Peost peoni

On olnud jälle ülimalt kiired ajad. Eelmisel nädalavahetusel leidsime siiski Aivariga päeva, et veidi ka päiksel enda peale paista lasta ja kõrvetasime end ettevaatusabinõudest hoolimata vähkideks.

Pühapäev kuulus laulupeole, mil sattusime juhuse tahtel presidendipaari naabriteks ja oli muidu tore, kuigi selliseid laule, mida oskaks kaasa ulguda, ei kuulnud.

Esmaspäev möödus töö ja autojamade tähe all. Nimelt taakord suri auto nii ära, et ei saanud seda üldse käima. Kui siis Rauno abiga talle jälle eluvaim hetkeks sisse puhutud sai, jooksin pettunult tagasi oma lemmikremondimeeste juurde. Seekord aga välistati mõlemad pähe tulnud võimalikud põhjused ning edasi läks lolli blondiini mõnitamiseks. Olin juba täiesti solvunud ega saa nõustuda, et nüüd järsku ongi selline asi minu auto puhul normaalne aga pidin sealt siiski vaid pirnivahetuse järel ära sõitma. auto pole ju koer, kelelga iga päev jalutama peaks.

Kogu nädala oli mul Sandra külas ja tööasjus tegelesin põhiliselt suvepäevade üle närvitsemisega. Nimelt oli viimane nädal enne suvepäevi ja mul tuli ikka kaubelda iga asja üle nagu mustlate või India kaupmeestega ja mul olid juba närvid täiesti püsti, sest mind püüti igal hetkel hullu moodi röövida ja suuresti see õnnestuski. Ma ei saa aru, miks nad mulle juba kuu aega tagasi detailidest rääkida ei võinud, kuigi ma korduvalt küsisin. Aga läbirääkimiste lõpptulemustest veidi hiljem.

Sandraga saime kahjuks üsna vähe koos olla. Esimesel õhtul istusime kodus, teisel jalutasime mu vana koduni, millega on sündimas drastilised muutused ja tegime palju pilte ja kolmas õhtu kuulus Õllesummerile.

Kahjuks olime vahetult enne Cranberries'i ärajäämise selgumist jõudnud just veel pileteid osta ja nüüd siis tuli Sandra ka hoopis kolmapäeval minuga õllekale kaasa.

Minul oli seal väga tore. Ajasin kõigiga lolli juttu. Nägin üle pika aja suureks kasvanud Getut ja Johnnyt, kes mind kohe õhku tõstis. Mingil hetkel ühines minu, Sandra ja Aivariga ka Katsu ja koos elasime Queeni kopeerijatele kaasa õhtu lõpuni, mil muidugi jalad valutasid ja häält enam ei olnud. Ja 2QS oli ka hea, kuid HU? valmistas pettumuse oma tümakaga.

Neljapäev kujunes lausa nii hektiliseks, et alles päeva keskel selgus, et saan siiski juba varem Rakveresse ettevalmistusi tegema minna, mistõttu Sandrat ma enam ei näinudki ja vahetuskaubaks tuli Rakverest siia Riin. Niisiis nemad olid paar päeva minu juures ja mina praktiliselt Riinu juures, aga see kujunes toredaks neljapäevaks.

Nägin korraks Svead ja põrkasin Rakvere Selveris kokku parkimismajas auto kapotil seisva ja asjatava Hartiga, kes kaugelt tere, Maria hüüdis ja keda ma esmapilgul äragi ei tundnud.

Õhtupoole käisin peokohta üle vaatamas ja seal fotosid tegemas ning siis korraldasin end üle aastate Jaagupisse väikseid sugulasi vaatama. See kujunes oodatust palju toredamaks, sest nägin ära kõik, keda tahtsin ja see, keda vältida soovinuksin, oligi õnneks kodust ära.

Minu üllatuseks tundis poiss mu kohe ära ja tuli kallistama. Tema positiivsest vastuvõtust piisas ka väikeõele minu väärtuse selgitamiseks ja nii tuli temagi ja pani oma pisikesed käed mulle ümber. Sealt edasi tassiti mind igale poole ja näidati ette ka kõige pisemad uuendused kuni lambipirnideni. Muudkui hüüti: look ja look! Ja nende ema pidi end pooleks naerma sellest ning ka seetõttu, et mind nii ruttu taas omaks võeti. Ülejäänud õhtu kaklesid nad selle üle, kes saab mu süles istuda või mu telefoniga mängida ning toorestest tomatitest said kõige lahedamad mängukannid, mida laua peal ringi nipsutada.

Enne pereisa kojutulekut läksin oma ööbimiskohta ja kui autosse istusin, tegi pisiprintsess nii dramaatilise žesti õlgadega ja hakkas nutma, et mul oli end tõeliselt raske sealt eemale tirida. Eks näis kas murran edaspidigi endale antud lubadust sinna mitte naasta. Nad ju oleksid seda väärt!?

Reede ja laupäev möödusidki suvepäevade tähe all. Mina ainsa korraldajana olin muidugi paras närvipundar. Eriti, kui saabumisajaks määratud tunnise vahemiku alguses saabus vaid paar peret ja ülejäänud hakkasid lisanduma alles mitme tunni pärast jupi kaupa. Seega tuli ajagraafikut veidi ümber teha, aga kõik tuli üsna hästi välja ja rahvas jäi rahule.

Õhtul metssea prae söömise ja kerge sauna-ujumise järel lootsin ka ise veidi lõõgastuda, aga tegelikkses päris vabaks end lasta ei suutnudki. Kui, siis pärast esimest kesköist rummi, mil veel vaid mõni kolleeg mulle lõkke äärde seltsiks jäi ja seal kolmekesi poole ööni kinni makstud puid põhimõtte pärast põletasime. Siis sai ka igasugust kägu ajada ja üksteist paremini tundma õppida. Mis siis, et neist paljudel minuvanused lapsed on.

Pärast mõnetunnist und saabus juba hommik, mil visati kirvest, kirjutasime üksteisele midagi mälestuseks seljale ja suundusime tsemenditehasesse ekskursioonile. Sellega suvepäevad lõppesidki ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ideaalsest kõrvetavkuumast ilmast oli saanud padukas. Natuke oli isegi kahju meile järgenud tegelaste suvepäevadest, kus paistis olevat rohkem nii rahvast, raha kui korraldajaid. Aga mulle tundub, et meie väike seltskond - sest kohale ei ilmunud ka päris paljud kirjapannutest - nautisid kõike väga.

Kojusõit oli karm. Olin nii väsinud ja parasjagu hakkas tekkima pingelangus, et mitmel korral avastasin end liiklusohtlikest olukordadest ja kahjuks ei suutnud umbes kuuekümnekilomeetrisel jupil ka kusagilt kohvi leida, mistõttu alles Lasnamäel selleks peatuse teha sain ja kohe keele ära kõrvetasin.

Kodus ootas mind Koreast tagasi jõudnud Riin, kellega õudselt muljetada tahtnuks, aga laip, nagu ma olin, ei suutnud ma vist väga hea kaaslane olla. Jõime kohvi ja veini ja sõime ülihead bried, kõigele taustaks filmde vaatamine horisontaalasendis. Natuke siiski saime muljetada ka ja nalja sai eriti palju, aga Bieberist jne hiljem.