Ehk tüdrukute õhtu. Nüüd, kui oleme lõpuks oma Rootsi kodus tagasi ja Lemmik oma arvuti taha hiilinud ning mõlemad lapsed magavad üsna normaalsel ajal, saan taas siia midagi kirja panna. Loodetavasti ei ole veel mälestused väga tuhmunud, aga tean, et mul on meenutamiseks sõbranna unetundide arvelt higi ja vaevaga tehtud scrap book ja suur pildialbum Google'is, millega tutvumist olen jõudnud vaevu alustada.
Minu jaoks ei olnud tüdrukute õhtu toimumine üllatus ja seda ma ei tahtnudki. Mitte, et mulle üllatused ei meeldiks - meeldivad ikka - aga väikeste lastega oli logistiliselt palju lihtsam ette teada vähemalt, millal see üritus toimub. Ürituse sisu aga jäi üllatuseks ja ette ruttavalt võin öelda, et see oli imetore, kuigi tõelise eestlasena ma vist ei olegi korralikult sõbrantsidele oma tänu väljendanud. Mul on vaid kahju, et mehed ei tulnud selle peale, et Lemmikule midagi sama ägedat korraldada. Ta on meil küll hästi leplik ega eelda midagi, aga mina pidin rattad käima panema nii siin kui sealpool vett, et ta saaks ka veidi oma poistega hängida ja eestikatega paremini tuttavaks saada ilma naiste taga lohisemata.
Igatahes, tulles tagasi minu päeva juurde, sest see oli ikka üle 12 tunni üritus ja alguses planeeritud veel pikemana, aga Kõhutantsija kõrvalt ma ei julgenud veel planeerida öö eemal veetmist ja kui tema oleks kaasas, siis ei saaks me keegi nii lõdvaks end lasta.
Eelinfona kästi mul valgesse riietuda, mugavad jalanõud leida (mille ma viimasel hetkel ostsin) ja meigi ning söögiga mitte väga palju vaeva näha. Mulle juba meeldis, mida sellest välja lugeda võis.
Õigel ajal sõitis ette tõld (Tesla) tuttava lõbusa juhiga ning viis meid sõbrantsiga ühe mu parima sõbranna aeda, kus teised ja lookas brunchilaud ees ootasid. Süüa ma väga tegelikult ei jõudnudki, sest siis saabus juba meikar-juuksur, kes minu kallal tööle asus ja meil oli väga lõbus. Pärast tegime sõbrapilte nagu vanasti, mulle jagati häid soove ning grilliti mind nii Rootsi kui Lemmiku tundmise teemadel. Mulle hullult meeldis see vaba ja mõnus õhkkond väikeses seltskonnas, kus selgus, et ka mu kõige uuemad sõbrannad teavad mind juba 15 aastat ja üllatus-üllatus, kiidavad mu kaasavaliku väga heaks. Brunchi juurde kuulus ka veinide maitsmine, sest meil oli vaja pulmavein välja valida ja arvestades, kui vähe ma imetajana juua saan, ning et Lemmik mind selles ei aita, tundus olevat mõistlik vajalik meeldivaga ühendada. Mõni oli hea ja tuttav. Mõni nii solk, et kallasin murule, aga nalja sai palju.
Aeg lendas ja juba varsti asusime kuhugi poole teele. Kuhu - seda mulle ei öeldud - aga asusime jalutama. Täitsa tore oli vahepeal see looriga tähelepanu keskpunkt olla. Eriti, kuna ümber olid minu inimesed, kellele võin alati loota ja kelle puhul tean, et nad mind alati toetavad.
Varsti leidsime end savikojast, mis näitas, et mu sõbrantsid pööravad mulle tähelepanu ka teistel päevadel, sest olin ammu tahtnud minna keraamikat proovima ja esialgu plaanisime nii oma vanematele pulmakingid meisterdada, aga siis tuli meil muu idee. Savitoas aga oli hästi tore. Alguses meid instrueeriti veidi ja kui tuli aeg otsustada, mis laadi asja meist igaüks tegema hakkab, küsisin juhendajalt, kas me võime loodusmaterjale kasutada ning saime heakskiidu minemaks välja kiirelt maltsa korjama. Sõbrantsid tulid ka rõõmsalt selle ideega kaasa, kuigi nad oleksid võinud ju vabalt midagi hoopis muud teha.
Enamik meist otsustas teha mingi vaagna ja minu üllatuseks tulid need väga ilusad välja. Üldse mitte mingid käkid nagu esimese korra puhul võiks eeldada. Ka minu valitud hiiglaslik leht jäi hästi äge mu kausi peal. Lõpuks valisime me kõik veel omale meelepärase glasuuri ja pesime käed puhtaks. Mind veidi üllatas, et asjad pidid veel nädalateks kuivama jääma, aga juhendaja lubas vähemalt minu oma enne meie lahkumist valmis teha ja saingi selle oma sünnipäeval kätte. Lõpuks ometi on meil kodus üks ilus vaagen ja seda erilisem, et see on koos mu parimate sõbrannadega minu tüdrukute õhtust mälestuseks. Loodan vaid, et see elab meie väikesed mürakarud üle.
Aga, nagu reklaamiski, see polnud veel kõik. Järgmisena taksotasime Linnahalli juurde, kus ees parasjagu keegi teine oma pulmagrupipilte tegi. Olin juba unustanud, mida kõike me kunagi Annikat tegema sundisime, aga nüüd kasutati võimalust mulle vähemalt ühes osas tagasi teha ehk sain ülesandeks terve Linnahalli katusetrepi ulatuses tuua välja põhjuseid, miks ma Lemmikut armastan. Sõbrantsid vist eeldasid, et varem või hiljem saavad mul ideed otsa, aga kui mõni lühike mõttepaus välja arvata, siis põhjuseid sai kirja 96 ja kindlasti leiaks veelgi. Ma tegin hea valiku ;) Seejärel oli klassikaline ekside uputamine ning veinidegusteerimise jätk ning lõpuks suundusime korisevate kõhtudega sööma vana Terrariumi uuele katuseterrassile, mida olin vaid kuskil pulmavideos näinud ega teadnud täpselt, mis või kus see on, aga toit maitses hästi, kokteilid ka ja meil oli väga lõbus.
Pärast õhtusööki suundusime veel Levieri koogile ning ühtlasi tegime me pulmamajutuskoha juures luuret ja seejärel saadeti mind ekspromt Prismasse õnneliku abielu tarbeks hädavajalikku 10 euro eest ostma. Sõbrantsidele tegi meeletult nalja, et ma otse piimaleti juurde suundusin, aga pärast kulus see ära. Lisaks läksid korvi õllesigarid, kvaliteetne tualettpaber, kummikindad, patareid, hambapasta ja ka kilekott. Vist tuli kõik meelde? Igatahes ülejäänud õhtu pidin seda suurt kotitäit kaasa lohistama ja hiljem kihlatule üle andma. Ainult piima oli veidi juba mekitud. Ka enamik muid asju läksid Eesti nädalate jooksul kasutusse.
Seejärel veeti mind kontsadel ühest vanalinnaäärest teise pulmavannet lugema ja seal kohtusime veel ühe tüdrukute õhtu seltskonnaga, kes pidid samal päeval pulmi pidama. Seejärel mõned shotid ja piinlik karaoke üle aastate ning õhtu lõpetuseks viidi meid salabaari. Selle maja fassaadi põhjal ei oskaks kuidagi aimata, et seal kuskil mõni baar võiks olla - speak easy stiilis - aga kui juba sisse saad, siis ees ootab hunnik põnevaid kokteile, hea teenindus ja hubane atmosfäär. Selleks hetkeks aga hakkas kell 12 lööma ja meie vanurite kamp naeris ammu, et varsti muutume me kõrvitsateks, kuigi profimeigiga tundsin end terve päeva väga ilusana. Kunstripsmed on ikka megad. Kahju, et nad minul ilusasti ei püsi.
Suur-suur aitäh veelkord teile, kallikesed, kes te mulle selle mõnusa päeva kokku panite! Tundsin enda väga armastatud ja erilisena ning loodan teile, kes te veel vallalised, ühel päeval millegi sama toreda ja teielikuga vastata. Kui te just päriselt ei taha, siis Arnoldit ja Marcot ei tule ja midagi muud piinlikku ka tegema ei pea, sest ma olen midagi vanusega õppinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar