Ma sain koondamisuudise märtsi alguses kaks aastat tagasi. Kaks aastat!!! See on nii suur osa elust. Kõhutantsija ei olnud siis veel kaheaastanegi ja nüüd on kaks korda vanem.
Sellest ajast alates olen otsinud uut kohta ja lootnud, et leian huvitava töö toetavas keskkonnas. Vahepeale jäi ka ca üheksa kuud kooli ja kolm kuud töist praktikat ettevõttes, mis tundis kui unenägu ja millesarnast ma ei olnud enne kogenud, aga ka see jäi kahjuks lühiajaliseks. Alates juunist olen otsinud täiskohaga tööd. Võiks ju arvata, et kui ei käi tööl ega koolis ja lapsed saavad siiski 30 tundi nädalas lasteaias käia, siis on mul aega maa ja ilm ning kui kaua see otsimine ikka aega võib võtta? Ma olen ju kogenud, tark, töökas ja sõbralik. Samas elu justkui seisab. Kodu pole nii korras kui võiks. Ei saa teha igasuguseid toredaid asju, milleks töö ajal aega pole, sest töötuna ei ole raha või siis vähemalt oleks targem seda mitte asjatult kulutada.
Lisaks ei luba kohalik töötukassa näiteks riigist üldse lahkuda. Olen aga tänulik, et eurooplasena Rootsis ei pea ma muretsema, et mind kolme kuu pärast riigist välja visatakse. Ei taha ettegi kujutada seda stressi, kui näiteks kogu pere heaolu koondamise tõttu ohtu satub. Hetkel on Rootsis töötustase vist Euroopa kõrgeim oma üle kümne protsendiga. Igasugused mitte kiireloomulised asjad aga ootavad ikka tegemist, sest tuleb oma aega maksimaalselt tööotsimisele ju kulutada. Savi puhta pesu mägedest või ümbertöötlemisse minemist ootavatest asjadest. Savi ka uuest passist, kui nagunii kuhugi minna ei saa.
Vahepeal tundus juba, et jõudsin nii lähedale ja õnnehormoonid hullasid. Ma jõudsin väga põneva töökandideerimise finaali ja olin saanud väga-väga positiivset tagasisidet. Seda on mu elus juhtunud ennegi korduvalt ja ma püüan end hoida, et mitte liiga valusalt kukkuda, aga seekord oli ikka väga valus teiseks jääda. Mitte fakti enda pärast, vaid seetõttu, et sain reede õhtupoolikul mittemidagiütleva emaili, et valiti keegi teine. Ei mingit selgitust. Sooviti küll kokku leppida uut vestlust, et arutada mingit muud rolli, aga selle kohta ka ei saanud ma ühtegi detaili. Nii ma siis marineerisin terve nädalavahetuse oma pisarates. Reede õhtu oli ikka tõeline madalpunkt. Nutsin voodis tunde ja mõtisklesin, milleks üldse elada ja miks ma kellelegi ei meeldi. Samas andsin endale aru, et mul on ju mu suurepärane pere, aga ilma nendeta... ma ei tea, kaua ma suudaksin niimoodi. Ma olin kurb, kuri, ahastuses, põnevil, püüdsin säilitada lootust selle teise rolli osas, aga samas polnud üldse kindel, et ma suudaksin enam nende samade inimestega koos töötada, kõrvuti sellega, kelle nad lõpuks valisid.
Õnneks oli meil nädalavahetus sotsiaalseid tegevusi täis planeeritud. See aitas mu vaimset tervist lappida. Esmaspäeval veel lükati vestlust edasi mitu tundi ja sain veel marineerida ning mõttes harjutada, mida ma neile öelda tahan. Ma sain ikka nii väga haiget.
Lõpuks jõudis kätte see kohtumine ja mind aitas see palju. Minu ees vabandati siiralt ja selgitati, et nad ei olnud kunagi plaaninud minuga nii käituda ja olid tahtnud minuga alles sel kohtumisel arutada uut rolli ja teavitada oma otsusest esimese rolli osas. Nad olid valinud kellegi, kes oli teinud täpselt sama asja samasuguses valdkonnas. Tundub nagu turvaline valik ja see oligi ju nende valik. Samas ma ei mõista, miks nad siis üldse mind nii kaua kaasa tirisid. Mina aga olin neile kõigile meeldinud ja nad lootsid, et ma olen huvitatud ühest teisest rollist. Kuulsin nüüd sellest lähemalt ja siis paluti mul kannatlikult oodata, kuni ametlik rollikirjeldus valmis saab, aga mingeid lubadusi ei jagatud ega ka väga selget infot, et mis edasi saab ja kui paljudega ma konkureerima peaksin.
Minu süda tõmbab siiski rohkem selle esimese rolli poole, kuigi see uus roll annaks mulle palju õppimisvõimalusi ja laseks mul proovile panna oma oskusi ning keskenduda teemadele, mida ma armastan. Samas see on palju tehnilisem ja rohkem müügile orienteeritud.
Igatahes, möödus veel kümmekond päeva ja siis ma võtsin ise ühendust nendega. Vaikuses möödus veel viis päeva. Ma vahepeal sain õnneks veel paaris kohas intervjuudel käia ehk siis tundus, et päris lootusetu olukord ei ole.
Siis aga hakkasid asjad kiiresti minema. Me rääkisime potentsiaalse otsese ülemusega rollist täpsemalt ja mulle pakuti võimalust kohtuda veel mõne inimesega, et paremini aru saada nende ettevõtte toimimisest. Nüüd sain teada ka, et nad ei plaanigi kuulutust avaldada. Hoidsin hinge kinni, aga tekkis lootus, et nad tõesti tahavadki mind. Järgmine kohtumine läks ka hästi ja eile sain sealt tööpakkumine. Ja mitte ainult! Väga väärika palgaga pakkumise, mida ma ei julgenud lootagi. Sain veel veidi seda kõrgemaks ka kaubelda. Lisaks rohkem puhkust kui esialgu lubati.
Eile oli mul vist küll naeratus kõrvuni pool päeva. Nad veel tahavad rääkida mu referentsidega, aga täna sain ma juba ka lepingu allkirjastamiseks. Ehk siis, minu esimese aprilli nali on uus töö.
Ma lubasin endale ammu, et kui lõpuks tööle lähen, siis teen sellest otsimisest statistikat ka.
Enne kooliminemist kandideerisin kuskile 50-60 kohta. Viimase üheksa kuu jooksul olen kandideerinud üle 180 ametisse. Umbes täpselt sama palju on ka tiitleid, millele olen kandideerinud, mis illustreerib mu meelest päris hästi, kui subjektiivne turundusvaldkond on. Kuskil 25 firmaga jõudsin ma intervjuudeja testideni. Mitu korda kusjuures olid intervjuud samal päeval kahega. Umbes 75 töö osas ootan ma jätkuvalt mingisugustki tagasisidet. See on isegi hästi juba.
Igatahes, ma olen nii palju pettuda saanud, et olen jätkuvalt valvel, aga samas on ka suur kergendus ja tunne, nagu saaksin hakata taas elama. Koos kogu perega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar