Kõigepealt ma tahan öelda, et see ei ole see postitus, kus ma kekutan, et vaadake, kuidas ma vaid kahe päevaga pärast sünnitust supervormi sain. Tundub, et igas emmedegrupis on vähemalt üks selline supergeenidega naine, kes ei suuda pidurdada ennast enne, kui on näidanud kõigile oma taas lamedat kõhtu pärast esimest nädalat ja mitmendat last. Ma siis alati mõtlen, et kas nad ei mõtle, et teised värsked emmed on seleks kõige valem sihtgrupp? Üsna kindlasti on nende hulgas palju rohkem selliseid naisi, kel taastumine võtab kuid või isegi aastaid ja paljud on ju sünnituse järgselt ka eriti emotsionaalsed ja ehk ka oma keha osas ebakindlad. Ei ole vaja õli tulle valada! Sellised rõõmsad kekutamised võiks jätta lähemate sõbrannade ringi.
Samas olen siin nüüd lugenud taas palju inimeste sünnituskogemuskirjeldusi ja nii palju on neid, kus räägitakse, et see oli väga raske, kohutavalt valus ja karjuti nii, et terve korrus kuulis. Ma saan täiesti aru, et ma ei saa enda kogemust võtta kui normi, aga ma ei tea, millest nad räägivad. Minu jaoks on mõlemad sünnitused olnud täiesti tehtavad. Jah, oli raskemaid hetki, aga ei karjunud ma üldse, vaid nägin kohati vaeva, et end lõdvestuma sundida ja edasi hingamisharjutusi teha, sest nagu meile kursustel õpetati, pinges olles on valusam ja karjudes ollakse kohe kindlasti pinges. Ma ei ole eriline vaimsete õpetuste järgija, aga ehk tõesti teadlik hingamine aitas mul kõgie hullemat vältida. Või ehk on mul lihtsalt sünnituseks hästi sobiv keha. Või ehk vedas? Igal juhul, olen suutnud kohe pärast sünnitusi kõndida ringi, istuda normaalselt ja teha kõike muud vajalikku. Küll veidi aeglasemalt ja ettevaatlikumalt ja olles veidi hell, aga täiesti valuvaigisti vabalt.
Teine teema, mille osas ootasin teatud raskusi, oli imetamine. Nii sel kui eelneval korral, kuigi mu ämmakas ütles mulle, et kui esimene kord sujus, siis suure tõenäosusega sujub ka nüüd. Samas, olin siiski valmis probleemideks. Läks hoopis veel lihtsamalt. Mitte päris valutult, sest esimstel kahel nädalal äkki üks rind oli tundlikum ja mõlemaga kogesin seda, et vaakumisse tõmbamise järel on mõned valulikud sekundid, aga Kõhutantsija sai kohe pihta asjale ja mingeid piimapaise vms ei tekkinud. Vigastusi ka mitte. Ja ma ei tea jätkuvalt, mida mõeldakse selle all, et kas piim on tulnud. Lapsed on ju algusest peale midagi neelanud ja ka üht-teist välja oksendanud. Mahla see just ei meenuta.
Ka Kõhutantsija paranes ilusasti. Kui Triibu nabakönt kukkus ära kuuendal päeval, siis Kõhutantsijal juba viiendal. Mul juba tekkiski hirm, et varsti Triibu läheb ja aitab, aga õnneks ta ei jõudnud selleni. No ja kaalu uleb ka mürinal juurde. Esimesed bodyd jäid juba 2,5 nädalaselt talle väikeseks. Mulle ta pole imepisike tunudnudki, kuigi teised ikka paistavad nii tema kohta arvavat.
Ema arvas, et minust võiks sarisünnitaja saada, aga mulle vist kahest piisab. Samas kuidas ma peaksin teadma, kas meie pere on nüüd valmis? Kindel on vaid see, et Triibu ja Kõhutantsija kohe kindlasti kuuluvad meie peresse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar