detsember 08, 2021

Vestlused kahesega

Meil on Triibuga nüüd juba üsna pikad vestlused. Ta üllatab mind oma keerulsite lausete ja hästi reeglipärase grammatikaga. Näiteks ütleb Lugeme selle raamut ja Kus on vood? Ma olen pidanud ennast takistama, et ise ka mitte lugeme öelda. Ta oskab lõpuks öelda ka Kõhutantsija nime korralikult.

detsember 07, 2021

Preilist prouaks 3

Kleidijutu jätku ka!

Mul on nüüd kleit. Või vähemalt tunduvalt vähem raha. Käisimegi koos ämmaga mulle eraldi kohale tellitud laenukleiti proovimas. See tegelikult oligi üks väheseid kordi, kus oma olen paar tundi olnud täitsa lastevaba ja kõik jäid ellu edukalt. Ka ämmaga oli see tore seiklus nii talle kui ka mulle.

Pood ise oli imepisike ja liikumisteedki kleitide vahel olid imekitsad. Samas oli see nii armas ja kodune. Seda veab vist üks armas abielupaar, kel ka eesti juured ja suvila Muhumaal. Nad pakkusid meile me lemmiksiidrit ja soovijatele päris vahuveini ning lubasid oma kleidivarudes rahulikult sobrada. Samas erinevalt Eesti poodidest pidin ma ise vastutama riiete proovimise eest. Mul oli küll aeg kokku lepitud, aga kabiinis mul pidevalt kaaslast ei olnud ja appi tuldi vaid siis, kui seda vajasin ja siis ka oli tihti pigem ämm abiks.

Proovisin selga seda laenukleiti, mis riidepuul üldse nii ilus ei tundunud. Ta on üsna kummalisest materjalist ja seda piltidelt ei paistnud. Seljas aga oli see isegi number või kaks väiksena mega ning läks vabalt ka üle mu emapuusade. Ma särasin. Proovisin siiski ka veel mitmeid teisi kleite, sest seal oli nii palju erinevaid. Mõned lausa karjusid siinsete süüriapulmade järele meie põhjamaise maitse seisukohast. Samas oli ka nii palju ilusaid ja ports selliseid, mida proovisin, sest suures plaanis nad ju meeldisid. Proovisin kõige ilusamaid pitse, aga sain selgeks, et lisaks litritele ka need kratsivad ja sügelevad ning ma ei ole nõus ilu nimel terve oma pulmapäeva nagu mingi põkk, käed kehast eemal ringi kõndima. Proovisin satiini. Proovisin paljaõlgseid korsette, mida Eestis enam ei näinudki. Ja lõpuks proovisin seda laenukleiti veel. Kaalukausile jäid 3-4 väga erinevat kleiti ja jätsin igaks juhuks oma mõõdud, sest nende allahindlus pidi vaid nädalakese kestma.

Mul oli aeg kokku lepitud ka selle õmbleja juurde, aga nüüd lugesin arvustusi ja muutusin skeptilisemaks. Kui siis enne seda aega Triibu ka uuesti haigeks jäi, siis ma olin umbes sama frustreeritud kui täna, aga mõnes mõttes tegi see otsuse lihtsamaks. Ka mu lähemad sõbrannad kõik, teineteise arvamustest teadmatuses, valisid pildi järgi välja ühe neist finalistidest. Ikka ühe ja sama. Ainult ämmale meeldis üks teine. Nii et otsustasin, et kuna ma juba samal ajal kodu ostan ja hambaravi eest end hambutuks maksan, siis mis see üks kallis kleit ka ära pole. See on minu elu vast kõige kallim, aga ikkagi odavam kui ameerika telesaadete odavaimad. Ma tegin ettemaksu ära, et hind lukku lüüa, aga leppisin kokku, et lähen uusi mõõte andma ja päriselt tellima kuskil jaanuaris-veebruaris, et ehk kaal veel muutub, kuigi ma pole üldse kindel, millises suunas see pärast jõule liikuda võib.

Mul ei olnudki seda "nutan oma kleiti ära tundes hetke nagu filmides". Ma käisin ka vaid neljas poes. Küll aga oli mul õige sisetunne ja nüüd nii hea meel, et mu esimene valik vaid piltide põhjal, mis korra ainsana mind võpatama pani, ka päriselt mu seljas ilus oli ja ühel hetkel minu oma olema saab. Nüüd saan aksessuaaridele keskenduda ja kõrvarõngaid ootab juba mõtteis oma postitus.

Sick of sick

Ma täna urisen. Näete juba mustrit mu veebibuliimia ja tujude vahel? Kirjutamisteraapia ongoing.

Rootsi keeles on hea väljend - orkar inte! - ütlemaks, et enam ei jaksa. Meil on käsil sügishooaja seitsmes lastehaigus. Seitsmes!!! Või kuues või kaheksas. Midagi taolist. Umbes iga teine nädal on siin keegi haige olnud ja siis teised ka riburadapidi haigeks jäänud. Hingamisteed. Kõhuhädad. Neist oli viimane eelmise nädala keskel. Triibu oli seetõttu teisipäeval kodus, aga kolmapäeval tagasi lasteaias, sest tal oli juba kõik hästi. See-eest aga nii mina kui Kõhutantsija kannatasime kumbki omamoodi. Tundus, et me ka ei pääsenud. Seetõttu paluti ka Triibul ülejäänud nädalapäevad lasteaiast eemale hoida. No okei. Hoidsime. Kõik oli hästi. Nüüd küll jäi Lemmik tõbiseks ja tegi seda kaks korda paaripäevase vahega meist kõige tõsisemalt. Esmaspäeval paluti meil taas Triibu kodus hoida, sest nüüd olid kõik õpetajad haiged ja nad ei suutnudki leida asendajaid. Ütlesime okei. Kui siis aga sama palve ka teisipäeva kohta tuli, hakkasin ärrituma. Et mis see siis olgu? Ma võin ju olla vanemapuhkusel, aga see pole ka ühe lapsega mingi puhkus. Kahega ammugi mitte. Segadus vaid kasvab ja midagi ei saa tehtud. No ja siis hakkas Triibu köhatama. Selge! Jääb nii või naa koju. Tegelikult tuli palve ja kolmandaks päevaks. Õhtuks oli tal nii halb ja ta hingas nii kummaliselt, et kaalusime esimest korda arsti juure minekut ja tegin meile vannitoa põrandale pesa, et proovida auru teha. Kui te kuskilt loete, et see on imelihtne - pane vaid kuum vesi jooksma, siis ärge uskuge! Need inimese on valetajad. Lõpuks sai Triibu sooja vanni, aga ükski klaas ei läinud vähemalgi määral uduseks. Ja samas vahel piisab vaid duši all käimisest. Go figure!

Igatahes ma tunnen, et ma enam ei jaksa vaimselt. Vaatan praegu uut sarja Maid, kus peategelase elu on nii kohutav, et ma muudkui tunnen talle kaasa ja niutsun, aga ikka on endast ka kahju. Ma ei teagi, kas mul on rohkem kahju endast või Triibust. Selline sitt ema olengi. Ma tõeliselt hindasin seda, kui terve ta esimesel lasteaiaaastal oli, aga ma. ei. jaksa!!! Muudkui tee plaane ja tühista. Mitte, et mulle ei meeldiks oma lastega koos aega veeta. Väga meeldib! Aga on suur vahe, kas me räägime koos tervete lastega toredatest tegevustest või haigete ja virilate lastega, kes igavusest mööda seinu varsti ronima hakkavad, kodus passimisest. See muidugi ei aita, et mul ei ole täitsa oma aega üldse olnud. Teeme nii, et need mõned õhtused tunnid, kui lapsed juba magavad, ei loe, sest siin olen ikkagi valves. Vastutan. Pean kohe reageerima, kui keegi mind hüüab. Või eelistab issit aga ei saa. Mulle suures plaanis väga sobib lastega kodus olemine, aga see oli enne pandeemiat ja lasteaiahaigusi nii palju rohkem fun. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi täitsa endale tegin. Midagi toredat, mitte vajalikku. Midagi, kus ei ole mina +1. Või +2. Midagi, kus olen vaid mina või mina + sõbranna(d). Sellest on aastaid möödas vist. Ma saan täitsa aru, miks lasteta inimesed tunnevad, et lapsevanematest sõbrad kaovad ära. Ja kaovadki. Seda elu aga leinavad mõlemad pooled. Ma ei loobi täna klišeesid, kuidas lapsed on suurepärased ja kõike väärt. Kuidas ma rõõmsalt elangi oma lastele. Lapsed on meie pere väga oodatud olnud osa, aga minu enda osa tundub hetkel natuke hägune. Kes olen mina? Mis mulle meeldib? Mida ma tahan? Hetke soovid on veidi lihtsamad ja samas nii kättesaamatud. Klaasi veini ja naistekat tahaks.

november 30, 2021

Kirjad Kahele Triibule 68

Mu krutskivend!

Igav sinuga juba ei hakka. Igasuguse segaduse tegemisest ma isegi ei räägi, aga viimasel ajal on naljakas, kuidas sa teavitad meid - tavaliselt midagi kahtlast tehes - et see on hea mõte. Ju seetõttu, et ma taolistes olukordades olen sult küsinud, kas see on ikka hea mõte. Nüüd sa juba ennetad seda.

Kõhutantsija on hakanud sööma ja sinu jaoks on see ka väga huvitav. Küll sa riidled temaga, kui ta püüab laualt midagi sulle kuuluvat haarata. Või ka siis, kui sa lihtsalt arvad, et ta ei peaks midagi saama. Vahel sööd sa midagi tema eest ära. Teinekord aga topid ise talle näiteks saia suhu - kiiremini kui ta suudab alla neelata.

Sa laulad hetkel hästi palju lasteaias õpitud jõululaule ja ka ühte sõbralaulu, õega käest kinni.

Meil algas ka jõuluhooaeg sinuga ja mulle nii meeldib sind ka jõulumaagiasse haarata. Käisime advenditähti ostmas ja niisama jõulukaunistusi imetlemas. Sina valisid endale ühe roosa päkapiku. Viimastel öödel on meie juurde ka isiklik päkapikk Tom sisse kolinud - mõned asjad korraga. Sulle nii meeldib mängida tema mööbliga ja täna said sa esimest korda ka sussi seest midagi. Sa muidugi teatasid, et see tuli emmelt. Ka vildist kuusepuu ehtimine käis sul seekord imelihtsalt. Nüüd jääb vaid kingitusi oodata.

Meil on nüüd nädalavahetustel üle pika aja veidi külalisi käinud ja sa nii naudid seda- Poed enda jaoks võõrastele onudele kiirelt sülle ja särad - nagu me muidu sind tähelepanunäljas hoiaksime. Sa oeld isegi nõus oma mänguasju jagama.

Üleüldse oled sa juba väga asjalik. Seda siis, kui sa tahad. Teistel hetkedel aga eelistad sa beebikohtlemist - sülle. Ei taha riidesse. Ei taha üldse hambaid pesta. Ei taha lasteaeda ega pärast koju. Ei taha üldse magada - kuni kolm tundi pärast uneaja algust. Samas sa saad üllatavalt hästi ümberringi toimuvast aru ja seda mitmes keeles. Ka sinu laused muutuvad aina pikemaks ja mulle nii meeldib su mõtteid kuulda. 

Me armastame sind palju-palju!

Emme

november 09, 2021

Kirjad Kahele Triibule 67

Hey, kullake!

Kuigi sõna "kullake" kasutad sa nüüd ise oma õe kohta minu eeskujul. Sa oled nüüd juba tükk aega olnud suur vend ja suur osa minu ajast ja tähelepanust läheb nüüd su väiksele õele. See on olnud sinu jaoks kindlasti suur muutus, aga palun tea, et ma armastan sind väga väga palju. Alati! Püüan seda sulle iga mõne aja tagant otse ka öelda. Loodetavasti on sulle ka õest päev päevalt aina rohkem rõõmu. Osaliselt on juba praegugi, kuigi tihti teie mängud lõpevad Kõhutantsija nutuga.

Sa oled väga kange tüüp. Ükski puhta pesu hunnik ei jää sinust puutumata ja kui sa neist üle käinud oled, tundub, nagu meie kodus oleks tuisanud ringi üks keeristorm. Iga päev käivad tõsised läbirääkimised, et sa oleksid nõus koos minuga lasteaiast ära tulema. Sa nõuad iga päev valjuhäälselt autofilmi ja kui sa seda ei saa, siis tuleb suur jonn. Eile tuli suur jonn ka näiteks sellepärast, et ma ei lubanud sul oma sokke jalast ära võtta. Minu, mitte sinu omi! Jonn tuleb appi ka siis, kui sa ei saa süüa ainult magustoitu või pead hambaid pesema.

Samas saab sinuga ka palju nalja ning on tohutult armsaid momente. See, kuidas sa tuled alati vooditelt või diivanitelt alla kõigepealt istukile hüpates. See, kuidas sa just avastasid, et kui sa istud ühele tekiotsale ja me vinname sind teki abil endale lähemale, on suurepärane viis liu laskmiseks. Sa kriiskad rõõmust. See, kuidas sa ka õele tekiliugu tutvustasid. See, kuidas te peitust mängite või kuidas sa räägid talle, et sa kohe tuled. Teda kullakeseks kutsud või uurid, mis juhtus, kui ta järsku nutma hakkab. See, kuidas sa vahel palud vabandust ka siis, kui sa midagi valesti pole teinud. See, kuidas me saame sinuga aina rohkem rollimänge mängida: pargime auto ja ostame midagi. Enamasti banaani ja kartulit. Saame sõpradeks ja peame lühidialooge. See, kuidas nädalavahetusel esmakordselt väikest merineitsit vaadates sa ta Tädi Delfiiniks ristisid. 

Sulle meeldib füüsiline tegevus. Pea igast asjast on võimalik tuletada pall ja siis hoidku alt kõik lilled ja telekas. Sulle meeldib mööda mind üles ronida, et teha kukerpalli ja eile said sa kohe esimese korraga pihta, kuidas ka tagurpidi kukerpalli teha. Me ehitame praegu palju onne ja sa kiigud igal pool nagu väike ahv.

Sa armastad taas lugeda ja me töötame praegu sinuga läbi sipelgas Miksmiksi raamatut. Loeme natuke. Siis otsime näiteks seeni. Arutame, kes on kes ja miks mõni sipelgas sulle kurb tundub. Kes on emme ja kes issi rohutirts.

Sa matkid meid palju. Nii sõnades kui tegudes. Nii naljakas on näha, milliseid asju sa otsustad järele teha. Me ehitame palju torne ja puid ja ronge legodest ning ajame üksteist mudelautodega taga. Lilla (kineetiline) liiv on ka jätkuvalt hitt ja avastasime, et on hästi tore plastiliini juustunoaga viilutada.

Sa veetsid eelmisel nädalal esimest korda öö vanaisa juures ja me siiani ei tea, mida te tegite või kuidas sulle meeldis, sest sa olid tagasi jõudes hästi endast väljas, sest me ei lubanud sul telekat vaadata. Vanaisa ise ka ei rääkinud ja issi rohkem ei pärinud. Huvitav, kas sulle meeldis? Kas sa tahaksid veel minna? Vanaema juurde küsid sa küll tihti kaasa ja su keskmine onutütar on ka suur hitt su silmis.

Sa armastad külalisi nii harva, kui neid ka praegu käib. Uksel võtavad neist vastu su rõõmukriisked ja sa oled nii kurb, kui nad lõpuks koju lähevad.

Me ootame huviga, mida sa meile meel õpetad ja sa ei kujuta ettegi, kui palju rõõmu sa meile valmistad. Nii tihti teed sa midagi, mis meid issiga heldima ja üle su pea naeratusi vahetama paneb. Meie kallis Triibu!

Armastame sind lõputult,

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantisjale 21

Tere, mu pisike preili!

Sa saad kohe juba kuuekuuseks. Kuidas!???

Viimane kuu on olnud sinu jaoks päris murranguline. Kuskil 27. oktoobri paiku hakkasid sa kohalt liikuma. Ma ei kutsuks seda veel roomamiseks, sest sa tagurdad ja tundub, et kogemata, aga sa kohe kindlasti liigud. Muudkui sirutad oma käed sirgeks ja lähed. Vahel upitad veidi ka tagumikku ning pika ootamise järel sa lõpuks ka keerad end seljalt kõhule. See juhtus esimest korda alles nädala eest 3. novembril ja esialgu ei olnud ma üldse kindel, et see juhtuski. Ma olin su kuhugi maha pannud, et teha veidi koduseid toimetusi ja mõne minuti pärast, kui ma tagasi tulin, olid sa teistpidi, kui ma mäletasin sind jätnud olevat. Kuna sa oled meie teine laps ja su vend on ka hetkel üle nädala kergete haigustega kodus olnud, siis oli 50:50 tõenäosus, kas sa ise keerasid või aitas sind Triibu. Talle nimelt meeldib sind ringi rullida. Järgmisel päeval aga õnnestus mul oma silmaga ka näha, kuidas sa aeglaselt keerad paar korda. Ühe sain isegi filmile, sest su issi käib nüüd taas mõne päeva nädalas kontoris tööl ja ta tahtis ka näha. Ning su vanaemad muidugi ei taha samuti sellistest asjadest ilma jääda.

Üldiselt aga oled sa hästi tugev. Võid lõputult sirge seljaga mu süles ringi uudistada ja kui su kuhugi poollamavasse asendisse jätan, siis varsti kangutad sa end hoopis ettepoole ja enamasti küll varsti kukud külili või näoli, aga alla ka ei anna.

Sa oskad teha päris kõva häält ja teil on vennaga oamd naljad. Kõik ütlevad, et sa oled hästi rahulik laps ja eks sa vist oledki. Kui sa vahel harva oledki endast väljas, satun ma väga segadusse ega oska hästi käituda. Viimasel ajal aga oled sa ka hästi emmekas. Issi ei kõlba ja teised ammugi mitte. Kui Triibu on heas tujus, siis tema seltskond sobib ka, aga varem või hiljem saad sa haiget. Vahel kogemata. Vahel meelega. Emme süles on kõige turvalisem ja mõnusam su meelest ja ööd veedad sa mu kaenlaaugus. Vahel lõputult süües. Vahel teed pause ka ja lased mul välja puhata.

Sa oled nüüd juba toidu osas väga uudishimulik ja püüad meil asju käest ära võtta. Või taldrikutelt midagi haarata. Ma muudkui räägin sulle, et varsti, mõne nädala ja nüüd juba paari päeva pärast. Otsustasin, et sina saad oma esimesed ampsud kuuekuuselt. Kui suurt pidu ei õnnestu seekord korraldada, siis olgu vähemalt erilisem söögikord.

Muus osas oled sa vist üsna oma venna moodi, kuigi iga päevaga ka aina enam oma nägu. Ahjaa, eile kogesid sa esimest korda lund. Küll aknast ja ega ma pole päris kindel, kas sa nägid, aga lumi tuli.

Armastame sind palju-palju!

Emme ja issi

oktoober 24, 2021

Kodu on seal, kus seadmed automaatselt wifisse lähevad!?

Täna tuleb üle tüki aja üks selline "ma lihtsalt pean teatud mõtted endast välja kirjutama" postitus. Ehk siis saab selgust ka.

Me ostsime just endale uue kodu. Kui mulle tundus eelmisel korral, et üheteist päevaga uue kodu mõttest vormistamiseni oli väga lühike aeg, siis nüüd ma tean, et meil oli siis aega maa ja ilm. Seekord läks kaks päeva külastusest lepingu allkirjastamiseni (või noh millegi taoliseni). Ma ei mäleta enam, kas me ehk kuulutuse leidsime juba päev varem või mitte. Igatahes on see nüüd tehtud.

Me hakkasime uut kodu otsima veidi enam kui aasta eest, sest siis selgus, et meie pere kasvab ja ühel hetkel on meil ruumi juurde vaja. Kuidas me aga ka ei armastaks oma praegust kodu ning kuidas iganes me ajusid ragistasime, ei suutnud me välja mõelda ühtegi mõistlikku viisi, kuidas siia ühte tuba lisada, kui me just üht pimedat pugerikku ei tahtnud või muul moel ja kõrgel hinnal kokkuvõttes korteri väärtust vähendada ei tahtnud.

Uusi kortereid meie piirkonnas aga tuleb turule vähe. Eriti neljatoalisi. Ja kui midagi tuleb, siis kõik jooksevad tormi. Meil aga oli aega maa ja ilm. Seega käisime aeg-ajalt mõnda vaatamas, aga kuna kodutunnet ei tekkinud, siis me isegi ei kandideerinud ühelegi enne, kui Kõhutantsija juba sündinud oli ja siis järsku jäi silma midagi huvitavat. Mitte täiuslikku, aga suuresti sobivat koos põnevate väljakutsetega. Nimelt see korter oli kolmnurkne. Kahjuks aga tahtis keegi teine seda meist rohkem ja oli nõus selle eest maksma ka rohkem kui meie. Siinkohal pean mainima, et korterite hinnad on meie piirkonnas aastaga kasvanud üle kümne protsendi kui mitte kakskümmend. Me oleme pidanud avama oma rahakoti raudu tunduvalt rohkem kui tahtnuks, et üldse konkureerida.

Suvel kandideerisime me veel ühele. Nii ekstreemselt, et pakkusime neile raha ilma, et oleks oma silmaga seda korterit näinudki. Ikka palju raha. Nagu ikka siinses oksjonisüsteemis. Kahjuks aga jälle jäime joone alla.

Mingil hetkel jäi meile ette veel üks äge kahekorruseline leid, mis oleks tahtnud kõvasti ümber tegemist, aga vähemalt seinad olid seal liigutatavad. Jäime aga teiseks. Teine koht ootas meid ka eelmisel nädalal ühe oma maja tuttavate korteri puhul, aga selle osas ma ei olnudki väga kurb. See oli igati okei, aga nii isikupäratu ja samas maitselage mu meelest. Mina oleksin eelistanud osta midagi parasjagu kulunut või oodata ostuga, kuni meie laste kõige destruktiivsem periood on seljataga ja siis teha oma maitse järgi. Turg aga jõudis sinna punkti, et isegi korterid, mida keegi polnud 10-20 aastat renoveerinud läksid ikka hingehinnaga, rääkimata värskematest, kus me oleksime pidanud maksma kellegi halva maitse eest lihtsalt seetõttu, et see oli uuem.

Ühel hetkel panin ma paberile kirja, mida ma oma uue kodu juures otsime. Nii visualiseerimise mõttes. Kirja aga jäi panemata kogu info piirkonnasoovide osas ja meie piirkonda ma armastan. Ma olin nõus ka veidi kaugemale vaatama, aga tegelikult ei tahtnud mujale kolida. Mulle olid olulised päikselisus, lapstesõbralik aed ja vaade (soovitatavalt rõdult) sellele; võrdse suurusega või kohaldatavad lastetoad, piisav kogus panipaiku ja üht-teist veel. 

Meist said juba parajad profid korterite praktilisuse hindamisel. Iga kaunis foto ei võtnud enam sõnatuks. Iga stiliseeritud tuba ei võtnud jalgu nõrgaks ega võlunud ära. Ja siis me leidsime oma uue kodu.

Me käisime seda eelmisel pühapäeval privaatselt vaatamas. Külastus oli kiire. Tegime korterile peale paar tiiru ja arutasime, kas meie kriitilised mööbliesemed mahuvad ära. Nautisime päikesepaistet. Triibu kimas sealste laste mänguautoga. Ma ei jalutanud isegi vannitoas lõpuni välja. Kodus hakkasin korteriplaani peale joonistama, seinu nihutama ja mööblit paigutama üht ja teistpidi. See ja potentsiaalse kodu automaatselt meie koduks nimetamine on tavaliselt osutunud headeks märkideks. Ma olin natuke põnevil. Lemmik on meil leplikum. Tema võiks vist igal pool õnnelik olla. Seal korteris on naeruväärselt suur vannituba, kus sees ka eraldi dušš ja siis veel teine dušiga tuba ka. Seal on ka kaks suuuuurt rõdu, aga mitte tavapäraselt maja vastaskülgedel, vaid ümber nurga. Seal on mitte neli vaid lausa viis tuba, aga ruutmeetreid veidi rumalalt raisatud. Ja seal on tohutult palju päikest ühiskasutuslikes ruumides ning rõdudel. Kui tavaliselt on kas hommiku või õhtupäike või veidi mõlemat, siis sellel korteril on kolm välisseina õigetes suundades ja päikest nii kauaks, kui sel päeval üldse on. See oligi minu jaoks kõige tugevam argument. See aga ei asu meie armastatud kodukandis.

Esmaspäeval me tegime pakkumise, mis lükati tagasi. Pärast tükk aega arutamist tegime ühe veel ja ka see lükati tagasi. Minu peas aga hakkasid aina enam keerlema paanikamõtted, et kui me nüüd seda ei osta, siis kes teab, kas teist võimalust enam tulebki, sest varsti ei mahu enam miski meie eelarvesse ja nii päikeseline korter on suur erand. Pärast südaööd tegime viimase pakkumise, mille puhul teadsime, et sellega nad peaksid rahule jääma. Muul juhul aga läheb korter avalikule pakkumisele. Teisipäeval vedelesin mina kodus hommikumantlis haigete laste kaisus ja Lemmik kirjutas me mõlema eest ostulepingule alla. Oligi tehtud. Nüüd aga hakkas tekkima igasuguseid mõtteid.

Me oleme korduvalt reklaampilte üle vaadanud, sest me ei mäleta, kas vannitoas oli peegel või -kapp. Mis värvi seinad lastetoas olid. Kas aias oli ka mõni istekoht. Me lihtsalt ei jõudnud tähelepanu pöörata kõigele sellisele. Iga päev meenus mulle midagi, mis meie praeguses kodukandis on olemas ja seal mitte. Näiteks käe-jala juures asuvad hambaarstid, polikliinik, ujumiskoht ja suur kaubanduskeskus. Postipakke väljastav putka oma majas ja ärikliendi postkontor maja taga. Meie armas lasteaed ja hea mainega koolid. Lihtsad ühistranspordilahendused. Triibu mängukaaslased. Meie sõbrad. Minu töökoht. Meie lemmikrestoranid. Jah, see kõik on ehk triviaalne ja kindlasti on ka palju teisi mõnusaid elamiskohti. Lisaks see uus koht on meie piirkonna naaber, aga piisavalt kaugel ja rongiteega eraldatud, nii et enam ei jaluta kuhugi kümne minutiga.

Rääkisin sõbrannaga, kes ise just meie uuest piirkonnast ära kolis ja tema väitis, et see on mõnusam piirkond? küsimärgiga. Selgus, et üks meie ühine tuttav elab lausa sama hoovi peal, kus meie varsti. See veidi rõõmustas. Ka ühed teised meie head sõbrad elavad seal lähedal. Ja ometi olen ma justkui leinas.

Me käisime täna seda piirkonda avastamas. Et ehk leiame seal veel positiivseid üllatusi peale kiviviske kaugusel asuva suurepärase laste mängupargi. Me käisime oma tulevase kvartali pagariäris ja see oli tõesti armas. Rääkisime juttu ühe meie uut aeda rohiva naabriga. Saime veel ühe ebameeldiva üllatuse. Nimelt pole selles majas isegi prügisorteerimist ja see maja on ainult kümme aastat vana. Taaskäitlusmaterjalide kastid on küll mõnesaja miitri kaugusel, aga mulle ei tulnud pähegi, et need ei pruugi olla otse maja juures/küljes. 

Jalutasime veel ringi. See on uus ja viisakas rajoon, aga meie kodu kõrval on ka mingid vanad ja väsinud ettevõtlushooned. Meie postipakid tuleksid kaugemale. Kas see on minusugusele netishoppamise fännile hea või halb, ei teagi... Kuskil oli piirkonna reklaamsilt tekstiga: paljud tahavad siin elada. Mind hõõrus see vastukarva. Üldse, miks peaks keegi just nii end reklaamima, kui neil tegelikult just huvitatutest puudus ei oleks? See on veidi nagu need inimesed, kes ise kiidavad, kui head inimesed nad ikka on.

Liitusin piirkonna FB gruppidega. Liikmeks pürgijatelt nõutis väga täpset elukohainfot nii paranoia piirimaal. Nagu kelle huvides on lambipiirkondade gruppidesse salaja imbuda? Ja kui ka mõni imbub, mis siis sellest? Täna võeti mind vastu ja esimene postitus oli kellegi abipalve, et nende lapse jalgratas on ära varastatud. Halb enne? Ehk minu paranoia...

Ma ei tea, mida ma pean tegema, aga ma ei ole üldse heas mõttes põnevil. Eile olin lausa pisarais ja minu kurbus teeb Lemmiku kurvaks. Täna avastasin, et mu tunded kolimise osas sarnanevad väga emapuhkuselt töölenaasmise tunnetega eelmisel korral. Kes teab, see teab. Aga midagi sellist, et kõik küsivad, kuidas on ja sa sunnid oma suunurki ülespoole, vastates, kuigi tegelikult mõtled, kui loll küsimus see on. Muidugi eelistaksin ma olla oma kalli lapsega pigem kui tegeleda mingi tööjamaga. Eriti, kuna suures osas pole midagi muutunud. Samad triviaalsed jamad. Sinu elu aga on nii palju muutunud. Mõne aja pärast aga asjad normaliseeruvad ja hakkad tundma taas mõnu oma aju teises suunas liigutamisest. Ehk juhtub see ka uue koduga? Me kolime ju kõigest kolme kilomeetri kaugusele. Seda muidugi vaid juhul, kui meie praeguse kalli kodu müügi kahe kassi ja kahe väikese inimese kasvatamise kõrval üle elame.

Muide, avastasin, et olen ostnud viimase viie aastanumbri sees neli kodu: 2017, 2018, 2019 ja 2021. Tundub nii ulmeline. Ehk ongi asi selles, et meil wifit seal veel pole?

oktoober 14, 2021

Preilist prouaks 2

Ja-jaa, ma tean. Pikalt on siin taas vaikus olnud, aga ma olen ühe sarja sõltuvuses ja lapsed on ka palju haiged olnud. Kõik ülejäänud vaba aeg ongi läinud pulma planeerimisele. Ma panin endale kokku mingisuguse nimekirja, mida kõike teha tuleks, aga usun, et sealt on veel palju asju puudu. Mõningates teemades on arenguid, aga üle päeva tundub see kõik nii lootusetult keeruline. Samas mõned huvitavad pisiasjad olen juba paika loksutanud ja sealt on ka mõtted edasi arenenud. Keskendun täna vist ainult ühele teemale ja selleks on... kleit!

Mis siis veel tähtsam olla võiks? Tegelikult - nali. Või kas ikka?

Ma jõudsin Eestis käia veel ühe korra kleite proovimas - seekord Kadri ja Laura seltsis ja Kõhutantsija oli muidugi ka kaasas. Meil oli kõigil väga tore kogemus Veronique'i Tallinna salongis. Ma alguses kandsin selle koha maha, sest kodulehe põhjal jäi kuidagi mulje, et nad on ainult Tartus, aga mu kallis ristiema torkis mind tagant, kuni oma eksimusest aru sain.

Seal oli niiiii palju kleite ja suurepärane teenindus. Nad kuulasid, mis mulle meeldib, mõtlesid kaasa, püüdsid leida just selliseid mudeleid ja soovitasid ka omalt poolt üht-teist. Seal oli ka rikkalikum valik erinevaid stiile ja ma proovisin selga päris mitmeid mudeleid. Üllatajaks - positiivses mõttes - oli üks paadikaelusega kleit. Ma poleks seda vist ise proovinudki, aga kuidagi see koos minuga kabiini kaasa tuli ja sobis selga kui valatult. Kõigil kleitidel aga oli nii, et kui meeldis üks osa, siis teine oli sügelev või mitte päris see. Minust jäid nad siiski kõik hetkel maha, aga sain proovida ühte oma lemmikkleidile sarnast selga ja ka see üllatas positiivselt. Tundub, et kohtades, kus proovimisteenus on tasuline, on ka teenindus kordades parem. Soovitan soojalt, kui tahate end tunda tõelise printsessina.

Nüüd olen Rootsis ka hakanud kleidipoode googeldama. Ma kartsin, et pean lausa UK-sse minema, et oma lemmikut käega katsuda ja proovida, aga siis leidsin ikka üles ka kohalikud edasimüüjad ja nüüd ehk nädal tagasi kirjutasin ka kahele lähimale, kuigi kodulehe põhjal ma väga ei lootnud, et neil just seda mudelit oleks. Ma siis uurisin, et äkki ikka on või vähemalt midagi sarnast. Esimene pood ütles, et see on vana mudel ja nad on oma ekseplari maha müünud. Muid variante nad ka ei pakkunud. Küsisin uuesti, et äkki neil on midagi sarnase lõikega vähemalt, aga nad ei paistnud müügist väga huvitatud olevat. Teine pood aga on siiamaani väga positiivselt üllatanud. Nad tõesti on, nagu nende nimigi ütleb, Little Fairies, kes suhtlevad minuga vahetult ja kiiresti ning ütlesid ka, et neil ei ole hetkel seda, aga kohe pakkusid, et nad saavad korraldada mulle proovimiseks selle laenukleidi, kui ma soovin. Muidugi ma soovisin ja minu üllatuseks jõudis see juba kohale ka. Kuidagi peaksin ma nüüd pooleteise päevaga portsu kaalu kaotama, et säiliks lootus, et see mulle sobida võiks. Või vähemalt üle tagumiku läheks. Näidiskleit on nimelt 38 suuruses ja mina "sain just kaks last ja armastan šokolaadi" suuruses. Eks ma pean hiljem uuesti kirjutama, kas sellest saab asja. Mul aga on ka tagavaraplaan.

Nimelt leidsin ma üsna kodukandist ühe tegija, kes müüb erinevaid kleite, aga õmbleb ka ise täpselt vastavalt kliendi disainile ja nende kodulehel on pilte kümnetest kui mitte sadadest omaloomingust sündinud ilusatest kleitidest. Kusjuures, need pole üldse nii kallid ka. Ehk odavamadki, kui mu hetke unistus. Ja siis saaksin ma luua midagi sarnast, aga selliste kohandustega, mis rõhutaksid just minu tugevusi (ja peidaksid nõrkusi). See kleidijaht on igatahes täitsa tore siiamaani ja me oleme Rootsi naasmisest peale pingutanud, et süüa tervislikumalt ja olla suveks võimalikult heas vormis meie kohta. Eks näis, mis saab. Näljutada ma end ka ei tahaks, aga hästi ja ilusana tunda küll. Praegu aga olen üsna uhke enda üle. Kaal näitab meil aiateibaid, aga loodan siiski, et poodides kõigest magusast kaarega mööda käimine annab mingeid tulemusi.

Muide, miks on Rootsi kõige suurem pulmakleidipood mingis kauges väikelinnas, mille nimegi ma varem kuulnud ei ole???

Kirjad Kõhutantsijale 20

Mu kallis,

Juba ammu ei ole sa tegelikult kõhutantsija selle sõna algses tähenduses. Nüüdseks oled sa kõhust väljas olnud juba rohkem kui pool raseduse kestust ja said just viiekuuseks. See kuu on olnud raske, sest sa olid lausa kaks korda haige aga väga vapper. Samuti on siia kuusse mahtunud palju head. Nüüd oled sa hakanud päriselt naerma natukene. Üsna tihti aga lühidalt. Ja sa kingid mulle aeg-ajalt suuri märgi musisid või püüad mind lihtsalt ära süüa - kes teab... Viimasel nädalal on sellele lisandunud ka mopsuvad musihääled, mis vahelduvad mullide puhumise ja puristamisega.

Sa harjutad hetkel ka keeramist. Sellega läks aega, aga nüüd juba umbes kaks nädalat kukutad sa end aeglaselt, pea ees, ümber, kõhult seljale, aga ainult üle ühe õla. Ehk oled sa otsustanud meile kannatlikkust õpetama tulla? Ma millegipärast arvasin, et sa teed asju oma venna taktis, aga ei. Sa ei näe põhjust teha midagi sellepärast veel, et keegi teine ees tegi. Ja küll sa jõuad ka.

Rääkides su vennast, siis lõpuks ometi olete te hakanud koos mängima natuke ja sa ei karda teda enam. Jah, ta teeb ikka vahel haiget, aga enamasti te itsitate koos ja su vend kutsub sind minu eeskujul kalliks ja kullakeseks, paneb sulle tekki peale (tavaliselt liiga palju) ja teeb sulle bounceris hoogu. Talle väga meeldib ka sinu kõrvale pikali visata ja üleüldse sinuga koos hängida. Eriti vannis ja noh, vann on juba sinu vana armastus, millest sul vist kunagi küll ei saa. Kõige suuremaid naeratusi kingite te üksteisele. Eriti taaskohtudes.

Sulle meeldib nüüd ka väga kandelinas olla. Siis sa võid pikalt ringi vaadata piuksugi tegemata. Ju sul on väga huvitav. Nüüd huvitavad sind rohkem ka mänguasjad, mida tihti Triibu sulle toob, aga samas ka ootamatult ära võtab. Praegu on ka see aeg, kus sa tihtipeale mu sõrmed endale suhu tõmbad, et siis neid oma tühjade igemetega järada. Ega ma kade ka ei ole, kui mu käed just näga mustad ei ole. Enda käed sul aga ei allu veel täielikult su tahtele. Näiteks täna näpistasid sa ennast korduvalt oma pontsakast kintsust.

Ma armastan sind ja seda, kuidas sa mind vaatad. On tore taas kellegi lemmikinimene olla. Eriti sinu oma. Sina aga oled ka oma venna lemmik. Ja me kõik armastame sind nii väga palju.

Emme

september 29, 2021

Tegin süüa

Jah, see on täitsa uudisväärtuslik siin peres. Eriti, kui päeval, mil Triibu on haigena kodus ja ma olen päev otsa kahe lapsega tegelenud, jätkub mul õhtul energiat, et eksperimenteerida mitte ühe, vaid lausa kahe uue retseptiga. Nimelt olin ma ostnud suure käntsaka ilusat liha ja Lemmik avaldas soovi, et võiksime sellest mingi hautise teha. Ei, me ei ole mingi patriarhaarne perekond, kus mees põrutab rusikaga lauale ja naine elab köögis orjana. Lihtsalt täna tal vedas, sest mul oli tuju.

Otsisin üles oma "Talvetoidud" retseptiraamatu ja leidsin sealt mingi veise retsepti, aga leidsin ka ühe palju ahvatlevamana tunduva kõrvitsakoogi oma. Kuna mu eelmise emotsionaalse juurikaostu ajast oli meil igasuguseid üksikuid jääke, mille jaoks konkreetseid plaane polnudki, siis juhuslikult oli meil olemas pea kõik neist retseptides vajalik ja mõnda asja sealt me ei armasta, nii et nende puudumise pärast ei põdenud. Seega, kui Lemmiku tööpäev lõppes ja lapsed olid hilisest unest ärganud, kimasin veel poodi viimaseid vajalikke koostisosi hankima.

Esimene retsept oli mingi üsna lihtne liha-kartuli-tomati asi, aga aega võttis see korralikult. Lisaks olid seal soolakurk ja sibul, aga neid siin nagunii keegi ei söö. Samas aga oli meil kodus lahtine konservipurk herneid ja ma tahtsin midagi eksootilisemat, nii et kui kapist datlid avastasin, siis läksid need ka käiku. Samuti veidi kodus olnud porgandit ja ühes vormis ka marineeritud kurk. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga ma tunnen end tavaliselt köögis üsna inspiratsioonivaeselt. Samas, kui retsept just ainult mulle maitsvatest asjadest ei koosne, siis võin järsku sellest inspireerituna midagi muud kokku panna. Kõlan nüüd nagu mingi profikokk äkki, aga reaalsuses on iga kord üllatus, kas toit tuli söödav või mitte. Mulle ei meeldi poole peal maitsta ka ja viimasel ajal on raske keskenduda retsepti täpselt järgimisele.

Tänane retsept käskis liha kuubikuteks lõigata, jahusse kasta ja soola-pipraga maitsestada. Seda maitsestamise osa kardan alati, sest raske on leida õiget kogust. Samas huvitav oli jahuga mökerdada. Panin Triibu ka tööle ja varsti olime mõlemad küünarnukkideni jahu-lihamahla kastmega koos.

Järgmisena tuli liha paar minutit õlis praadida. Tavaliselt teeme me ilma õlita süüa - lihtsalt ei näe vajadust selleks - aga jahu jäi ju kohe panni külge kinni. Kuna ma valmistasin liha ette mõned tunnid varem, siis koos jahuga oli neist taas üks suur känakas saanud ja kerge paariminutilise praadimise asemel veetsin hulk aega liha lahti harutades ja tundus, et mõned tükid saavad enne küpseks kui teised mitte veriseks. Sain Lemmiku nõusse, et ta samal ajal kartuleid kooriks ja hakiks, sest see oli järgmine samm.

Kartulikuubikud pidid minema vormi põhja ja siis kaetama purustatud tomatite, sibula ja soolakurgiga. Meie versioonis olid tomatid, herned, porgandid ja datlid ja kõige peal hunnik liha. Veel läks sinna veidi kaneeli ja meie variandis ka muskaatpähklit. Seejärel puljongivedelik ja veidi tilli. Retseptis oli ka valge vein, aga seda meil ei olnud. Lemmik ei julgenud äädikaga ka katsetada, kuigi mina oleksin pannud õunaäädikat või balsamicot.

Kokkuvõttes tuli suht okei maitsesegu, aga kartulid küpseks ei saanudki, kuigi roog oli ahjus nõutud tunni asemel peaaegu kaks. Sara söögisaavutustele ei saa ligilähedalegi ja meil on värsked head mälestused.

Koogiga aga läks paremini, kuigi retseptist olin päris kaugel.

Alustuseks tuli teha kõvaks vahuks kolm muna ja neli detsiliitrit pruuni suhkrut. Olin ostnud poest kiiruga hoopis fariinisuhkrut - mis iganes see ka on - ja kõva vahtu ei tulnudki, aga sellest polnud ka hullu. Seejärel tuli lisada 5dl riivitud (suvi)kõrvitsat, aga meil oli kodus hoopis umbes pool muskaatkõrvitsat või mis iganes see kergelt pudelikujuline on. Samuti tegin kogemata enne hoopis kolmanda sammu ära ja segasin kokku 3,5dl jahu, 1,5dl oliiviõli, sest rapsiõli ka kohe ei leidnud, 1,5tl küpsetuspulbrit, kuigi retseptis oli vaja nii seda kui soodat, aga milleks!? Ma ei tea, kuidas see väljagi näeb või mis vahet seal on. Pidi olema ka 1tl soola, aga panime igaks juhuks veidi vähem. 2tl kaneeli ja 0,5tl muskaatpähklit, aga mul läksid purgid vahetusse, nii et muskaatpähklit sai võib-olla veidi rohkem. Retseptis olid veel ingver ja kardemon, aga need kumbki mulle ei meeldi. Apelsinikoore osas olin ka kahtlev, aga siiski riivisin ühe apelsini koore sinna sisse, sest meil juhtus kodus üks olema. Lisaks kuna teise roa jaoks otsustasin porgandit kasutada ja see kook oli pildil väga porgandikoogi moodi, panin ka siia ca pool keskmist porgandit. Viimasena tuli koogile lisada 100g tumedat šokolaadi hakituna ja 1,5dl hakitud kreeka pähkleid, aga mul ei tulnud meelde nende ingliskeelne nimi ja ette ka ei jäänud poes kiiruga, nii et ostsin hoopis pekaanipähkleid. Kui kõik need asjad kokku segatud said, siis määrisin suure ümmarguse panni võiga ja kõik see värk läks 175 kraadiga ca tunniks ahju. Meie ahi oli eelmise roa tõttu vast alguses veidi kuumemgi.

Koogi peale tuli ka toorjuustukate. Retsept nägi ette sõelutud tuhksuhkrut 1,5dl, aga meil oli vaid tavalist. Samuti poole apelsini koort ja 100g toorjuustu, aga ma ei tea, kas see on vaid minu probleem, et mulle ei meeldi asju poolikult kasutada. Tehke parem retseptid nii, et kui ma juba pean midagi ostma, siis ma ei pea sellest osa lihtsalt raisku laskma. Eriti tobedad on need retseptid, kus vaid ühte munaosa vaja on. Niisiis minu versiooni läks 50g toasooja võid, nagu ette nähtud, tavaline suhkur 2dl, 200g toorjuustu, 2tl vaniljesuhkrut ja nii palju apelsinikoort, kui enne laisalt kooritud apelsinist veel järel oli. Tuli sigahea! Kui kook küps, tuli ta vaid sellega katta. Lähengi vist nüüd teise tüki jahile, mis siis, et öö hakkab tulema. Head vesistamist!

september 12, 2021

Vestlused Kahesega

Hey, Triibu! Nüüd, kus sa juba päris palju räägid ja mind pidevalt üllatad sellega, mida kõike järsku sinu suust kuulen, on ka esimesed pirnid (pun not intended :D) tulema hakanud. Näiteks sel nädalal oli meil umbes selline vestlus:

Triibu: Siin on nii palju pirne maas! Linnud söövad pirni.

Mina: Jaa! Need on väga magusad.

Triibu: Magusad linnud

september 08, 2021

Kirjad Kahele Triibule 66

Mu kallis,

Märkasin, et ma pole juba mõnda aega sulle kirjutanud. Olen kirjutanud sinust, aga mitte otse sulle. Öelda aga oleks nii mõndagi.

Me oleme nüüd kodus tagasi ja sina nuudkui kordad: see on meie Rootsi kodu. Üleüldse üllatad sa mind iga päev aina keerulisemate lausekonstruktsioonidega ning peegeldad ka minu enda kõneviisi (vahel ärritavalt ausalt). Sa said sel suvel päris mitu korda öid eesti vanaema pool veeta ja tulid seatlki tagasi uute huvitavate väljenditega nagu suur linnuke, mis on oksüümoron. Kunagi õpetan sulle selle sõna tähendust ka. Kirjapilti pidin isegi googeldama.

Ükspäev olid sa vannis ja mina kreemitasin end. See hakkas sind huvitama ja siis ma seletasin, et emme kreemitab nägu, sest emme nägu on kuiv ja see on paha tunne. Sina siis tahtsid näha seda paha tunnet. Kahjuks ei saanud ma sind sellega aidata.

Sulle meeldib ka igasuguseid asju enda omadeks kuulutada. Täna näiteks osutasid sa meie kohal taevas lendava helikopteri poole ja ütlesid: minu oma! See vist tähendab, et sa tahaksid, et miski oleks sinu oma, aga päris helikopterit ei saa me sulle ka parima tahtmise juures osta. Ma proovisin selgitada, aga ei tea, kui palju sa mõistsid. Igatahes sa liikusid edasi teiste teemade juurde.

Ühel kaunil augustikuu kahekümne kuuendal päeval aga ajasid sa oma emme niimoodi vesistama, et isegi veekindel meik ei pidanud sellele vastu, sest sinu suust tulid esmakordselt kuuldavalt sõnad: ma allmaštan tin väga väga pallluuu. Need on ühele emmele maailma kõige kaunimana tunduvad sõnad ka pudikeeles. Päev varem olid sa ka oma õele armastust avaldanud. Sinu muidu suur lemmik, issi, ootab aga ikka oma korda.

Sa oled muidu ka äge inimene. Kange, valju nii nutus kui naerus, tugev, sotsiaalne, keeleliselt hästi arenenud ja nüüd tundub, et ka väga hea orienteeruja. Nüüd olen ma juba mitu korda näinud, kuidas sa uues ja keerulises hoones kohe meelde jätad, kus mis on ja oskad eksimatult ringi liikuda. Heaks näiteks oli tüüpiline spa-riietusruum, kus on palju ühesugused kapiridu. Sina aga leidsid ka numbreid tundmata esimese katsega meie rea üles.

Sa oled hakanud väljendama sõnades, mida sa tunned. Seda, kui sa kardad või sul on külm. Seda, kui sa tahaksid "midagi süüa". Seda, kui miski on sinu meelest mõnus. Seda, kui sa tahaksid kellegi konkreetsega mängida. Seda, kui sul on valus. Seda, kui sa oled kurb. Ma nii naudin meie vestlusi sinuga ja viimastel päevadel oled sa ka väga hästi käitunud. No ja lõpuks kutsud sa mind emmeks. Täna mingil hetkel sa lihtsalt tulid mu juurde ja muudkui emmetasid - muusika mu kõrvadele. Sa ei tahtnudki midagi konkreetset. Lihtsalt vaatasid mulle sügavale silma, ütlesid mamma ja siis parandasid kohe end. Ja siis veel ja veel. 

Üldse tundub, et sa hakkad pihta saama, et erinevate inimestega on mõistlik rääkida erinevaid keeli. Hetkel räägid sa taas rohkem eesti keelt, aga näiteks issiga lähed üle rootsi keelele. Muidugi vahel läheb ka sassi ja kõike ei oska sa veel mõlemas keeles, aga nüüd oleme me mõlemad näinud sind justkui endal sõna sabast kinni saamas ja vastavalt vajadusele keelt vahetamas.

Sul oli nii hea meel taas oma rootsi sõpru näha ja lasteaias käia. Ma loodan, et su eesti keel jääb ka alles, sest sul oli nii tore seekord suhelda Eestis kõigi meie väikeste sõpradega ühises keeles.

Tundub, et sa oled ka järsku pikemaks kasvanud. Sa mäletad paljut ja saad nii paljust aru. Näiteks ei tahtnud sa puhkuse alguses lasta juuksuril oma juukseid lõigata, kuigi issi lasi ennast sinu nähes pügada. Kui issi puhkuse lõpus uuesti juuksuris käis ja valmis sai, siis sellest kuuldes teatasid sa kohe, et ei taha juukseid lõigata, kuigi me sinuga polnud isegi juuksurisalongis. Sa mäletad, kellega kõige rohkem kiikudes nalja saab ja kuidas me jõulude ajal mandariiniseemneid lillepotti panime. Sa oskad mu telefonis videoteni navigeerida ja teed nüüd ka ise pilte. Vahel kusjuures täitsa häid. Täna hommikul istusite te õega nii nunnult üksteise kaisus ja sa ütlesid mulle: teeme pilti! Tavaliselt ma proovikski teha, aga seekord oli telefon teises toas.

Sa tundud järsku nii suur, et minus segunevad imestus ja hirm selle ees, kuidas aeg lendab. Vähemalt saan ma sult taas vahel musisid.

Armastan sind nii-nii palju!

Emme

august 26, 2021

Preilist prouaks 1

Ehk alustan uue sarjaga.

Ma pole siin sel teemal veel eriti kirjutanud, aga me hakkasime pulmi planeerima häääästi aeglaselt. Just avastasin, et tänaseks oleme olnud täpselt kuus kuud kihlatud - ehk oligi aeg jalad tagumiku alt välja võtta ja teha rohkem kui meeldivaid asju Pinteresti lisada. Muidugi olen ka googeldanud päris palju erinevaid pulmadega seotud teemasid, aga kahe väikese lapse kõrvalt ei jõua ma naljalt ühtegi teemat põhjalikult läbi googeldada enne, kui miski muu vahele tuleb ja tavaliselt ma ei jätkagi või siis teen seda tunduvalt hiljem. Olen hetkel väga hea saak vist igasugustele end hästi turundanud tegelastele.

Oleme siin vaikselt proovinud leida omale pulmakorraldajat, sest mulle hakkas tunduma, et üksi kõike kaugelt korraldada on liiga keeruline, aga nüüd tundub, et pulmakorraldaja leidmine võib osutuda veel keerulisemaks. Ma saan aru, et suvi on nende kõige kiirem tööaeg, aga kui teada, et potentsiaalsed kliendid on Eestis vaid lühikest aega ja isegi siis ei leita tunnikest enne kui nädalate pärast, siis mulle tundub, et me ei ole neile korraldajatele piisavalt olulised. Aga noh, üks firma pole üldse emailile vastanud ja teistelgi läheb vastustega kuidagi kaua aega. Pärast kogu seda ootamist käisime siiski ühel kohtumisel ja jäime pakkumist ootama, aga saime siis hoopis koostööst äraütleva emaili. Oleme ringiga alguses tagasi. Samas vähemalt on hakanud mõte endal veidi jooksma soovide osas.


Koht

Me leidsime ühe pulmapeoks potentsiaalselt sobiva koha oma Eesti kodu lähedal, mis oleks võinud olla tore, aga nad tõmbasid ise endale vee peale. Kohe räägin, kuidas. Nende kodukas palub enne sinna sööma minekut laua broneerida. Kui seda teha proovisin, siis ei saadud mu soovist keelebarjääri tõttu hästi aru. Soovisin aknaalust lauda kahele kohas, kus on ruumi ka lapsevankrile. Lõpuks öeldi meile, et tulge kohale. Siis vaatame, kas saab. No ok. Kui siis kohale läksime, jäeti meid niisama ootama, kuni parim laud suvaliselt sissejalutanute poolt ära võeti ja ma lõpuks baarist küsima läksin, et kus meie laud on. Vastus oli ootamatu - istuge, kuhu tahate. Ühtegi reserveeringuga silti ei olnudki näha, kuigi ühel hilisemal külastusel nägin neid küll. Te küsite, miks me seal veel käinud oleme? Sest see on lähedal, mere ääres, ilusa terrassiga ja serveerib küüslauguleibu :) Aga nende pea kõiki pearoogasid serveeritakse mingi ratatouille-nime kandva sogaga. Nende versioon sellelst ei olnud just eriline maitseelamus . Koht võib ju olla mõnus, aga pulm on siiski nii palju eriline üritus, et siis tahaks olla kindel, et ka söök ja teenindus on esmaklassilised. Või mis? Suvalise lõunasöögiga on teine lugu.

Mu teine kohaidee oli erilisem. Ilusa vaatega katuseterrass, mis oleks nii eriline. Seal on siiani vaid ühe korra aastaid tagasi pulmi peetud ja nad hea meelega tuleksid meile vastu, aga selgus, et koha ilmastikukindlaks tegemiseks oleks vaja lausa kraana üürida, et telke paigaldada ja ühtegi eriti lihtsat lahendust ei ole. Seda aga omakorda saaks teha vaid õhtuti, sest päeval peab see olema avatud ka teistele külastajatele ja öösel ei tohi häirida öörahu. Üleüldse kui me seal tahame mingit muusikat mängida, siis peame käima ise ükshaaval läbi kõik lähimad hotellid, et neid oma üritusest informeerida. No ja mäletate, kuidas ma alguses mainisin, et kaugelt ja väikeste laste kõrvalt tundub tavapärane korraldaminegi keeruline? Ma ootan veel hinnapakkumist sellele unistuste kohale, aga üritan end harjutada mõttega, et see ei ole lihtsalt meie jaoks teostatav.

Mõnda kohta kaalusime veel, aga me tahaksime, et meie pulm oleks Tallinnas või viisaka taksosõidu kaugusel ja nagu ka googeldamisega, langetame me ajapuudusel otsuseid tihti selle põhjal, mis hetkel lihtsam on. Näiteks üks piltide järgi tore koht pakkus võimalust kohe nendele kirjutamisele järgnenud päeval külla tulla, aga meil olid juba kahjuks plaanid tehtud ja järgmist aega nad ei pakkunud. Palusid vaid uuel nädalal helistada. Üks teine koht aga võttis kauem aega infopäringule vastamisega ja nad küll vabandasid selle eest, aga vahepeal olime me juba leidnud üsna sobiva koha ja see koht küsib nii kõrget korgitasu, et pudelid ise maksavad ka vähem. 

Eile aga oli väga vihmane päev ja mul veidi aega googeldada. Leidsingi siis ühe koha, mille olin enne millegipärast juba välistanud, aga mis nüüd hakkas hea mõttena tunduma. Sain nendega kohe ühendust, kuigi seal oli ka naljakas story, kust nende kontaktisik ei julgenud võtta vastu välisnumbrit tulevat kõne ja lasi oma rootsi tuttaval hoopis mulle tagasi helistada kõigepealt. Naljakas, aga asjad sujusid. Juba tunni pärast olime kogu perga kohta vaatamas ja seal tundus kõik juba nii läbi mõeldud ja paindlik olevat. Asukoht on super, vaade imeline, nad on harjunud üritusi korraldama ja neil on pea kõik vajalik juba olemas. Sain samal päeval koos menüüga mõistliku hinnapakkumise ja valisime ühe kuupäeva, millele tegime hetkel broneeringu. Lukku ei lähe aga miski enne ettemaksu.

Igatahes, things are starting to feel real. Meil on vist koht ja kuupäev (ilus number ka). Leidsin isegi ühed muusikukandidaadid ja mu postkastis ootan lugemist hinnapakkumine nende managerilt. Mul on ka idee, kes võiks aidata dekoreerimise ja muu seonduvaga ja mis stiilis see kõik võiks olla. 


Kleit

Kuna eile juba kõik sujus, siis mul tuli mõte proovida ka minna esimest korda pulmakleite proovima ja seda me täna ema ja kahe mu hea sõbrannaga koos tegimegi. Kes teab, kas sellist võimalust rohkem tulebki, sest varsti ju naaseme juba Rootsi. Kõhutantsija oli ka kaasas ja veel üks beebi. Mul on nii hea meel, et nad kõik siiski esimesel maskiballi päeval kaasa tulla tohtisid ja said. Tore viis tähistada kuut kuud kihlumisest isegi, kui ma sellest siis veel teadlik ei olnud.

Käisime täna Pärli salongis. Mulle isegi veidi meeldis, et nad selle teenuse eest raha küsivad, sest sealne teenindaja keskendus vaid mulle ja meie seltskonnale ja pani mind tundma end kui printsessi ja mõtlema, et kõik on võimalik. Ma sain proovida iga kleiti, mida vähegi tahtsin. Lisaks toodi juurde neid, mis stilisti meelest minu figuuri ja eelistustega võiks sobida. Mind julgustati juhendati ja minust ja minu soovidest huvituti. Mina aga ei pidanud end süüdi tundma, et neile kohe alguses ütlesin, et olen alles kleidiotsingute alguses ega plaani veel midagi osta. Just seda kõike ma tahtsingi! Ainus asi, millest mul oli kahju seal, oli, et ikka veel ei tohtinud fotosid teha. Leidsin, missugused lõiked mulle sobivad ja mis ei meeldi, kuid enamik sealseid kleite olid kui ühe - õnneks mulle sobiva - vitsaga löödud.

Otsustasime spontaanselt teise salongi veel minna. Nimelt Anna-bellasse. Helistasime ette ja nad ootasid meid. Olen tänulik selle paindlikkuse eest, aga ülejäänud kogemus oli eelnevast nii erinev, et mul on hea meel, et ma sinna esimesena või ainult sinna ei sattunud. Nende teenindaja pani mind end tundma nagu ma oleksin erakordselt paks klient, kes peaks vist hoopis telgipoodi minema. Ma arvan, et ta ise ei saanud sellest arugi, sest pärast ta oli igati lahke ja abivalmis ja tema kolleeg tõi Kõhutantsijale tekikese, millel lamada ja isegi mänguasja. Ometi, kahju oli tehtud ja hetkeks oli mul isegi kiusatus midagi proovimata ära minna. Nimelt kui teises poes sain ma proovida kõike, mis üle puusa mahtus, siis selles poes, kus muide oli rohkem kleite, näidati mulle umbes nelja kleiti puudel ja öeldi, et rohkem pole neil midagi, mis mulle selga läheks. Ma kannan üldiselt M-suurust, et asi konteksti panna. Nüüd pärast beebisid ja rasedusi ja šokolaadi ehk L. Seega üsna keskmises mõõdus naine. See müüja aga vist kartis, et ma rebestan kõik nende jõhkralt pitsilised kleidid nagu Hulk ära. Mu ema lisas omalt poolt ka ühe kleidi kommentaarina, et sellega võiksin ma sünnitama minna. Ma ei tea, kas üldse mõni - kaasa arvatud lõpurase - pruut sellise kommentaari üle rõõmustaks. Igatahes, kui ma ise uurisin, et kas neid teisi kleite siis suuremates suurustes ei saaks tellida, siis neiu tõdes, et mõnda vist saab. Miks nad aga ostavad näidisteks sisse hunnikutest 34sid ja miks ta ise ei püüdnud kliendile lahendusi leida, vist jääbki mõistatuseks. 

Kuna me aga olime salongis juba kohal, siis otsustasin mõnda kleiti siiski proovida. Kaotada polnud ju midagi. Peale juba mõranema hakkava enesekindluse. Selle poe kleidid olid hoopis teises stiilis. Raudrüülike büstide ja kohevate seelikutega. Igas kleidis paluti mind ise oma tisse vormida, et raudrüüsse sobituda. Ühel olid lausa Madonnalikud 80ndate koonused. Samas ma saavutasin oma eesmärgi ja sain proovida erinevaid lõikeid, et õppida, mis mulle üldse võiks sobida ja meeldida. Mõne asja kohta teadsin ka enne, et mulle ei meeldi, aga mõni asi jälle üllatas seljas positiivselt. Otseloomulikult erinesid minu ja saatjaskonna maitsed osaliselt, aga kui miski sobis, siis sobis kõigi meelest. Ema aga teavitas meid kõiki, et mulle lihtsalt ei saa meeldida asjad, mis talle meeldivad, sest need meeldivad talle. Ma ei tea, miks ta minust nii halvasti arvab. Ma lootsin, et meil kõigil on koos tore kogemus, aga sellised asjad teevad haiget. Püüan sellest üle olla, aga kui sa seda loed, siis äkki järgmine kord mõtled, kas sellisel torkel on mõtet või alust. Ja kas see, kui su tütar tahab, et sa tuled temaga kaasa tema elu tähtsaimat kleiti valima kui tema ema (mitte lapsehoidja, kuigi olen abi eest tänulik), on see koht, kus mingeid eriarvamusi isiklikult võtta või muid solvumisi lahata.

Kokkuvõttes oli tore päev ja mul on hea meel, et mõned asjad hakavad paika loksuma. Pikk tee on veel minna ja püüan selle olulisemaid verstaposte siia ka kirja panna.