Ehk siis nädalalõpust. Reedel kimasime töölt otse Tartusse sünnipäevaüritusele, mistõttu nägin ajal, mil pidanuks jätma hea esmamulje, välja nagu juust, aga see selleks. Mind tutvustati kõige tähtsamatele ninadele ja ei olnudki hirmus ning teatrietendus, mida vaatasime, oli üsna naljakas. Tundus, et seda oli ka vastavalt meie ettevõtte tegevusvaldkonnale veidi kohendatud.
Vastu ööd tahtsime ka tudengipäevade raames fotojahile jõuda ning seekord tassisin oma imepisikese varustuse hulgas kaasa maksimaalselt kaameravarustust, aga kahjuks jäime sinna lootusetult hiljaks. No mis siis ikka...
Laupäeval olime laisad. Magasime kaua ja siis vedasime end välja taaskordsele kaltsukatiirule, et leida mulle õhtuks sobiv pluus. Olemas oli ju ideaalne seelik, aga ta on nii kapriisne, et sobivat ülemist osa oli pea võimatu leida. Kaltsukatest tulingi praktiliselt paljakäsi tagasi, aga viimaks õnn naeratas ja Seppäle päästis hädast välja. Olin tõeliselt rahul ja S kiitis ka heaks, kuigi seekord ta tegi terve päeva mind ja käis ja põlastas iga mu kätte sattunud hilpu, mis ei vastanud tema maitsele. Igatahes, olime tublid ja käisime Lõunakeskuses jala ära. Teepeal testisime veel nartsissifilosoofiat ja otsustasime, et hakkame edaspidi teatud isaseid daffodilideks kutsuma lihtsalt sellepärast, et see kõlab nii ägedalt.
Tagasijõudes tegime volbriks soojendust suure rummiga - ohverdades osa otseloomulikult pühale vaibale voodi ees - ning siis suundusime korporatsioonide poole. Kuna saatjahärrasid tuli veel mõnda aega oodata, siis jalutasime mööda vanalinna ringi ja tegime pilte ning muidugi laulsime kõva häälega. Mingi hetk otsis meiega kontakti üks tore noormees, kes üksi oma vahuveinist jagu ei saanud ja härdalt abi palus. Sellest kujunes üks pikemat sorti ja nauditav vestlus. Vahepeal käis mingi teine tüüp mulle suupillil serenaadi mängimas ja kolmas astus ligi, et mind teavitada, et ma oleksin veel ägedam, kui mu rindu näha oleks vms. Ju siis läbi tagi ei paistnud piisavalt. Kuidagi jõudsime sealt sinna, et ta pakkus mulle võimalust hoopis oma paljastatud rinda raekoja platsi kõrval katsuda. Ütlesin enda meelest viisakalt ära ja siis õnneks jõudsid meie saatjad ja abimehed, kellega peentele pidudele sisse saab. Metsikuna ehk siis mitte korpisüsteemi osana oli seal vaja lapsehoidjat.
Mingi hetk leidsin sealt eelmise kevade peika üles ja kuidagi jäime terveks õhtuks jutustama ja vahepeal juhtunut meenutama. Sandral oli küll natuke igav, aga siis hakkaime kolmekesi gini jooma ikka shotikaupa pudeli põhjani ja selle käigus tuli noormehel meile kummalegi luuletus kirjutada. Oli lõbus. Lisaks avastasin ühel hetkel enda vastast istumast ema kunagise töökaaslase tütre, keda nüüd vaevalt ära tundsin ja oli jälle tore.
Veidi veel hiljem tekkis võimalus ka veidi jalga keerutada, mis lõppes sellega, et üks kainem kriit tahtis meid välja eskortida, aga siis vist mõtles ümber või sai aru, et meie kaaslaste sõna jääks peale ja kadus ära. Lahkusime alles valges, kui tundus, et muidu võib hakata juhtuma valgustkartvaid asju ja ma tahtsin neid iga hinna eest vältida.
Noormehed saatsid meid koju, aga siis millegipärast ülemeelikus tujus Sandra kutsus nad sisse ja üks ei läinudki enam ära. Ta kukkus hoopis voodisse ja jäigi magama. Mina aga keeldusin sinna tema kõrvale ronimast ja veetsin aega aknalaual istudes päiksetõusu vaadeldes, kuni Sandral minust kahju hakkas või midagi ja selle tulemusena jäi lootusrikas noormees pika ninaga ning üksi voodisse äratust ootama. Meie kaks aga veetsime mõned tunnid vetsu põrandal itsitades, muljeid vahetades ja multikaid vaadates, kuigi ma ei suutnud eriti kaua järjest silmi lahti hoida.
Mingi hetk S tegi mulle kohvi ja ma suures hädas jõingi. See aga ei takistanud mul tassi tühjaks saamise järel kohe uinuda, sest noormees õnneks ärkas ja suundus mujale.
Me magasime neli tundi ja seejärel tegelesime suurema koguse alkoholi konsumeerimise ebameeldivate tagajärgedega. Kummalgi meist polnud mingit klassikalist pohmakat, aga terve keha käitus kummaliselt veel pool päeva. Seega veetsime suurema osa sellest voodil filme vaadates, mida segas ekspeika pikk ja äralõppematu kõne teemal, miks me küll ei tule ka täna neile korpi külla jooma ja kuidas tema teeks mulle tuhat miinus üks musi varbaotstest karvalõpmeteni vms. Ei seganud ka selged teadaanded, et see ei ole oodatud ei minu ega minu päris peika poolt ja seega panin ühel hetkel lihtsalt telefoni ära. Ei olnud nõus teda motiveerima ka Tallinnasse minu juurde hääletama, kuigi ta seda välja pakkus ja mulle siiski ilusa loetamatu luuletuse kirjutas. Ja nüüd viimaks olen tagasi kodus, valmis vastu astuma uuele töönädalale. Üldse veel ei vingu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar