Mu kallis suur poja, suur vend!
Sa rõõmustad meid iga päev oma päikselise isiksusega, veiderdamise ja nägudega ja sellega, kuidas sa oma väikest õde hoiad. Viimastel nädalatel oled sa lasknud meil paremini aimu saada oma kujutlusvõimest ja demonstreerinud ka oma uuel tasemel joonistusoskusi. Näiteks tegid sa kaks pea identset ja arusaadavat elevanti järsku ja nimetasid neid ka elevantideks, mis on mu meelest suur samm edasi ringidest ja abstraktsetest töödest, mille sa näiteks koletiseks ristisid. Nüüd, issi sünnipäevaks aga joonistasid sa lausa hulga autosid - rattad ja kere, aknad ja isegi alarmtuled ühele. Nii äge. Lisaks näitesid sa mingi päev tühja õhupalliga mängides ja selle teatud pidi asetades, et kell on kolm ning siis toppisid oma sõrme selle august sisse ja roomasid mööda lauda, ise kirjeldades seda kui tigu. Kusjuures oli täitsa teo moodi. Teine kord aga märkasid sa mu musti valgete pärlitega kaunistatud ümmargusi kõrvarõngaid ja teatasid, et need on nagu šokolaadipallid. Kes teab, mis on rootsi chokladbollar, saab kohe pihta.
Mulle meeldib ka see, kuidas sa jooksed magamistuppa, kui kuuled, et magav õde on ärganud ja teavitad "ma kohe tulen su juurde" nagu mina teen. Sa püüad praegu kinni kõik me jutu ja me peame hakkama eriti sõnu valima. Mõned su väljendid on nii selgelt kellegi teise sõnavarast. Nt bustroll ja kom, tjejen! Sa ajad nüüd üsna mõistlikku juttu ja sinuga saab arutleda. Mõnel üksikul korral oleme me saanud ka sinult mõnele miks küsimusele loogilise vastuse. Enamasti aga sa neile veel pihta ei saa. Aga oi, kus sa oled nunnu.
Kui meil mõni nädal tagasi külalised käisid, siis võtsid sa kodu tuuri tegemise enda peale. Näitasid neile oma magamistuba ja mängutuba, kus legod käivad ja kus on MEIE magamistuba, sina kaasa arvatud. Lisaks avaldas külalistele muljet, kuidas sa küsisid mult, kas sa võid veel midagi magusat võtta, kuigi nemad ei teadnud, et see küsimus oli tegelikult pigem viisakus ja sa oleksid arvatavasti leidnud nii või naa viisi võtta, mida sa ihaldasid.
Sa oled oi kui kade. Alati on vaja mängida just selle asjaga, millega õde või keegi teine. Ka kellegi teise kodus. Ma olin sunnitud õele ühe uue auto kinkima, sest ühtegi vana sa jagama ei olnud nõus. Selle tulemus oli vaid, et nüüd sa tahad just selle õe autoga mängida. Vähemalt sa teadvustad, et see on tema oma.
Sa oled loomult liider. Ma näen, kuidas sa autoritaarselt kamandad lasteaiakaaslasi nt kellegi teise käest mingit asja endale tooma ja nad ei peatu hetkekski, et mõelda, kas see on hea mõte või miks nad su soove täitma jooksevad. Samas on ikka hulgi armsaid hetki ka, kus te sõbrantsiga üksteist kallistades tervitate ja siis üheskoos mängima jooksete, mitte hetkekski teineteisest maha jääda tahtes.
Ma kutsun sind nüüd keskmiseks, sest sa ei ole enam päris väike, aga kõiki suurte asju ka veel ei või. Sulle see paistab meeldivat ja arusaadav olevat. Samas sa selgelt igatsed vahel rohkem hellust ja tähelepanu ning nüüd veedad pea iga söögikorra kodus minu süles ja mina muudkui harjutan pimesi üle sinu söömist.
Sa saad aina rohkemate asjadega iseseisvalt hakkama, aga samas naudid meie abi ja tihti on meil hästi mõistlikud vaidlused, kus me kumbki hüüame: sina! et jõuda konsensusele, kes midagi tegema peab. Näiteks pissimise järel vett tõmbama. Lisaks avastasid sa ka hiljuti, et emme pissib pepust. Vanemliku elu argipäev on see, kus vetsu minnes keegi külje pealt piilub, mis täpselt toimub ja hea on, kui päris potti samal ajal ei roni.
Me armastame sind pooleks! Sina armastad seda väljendit ja vahel mind, vahel issit, vahel õde, oma sõnul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar