Täna oli Triibul kolmas lasteaiapäev. Päevaks on neid küll veidi palju kutsuda, sest ta pole siiani seal korraga kahte tundigi olnud ning üksinda mitte hetkekski. Tänast päeva aga kartsin ma juba ette. Eile oli Triibu issiga lasteaias mängimise ajaks ning igati omas elemendis. Täna aga olime kutsutud lõunasöögi ning uinaku ajaks. Liitke sellele uus koht, seltskond ja hunnikutes mänguasju ning mis juhtub? Meie lapse puhul see, mida ma arvasingi. Hoidsime teda vägisi ärkvel lasteaiani. Kandsin ta isegi süles kohale, et ta kärus ei uinuks, aga ikka läks nii, nagu ma ennustasin. Lisaks oli neil täna supipäev ja me kodus ei söö pea kunagi suppi. Nüüd lasti meie beebitoolis sööma ja sealt ka välja kippuv rüblik lahti ruumi, kus on tavalised lastetoolid ning selja taga mänguasjad, ees kuum vedel toit ning kõrval uued potentsiaalsed sõbrad. Lisaks ei saanud ta enne minutitki, et uues ruumis mängida ja avastada. Eile olid nad õnneks ka veidi toas aega veetnud, aga nüüd ei püsinud meie energiapall üldse paigal. Näksis vaid veidi saia ja porgandit.
Minu meelest me ei ole erilised vabakasvatuse vanemad. Kodus ta sööb enamasti hästi ja ainult köögis - üksikute eranditega. Mis mind aga üllatas täna, oli see, et kõik teised lapsed (siiski üsna väike valim) päriselt olidki nõus laua taga istuma ning sööma. Neil kõigil oli ju uue hooaja esimene nädal ning mitmetel päris esimesed päevad.
Magamisega oli sama lugu. Triibu tahtis avastada, suhelda, teiste lähedust. Kas või seinamaalinguid käega katsuda ning oma muljeid minuga jagada. Teised aga lamasid kohusetundlikult ning ootasid und. Meie oma pistis karjuma, kui püüdsin teda piirata. Mõned korrad sain ta siiski oma madratsi peale istuma või lamama ning enamasti suutis ka tema vaikselt olla, aga ma ei teadnud, mis piirini on okei lasta tal seal ringi siblida, jutustada ning nutta ning ühel hetkel, kui tundus, et ehk enam ei ole okei, lahkusime sealt ruumist. Triibu oli hetkega taas tema ise ning tegutses õnnelikult. Ma tean, et me ei tohi talle kogu aeg järele anda, aga kuidas oli tema ainuke avastaja ja piiride kompaja!? Kas tohutu energia ning vajadus uute asjadega tutvuda enne, kui kuskile paigale jääda pole mitte pigem norm väikelaste puhul? Mina olin küll lasteajaõpetaja tervelt kümnendi eest, aga mu mäletamist mööda olid meie sama vanad kliendid ikka oluliselt isepäisemad. Nüüd ma siis mõtlengi taas normaalsusest. Hullud ei pidanud ju ise aru saama, et nendega midagi valesti on. Või oli see teema lollidega... igatahes, täna olime meie need erandid ning lasteaiapäev oli taas läbi tunni ajaga, mille järel meil soovitati koju magama minna ning homme uuesti proovida. Uinus ta muidugi mõnikümmend meetrit lasteaiast väljas kärus. Homme aga jääb ta esmakordselt omapead seniks kuni kannatab. Maksimaalselt viieks tunniks. Ootame huviga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar