Kirjad Kahele Triibule 45

 Oo, mu kallis!

Nüüd vist ongi käes see aeg, kus sa meie kannatuse eriliselt proovile paned. Kahjuks sa arvatavasti seda ise ei mäleta ajaks, mil sinust lapsevanem saada võiks. Niisiis ma panen kirja. Võta heaks :)

Laupäeval käisime me ühe tuttava Rootsi-Eesti perega Skansenis. Me polnud ammu kohtunud ja kuna nende peres kasvab sinust mõni nädal noorem neiu, tundus olevat tore mõte kohtuda, esimesi lasteaiamuljeid vahetada ja niisama jutustada.

Alguses oligi kõik hästi. Sina särasid nagu sinu puhul tavaline ning ronisid igal pool koobastes ja ajasid isegi kukke taga. Mingil hetkel aga hakkas jonn aina rohkem päevakorda kerkima, kuni sai selgeks, et enam ei anna kojuminekut edasi lükata. Sul oli ehk veidi nälg ja uni, aga sellist käitumist me varem polnud näinud. 

Kõigepealt pidin sind pika maa süles tassima. Kui siis lõpuks su kärusse siiski vägisi panime, siis sa vastasid end kreeka E-ks väänamisega ning rippusid nii üle käru külje alla kohe mitusada meetrit. Muidugi samal ajal röökides. Kui me aru saime, et seekord sa vist ise kohe järele ei jäta, olime sunnitud su üle pika aja ka õlarihmadega kinnitama. Sa nutsid isegi bussis, kuigi see on sinu jaoks tavaliselt üsna põnev ja äge kogemus. Seni, kuni ma su kaheks peatusevaheks siiski kärust välja sülle võtsin ja sa ühe võõra tädiga flirtida said. Muide, "tädi" on su üks uuemaid sõnavara täiendusi. Ka bussist väljumise järel pidin ma su autoni kandma ning seal uinusid sa kiiresti, aga üsna valel ajal.

Täna aga tegid sa uue jonnirekordi ja meil ei ole aimugi, mis selle põhjustas. Taustsüsteem muidugi ei ole ka kiita. Sul oli jonnine öö ning varajane hommik, mis jätkus sõjaga kingade jalga panemise teemal ja sellega, et sa ei olnud nõus ühtegi sammu lasteaia suunas tegema ega seal mu sülest lahkuma. Sel nädalal oled sa juba kaks korda meist sinna nutuga maha jäänud, kuigi eile õpetajad saatsid viis minutit hiljem foto rõõmsalt mängivast sinust. Mina aga saan sind kandes korraliku trenni tehtud. Jällegi, see oli vaid soojendus ning kulminatsiooni saabumise osas pole ma veel üldse kindel.

Pärast tööd ja lasteaeda oli meil sinuga mõnus esmakordselt lusikaga arbuusi söömise tund ning seejärel arvasin, et võiksime teha jalutuskäigu heasse pitsakohta, et end veidi sirutada. Mõeldud-tehtud! 

Sa vaatasid terve tee pitsarestosse huviga ringi, näitasid meile iga autot, puud ja tädi. Kohale jõudes aga tundusid sa omadega üsna läbi mis siis, et kodus olid sa rõõmsalt skanneerinud: pipa! pipa! (uus versioon pitsast). 

Kui pitsad lauda toodi, võtsin su kärust välja. Sa keeldusid kohe lastetoolist, seisid ehk pool minutit minu kõrval pingil ning siis tahtsid avastama minna. Kingi me sulle jalga panna muidugi ei tohtinud. Sõiduteele minemise takistamine, keelamisest rääkimata, teenis ära nutuhoo. Niisiis issi lubaski sul sokkis tänaval ringi joosta veidi. 

Sa ei võtnud ampsugi pitsat ning issi pidi enda oma, sind kandes sööma, sest paigal sa ei püsinud ja sul üksi ringi joosta ei oleks olnud turvaline. Lõpuks olid sa ikkagi nii kuri, et pakkisime ülejäänud pitsa kaasa. Pidime sul siiski veel enne mähkme ära vahetama, sest vana oli lekkinud. Sa karjusid nagu ratta peal ning väänlesid kogu jõust. Minul üksi jääb hetkel sinu kontrollimiseks jäsemeid ja jõudu puudu ning ka issiga kahekesi on sulle uue mähkme jalga saamine või su kärusse panemine, kui sa seda ei taha, paras ooper, täis ilu- ja jõunumbreid. Peamiselt siiski neid viimaseid.

Kärust keeldusid sa tagasiteel kategooriliselt ja ka süles nutsid ning vingerdasid kogu jõust suurema osa teest. Kandsimegi sind koju kaks kilomeetrit süles, mina sellest suurema osa. Õnneks viimase kilomeetri ajal tegid sa koostööd, aga see-eest esimene kilomeeter tundus kui viis. Mitte miski sind ei lohutanud. Ka süles pidi sind kandma ainult teatud viisil ning ma ei imestaks, kui sul homseks hääl ära on. Ma väga loodan, et sellest ei saa uus normaalsus, sest üksi ma niimoodi sinuga küll hakkama vist ei saaks väljaspool kodu.

Samas ehk ongi asi osaliselt selles, et nüüd juba kolmandat nädalat jutti käid sa iga päev lasteaias ning sel nädalal juba pea täispäevi. Varem oled sa meist ju vaid aeg-ajalt mõne tunni kaupa eemal olnud. Teiseks olid sa väsinud tõenäoliselt ning kolmandaks, kohutavad kahesed ei hakka ju kohutavaks täpselt kaheseks saades.

Ära saa valesti aru! Ma ei pea sind kohutavaks. Sa oled jätkuvalt minu armas kallis poja ning sul on õigus ka vahel kurb või kuri olla ning seda välja näidata. Lihtsalt see on üsna kurnav ning frustreeriv, kui miski ei aita. Õnneks on sinuga siiski palju toredaid hetki. 

Sa näiteks hetkel oled hästi õpihimuline. Sa tood pidevalt mulle raamatuid ning nõuad, et ma ütleksin, mis on pildil. Uuesti ja uuesti, aga erinevas järjekorras. Vahel on see nagu mõni mänguautomaat, mis testib reaktsioonikiirust ja kus peab kiiresti ning korrektselt vastama. Aga ma saan aru, et sa lihtsalt kinnistad nii teadmisi ning üllatad mind tihti, kui hästi sa aru saad ning oma teadmisi ka muudes kohtades rakendad. Või mäletad. Täna näiteks nägid sa, kuidas auto ootas garaaži sisenemist. Ma seletasin sulle samal ajal, mis toimub. Ning hiljem, kui uuesti samadest garaažidest möödusime, siis olenemata oma suurest pahast tujust, sa tundsid need ära ning näitasid igale garaažiboksile, nagu sa tahaksid midagi öelda või teaksid, et nende taga on autod.

Sa oled ka hakanud vett nautima. Õues. Sa jooksed ise basseinides ning järves sisse-välja ning turnid piiretel. Samas su armastatud vanni minemisest on saanud draamaauhinda vääriv etendus.

Aga okei. See on juba isegi pikk kiri.

Armastan sind ikka!

Sinu emme