Täna on sul taas tinyversary. Sa said just 14-kuuseks, aga su isa ei saa üldse aru, miks need kuud mulle olulised on ja miks ma ainult suuri sünnipäevi ei taha tähistada. Mitte, et me teeksime iga kuu uhkeid torte ja pilte - oh ei. Küll aga püüame me jätkuvalt iga päev teist vähemalt ühe hea pildi teha, mis on ka põhjuseks, miks mu telefoni mälumaht kogu aeg otsa saab.
Sa sarnaned aina enam inimesele. Sa saad aru rohkemast, märkad peaaegu kõike, väljendad enda tujusid ja soove, raputad pead, kui tead, et ma millegi kohta ei ütleksin; teed ulakusi koos suure vennaga ja kilkad rõõmust teda nähes. Sa lehvitad nüüd tihti inimestele ja tahad ka kõike proovida. Kui ei saa, siis riidled meiega. Samas teise lapsena saad sa ikka palju rohkem ja varem.
Sa ütled jätkuvalt vaid aitäh ja midagi mamma-laadset, aga see võib mida iganes tähistada. Sa ei kõnni veel iseseisvalt, aga jaanipäeva paiku lasid lõpuks ühest käest lahti, mis tähendab, et su tasakaal on juba päris hea. Sa armastad jalutada, hoides meie mõlemast käest kinni ja alles viimastel nädalatel oled hakanud rohkem ka mööbli najal liikuma.
Sa armastad ise lusikaga söömist ja liu laskmist. Issi ostsis teile nüüd lausa oma liumäe, mis pool meie elutuba ära täidab, aga samas pole ma veel sellele otsa jooksnud, mis ütleb veidi meie kodu ruumikuse kohta.
Te olete juuni algusest issiga kodus olnud ja mina teen tööd, aga kui ma kodust töötan, mis on enamik päevi, ei saa ma ikka enne üheksat alustada, sest sa teed selgeks, et sa tahad minuga aega veeta viimase võimaliku hetkeni. Samas on selle muutusega kohanemine läinud ilma suuremate raskusteta. Sa muidugi oled veidi kurb, kui su juurest ära lähen, aga tegelikult on teil issiga tore ja kuna on suvi, siis on Triibu ka tihti koos teiega. Te mängite ja magate kaisus ja teete igasugu muid tegevusi. Nii tore, et te ka lähedasemaks saate.
Nii juuni kui ka juuli esimest päeva tähistasid sa uue hambaga ja kohe-kohe lõikub ka kaheksas hammas. Täna sa oma suud katsuda ei lubanud, aga see on nii lähedal, et ma ei saanudki katsumata aru, kas juba väljas.
Viimase nädal aega oleme me harjutanud ka öösel lihtsalt magamist - ilma tissita. Sina, kelle puhul enne naersin, et sa sööd öösiti kaks korda - kumbki kord neli tundi - oled sellega üle igasuguste ootuste hästi leppinud. Kohe esimesest ööst. Siis sa küll nutsid algul poolteist tundi jutti, kui mina end venna kaisus peitsin ja issi sinuga oli, aga kõik muud ööd on olnud üsna nutuvabad ja ma olen saanud isegi oma voodis magada, kuigi oleme ausad - ma naudin ka üle aastate öö läbi magamist ja su vennaga kaisutamist. Ta on pidanud ju terve sinu elu issiga koos magama minema. Täna aga oli esimene kord, kui sa mu voodisse maha jätsid ja hoopis issi ja venna juurde läksid ning issiga uinusid. Päevaunedega pole sul probleemi viimane kuu või nii, aga ööd on muu asi. Issi küll väidab, et üks kord päris pisikesena õnnestus teil ka ilma minuta. Issi juba nädalaid utsitab mind õhtul välja minema, et ta saaks proovida teid kahte üksi magama panna.
Mu pisike suur inimene! Ma armastan sind nii-nii palju ja ühtaegu naudin su kasvamist kui ka soovin, et see aeg nii ruttu ei mööduks.
Kalli-kalli!
Emme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar