Täna tuleb üle tüki aja üks selline "ma lihtsalt pean teatud mõtted endast välja kirjutama" postitus. Ehk siis saab selgust ka.
Me ostsime just endale uue kodu. Kui mulle tundus eelmisel korral, et üheteist päevaga uue kodu mõttest vormistamiseni oli väga lühike aeg, siis nüüd ma tean, et meil oli siis aega maa ja ilm. Seekord läks kaks päeva külastusest lepingu allkirjastamiseni (või noh millegi taoliseni). Ma ei mäleta enam, kas me ehk kuulutuse leidsime juba päev varem või mitte. Igatahes on see nüüd tehtud.
Me hakkasime uut kodu otsima veidi enam kui aasta eest, sest siis selgus, et meie pere kasvab ja ühel hetkel on meil ruumi juurde vaja. Kuidas me aga ka ei armastaks oma praegust kodu ning kuidas iganes me ajusid ragistasime, ei suutnud me välja mõelda ühtegi mõistlikku viisi, kuidas siia ühte tuba lisada, kui me just üht pimedat pugerikku ei tahtnud või muul moel ja kõrgel hinnal kokkuvõttes korteri väärtust vähendada ei tahtnud.
Uusi kortereid meie piirkonnas aga tuleb turule vähe. Eriti neljatoalisi. Ja kui midagi tuleb, siis kõik jooksevad tormi. Meil aga oli aega maa ja ilm. Seega käisime aeg-ajalt mõnda vaatamas, aga kuna kodutunnet ei tekkinud, siis me isegi ei kandideerinud ühelegi enne, kui Kõhutantsija juba sündinud oli ja siis järsku jäi silma midagi huvitavat. Mitte täiuslikku, aga suuresti sobivat koos põnevate väljakutsetega. Nimelt see korter oli kolmnurkne. Kahjuks aga tahtis keegi teine seda meist rohkem ja oli nõus selle eest maksma ka rohkem kui meie. Siinkohal pean mainima, et korterite hinnad on meie piirkonnas aastaga kasvanud üle kümne protsendi kui mitte kakskümmend. Me oleme pidanud avama oma rahakoti raudu tunduvalt rohkem kui tahtnuks, et üldse konkureerida.
Suvel kandideerisime me veel ühele. Nii ekstreemselt, et pakkusime neile raha ilma, et oleks oma silmaga seda korterit näinudki. Ikka palju raha. Nagu ikka siinses oksjonisüsteemis. Kahjuks aga jälle jäime joone alla.
Mingil hetkel jäi meile ette veel üks äge kahekorruseline leid, mis oleks tahtnud kõvasti ümber tegemist, aga vähemalt seinad olid seal liigutatavad. Jäime aga teiseks. Teine koht ootas meid ka eelmisel nädalal ühe oma maja tuttavate korteri puhul, aga selle osas ma ei olnudki väga kurb. See oli igati okei, aga nii isikupäratu ja samas maitselage mu meelest. Mina oleksin eelistanud osta midagi parasjagu kulunut või oodata ostuga, kuni meie laste kõige destruktiivsem periood on seljataga ja siis teha oma maitse järgi. Turg aga jõudis sinna punkti, et isegi korterid, mida keegi polnud 10-20 aastat renoveerinud läksid ikka hingehinnaga, rääkimata värskematest, kus me oleksime pidanud maksma kellegi halva maitse eest lihtsalt seetõttu, et see oli uuem.
Ühel hetkel panin ma paberile kirja, mida ma oma uue kodu juures otsime. Nii visualiseerimise mõttes. Kirja aga jäi panemata kogu info piirkonnasoovide osas ja meie piirkonda ma armastan. Ma olin nõus ka veidi kaugemale vaatama, aga tegelikult ei tahtnud mujale kolida. Mulle olid olulised päikselisus, lapstesõbralik aed ja vaade (soovitatavalt rõdult) sellele; võrdse suurusega või kohaldatavad lastetoad, piisav kogus panipaiku ja üht-teist veel.
Meist said juba parajad profid korterite praktilisuse hindamisel. Iga kaunis foto ei võtnud enam sõnatuks. Iga stiliseeritud tuba ei võtnud jalgu nõrgaks ega võlunud ära. Ja siis me leidsime oma uue kodu.
Me käisime seda eelmisel pühapäeval privaatselt vaatamas. Külastus oli kiire. Tegime korterile peale paar tiiru ja arutasime, kas meie kriitilised mööbliesemed mahuvad ära. Nautisime päikesepaistet. Triibu kimas sealste laste mänguautoga. Ma ei jalutanud isegi vannitoas lõpuni välja. Kodus hakkasin korteriplaani peale joonistama, seinu nihutama ja mööblit paigutama üht ja teistpidi. See ja potentsiaalse kodu automaatselt meie koduks nimetamine on tavaliselt osutunud headeks märkideks. Ma olin natuke põnevil. Lemmik on meil leplikum. Tema võiks vist igal pool õnnelik olla. Seal korteris on naeruväärselt suur vannituba, kus sees ka eraldi dušš ja siis veel teine dušiga tuba ka. Seal on ka kaks suuuuurt rõdu, aga mitte tavapäraselt maja vastaskülgedel, vaid ümber nurga. Seal on mitte neli vaid lausa viis tuba, aga ruutmeetreid veidi rumalalt raisatud. Ja seal on tohutult palju päikest ühiskasutuslikes ruumides ning rõdudel. Kui tavaliselt on kas hommiku või õhtupäike või veidi mõlemat, siis sellel korteril on kolm välisseina õigetes suundades ja päikest nii kauaks, kui sel päeval üldse on. See oligi minu jaoks kõige tugevam argument. See aga ei asu meie armastatud kodukandis.
Esmaspäeval me tegime pakkumise, mis lükati tagasi. Pärast tükk aega arutamist tegime ühe veel ja ka see lükati tagasi. Minu peas aga hakkasid aina enam keerlema paanikamõtted, et kui me nüüd seda ei osta, siis kes teab, kas teist võimalust enam tulebki, sest varsti ei mahu enam miski meie eelarvesse ja nii päikeseline korter on suur erand. Pärast südaööd tegime viimase pakkumise, mille puhul teadsime, et sellega nad peaksid rahule jääma. Muul juhul aga läheb korter avalikule pakkumisele. Teisipäeval vedelesin mina kodus hommikumantlis haigete laste kaisus ja Lemmik kirjutas me mõlema eest ostulepingule alla. Oligi tehtud. Nüüd aga hakkas tekkima igasuguseid mõtteid.
Me oleme korduvalt reklaampilte üle vaadanud, sest me ei mäleta, kas vannitoas oli peegel või -kapp. Mis värvi seinad lastetoas olid. Kas aias oli ka mõni istekoht. Me lihtsalt ei jõudnud tähelepanu pöörata kõigele sellisele. Iga päev meenus mulle midagi, mis meie praeguses kodukandis on olemas ja seal mitte. Näiteks käe-jala juures asuvad hambaarstid, polikliinik, ujumiskoht ja suur kaubanduskeskus. Postipakke väljastav putka oma majas ja ärikliendi postkontor maja taga. Meie armas lasteaed ja hea mainega koolid. Lihtsad ühistranspordilahendused. Triibu mängukaaslased. Meie sõbrad. Minu töökoht. Meie lemmikrestoranid. Jah, see kõik on ehk triviaalne ja kindlasti on ka palju teisi mõnusaid elamiskohti. Lisaks see uus koht on meie piirkonna naaber, aga piisavalt kaugel ja rongiteega eraldatud, nii et enam ei jaluta kuhugi kümne minutiga.
Rääkisin sõbrannaga, kes ise just meie uuest piirkonnast ära kolis ja tema väitis, et see on mõnusam piirkond? küsimärgiga. Selgus, et üks meie ühine tuttav elab lausa sama hoovi peal, kus meie varsti. See veidi rõõmustas. Ka ühed teised meie head sõbrad elavad seal lähedal. Ja ometi olen ma justkui leinas.
Me käisime täna seda piirkonda avastamas. Et ehk leiame seal veel positiivseid üllatusi peale kiviviske kaugusel asuva suurepärase laste mängupargi. Me käisime oma tulevase kvartali pagariäris ja see oli tõesti armas. Rääkisime juttu ühe meie uut aeda rohiva naabriga. Saime veel ühe ebameeldiva üllatuse. Nimelt pole selles majas isegi prügisorteerimist ja see maja on ainult kümme aastat vana. Taaskäitlusmaterjalide kastid on küll mõnesaja miitri kaugusel, aga mulle ei tulnud pähegi, et need ei pruugi olla otse maja juures/küljes.
Jalutasime veel ringi. See on uus ja viisakas rajoon, aga meie kodu kõrval on ka mingid vanad ja väsinud ettevõtlushooned. Meie postipakid tuleksid kaugemale. Kas see on minusugusele netishoppamise fännile hea või halb, ei teagi... Kuskil oli piirkonna reklaamsilt tekstiga: paljud tahavad siin elada. Mind hõõrus see vastukarva. Üldse, miks peaks keegi just nii end reklaamima, kui neil tegelikult just huvitatutest puudus ei oleks? See on veidi nagu need inimesed, kes ise kiidavad, kui head inimesed nad ikka on.
Liitusin piirkonna FB gruppidega. Liikmeks pürgijatelt nõutis väga täpset elukohainfot nii paranoia piirimaal. Nagu kelle huvides on lambipiirkondade gruppidesse salaja imbuda? Ja kui ka mõni imbub, mis siis sellest? Täna võeti mind vastu ja esimene postitus oli kellegi abipalve, et nende lapse jalgratas on ära varastatud. Halb enne? Ehk minu paranoia...
Ma ei tea, mida ma pean tegema, aga ma ei ole üldse heas mõttes põnevil. Eile olin lausa pisarais ja minu kurbus teeb Lemmiku kurvaks. Täna avastasin, et mu tunded kolimise osas sarnanevad väga emapuhkuselt töölenaasmise tunnetega eelmisel korral. Kes teab, see teab. Aga midagi sellist, et kõik küsivad, kuidas on ja sa sunnid oma suunurki ülespoole, vastates, kuigi tegelikult mõtled, kui loll küsimus see on. Muidugi eelistaksin ma olla oma kalli lapsega pigem kui tegeleda mingi tööjamaga. Eriti, kuna suures osas pole midagi muutunud. Samad triviaalsed jamad. Sinu elu aga on nii palju muutunud. Mõne aja pärast aga asjad normaliseeruvad ja hakkad tundma taas mõnu oma aju teises suunas liigutamisest. Ehk juhtub see ka uue koduga? Me kolime ju kõigest kolme kilomeetri kaugusele. Seda muidugi vaid juhul, kui meie praeguse kalli kodu müügi kahe kassi ja kahe väikese inimese kasvatamise kõrval üle elame.
Muide, avastasin, et olen ostnud viimase viie aastanumbri sees neli kodu: 2017, 2018, 2019 ja 2021. Tundub nii ulmeline. Ehk ongi asi selles, et meil wifit seal veel pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar