Siis ühel hetkel hakkavad seda ka ülemused märkama. Ükskõik siis, kui tubli sa oled. Muidugi neile sobib see variant väga hästi, et suudan vajadusel ka mitme eest rabeleda oma aega väga hästi planeerides ja peaaegu mitte kunagi õigel ajal koju jõudes. Aga see-eest ma enam ei põe ka, kui hommikul kümme minutit hiljem jõuan. Ja see aitab hoida mu aju rakkes ning kurbi mõtteid mõtlemast.
Aga nad on jõudnud vähemalt iseseisvalt arusaamani, et kuna nüüd läheb ka ettevõttel paremini, siis ehk oleks aeg ressursse veidi otstarbekamalt kasutada ja mind mitte raisata lihtsamate tööde tegemisele. Ma saan ju täitsa hästi ka administratiivpoolega hakkama, aga nad usuvad nüüd, et oma erialale keskendudes suudaksin rohkem korda saata. Ei tea, kas suurt bossi ka selles veenda õnnestub?
Eks elu näitab, mis saab. Ja seda ka, mis minu eelkäijast pooleteist aasta pärast saab, kuigi ei tahaks talle kuidagi liiga teha.
Kuna mu ülemusel on viimane nädal ja muud asjad ka on kohutavalt kiireloomulisteks muutunud, siis ongi hästi pingeline nädal, aga kuidagimoodi olen suutnud siiski igaks õhtuks end jamadest välja kaevata. Ja homme on reede.
Olen veetnud ka mitu toredat päeva koos sõpradega ning eile oli esimene kord üle pika aja, kus lihtsalt rääkisime H-ga nagu vanasti ja meil oli tore ja lõbus. Norisime üksteist nagu polekski maailmalõpp käes. Isegi naersime. Ja ei kakelnud ega iroonisenud halvas mõttes. Kuigi ma ei ole kindel, et temast kunagi päriselt aru saama hakkan. Eriti sellest, kuidas ta saab pärast kogu seda aega nii tunda, nagu ta tunneb. Või ei tunne. Ja kõigist temas peituvatest vastuoludest. Ja kangusest. Jne jne jne. Aga ma pean ju vastu pidama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar