juuli 24, 2011

Mõni päev on ikka no nii mäest üles, mäest alla

Eilne näiteks oli selline päev. Algas ta täiesti tavapäraselt, aga siis juhtus midagi ja sai selgeks, et minuga on midagi valesti. Kohe sellisel määral, et ei suutnud seda varjata ega ignoreerida ja siis juba käitusin nagu mingi hale tibi, kes tahab töölt reedel varem koju minna, sest tal on paha olla. Ja läksingi. Ise veel põdesin kogu loo pärast, sest kõik teised olid puhkusel ja mul oli ka nii palju tööd vaja veel sel päeval ära teha, aga kui ma siis õue jõudes põhimõtteliselt esimese põõsa alla oksendama läksin, sain aru, et ära tulemine oli õige otsus.

Pool päeva oligi paras piin. Kord külm, siis kuum. Lisaks tundus veel, et teatud organid tahavad igal sammul kehast välja kukkuda ja kõhus keeras ka muidugi. Terve keha oli imelik ja midagi selle vastu ette võtta ka ei osanud. Õnneks suutsin veidi magada ja pärast seda oli nii palju parem, et suutsin ka oma tööülesanded kuidagi ära teha.

Õhtuks oli juba nii viisakas olla, et sain Sandraga poodidesse kaasa minna, nagu olime kokku leppinud ja see osa päevast oligi kõige toredam. Tänu suurtele allahindlustele kulutasin ka üsna palju raha, aga sain kokkuvõttes väga mõistliku hinnaga mitmeid vaja minevaid asju.

Ja kõige ägedam oli taaskordne loomapoe külastus. Käin Kristiines tavaliselt ka seal müüdavaid tuhkruid vaatamas, sest nad on lihtsalt nii intrigeerivad. Seekord läks veel eriti hästi, sest üks töötajatest oli looma just puurist välja võtnud ja jalutas temaga ringi. Sain niisiis ka võimaluse talle pai teha ja mulle tõesti tundub, et üks neist energilistest vorstikujulistest loomadest võiks endalgi kodus olla. Või kaks. Et neil igav ei hakkaks.

Ja päris õhtu veetsime sooja teki all nunnusid filme vaadates ning nädalat veiniga ära saates.

Kommentaare ei ole: