ostis veel ühe testi ja selgus, et tänapäeva testid on juba väga targad. Sellel oli digitaalne ekraan ja karmid juhised seda täpselt teatud maani ja täpselt 20 sekundit pissi sees hoida. Lisaks lubas see ennustada, kui kaua sa juba minu kõhus olnud oled. Minu kõhus. Minu Triibu! Nii sürreaalne. Ja see test kinnitas, et juba vähemalt kolm nädalat olen ma kellegi maja. Me sinu issiga ei tea, kas me veel päris valmis oleme sinu tulekuks, aga tea, et sa oled väga oodatud.

juuli 31, 2018

Eesti ja e-riik - nalja teete või?

E-riik vast tähendab igaühe jaoks natukene erinevaid asju, aga minu jaoks tähendab see seda, et enamikku vähemalt riiklikke asju saab ajada mugavalt digikanalite kaudu. Esimeses järjekorras näiteks võiks ligi pääseda erinevatele andmetele enda kohta ning vajadusel ka vajalikke taotlusi esitada. Süsteemid peaksid omavahel suhtlema, nii et inimene ei pea aina uuesti sama infot riigile andma. Minu hiljutine kogemus aga oli kõike muud kui seda.

Nimelt hakkasid mu isikut tõendavad dokumendid kehtivust kaotama ja, elades ise teises riigis, tundus kõige mõistlikum esitada taotlus uuteks digitaalsel kujul ning püüda puhkuse ajal dokumendid ka kätte saada.

Kõigepealt sain PPA lehte päris mitu korda risti-põiki läbi kammida, et välja selgitada, mida ma täpselt tegema pean, sest mingil kummalisel põhjusel on võimalik ID-kaarti taotleda läbi nende e-teeninduse, aga kui tahta passi ka, siis tuleb ikkagi kas läbi posti, näost näkku või e-maili teel suhelda. Kuskil aga polnud selgelt kirjas, kuhu ma siis neile e-maili saatma peaksin. Töötades ise digiturunduse spetsialistina, usun, et minu veebis navigeerimisoskused on üsna tasemel. Lõpuks lihtsalt oletasin.

Olles valmistanud ette kõik nõutud dokumendid, saatsin need ka ära ja jäin tagasisidet ootama. Kui 3-4 päeva oli möödas, proovisin neile helistada, sest ikka veel oli vaikus. Ma ei tea, miks nad ei suuda kogu protsessi lihtsalt automatiseerida, aga see selleks. Telefonikõne andis küll veidi rohkem vastuseid, aga pidin edasi ootama.

Kui möödas oli rohkem kui nädal, sain lõpuks vastuse kelleltki sealselt töötajalt, kes nüüd soovis ühest dokumendist uut koopiat ja digiallkirja. Olin enne küll väga hoolikalt näpuga järge ajanud nõudmiste osas, aga no olgu peale. Täitsin paberi uuesti ära, digiallkirjastasin ja lootsin, et asjad sobivad seekord ilma füüsilise allkirjata paremini. Õnneks sobisidki.

Edasi läks natukene paremini. Juba kahe päeva pärast oli pass valmis, aga kuna soovitati mõlema valmimine ära oodata enne järgiminemist, siis muudkui kontrollisin oma emaili. Möödus veel nädal ja mu mailboxis oli jätkuvalt vaikus. Minul aga hakkas aeg otsa saama ja seega läksin nende esindusse kohale, et kas või pass kätte saada.

Pass oligi täiesti olemas. Sain seda isegi käes hoida ja teeninduse tädi möönis ka, et kummaline, et ID-kaarti veel ei ole. Ta kontrollis oma andmebaasist ja nägi, et teine on trükitud, aga mitte veel kohal, aga ei saavat midagi teha, et asju enam kiirendada. Ta soovitas vaid järgmisel hommikul neile helistada ja uurida, kas see on jõudnud, aga ütles ka, et oleksin kõik dokumendid kiiremini saanud, kui oleksin nende kontorisse taotlema läinud. No muidugi on korralikus e-riigis kiirem minna kaks korda kuhugi kontorisse ja oodata järjekorras, kui et digitaalselt tellimus ära esitada! Hakkas jaburaks kiskuma.

Siis aga tuli kõige suurem löök. Tädi avastas, et ta ei saagi mulle mu passi kätte anda, sest mul oli kaasas ainult vana ID-kaart (pluss kaks teist isikut tõendavat dokumenti) ja käskis järgmine kord korralikumalt lugeda kättesaamise emaili. Emaili, mis oli tulnud nii hilja, et ma poleks nagunii midagi muuta saanud, sest mu pass oli Rootsis ja mina Eestis. Kes siis Euroopa-siseselt passiga reisib!? Niisiis, pidin passi tagasi andma ja ID-kaarti ka ei olnud. Ma olin väga lähedal vihapisaratele, aga sain sealt vähemalt avalduse, mille alusel saadetakse dokumendid ühel hetkel Rootsi Eesti saatkonda. Muidugi pidin sinna taas lisama kõik samad andmed, mida neile just korduvalt esitanud olin. See aga ei seganud neid mulle järgmisel päeval, reedel, pärast tööpäeva lõppu kirjutamast, et mu ID-kaart on nüüd Tallinna esindusse jõudnud. Mind aga ootas pühapäeval tagasilend. Seega minu varased pingutused dokumendid ära vahetada pole siiani mingit vilja kandnud.

Urr. Urrrr. Urrrrrrgh!