Tahtsin rääkida kõigest vahepealsest, aga just muutus terve maailm mõttetuks. Ma ei ole selles päris kindel ka pärast 2,5 tundi intensiivset vestlust, aga ma vist olen jälle vallaliste ridades ja uskuge mind, sel ei ole midagi pistmist mu soovidega.
Niisiis tunnengi end nagu koerakaka, millega keegi midagi tegemist teha ei taha ja kuhu H oleks nagu sisse astunud ja nüüd vastikust täis näoga jala välja tõmmanud.
Ma tean, et ei tohiks seda kõike isiklikult võtta. Et hetkel on eelkõige temal valus ja raske aeg ja ta ei taha mulle üldse haiget teha. Ka see tänane arusaamatu samm oli sellest ajendatud. Ta usub, et ei saa mulle pakkuda seda, mida ma vajan ja väärin ja hakkaksin teda ainult tulevikus vihkama. Ta arvab, et veab ka mind endaga alla. Ja et üleüldse suhe on hetkel tema jaoks koorem. Ja ma teeksin mida iganes, et teda aidata ja toetada, aga ta ütleb, et ma ei saa. Ja samas eile veel rääkisime tulevikust ja sellest, et oleme valmis raskustele vastu hakkama. Aga päevad temaga ei ole ilmselgelt vennad. Ja ma ei saa mitte millestki enam aru. Ja ma ei hooli millestki muust. Ja ma ei oska isegi korralikult õnnetu olla.
Nutan muidugi, aga ma ei oska sedagi hästi. Tulevad pisarad ja hääletud ning häälekad karjed, aga miski ei näi nagu aitavat. Isegi šokolaadiidee tundub praegu täiesti absurdne.
Läksin oma pisaramärga keha duši alla ujutama, aga ka vesi vaid kõrvetas või külmetas ega pakkunud mingitki lohutust, aga ma istusin ikka seal väikses kabiinis maas kõveras. Asi, mida ma pole kunagi varem teinud.
Ja ma ei tea, mida teha ega kuidas edasi minna. Ja ma ei taha nii edasi minna, et kõik lahendamata jääb. Ja ma loodan ikka, et kuidagimoodi peavad ju asjad korda saama, sest tunne on õige. Vähemalt mul. Aga tunne on ju ennegi õige olnud ja ikka olen haiget saanud ja üksi jäänud. Aga mida nüüd teha? Homme arutan samade kolleegidega, kellega täna vanemate nõmedusi siin suhtes, suhte puudumist? Suhte, kus arvasin või suutsin endale ise selgeks teha, et puudused tulenevadki vaid vanematest ja väliskeskkonnast, aga meie kahe vahel on kõik korras. Kas ma võisin jälle nii rängalt eksida? Ja kas ma üldse kunagi saan seda, mida ma tahan? Päriseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar