Aeg läheb ikka kuradi kiiresti. Oleme nüüdseks juba kuu aega uues kodus sees elanud ja kuigi ma ikka veel ei oska siin kapiuksi õigelt poolt avada ega tea, kus kõik asjad on või kuhu teisi panna, siis vana kodu osas tekkis hästi ruttu võõra kodu tunne ja uuest sai kodu. Algus on tegelikult väga sujuvalt läinud. Triibu leidis paari päevaga uue bestika ja me oleme tema emaga ka sõpradeks saanud. Lisaks selgus, et üks mu kolleeg elab täpselt kolm korrust meie all identses korteris. Oleme suhteid üles soojendanud ka ühe vana tuttava emaga, kellega eelmisel nädalal kokku põrkasime ja avastasime, et oleme mõlemad taas beebidega kodus ja praktiliselt naabrid - taas. Ehk siis esimesed kohalikud tuttavad on olemas ja suuresti vanadest taasvastatud varudest.
Kodu enda osas aga veetsime paar esimest nädalat hullult kastimajandusega võideldes ja nüüdseks ongi vaid paar kingakasti jäänud pluss raamatud jms keldris, millele meil veel head kohta ei ole. Nii naljakas, kuidas meil on kaks tuba rohkem ja ometi ei leia asjadele kohti. Leidsime aga omale uue diivanilaua - täpselt samasuguse nagu meil Eestiski. Siiani ajab muigama. Leidsime ka uue söögilaua. Ja siis veel ühe. Vanale leidsime huvilise ja saime sellest ka lahti samal ajal, kui Lemmik teel uuele järgi oli. Nimelt see oli veidi liiga retsitud ja sain sealt kohe pinnu. Ei tundunud väga lapsesõbralik.
Igatahes, siin on asju, mida ma naudin kui ka neid, mida ei mõista ega oska hinnata. Mulle meeldib, et ma näen taas magamistoa aknast välja ja päikeseloojanguid. Mulle meeldivad me rõdud - eriti praegusel hästi päikeselisel perioodil. Meeldib et sooja vett saab kiiresti kraanist. Meeldb meie kubu kuju. Mulle meeldib meie ruudukujuline elutuba tihti esinevate triipude asemel. Mulle EI meeldi, et meie maja prügimajandus ei ole meie majas ja käruruum on kunku, kus paar käru käivad lausa kõrgel riiulil ja teisi peab nihutama väga täpselt, samal ajal last ja rasket ust hoides, et enda oma kätte saada. Seega me seda hetkel ei kasuta. Liiga ebamugav, kui üldse kohta on. Meie köögikappidel on käepidemete asemel küüsi kahekorra veeravad augud. Meie telekasein on veidi liiga kaugel, kuigi nüüd see mind enam ei häiri. Meil on mõned totakad minikoridorid. Seda ruumi oleks saanud paremini kasutada. Koridor vannitoas - halloo!?
Meil on luksuslikud kaks dušši ja vann ja ometi oli meie jaoks vana ainult vanniga vannituba praktilisem. Jah, ma saan hambaid pestes võtta suu vett täis ühes vannitoas ja sülitada teises, aga ühte dušši pole ma veel kordagi kasutanud ja ei näe ka end seda tegemas. Mõelda võiks ju, et mugav on ise käia samas vannitoas duši all ja panna laps(ed) vanni, aga see ei tööta, kui dušinurgal on piimklaas ja lapsi ei näe. Vannis aga pesta end ka ei taha, sest seal pole mingit pritsmekaitset ja see vann ise on mingi basic madal jura. Millal meil üleüldse kolmekesi korraga pesus käia vaja peaks olema? Meil on igas magamistoas sisse ehitatud kapid, aga nende sisudeks on mingid metallsõrestikuga kastirisud. Lisaks teevad need kohati sisustamist keerulisemaks ja meie magamistoas eelistaksin suuremat kappi, aga pole ruumi. Ruumi pole seal ka suurele kummutile, mis nüüd elutoas elab. Samas mahub sinna ritta vabalt võrekas, meie voodi, öökapike, pesurest, riidekapp ja jääb isegi kõndimisruumi. Südamest vihkan ma aga meie esikukappi, mis on millegipärast tehtud veidi kitsam kui võiks ja seal ripuvad asjad üksteise taga. On küll mingi väljatõmbamise süsteem, aga pole ka sellest abi. Ma ei jõua ära oodata, et me saaksime sealse riputamispuu teistpidi keerata. Vajadusel ka kapi suuremaks ehitada.
Vanad omanikud jätsid meile veidi ebameeldivaid üllatusi. Ma saan aru, et kõik ei ole ehituseksperdid, aga kuidas sa elad seitse aastat, eelmiste omanike kasutamata kaabliümbrised seinas, tilkuvad kraanid igal pool ja laelambid, mis ausõna peal ripuvad? Meie vanasse koju ei jäänud ühtegi sellist üllatust maha. Pigem olime me ise korda teinud kõik, mis vähegi häiris. Suures plaanis aga on see korter täitsa okei. Naabritest aga ei tea me veel midagi. Pole kuu aja jooksul kohtunud isegi nendega, kellega meil üksed kõrvuti on. Küll aga teame, kes meie all elab ja Eros käis nende samasugusel kassil oma algatusel külaski.
Enne sisse kolimist õnnestus meil kiirkorras ka täpselt üks sein ära värvida ja mu süda sai rahu. Nüüd hakkame vaikselt edasivärvimist planeerima, mis on muidugi raskem koos mööbli ja laste ja loomadega, aga me lihtsalt ei jõudnud enne rohkem. Nüüd aga tuleb mõned testvärvi laigud taas üle värvida ja üleüldse tahavad seinad väga värskendust, kuigi magic sponge aitas juba kõvasti. Ma ei tea, kui palju suvalisi jälgi, pastakatriipe ja tatikolle ma seintelt maha nühkinud olen. Lisaks avastasin armastuse pahteldamise vastu ja enam ei karju seintes pesakonnad suuri musti auke.
Lapsed on harjunud. Kassid on harjunud. Meie ise oleme ka nüüd juba stressilangusperioodis ja saame taas pulmadele ja muule elule keskenduda.
Ahjaa - meie ilusas rahulikus edukate perede rajoonis on mingi hull naaberpoe omanik. Tal on mingi pankrotikaupade pood, kus suvalist sodi nii palju, et ma ei leidnud teda ennast tükk aega üleski ja ometi on tal ukse peal - veel eraldi eesti keelde tõlgitud silt, mis hoiatab, et vargad saavad valu. Eesti keeles aga "Vargad tulistasid. Häiritud omanik." Kõlab nagu mingi geto ja proovisin seda talle ka selgitada, aga ta pani väga süütu näoga mulle mingit rassistlikku jama vastu sellest, kuidas Ida-Euroopast on palju vargaid ja nad peavad teadma, et siit ei saa karistuseta. Oleks siis, et ta müüks midagi väärtuslikku, aga pigem tundub ta olevat selline hoarder tüüp. Igaks juhuks ma lapsi - ka nõbusid - sinna üksi ei lase ja isegi pelgan veidi. Eestikeelne silt häiritud omanikust tundub rohkem tõele vastavat kui ta originaalmõte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar