Ma vist hakkan vanaks jääma, sest aeg tõesti lendab viimasel ajal. Mäletan, kuidas kirjutasin siia mõned kuud tagasi uhke vanemana, et Triibu käis terve päeva ilusasti potil ilma, et me oleks midagi erilist selleks teinud. See oli aprilli alguses. Nüüd on juba juuni lõpp ja enam ei peaks ma vist rääkima, et me teeme potitrenni, vaid meil ongi potil käiv laps. Tagasilööke pole siiani olnudki ega tulnud ka väikese õe sünniga. Vastupidi! Vahetult enne seda hakkasime ka õues ilma mähkmeta käima ja seal on meil kaasas hoopis tema nunnu spetsiaalne reisipott. Paljud pole sellist enne näinudki ja on vaimustunud. Eriti, kuna Triibu seda nii tublisti kasutab. Nende mõne kuu peale juhtunud õnnestused võib vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kahest käest jääb kindlasti sõrmi üle.
Eelmisel nädalal otsustasin proovida ka lõunaune magamist ilma mähkmeta ja Triibu magaski kolm tundi jutti ja oli lõpuni kuiv. Järgmisest päevast oli ta taas lasteaias ja ka seal prooviti ilma - edukalt. Seega nüüd julgeme temaga päeval täitsa ilma olla. Nüüd juba ka autos. Eriti, kuna ta on mitmel korral nüüd meile tõestanud, et suudab ka veidi oodata, kuni pissile saab.
Nüüd viimased kolm ööpäeva oleme proovinud ka öösel ilma mähkmeta hakkama saada ehk siis ta pole üldse mähkmeid kandnud. Samas ma ei oodanud üldse, et ta peaks suutma öösiti potil käia, sest tean, et see võib võtta veel aastaid. Natuke on ka kahju, et ta oma nunnudest mähkmetest nüüd välja kasvab, aga õnneks on meil ka väikeõde, kel neid palju kulub.
Igatahes, esimesel ööl sai Lemmik siiski kaks korda voodipesu vahetada. See oli minu meelest juba isegi hea tulemus, sest ta pole mitte kunagi kuiva mähkmega ärganud või üldse mähkmevahetuse ajal kuiv olnud - ei päeval ega öösel. Nüüd aga juba teisel ööl ei pissinudki ta üldse. Kolmandal ööl juhtus üks õnnetus ja täna päevase une ajal meie üllatuseks ka. Proovime siiski veel, aga kui ära väsime, siis lubame endal mähkmete juurde naaseda. Suures plaanis on aru saada, et Triibu eristab selgelt mähkmega ja mähkmeta olekut. Mähkmega võib ja pissibki ta palju. Mähkmeta mitte. Isegi lasteaiaõpetajad olid üllatunud, kui tublisti ta potil käima hakanud on.
Triibu on muidu ka tore ja tubli. Ta räägib nüüd nii palju ja on hakanud meile tõlkima üksteist. Olen märganud ka esimesi jälgi grammatikatajust, kus ta väänab sõnu reeglipäraselt, aga vales kohas - ebareeglipäraste sõnadega. See on nii lahe.
Üsna selgelt on näha ka, et päevad, mil saan vähemalt osa aega sajaprotsendiliselt talle pühenduda, on mõnusamad. Ta naudib seda ja on siis väga mõnus kaaslane, kes teeb palju vähem pahandust ja eriti haiget. Tundub ka, et selgitamisest on aina rohkem kasu. Kui ta midagi ei saa või ei tohi, siis ta aktsepteerib seda paremini korraliku põhjenduse puhul. Lisaks tundub, et tal on mingi arenguhüpe pooleli, sest ta kardab taas müra ja võib suvaliste võõraste eest peitu pugeda. Nägime ka esimest korda end jonniga maha pikali viskamist ning täielikku draamat, sest tal oli taskurätti vaja. Ja veidi minu rõõmuks on ta taas kergelt emmekas. Nii tore, et ta tahab minuga aega veeta, tuleb kallistama; tahab veenduda, et ma tulen kaasa ja näitab mulle seda, mis talle parasjagu pinget pakub. Minu pisike on juba nii suur!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar