Katki!?

Ma pole siia ammu kirjutanud, aga täna tundus aeg kirjutamisteraapiaks. Ma ei teagi, miks ma seda rohkem ei tee. Ehk peaks? Ehk oleks ammu pidanud? Ma pidin isegi oma läpakat tükk aega otsima. Nii ammu pole vaja läinud. Telefon saab ju hakkama suurema osaga. Igatahes, täna oli vaja. Blogida ma siiski telefonis ei viitsi.

Eile oli esimene aprill ja esimene aastapäev uuel töökohal, kuigi selgelt see polegi enam nii uus. Aasta tagasi naljatasid paljud, et kas see tööpakkumine oli nali. Ei olnud, aga nali oli ikkagi minu kulul. Ma olin nii elevil selle pakkumise üle. Nii õnnelik ja nii optimistlik. Tundsin end nii väärtustatuna, kuigi esialgne kehv äraütlemine ja teiseks valikuks osutumine tegid mu ettevaatlikuks. Teades, et pean hakkama varsti kõrvuti töötama nende esimese valikuga ja end tõestama, tegi mu ärevaks. Ma ei suutnud tükk aega tema nimegi välja öelda. Mitte, et tema midagi valesti teinud oleks ja ta on väga tore inimene, aga ma ei saanud aru, miks mina kunagi esimene valik ei ole. Oeh, nüüd olen ma aga õppinud kogemusest, et jah... kole mõeldagi, aga suuremal osal inimestest poleks selle vastu midagi, kui mind üldse ei oleks. Vist. Kui keegi seda loeb, siis ärge paanitsege. Ma ei plaani midagi lõplikku ette võtta ega endale kuidagi haiget teha. Ma olen piisvalt haiget saanud. Mul on siiski minu maailma toredaim mees ja lapsed, aga ma tähistasin tööaastapäeva esimest korda elus oma vaimse tervisega arsti poole pöördumisega. Ja see on just nimelt selle uue ja nii oodatud töö pärast. Mul on siiski mingi udune lootus, et suudan taastada mingis osas usu endasse, mis kõikus juba ammu ja see töö oligi minu lootus end taas ise terveks teha, aga läks hoopis nii, et mõradest said kraatrid ja tundub, et ka killud. Algsele kiirele kasvamisele on järgnenud suures osas kahanemine, kuigi ärevus oli õhus juba esimestest hetkedest. Kas minust piisab? Kas ma olen piisvalt kvalifitseeritud? Kas mu tulemused vastavad ootustele? Nüüd juba pikemat aega tundub, et mida iganes ma ka ei tee... kuitahes palju tööd enda peale ei võta... millestki ei piisa. 

Ma ei tunne end psühholoogiliselt turvaliselt ja olen pidevas fight or flight mode'is, kuigi minu territoorium on rohkem freeze või neist õige uuem - friend. Jah, võiks ju mõelda, et mida ma kurdan. See on ainult töö ja kellegi elu pole ideaalne. Paljudel on veel hullem ja ongi. Ma ei tea, kuidas nad hakkama saavad. Ma ei tea kuidas isegi hakkama saada keeruliste olukordade ja suhetega. Ma olen ammu täiskasvanud inimene ja peaks ja püüan ise enda elu eest vastutada, aga ma olen ummikus. Kaebamine tundub nii piinlik ja lapsik. Konfliktid kohutavad ja enese eest seismine pole mul kunagi eriti hästi välja tulnud. Nüüd olengi kuldpuuris, sest mul on äge huvitav ja väljakutsuv töö iseenesest ja elu parim palk, aga see lõhub mind. Tööotsimise mõte aga ajab oksele. Avasin korra Linkedini töökuulutused ja pidin kohe sulgema, sest ma lihtsalt ei suutnud jälle ja teades tööturgu ning, kui levinud on läbipõlemine kommuniktsiooniinimeste seas, ma lihtsalt ei suuda hetkel otsast alustada.

Tundub aga, et kuidas tahes ma ei pinguta, ma ei jõua kuhugi. Ma ei arva, et ma oma töös halb oleks, aga ma arvasin, et peaaegu neljakümnesena olen ma hea inimene olles ja tublit tööd tehes juba palju kindlamal positsioonil karjääri osas. On ju ilm täis palju ebakompetentsemaid inimesi, kes on kaugemale jõudnud. Mina aga siin tunnen end võimetumana kui tundsin 22-aastase assistendina, sest irooniliselt sain ma siis palju rohkem ise otsustada ja ära teha. Mul on ka enne olnud keerulisi perioode tööl ja toksilisi kolleege, aga mitte kunagi varem pole ma endas nii kahelnud. Mitte kunagi varem pole ma ka nii palju tuleviku pärast kartnud. Kas järgmised 30 tööaastat ongi ainult üks virelemine? 

Öeldakse, et teised ei saa panna sind tundma üht või teist, aga ometi just seal ja selles seltskonnas tunnen ma end nii ebakompetentse ja nurka surutuna. Et minu sõna ei maksa ja minu kogemus ja arvamus ka mitte. Ja ometi nad mu ju minu oskuste pärast valisid. Ja kõige hullem, et minu ülemus, keda ma alguses nii imetlesin, mitte ei toeta mind vaid lausa õõnestab kohati, rääkimata minu peale nähvamisest, minu tunnete ignoreerimisest ja lausa oma otsuste eest vastutuse minule veeretamisest. Seda valusam on kõrvalt näha, kuidas ta teisi tiimikaaslasi toetab - ka siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Ma ei tea, miks mina olen must lammas. Ma enda meelest ei ole mingi kohutav inimene. Ometi ei ole ma kunagi olnud ülemäära populaarne. Ma hoolin ja kannatan ära päris palju, aga lõpuks murdun ka mina. 

Ma olengi mõelnud, et hoolimine on mu supervõime ja nõrkus samaaegselt. Ma hoolin enda tööst, meie klientidest ja meie tiimist. Ma tahan anda endast parima ja tahan ka, et kõik end hästi tunneksid ja meie tööst võidaksid. Naiivne? Ehk tõesti. Aga nii see on. Ma hoolin ka tagasisidest ja sellest, et kõik tunneksid end hinnatuna ja kaasatuna. Vahel on mul lihtsalt tunne, et ma olen valel planeedil nii mitte mõistetuna. Mulle on sõbrad öelnud, et ma võiks vähem hoolida. Nagu see oleks valik. Nagu see käiks lülitist kinni. Kui käiks, siis ma ju ei oleks nüüd haiguslehel, stressates isegi selle üle, et saata see üks sõnum, et ma olen haiguslehel, olles veel enne hoolitsenud selle eest, et kõikide mu ülesannete staatused oleks uuendatud. 

Vahepeal, kui on head päevad, siis mulle tundub naeruväärne isegi see tunne ise, et ma olen katki ja vajan abi, sest ma ju funktsioneerin. Teen tööd ja saavutan asju. Naeratan ja naeran. Kõik oleks justkui täiesti normaalne. Mitte, et ma näeksin, et seda hinnataks. Siis aga tuleb jälle mingi välk selgest taevast ja mu ärevusetase on laes. Ma olen suht kaks kuud jutti ka füüsiliselt haige olnud ühel viisil või teisel, ikkagi iga päev tööd tehes, sest kodust diivanilt on see tehtav. Ma ei taha tülitseda ja ma ei usu enam, et me suudaksime viisakalt asju selgeks rääkida ja lahendada. Muidugi minu tunded ei olegi äris kõige olulisemad, aga psühholoogilise turvalisuse väärtus ka ärimaailmas on ammu ära tõestatud ja minu ülemus ise on psühholoogiakraadiga ning kogenud vist ka läbipõlemist. Ometi tundub, et ta kas üldse ei hooli või ei märka oma rolli minu läbipõlemises. Samal ajal, kui mina olen toetanud teda isegi töövälistes asjades. 

Viimasel nädalal või tegelikult ainult poolel olen ma kolmel ööl maganud ligi 12 tundi ja ühel ainult ca 2-3 tundi, sest töömõtted ei andnud rahu. See ei ole ju normaalne? Aga ma ei tunne, et ma saaksin sellest ka tööl rääkida. Mitte päriselt. Mitte nii, et me jõuaksime asja tuumani. 

Ma tunnen, et mul on nii palju rohkem anda, aga selle asemel pean ma alati valmis olema väga pooliku info põhjal hüppama, tulekahjusid kustutama ja katsugu ma vaid julgeda midagi küsida või kaevata. Mõnele taas lisandunud ülesandele ei öelda. Siis hammustatakse pea otsast. Mu magamata öö oligi suuresti selle tulemus, et ülemus oli mulle möödaminnes öelnud ühe lause - Me läheme pärast lõunat koju. Kes või miks, jäi saladuseks, sest ta ei pidanud vajalikuks rohkem jagada. Ja kui ma siis pärast lõunat nähes teda taas oma laua taga julgesin sõbralikult küsida, kas ta ei pidanud mitte koju minema, sain vastuseks nähvates - ma just istusin oma laua taha. Nagu ee? Mis vastus see on? Tundub nagu pisike asi eks, aga mina tundsin, et vestlus on lõppenud ja rohkemale infole mul õigust pole. Ta on mulle konkreetselt öelnud, et ma küsin liiga palju küsimusi ja keegi teine ei tee seda. Et ta ei taha mult küsimusi. Ma siis olen püüdnud võimalikult paljudele küsimustele ise vastused leida. Ei tea, kas ma pidin ka selles situatsioonis ise välja mõtlema, mis toimub ja kas see ka mind puudutab. Igatahes fakt on see, et see plus sama päeva üks teine minu meelest ebaõiglane situatsioon temaga panid mind taas tundma, et I'm in touble nagu mingi pahandust teinud laps. Ja nüüd ma olen kodus. Arsti loaga nädal kuni kaks esialgu, aga kuna meil on pikad pühad tulemas, siis äkki järgmiseks tööpäevaks tunnen ma end taas piisavalt tugevalt, et teha nägu nagu oleks kõik super ja teenida raha. 

Ma ei taha pidevalt vaielda ja ennast õigustada ja niisiis ma lasen paljudel asjadel lihtsalt minna, aga iga neist on justkui tükk, mis minust välja hammustatud ja siin ma siis olen, katki ja veritseva hingega. Häid fucking pühi!

Kirjad Kõhutantsijale 40

 Appi! Kallis, ma avastasin, et ma pole sulle eraldi üle aasta kirjutanud. Palun vabandust!

Selle ajaga on ju nii palju muutunud. Sa oled juba täitsa suur ja asjalik inimene ning mäletad asju, mis juhtusid pea aasta tagasi nagu nt meie kassi surm ning võtad teema viimasel ajal päris tihti jutuks. Me arvasime, et sa ei saa veel väga arugi, mis toimub siis, aga jälje see jättis ning püüan olla sinuga nii aus kui ma saan.

Sul on ka palju parem kontroll oma keha üle. Turnid ja keerutad ning hüppad hullhulgelt üle pea basseini vette ning harjutad sukeldumist. No olgu, rohkem näo vette panemist. Selle koha pealt oled sa suurest vennast ees ja tahaks sinu ka trenni panna, aga te mõlemad keeldute igasugustest trennidest. Venda nüüd sundisime ujumistrenni minema ja siis sina ning mina saame samal ajal teises basseinis mõnuleda. Sa hakkad vaikselt ka vees hõljumist selgeks saama. Ka pissimisega on sul suured edusammud ning K-tähtki hakkab vaikselt tulema.

Sa oled vähem kui aastaga kasvanud kümme sentimeetrit ning su suve alguses parajaks saanud suurus 24 kingad vahetasime nüüd ühtede 28 tossude vastu. Samas on sul jalanõusid tervel sellel skaalal, aga need konkreetsed 24 enam jalga ei mahu.

Sa testid ka veidi meie piire. Jooksed vahel üle tee või lähed ise ees kuskile, meile ütlemata. Vahel on natuke õudne ka nii. Lõikasid ka omale ise lasteaias ilusa pika tuka. Üldiselt oled sa aga ikka väga nunnu ja hooliv preili, kes täna näiteks andis terve hunniku oma aardeid vennale ära, et tema lubaks sul oma pärleid laenata. Samas saime täna ka terve tee ujulani valju kisa, sest ma ei võtnud kaasa neid plätusid, mida sina oleksid tahtnud ja sa lubasid mind kohale jõudes lüüa ja lükata. See oli midagi uut. Õnneks siiski leppisid sülle saamisega. Lisaks püüad sa iga päev meilt jäätist välja kaubelda.

Veel üks selle suve saavutusi on rattasõidu selgeks saamine, mis juhtus sul veidi varem kui vennal, aga sa oled ikkagi ettevaatlikum ja kohapealt minemasaamine on siiani keeruline ja kallakuid kardad sa ka, aga saime sulle just loppiselt uue tõukeratta ja sellega sa lausa lendad.

Testime sinuga ka veidi sulle vabaduse andmist. Julgen sind jätta mõneks minutiks aeda ja korra jätsin ka ühele avalikule mänguväljakule koos vennaga maksimum kümneks minutiks, sest te ei tahtnud minuga kaasa tulla ühte asja vaatama. Saite hakkama küll omaette.

Meil on sinuga oma rutiinid. Näiteks kuulub sulle alati minu ja issi keedumunade ainult valge osa, sest kollast sa ei söö. Samuti meeldib sulle minuga sarnaselt riietuda ning esimesed väikesed kontsaga kingadki tulid sel suvel koju. Mul olid küll sellega seoses kahetised tunded, aga sa kannad neid igal võimalusel ja tõesti kõnnid ilusasti ning ka hoiad neid ilusasti. Ka vanaemaga on sul oma rutiin. Sa tead, et tema kotist saab alati kommi.

Nüüd aga, kui sügis hakkab tulema, siis on natuke keerulisem sind veenda, miks mõni päev on vaja soojemaid riideid, teine päev ei saa kummikuid ja miks kindad ja kombe pole veel hea mõte. Eks me siis korda-mööda võidame neid vaidlusi.

Eile õhtul laulsin teile üle pika aja voodis unelaule ja meil on üks lepatriinu laul, mida mina mäletan koguduse mudilaskoorist. See käib nii, et väike-väike lepatriinu ülistab jumalat. Sina aga tegid selle eile ümber umbes nii: ee ää lepatriinu eee uu joo vett! Kah kasulik!

Armastan sind pooleks!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 79

Näed, vahel emme ikka kirjutab ka!

Tere, kallis Triibu!

Emmel on kiire olnud uuel töökohal võimeldes, aga nüüd ma lihtsalt pean veidi jäädvustama viimatisi sündmusi.

Nimelt lõpetasid sa juunis lasteaia ja alustasid kahe nädala eest kooli. Siin algab see augusti keskel aastal, kui saadakse kuueseks eelkooliklassiga ja kuigi esialgu tundus see mulle nii võõras ja vara, siis nüüd mulle meeldib, et siin ei ole mingit tasuliste eelkoolidega võimlemist. Kõik lähevad kooli harjutama sellise vahepealse aastaga, kus on mõned tunnid, aga rohkem harjumuste loomine, kuidas koolis käituda, kuidas olla hea kaaslane ja üleüldse harjutusi iseseisvumiseks.

Vahepeal enne kooli algust tundus, et sa olid küll põnevil, aga vist natuke närvis ka, sest su suu ja keha saatsid erinevaid signaale, aga nüüd on selge, et sulle tõesti väga meeldib seal. Kui sa juba esimestel päevadel kaebasid, et miks me sulle nii vara järele tuleme, olles üks viimastest, siis hoidsin end tagasi, et mitte rõõmust õhku hüpata. Mitte, et me ise ei tahaks sinuga koos aega veeta, aga sinu rõõm on meie rõõm ja see on siiski suur elumuutus meie kõigi jaoks. Nüüd peame igal hommikul kahes suunas lapsi viima ja õhtul kahest kohast tooma. On kaks korda rohkem päevi, mil haridusasutused on suletud ja kahed rutiinid ning reeglid. Taas kaks komplekti õpetajaid ja parasjagu segadust, kes-mis-kus.

Teil on kool ja siis ajaviiteklubi, mis on vist mingi pikapäevarühma-laadne toode ja vist see põhiline osa, mida sa naudid. Sinu sõnul on see palju suurem ja seal palju rohkem mänguasju kui lasteaias. Lisaks on seal mitmed klassid koos ja sa saad mängida ka oma vanade vanemate sõpradega taas. Meie jaoks tähendab see, et saame töö lõpuni teha ning sul on turvaline ja huvitav.

Meil on ka ju nii põnev, et kuidas kool tänapäeval käib, aga sa pead traditsioonidest lugu ning räägid meile jätkuvalt minimaalselt oma päevadest. Kui täna hommikul rääkisin sulle, et meil tuleb tutvumisvestlus su klassijuhatajaga, siis sa ohkasid kergendusest, öeldes, et siis pääsed sa igapäevasest meile raporteerimisest. Sorri, kallis. Aga me ikka tahaks kuulda, kuidas sul sinu arvates läinud on.

Teie klassis on päris palju tuttavaid lapsi, aga sa räägid ka mingitest uutest sõpradest, kes mujal klassides käivad. Ükspäev proovisid sa akna kaudu klubisse sõprade juurde tagasi minna. Ju seal on siis tõesti tore.

Sa oled muutunud juba üsna iseseisvaks ning tundud täitsa valmis olevat kooliks, kuigi ma veidi kartsin. Sa saad ise enda asjad aetud nii riietumise kui ka vetsuga ning pole veel püüdnud põgeneda, kuigi see on nüüd tunduvalt lihtsam ja õpetajad alles õpivad, kes on kes.

Uuest nädalast peaksid hakkama sul ka esimesed päris tunnid. Kuueaastastel on nimelt rootsi ja inglise keel, matemaatika, loodusõpetus ja ühiskonnaõpetus. Päris palju aineid mu meelest ja tänasel lapsevanemate koosolekul saime me ka veidi infot, mida te sel aastal koolis tegema hakkate. Ei midagi eriti keerulist ja kodutöid veel ei ole, aga kohalkäimine on kohustuslik ja puudumisteks ainsad aktsepteeritavad vabandused on haigused ja matused. Päris karm kool teil selles mõttes.

Igatahes, here goes uus elu!

Armastusega,

Emme

Kuidas ma jälle peaaegu taevast alla kukkusin

Meil oli veidi erilisem nädalavahetus. Kuna ma juba homme asun uues kohas tööle ja oi, kuidas mulle meeldivad kevaded ja uued algused, siis tahtsime kasutada võimalust ja enne veel mingi minireisi perega teha. Googeldasin end tuimaks ja ikka ei leidnud ühtegi head varianti, kuni ükskord keset ööd abikaasa äratas mind mõttega, et aga läheme hoopis suusatama.

Ma olin nagunii tahtnud sel talvel lõpuks ometi lastega suusatama jõuda, aga korralikku lund ei tulnudki. Ma ei näinud mõtet mitmepäevasel suusareisil, sest arvasin, et aega päriselt suuskadel saame hiljem kokku lugeda minutites. Nii laste kui enda pärast, sest ma pole just teab mis sportlik ja kuigi mulle meeldib mäesuusatamine, olen ma seda vaid paar korda proovida saanud ja sedagi kümme aastat tagasi. Arvasin, et paari tunniga oleme surmväsinud nagunii ja miks siis kulutada vähemalt sama palju aega kuskile suusakuurorti reisimisele? Vähemalt Rootsis on neid jalaga segada.

Nüüd aga broneerisime endale ekspromt neljapäevase suusapuhkuse märtsi viimasteks päevadeks. See pole siin midagi imelikku, sest reklaamid jooksevad soovitusega munadepühasid suusamäel veeta ja sel aastal on need aprilli teises pooles. Naljakas,a ga siin tavaline.

Igatahes, mõeldud tehtud, end vaeseks makstud. Õnneks tundus, et saame seda endale taas lubada.

Neljapäeva hommikul asusime teele lähima suusakuuurortini Romme Alpini. Olen seal kunagi ühe päeva veetnud, aga ei mäletanud eriti midagi. See üllatas mind aga väga positiivselt. Meie hotell oli väga nunnu suurte avarate rustikaalsete saalide, sepistatud puidust lühtrite ja elava tulega. Meie tuba aga vaatas otse lastemäele ja meil oli lai aknalaud, kus chillida. Mulle need nii meeldivad. Ruumi oli ka nii, et tapab ja suusakeskusele omaselt oli igas toas oma kuivatuskapp. Lisaks oli neil hiiglaslik mängutuba ja rikkalikud hommikusöögid.

Üsna naljakas oli minna kaheksa plusskraadiga suusatama ja püüdsin teel lahti lasta mõttest traditsioonilise suusapuhkuse osas. Päike säras ja põllud olid kuldsed. Ainus lumi oligi mäe peal ja seda tänu kahuritele, aga päevade edenedes jäi seda ka aina vähemaks, sest selgus, et tolles keskuses oligi hooaja viimane nädalavahetus ja nad ei vaevunud juurde tegema.

Esimesel päeval panime kotid tuppa, läksime otse suusalaenutusse ja mäele. See kõik võttis muidugi aega, nii et meie lastega veetsimegi mäel ehk tunni või kaks ainult ja Lemmik sai viimase tunni suurtel mägedel üksi hullata. Ta ju mägedes üles kasvanud, mitte nagu mina sealt lapikust Eestist. Meie peres ei olnud suusatraditsiooni ka.

On üsna kummaline, kui sa pole isegi kindel, kuidas suusad jälga käisid või kuidas nendega liigelda ja siis pead esimese asjana mitte ainult enda vaid ka väikeste inimeste eest vastutama. Mingil imekombel ma aga ei kukkunud üldse. Vähemalt mitte viimase päevani.

Triibu sai üsna ruttu asjale pihta ja hakkas nautima. Ta tegi paar tiiru issiga ja hakkas kohe iseseisvalt nööpliftidega mäkke sõitma. Alla tuli ta muidugi sirgjoones, aga pea horisontaalsetel lastemägedel ei olnud sellest hullu. Kiirus oli mõnus ja püüdsin talle veidi nippe jagada, kuidas pidurdada, keerata, kukkumise järel suuski tagasi jalga panna jne. Kõhutantsijaga liikusime mini travelaatoril ja ta nõudis, et üles saaks minna ilma suuskadeta ning alla käest kinni. Mulle sobis, kuna ma ei usaldanud esialgu ennastki ja üsna raske oli last tõsta ja ise püsti püsida, kui travelaator hoopis teise libedusastmega plastikuks ja siis kohe lumeks üle läks. Päike aga paistis ja nii mõnus oli paljakäsi ja softshelli hõlmad lahti mäel olla. Eelistan seda krõbekülmale selgelt. Paar ringi ja Kõhutantsijal oli isu täis. 

Me vahetasime lapsi ja siis sain mina ka Triibuga nööpliftiga veidi kõrgemale sõita ja teda turvata. Sain teada, et lapsed hoiavad tihti oma vanema suusakepist kinni ja siis sõitsimegi nii koos, kuigi ma veidi kartsin teda kogemata turvamise asemel pussitada. Kõik läks aga hästi ja õhtul vaatasime me veel huviga, kuidas suured lumesahad järskudel mägedel ronivad ja lund siluvad.

Teisel päeval aga oli hoopis hall ilm ja lumi jäine ja libe. Isegi mul oli siis hirm lastemäest alla sõita ja Triibu kukkus paar korda ning läks endast välja, et ta ei saa hakkama. Samas alla jõudmise ajaks oli juba tuju hea ja läks kohe uuesti liftijärjekorda. Muidugi leidis ta kohe omale ühe sõbra, kes oli veel vaid neljane ja pani sealt jäisest mäest sirgjoones ilma keppideta alla. Ta olla kolmeselt lausa mustadel mägedel käinud ja see on mitu taset minu omast kõrgemgi.

Kui teise päeva hommikul oli kõik hirmus, siis pärastlõunaks oli Triibu jõudnud juba esimese rohelise mäeni ja harjutasime seal poole kõrguse pealt alla tulemist. Taas suht sirgjoones ja meie keppidest kinni hoides. See oli hea trenn endale, sest pidin ju pidurdama pidevalt kahe eest. Hiljem, kui ta juba ise julges, siis mina sõitsin seal ikka slaalomit. Triibu aga rõõmustas, et issi ta sinna julges viia ja siis, et emmega saab eriti kiiresti sõita. Peamiselt seetõttu, et emme ise ei saanud hästi pidama :) Aga jälle see koht, et ma ei saanud kordagi enne üksi proovida, kui pidin koos lapsega mäge vallutama. 

Teise päeva lõpupoole sain mina ka paar korda üksi suusatada, aga julgesin vaid selle sama väikse rohelise mäe tippu minna ja sealt korra alla tulla. Oli nii järsk ja libe, et järgmised korrad piirdusin Triibu tasemega.

Kolmanda päeva hommikul oli nii lahe, kuidas Triibu oli vahepeal arengus oma julgest sõbrast mööda läinud ja nüüd teda sinna rohelisele mäele kaasa kutsus. Neil oli ka väiksem laps peres ja samamoodi vanemad muudkui pendeldasid kahe lapse vahet. Seega lubasin, et kui ta tahab, siis võib ta koos meiega sinna mäkke tulla. Kui me siis aga liftini jõudsime, üllatas ta mind öeldes, et vajab mu abi liftiga. Ma olin näinud, et osa vanemaid lükkas lapsi lifti peal üles, aga Triibu oli ju algusest peale ise liftiga sõitnud. Ega siis midagi. Null ettevalmistust ja haarasin nööbi, aga ei jõudnud seda veel oma pepu alla vedada, kui see juba meid vedama hakkas. Mul oli ühes käes enda ja kahe lapse suusakepid ja teises nööp ning enda ees see võõras laps, keda ma siis oma kehaga edasi lükkasin. Ossa, kui raske see oli. Mu käsi siiani valutab, aga lahti ju lasta ei saanud. Üle mõne künka minnes hoidsin küll vaid viimaste tahtejõuriismetega kinni, et mitte koos võõra lapsega liftiteel alla kukkuda. Aga saime hakkama. 

Triibu põrutas ees mäest alla ja meie uus väike vapper sõber oli järsku hoopis skeptilisem. Alla me koos siiski jõudsime üsna edukalt, aga järgmisel ringil koos oma issiga tuli ta oluliselt ettevaatlikumalt. Samas lapsed on ikka julged, sõites sirgjoones ja ilma keppideta. Samas kepid kaotaksid nad suure tõenäosusega ära ning kasutavad neid ainult hoo juurde tegemiseks.

Pärast paari pooliku mäe sõitu hakkas Lemmik ise minema üles välja ja Triibu sai iseseisvust harjutada koos loaga issit poolel teel oodata või ise alla sõita. Veidi hiljem siis proovisin mina ka nii, aga ühel hetkel nägin, et Triibu sõitis oma peatusest liftiga mööda ja alarmkellad läksid tööle veidi. Ta ju tegi seda omaalgatuslikult ja mina olin temast tükk maad tagapool paralleelliftireas ega saanud kuidagi aidata. Ma ei teadnud, kas ta magas oma "peatuse" maha või tahtiski kõrgemale minna. Lootsin vaid, et ta sõidab lõpuni, sest sinna vahele jäi veel üks peatus ja mina poleks saanud sinna appi minna oma reast.

Igatahes ta tuligi täitsa üles ja sealt edukalt alla ka, ise nii rahul endaga. Proovisime teise korra veel ja siis ma kukkusin esimest korda, proovides teda veidi edasi tõmmata, aga polnud midagi hullu.

Järgmisena tegime võikupausi ja nii oligi iga päev lõunasöögi asemel. Käigupealt midagi kõhtu ja tagasi mäkke, kes jaksas. Pärast sööki otsustas Lemmik, et viib Triibu päris mäe otsa rohelisele rajale toolliftiga ja mina jäin Kõhutantsijat keelitama, et ta ikka ka vähemalt paar sõitu teeks. Lemmik oli teda õlgadest toetades paar korda siiski sanud ta minimäest üles ja alla, aga ta üldse ei tahtnud rohkem. Ilm aga oli taas ilus ja ma keeldusin temaga tuppa minemast enne, kui ta vähemalt kolm korda minuga lastemäele tuleb. Saime kokkuleppele. Ta oli täitsa tubli ja sõitis lausa neli korda mäest alla, lastes lühidalt isega käest lahti ja küsidest rohkem kiirust. Iseseisva sõiduni me aga ei jõudnudki.

Poisid aga vallutasidki paar suurt rohelist mäge ja Triibu oli vaimustuses. Ta räägibki nüüd, et terve mägi oli kõige ägedam ja me oleme nii rõõmsad, et ta nii palju edenes ja seda nautis, aga meid ausalt ei üllata. Ta ongi selline sportlik iseõppija, kes läbikukkudes pisarateni vihastab, aga siiski tihti uuesti tahab uusi asju proovida.

Ma olin iseendaga võidelnud, et kas ma julgen ka üksi suuremale mäele minna ja kaldusin ei poole. Ikkagi kümme aastat vanem ja ettevaatlikum. Kui aga Triibu ära käis, siis ma ei saanud ju kehvem olla. otsustasin vapruse kasuks ja seadsin sammud üksi toolliftile. 

Hetkel, kui ma sinna jõudsin, oli vist enamikul lõunapaus ja mitte kedagi peale minu sinna teel ei olnud. Küsisin töötajalt üle, kas igal pool on ikka sildid, et ma kogemata mingile karmile rajale ei satuks ja ta kinnitas, et on. Istusin äärmisele toolile ja siis algas mu elu hirmsaim sõit. See tõusis nii kõrgele ja värises igast postist möödudes ning mina istusin seal üksi lahtisel toolil. Mul tekkis täielik paanika ja tegin hingamisharjutusi, hoides kramplikult end vastu tooli seljatuge ning ühe käega käepidemest kinni, aga see tundus nii hull ja ma ei saanud aru, kuidas küll Lemmik julges seda koos lapsega teha. Allakukkumine tundus vägagi tõenäolise võimalusena, aga mul ei olnud mingit võimalust sealt ka ära saada, kui ma just ei tahtnud kümmekond kui mitte rohkem meetrit lumele, puudesse või kividele hüpata. Kaalusin oma ellejäämise võimalusi täiesti tõsiselt. Jätkuvalt olin täitsa üksi. Ei olnud kedagi minu ees, taga ega vastutulevates liftides. Mõtlesin veel, et kuidas ma küll üldse ei mälesta kümne aasta tagusest ajast seda terrorit ja kuidas keskmistel toolidel istujad veel on, ilma kuskilt kinni hoidmata.

Umbes kaks kolmandikku teed sõitnuna, märkasin enda peakohal mingeid aasasid ja hakkasin mõtlema, et äkki siis keskmised hoiavad sealt kinni, kuigi see ei tundunud üldse mugav. Ja siis plahvatas. Nägin, et saan sealt terve piirde endale ette tõmmata ja muidugi tegingi seda. Edasi hingasin kergendusega, aga needki olid sellised lõdvad ja ei käinud lukku. Lapsed võivad sealt alt vabalt välja voolata.

Kui kohale jõudsin, siis olin nii läbi, et kukkusin pisikesel laskumisel lihtsalt ümber ja töötaja tõstis mu püsti. Kirjutasin Lemmikule oma seiklustest ja pisarad hakkasid lihtsalt voolama. Järsku ei tundunud tervest mäest alla suusatamine üksi enam üldse keerulisena võrreldes sellega, mida liftis üle elasin. Ma ei saa siiani aru, miks need toed automaatselt alla ei tule ega lukustu või miks ei ole seal nt kõlareid, mis teavitaksid, kuidas ma pean käituma. Ehk oli kuskil enne lifti mingi silt, mida ma ei märganud, aga ma ei saa ju olla ainus algaja. Kuidas seal inimesed kogu aeg surma ei saa!? Minu halb õnn oli muidugi ka see, et ma sattusin sinnna täitsa üksinda, aga see oli jõhker. Ma nutsin veel pärast hotellitoas ka ja polnud palju puudu, et suudleksin maad. Minu langevarjuõnnetus muidugi ei aidanud kaasa. Või siis aitas. Paanikale. Aga nüüd pean minema. Ja järgmisel aastal ma kohe kindlasti ei unusta.

See kauaoodatud päev

Ma sain koondamisuudise märtsi alguses kaks aastat tagasi. Kaks aastat!!! See on nii suur osa elust. Kõhutantsija ei olnud siis veel kaheaastanegi ja nüüd on kaks korda vanem. 

Sellest ajast alates olen otsinud uut kohta ja lootnud, et leian huvitava töö toetavas keskkonnas. Vahepeale jäi ka ca üheksa kuud kooli ja kolm kuud töist praktikat ettevõttes, mis tundis kui unenägu ja millesarnast ma ei olnud enne kogenud, aga ka see jäi kahjuks lühiajaliseks. Alates juunist olen otsinud täiskohaga tööd. Võiks ju arvata, et kui ei käi tööl ega koolis ja lapsed saavad siiski 30 tundi nädalas lasteaias käia, siis on mul aega maa ja ilm ning kui kaua see otsimine ikka aega võib võtta? Ma olen ju kogenud, tark, töökas ja sõbralik. Samas elu justkui seisab. Kodu pole nii korras kui võiks. Ei saa teha igasuguseid toredaid asju, milleks töö ajal aega pole, sest töötuna ei ole raha või siis vähemalt oleks targem seda mitte asjatult kulutada. 

Lisaks ei luba kohalik töötukassa näiteks riigist üldse lahkuda. Olen aga tänulik, et eurooplasena Rootsis ei pea ma muretsema, et mind kolme kuu pärast riigist välja visatakse. Ei taha ettegi kujutada seda stressi, kui näiteks kogu pere heaolu koondamise tõttu ohtu satub. Hetkel on Rootsis töötustase vist Euroopa kõrgeim oma üle kümne protsendiga. Igasugused mitte kiireloomulised asjad aga ootavad ikka tegemist, sest tuleb oma aega maksimaalselt tööotsimisele ju kulutada. Savi puhta pesu mägedest või ümbertöötlemisse minemist ootavatest asjadest. Savi ka uuest passist, kui nagunii kuhugi minna ei saa. 

Vahepeal tundus juba, et jõudsin nii lähedale ja õnnehormoonid hullasid. Ma jõudsin väga põneva töökandideerimise finaali ja olin saanud väga-väga positiivset tagasisidet. Seda on mu elus juhtunud ennegi korduvalt ja ma püüan end hoida, et mitte liiga valusalt kukkuda, aga seekord oli ikka väga valus teiseks jääda. Mitte fakti enda pärast, vaid seetõttu, et sain reede õhtupoolikul mittemidagiütleva emaili, et valiti keegi teine. Ei mingit selgitust. Sooviti küll kokku leppida uut vestlust, et arutada mingit muud rolli, aga selle kohta ka ei saanud ma ühtegi detaili. Nii ma siis marineerisin terve nädalavahetuse oma pisarates. Reede õhtu oli ikka tõeline madalpunkt. Nutsin voodis tunde ja mõtisklesin, milleks üldse elada ja miks ma kellelegi ei meeldi. Samas andsin endale aru, et mul on ju mu suurepärane pere, aga ilma nendeta... ma ei tea, kaua ma suudaksin niimoodi. Ma olin kurb, kuri, ahastuses, põnevil, püüdsin säilitada lootust selle teise rolli osas, aga samas polnud üldse kindel, et ma suudaksin enam nende samade inimestega koos töötada, kõrvuti sellega, kelle nad lõpuks valisid. 

Õnneks oli meil nädalavahetus sotsiaalseid tegevusi täis planeeritud. See aitas mu vaimset tervist lappida. Esmaspäeval veel lükati vestlust edasi mitu tundi ja sain veel marineerida ning mõttes harjutada, mida ma neile öelda tahan. Ma sain ikka nii väga haiget. 

Lõpuks jõudis kätte see kohtumine ja mind aitas see palju. Minu ees vabandati siiralt ja selgitati, et nad ei olnud kunagi plaaninud minuga nii käituda ja olid tahtnud minuga alles sel kohtumisel arutada uut rolli ja teavitada oma otsusest esimese rolli osas. Nad olid valinud kellegi, kes oli teinud täpselt sama asja samasuguses valdkonnas. Tundub nagu turvaline valik ja see oligi ju nende valik. Samas ma ei mõista, miks nad siis üldse mind nii kaua kaasa tirisid. Mina aga olin neile kõigile meeldinud ja nad lootsid, et ma olen huvitatud ühest teisest rollist. Kuulsin nüüd sellest lähemalt ja siis paluti mul kannatlikult oodata, kuni ametlik rollikirjeldus valmis saab, aga mingeid lubadusi ei jagatud ega ka väga selget infot, et mis edasi saab ja kui paljudega ma konkureerima peaksin.

Minu süda tõmbab siiski rohkem selle esimese rolli poole, kuigi see uus roll annaks mulle palju õppimisvõimalusi ja laseks mul proovile panna oma oskusi ning keskenduda teemadele, mida ma armastan. Samas see on palju tehnilisem ja rohkem müügile orienteeritud.

Igatahes, möödus veel kümmekond päeva ja siis ma võtsin ise ühendust nendega. Vaikuses möödus veel viis päeva. Ma vahepeal sain õnneks veel paaris kohas intervjuudel käia ehk siis tundus, et päris lootusetu olukord ei ole.

Siis aga hakkasid asjad kiiresti minema. Me rääkisime potentsiaalse otsese ülemusega rollist täpsemalt ja mulle pakuti võimalust kohtuda veel mõne inimesega, et paremini aru saada nende ettevõtte toimimisest. Nüüd sain teada ka, et nad ei plaanigi kuulutust avaldada. Hoidsin hinge kinni, aga tekkis lootus, et nad tõesti tahavadki mind. Järgmine kohtumine läks ka hästi ja eile sain sealt tööpakkumine. Ja mitte ainult! Väga väärika palgaga pakkumise, mida ma ei julgenud lootagi. Sain veel veidi seda kõrgemaks ka kaubelda. Lisaks rohkem puhkust kui esialgu lubati. 

Eile oli mul vist küll naeratus kõrvuni pool päeva. Nad veel tahavad rääkida mu referentsidega, aga täna sain ma juba ka lepingu allkirjastamiseks. Ehk siis, minu esimese aprilli nali on uus töö. 

Ma lubasin endale ammu, et kui lõpuks tööle lähen, siis teen sellest otsimisest statistikat ka.

Enne kooliminemist kandideerisin kuskile 50-60 kohta. Viimase üheksa kuu jooksul olen kandideerinud üle 180 ametisse. Umbes täpselt sama palju on ka tiitleid, millele olen kandideerinud, mis illustreerib mu meelest päris hästi, kui subjektiivne turundusvaldkond on. Kuskil 25 firmaga jõudsin ma intervjuudeja testideni. Mitu korda kusjuures olid intervjuud samal päeval kahega. Umbes 75 töö osas ootan ma jätkuvalt mingisugustki tagasisidet. See on isegi hästi juba.

Igatahes, ma olen nii palju pettuda saanud, et olen jätkuvalt valvel, aga samas on ka suur kergendus ja tunne, nagu saaksin hakata taas elama. Koos kogu perega.

WFH

Mõne päeva pärast olen ma kas väga õnnelik või väga pettunud.

Täpselt nädal tagasi aga pidi mul olema üks väga tähtis tööintervjuu. Olin seda kaks nädalat oodanud ja valmistunud hoolega, sest taaskord oli antud mulle üks case lahendada ja presenteerida. Roll ja ka valdkond ise on minu jaoks hästi huvitavad ja ma tõesti tahaksin seda tööd. Üldplaanis aga olen ma nüüdseks nii paljudesse kohtadesse kandideerinud, et nad on kõik ammu peas sassis ja tihti ei mäleta ma pärast lõunal enam hästi, kuhu ma hommikul kandideerisin. Isegi siis, kui olen selleks eraldi oma CV-d ja kaaskirja kohendanud.

Nädala eest aga jäi Kõhutantsija haigeks just selleks ajaks. Eelneval õhtul hilja oli selge, et ta ei ole lasteaiavormis ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Õnneks sobis Lemmikule ka sel päeval kodust töötamine, sest muidu oleks eriti raske olnud. Mul oli ju vaja veel viimase minuti ettevalmistusi teha ja siis kuskil rahus ja vaikuses tund aega digitaalset kohtumist pidada. Ma ise olin ka veidi tõbine, aga see mind tavaliselt ei takista.

Hommikul oli mul niisiis vaja üks laps lasteaeda õigeks ajaks saada ja teine tahtis eriti palju tähelepanu. Otsustasin tema tassi kohe ennetavalt täita ja kulutasin väärtuslikku intervjuu ette valmistuse aega, et teha hoopis tema soovil linnutoitu ja siis viia seda sihtgrupile. Jälgisime veel mõnda aega mängu ja asi oli kontrolli all, aga emme-emme ei lõppenud ära. Vahepeal leidis mu jalg veel kuskilt kassikaka üles ja siis selgus, et mu presentatsioonitarkvara ei tööta nii, nagu peaks. Õnneks ma siiski testisin seda ja jõudsin varuplaani käiku lasta. Kuna aga nii Lemmik kui laps olid kodus, siis ei saanud ma ju tavapäraselt diivanil intervjuud pidada ega ka kontorisse pageda. Lõpuks õnneks mu kallis kaasa seadis tööle enda kõrvale minikontori läpakaga, kus jooksmas Elsa ja Anna film. See töötas. Õnneks mul on päris palju juba haigete laste kõrvalt töötamise praktikat ja suudan ootamatustega päris hästi kohaneda, aga meil on vedanud ka, et neid päevi pole olnud väga palju või siis oleme võrdsete vanematena suutnud need ära jagada sobivalt.

Intervjuu läks ka üsna hästi ja tagasiside oli väga positiivne, kuigi mõningaid küsimusi ma ei osanud oodata ega ka kohe vastata, aga tundub, et siiski leidsin piisavalt relevantseid näiteid oma karjäärist, et tõestada oma kompetentsi ja sain edasi viimasesse intervjuuvooru. Õigemini tuleb mul veel kaks järjestikust intervjuud ja siis taustakontroll, aga loodetavasti on need pigem formaalsused ja oluliste inimestega tutvumised. 

Ma olin nii õnnelik ja olen siiani nii elevil, aga samas ka ju ettevaatlik, sest I've been burned before. Ma ju ei teadnud, kui palju konkurrente mul on ning kuidas neil läheb, aga õnneks tundus, et potentsiaalse otsese ülemusega klappis hästi ja see töö sobiks mulle väga hästi, pakkudes samas huvitavaid õppimisvõimalusi ning ka võimalust teadmisi rakendada. Ja ma ei jõua oodata, et tunda end taas professionaalselt vajalikuna. 

Nii imelik, et mu koondamisuudis tuli peaaegu kaks aastat tagasi ja kuigi ma pole just väga pikalt, käed rüpes, kodus istunud, mõjub see enesehinnangule ning ka edaspidistele karjäärivõimalustele nii halvasti. Lisaks elu justkui seisab ja ma tunnen end nii kehvasti, et ei suuda ei endale ega lastele hetkel lubada sellist elu nagu tahaksin ning näiteks vabalt reisimise aken hakkab lähitulevikus sulguma. Mu muidu väga mõistev kaasa ei saa aru minu sellest leinast. Aga juba augustist hakkab kool ja seega järgmised 15 aastat tänu kahele lapsele saame me reisida vaid vaheaegadel, kui see on väga kallis või siis riskime karistustega. Kuhu küll tervelt kaks aastat on kadunud - ma hästi ei mõista. Alles olid mul ju väikesed lapsed ja kõik veel ees, aga see vaip tõmmati ikka päris jõhkralt alt ära. Ma tean, et ma ei ole selles situatsioonis üksi ja mul on läinud paremini kui paljudel, aga lugesin just täna, et Rootsi töötuseprotsent on hetkel normaalse 4% asemel 12,5%, mis on ikka jõhker. Kõik hoiavad kümne küünega oma kohtadest kinni ja on raske mitte olla kade nende peale, kellel siiski hästi läheb. Samas ma ju tean, et mul on palju pakkuda tööturule ning saaksin hakkama nii paljudes erinevates rollides. Lihtsalt ootan oma võimalust ja teen endast hetke parima, et sellest kinni haarata. Õnneks on hetkel lootust taas nii töö kui ka ühe laheda kõrvalprojekti osas, aga sellest mõni teine kord.

Tööotsimise seiklustest

Nii kahju, et kehvadest kogemustest ei saa ausalt ja avalikult rääkida, sest võid endale jalga tulistada. Kes siis julgeb palgata kedagi, kes julgeb rääkida ka halbadest asjadest!? Mina aga tahaks. Sest kuidas muidu peaks õppima? Kui mitte nemad, siis ma ise, et ma samu vigu ei kordaks. Kõik ju igavesti meeles ei püsi.

Ehk siis mõned näites sügisest.

1

Värbaja helistab mulle hilisel pärastlõunal ootamatult. Tahab kokku leppida lühikese esimese intervjuu, mida nad üldse intervjuuks ei loegi. Ma ei tea, mis see siis on. Nemad kutsuvad screeninguks. Lepime kokku aja ühel päeval kümne ja üheteistkümne vahel. No okei. Juhtumisi on lapsed ka sel päeval kodus, nii et istutan nad ligi pool tundi varem teleka ette süümekatega, et ise veel valmistuda. Jõuan päris põhjalikult valmistuda ja leida juba võimalusi parandusteks - asjad, mida saaksin päriselt ära teha. Kell saab 10:30 ja ikka vaikus. Saadan sõnumi igaks juhuks. Värbaja helistab ca 10:40, räägime 10 minutit ja mul ei ole hea tunne. Kui küsin, millal oodata tagasisidet, siis ta ei julge midagi lubada. Muide, tegu on suure ja tuntud rahvusvahelise firmaga. Järgmine kord kuulen neist vähemalt kuu aega hiljem, kui standard äraütleva emaili saan.

2

Olen hästi põnevil ühe ettevõtte ja töö osas ja saangi intervjuule. Teen seda püüdlikult Rootsi keeles. Olen enne ka värbajast sõbrannaga harjutanud, kes kiidab mu keeletaset. Mul on kogemusi ja oskusi piisavalt rolli jaoks, aga siis saan üsna kiirelt eitava vastuse selgistusega, et mul ei ole konsultandikogemust ja üht-teist veel. Aga mul on. Töökuulutus läheb uuesti üles, sest nad selgelt ei leidnud kedagi paremat. Kirjutan sealsele juhile uuesti, selgitades lahti, kuidas ma täpselt vastan kõigile nende soovidele, aga vastust ei tulegi.

3

Kandideerin põnevasse ettevõttesse ja saan kutse AI-intervjuuks. Minu esimene ja nii põnev. Kusjures töötab väga hästi ka vestluse formaadis ja teeb hea kokkuvõtte mu mõtetest. Mul soovitati see kiiresti ära teha, sest nad liiguvad jooksvalt edasi, kui leiavad sobivad inimesed. Rohkem ma neist ei kuule mitu kuud. Siis läheb kuulutus taas üles uue lingiga, aga täpselt sama sisuga. Otsin ja ei leia kusagilt ühegi inimese kontakti. Lõpuks lähenen LinkedIni kaudu ja näen, kuidas nende personali ja kultuuri juht kiitleb, kui hea tööriist neil on ja kuidas see annab võimaluse absoluutselt igal kandidaadid intervjuule pääseda. Nii tore, aga nad oleksid võinud enne läbi mõelda, kas nad jõuavad ka need intervjuud läbi vaadata. Ja kui mitte rohkem, siis minimaalselt äraütlev kiri saata.

4

Saan varahommikul võõralt numbrilt telefonikõne. Ühendus on ekstreemselt paha, nii et ma ei saa arugi, kes ja kust helistab. Helistan tagasi ja on parem. Ta küsib kohe, kas olen ikka rollist huvitatud. Ma pean üle küsima, kust ta helistab. Saades selgust, vastan jah. Siis ta küsib, kas mul on küsimusi. Kõne tuli ju ootamatult, nii et mul polnud üldse aega ette valmistuda, aga õnneks mul on hea süsteem ja leian kõigu pealt kuulutuse ning küsin mõned asjalikud küsimused. Selgub ka, et kuigi kuulutus on inglise keeles ja fookusega välisturgudele ning kuskil pole seda mainitud, oodatakse mult ka rootsi keeles sisuloomist. Ma siiani ei tea, kellega ma täpselt rääkisin ja kas ta arvas, et see ettevõte ja roll on ainsad, kuhu ma üldse kandideerinud olen ning peaksin käigu pealt kõike teadma ja mäletama.

5

Kandideerin ühte firmasse, aga pakun end teise rolli ja nad soovivad kohe intervjueerida. Lepime aja kokku ja valmistun hoolega. Poolteist tundi enne intekat firma esindaja saadab meili, et tal tuli mindi ette ja leiame uue aja. Siis on kaks päeva vaikus. Kirjutan ise, et end meelde tuletada, aga ei saa ühtegi vastust veel viis päeva. Saan aru, et mind on ghostitud. Siis aga järsku ilmub ta taas välja ja ütleb, et neil on plaanimuutus, aga mu taust väga meeldib talle ja ta peab mind meeles. Elame näeme. Iseenesest oleks hästi äge ettevõtmine.

Kirjad Kahele Triibule 78

Sa said 6!!!

Kuidas? Juba!!!

Me tähistasime seda hunniku LEGO-pidudega, nagu sa olid soovinud juba vist pool aastat. Esimest korda käisite te ka sama vana eesti sugulasega üksteise pidudel ja kutse esitasid sa talle umbes nii: Tule mu LEGO-peole ja anna mulle Lego! ja Lego sa said. Jubepalju, aga sinu meelest ikka mitte piisavalt.

Sul on vist ühtlasi mingi arenguhüpe jälle, sest esimest korda elus solvud sa täiesti, kui arvad, et keegi naerab su üle ja võid täitsa nutma hakata mingite pisiasjade peale. Samas oled sa suureks kasvanud - 117cm ja 22,5kg ning kolisid uude autotooli - esimesse, milles istud näoga sõidu suunas - ja sulle nii meeldib see.

Su lemmikvärv on kuldne, kuigi täna loetlesid lemmikutena ka sinist, rohelist, roosa ja lillat. Viimased kaks on tagasi üle mõne aja. Enam pole nõmedad tüdrukute värvid.

Su parimad sõbrad on Walter, Mateo ja Filip, kuigi viimast näed sa harva pärast seda kui ta lasteaeda vahetas. Ehk aga kohtute taas järgmisel aastal koolis, sest sa said just sisse meie piirkonna poppi kooli. Napilt. Sest me avastasime viimasel hetkel, et nende süsteem on üks väheseid siis riigis, mis teistega ei suhtle ehk siis seal oli meie kolme aasta tagune aadress, mis mängib suurt rolli koha saamisel. Õnneks su emme on õppinud paremini enda ja teie eest seisma ja tegin kohe neile kõne. Olin juba arvanud, et ju siis lihtsalt ei mahtunudki rohkem kui käputäis lapsi peale nende enda lasteaia omade, aga juba selle paariminutilise kõne ajal saadeti meile kohapakkumine. Jee! Ma veel ei tea, kas see jääb meie lõplikuks valikuks või kas üldse saab valikut olema, aga ma nüüd rahulik, et vähemalt on sul kuskile kodu lähedale koht olemas.

Sa veel ei taha kellekski saada. Kui, siis ralliautojuhiks.

Sa tead ka, et issi töötab arvutitega ja emme kaitseb teid, lapsi. See oli nii armas tõlgendus. Muidugi ainult siis, kui ma parajasti pole nõme emme mõnel suvalisel põhjusel.

Sa oled naljakas. Ükspäev teatasid õele, et marshmallows come from planet Mars. Ma täitsa näen su loogikat seal. Ega ma ka hästi tea, kust nad tulevad või kuidas.

Sulle meeldib kodus olla. Tegelikult meeldib seigelda ka, aga sa ei taha tavaliselt kodust lahkuda.

Sa tahad, et me sulle tihti loeksime, aga ise loed ainult sunniviisiliselt pealkirju, kui seal liiga pikki sõnu pole.

Sa hakkad iseseisvuma. Ükspäev lubasite taas meil minna issiga kohtingule ja kui tagasi tulime, siis küsisid spontaanselt: kas teil oli tore? Meil oli vanaisaga väga tore.

Sa oled ka hakkanud meile armastust avaldama sõnadega, aga selle füüsilised väljendused teevad tihti haiget.

Sa ei lase keskkonnal dikteerida oma käitumist. Savi, kui mitu sõpra hüüab sind või teeb midagi. Kui sa ei taha, siis sa lihtsalt ingoreerid neid. Ma küll eelistaksin, et sa vähemalt terele vastaksid.

Sa mängid hetkel kõige rohkem muidugi Legoga ja oma uute robotputukatega ning ka Hubelino kuulirajaga ning sa oled super tubli ehitaja. Selle instruktsioonid tunduvad mullegi üsna keerulised.

Ja sa oled jätkuvalt kaisukas, kes ei taha üksi magada, kuigi täna öösel magasid oma voodis üksi hommikuni. See oli üsna eriline suure lapse värk.

Igatahes, sa oled üks me lemmikutest!

Armastan,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 77

Tere, mu putukas!

Mu enam mitte nii pisi, aga kaissu mahud ikka.

Sul tuligi esimene hammas ära ja sa oled nii uhke selle üle. Iga päev vaatame, kuidas uus kasvab ka. Ja saime emaili, et sa oled esimesse kooli koha saanud, nii et see pull hakkab ka pihta, aga esialgu oleme veel ülbed, aga strateegilised ja lükkasime selle pakkumise aastaks edasi, sest see kool on meie vana kodu juures ja praegusele on lähemal ka asjalikke alternatiivne.

Ise oled sa aga nagu alati - vägedejuhataja.

Eile, kui ma sulle lasteaeda järgi tulin, rivistasid sa parasjagu kümmet rühmakaaslast kahte ritta, nooremad ette ja vanemad taha ja sina, hoides liikluskoonust kui ruuporit käes, dresseerisid neid üheskoos soovima palju õnne sünnipäevaks. Sünnipäev oli su heal sõbrannal, aga tema oli koju käinud. Teie harjutasite hoopis sinu jaanuaris tulevaks sünnipäevaks. Vahepeal sa kamandasid nad uue koha peale laua peale ja panid koonuse puudevahele nagu kaamera ning siis te kõik koos "tegite pilti".

Küsisin sul hiljem sel aastal esimest korda, keda sa sel korral sünnipäevale kutsuda tahad ja sina lugesid üles need lapsed, kes harjutanud olid. Puuduvad lähedased sõbrad aga listi ei mahtunud. Sa oled nii naljakas vahel ja ma veidi kadestan su loomulikke juhigeene.

Öösiti aga tuled ja poed sa ikka mulle võimalusel kaissu ja täna hommikul ei tahtnudki kaisust välja tulla.

Sa oled hakanud ka palju joonistama ja täitsa arusaadavad elukad ja esemed on su piltidel nüüd. Üleeile joonistasid sa elevandi ja kilpkonna ja dinosauruse ja liblika sõbranna kaardi peale ning nõudsid siis, et me aitaksime sul kirjutada, et Triibu tegi selle kaardi. Lihtsalt Triibult ei sobinud. Seejärel aga keeldusid sa oma ilusat kaarti ära kinkimast ja tegid mingi lihtsama asemele.

Nalja teed sa ka. Eile, kui su õel nina veidi verine oli, siis sa ütlesid talle, et ta ei tohi nina nokkida, sest kollid on ökad, aga veri on veel ökam.

Eile tegime me ka sel aastal esimest korda piparkooke ja te olete juba nii asjalikud. Mul polnudki pärast närvid krussis, sest te saate juba väga hästi aru juhendamisest ning ei jookse naljalt kuuma pliidi poole. Seega eile õhtusöögiks ja täna hommikusöögiks olidki teil piparkoogid.

Igatahes, kiire update tehtud.

Armastan sind!

Emme

Kirjad Konnapoegadele 2

Tere, mu putukad!

Ma lihtsalt pidin tulema siia ütlema, et ma ei ole valmis. Ärge kasvage nii kiiresti!

Muidugi on sellel kasvamisel ka plusse. Te olete palju iseseisvamad ja saate iseendaga paremini hakkama. Te mõlemad lausa ütlete meile vahel, et ärge tulge või ärge vaadake näiteks pissil käies. Samas teisel hetkel tahate te abi millegagi, mida juba ammu ise oskate ja teete. Või poete nii sügavale kaissu, et ma mingil hetkel pean oma voodist põgenema, et veidi liikumisruumi saada või asendit vahetada.

Eile aga tulid sa, Triibu, mu juurde, ise nii õnnelik, ja sosistasid, et su hammas loksub. Sinu esimene. Millegipärast mõjub see mulle nii tugevalt. Selge suure lapse tunnus. Paar nädalat tagasi käisime me ka esimesel kooli avatud uste päeval, sest vähem kui aasta pärast lähed sa ju kooli ja kui sa oleksid kaks nädalat vanem, siis oleksid juba selle aasta augustis läinud. Sina ei taha ja mina ei ole ka valmis, kuigi seda ma sinu kuuldes öelda ei saa. Välja näidata kuidagi teisiti ka mitte. Päevad on meil vahel pikad, aga aastad mööduvad ruttu. 

Ma just avastasin, et see on meil ju ka viimane aasta, kui saame ise oma päevade üle otsustada. Ei ole koolikohustust ega ebasobivale ajale sunnitud puhkuseid. Ma ju mäletan, kuidas ma ise lapsena vaheaegu ootasin, aga vanemana ei suuda veel välja mõelda seda logistikat, kuidas nii palju vabu päevi saada ja soovitatavalt koos kogu perega. Sel sügisel, kui ma tööl ei käi, on mul ju palju vaba aega, aga vähe raha ja ikka ei saa me neid päevi maksimaalselt ära kasutada. Huvitav, kas te kunagi tunnete puudust igasugustest tegemata jäänud seiklusparkidest jms. Loodetavasti ikka jõuame me ühel hetkel neid ka rohkem külastada. Lottemaal olete te igatahes juba püsikliendid. Rootsi omadest aga ei tea me midagi.

Ka Kõhutantsija muudkui kasvab. Paar päeva tagasi tahtsid sa üksi õue minna, aga su viie ja poolene vend hakkas alles sel suvel üksi aias mängimas käima ja sina oled alles kolm. Varsti kolm pool. Ma ei taha sinust ilma jääda ega ka vangi minna. Igatahes sel päeval sa küsisid venna käest, kas ta oleks sulle lapsehoidja ja tema ütles lahkelt jah. See oli nii tore ja armas, aga sellegipoolest ei saanud ma lubada teil kahekesi minna. See vastutus ei oleks venna suhtes aus. 

Meie lapsepõlves olid meil joodikutest naabrid, kelle umbes sama vanad lapsed olid õues üksi ja siis meie, paar aastat vanemad, hoidsime neil kohusetundlikult silma peal. Keegi ei käskinud peale oma südametunnistuse. Kui meil oleks aiaga piiratud eramaja, siis ma ehk lubaksin teid kahekesi õue natukeseks, aga mitte nii, et tänavale jooksmine on ainult kättevõtmise asi ja ka piiratud aias tahaksin teil silma peal hoida, et te mõnele halvale inimesele ette ei jääks.

Igatahes, täna hommikul sain teada, et Kõhutantsija kolib paari nädala pärast Triibuga ühte lasteaiarühma taas. Iseenesest on see tore, aga see tähendab, et mu kolmene läheb koolieelikute rühma ja seal on ju palju suuremad lapsed. Kusjuures minu pisike ei saa kõige väiksem seal enam olema. Mõned sõbrannad lähevad ka õnneks kaasa ja kõige vanem laps on su oma vend, kes on täielik liider ja saab sind vajadusel aidata ja kaitsta. Seal on ka hästi toredad õpetajad, aga väga palju lapsi ja mulle just meeldis, et sel aastal loodi keskmistele lastele oma grupp. Sina saad seal vähem kui kolm kuud olla, sest nii palju väikseid tuleb peale. Su vend oli peaaegu aasta vanem suurte laste gruppi kolides. Suures plaanis ei ole ju aasta midagi erilist, aga kui teil ongi turjal vaid paar aastat, siis võivad need vahed üsna drastilised olla. Loodetavasti muretseb mu ema süda asjatult ja sinu jaoks saab see suurte rühma kolimine tore olema.

Muidu aga olete te jätkuvalt mu lemmikinimesed, kelle isiksused aina rohkem välja kujunevad. Te väljendate enda tundeid aina rohkem vabatahtlikult. Nimelt Triibu armastab mind rohkem kui meie maja ja Kõhutantsija rohkem kui kakat, pissi ja puuksu. Meil on üksteise kaisus nii hea ja te olete nii naljakad. Täna Triibu seletas õele, kuidas lehed on rohelised, kui vihma ei saja ja kollased, kui sajab palju. Samuti oli Rootsi vanaisal siin sünnipäev ja teie otsustasite omaalgatuslikult otsida talle kodust midagi vana kingituseks. No muidugi. VANAisa ju :)

Kõhutantsija küsib ka tihti nüüd, millal me taas Eestisse läheme ja lõpuks on jõulupiletid taas ostetud, aga varem me vist küll ei jõua kahjuks.

Igatahes, sain mure ära kurdetud. Kallid olete!