Kas mäletate, kui eriline aeg olid jõulud lapsena? Mina väga igatsesin seda tunnet. Seda ootust - taaskohtumist lähedastega, keda tihti ei näe, head sööki, kingituste tegemist ja ka saamist ning eelkõige reaktsioone. Juba ammu on kingituste saamine olnud teisejärguline. Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kunagi nii suureks kasvada, et kingitusi mitte oodata. Küll aga on lihtsam mitte väga kõrgeid ootusi omada, aga vahel siiski kohtab ka tõelisi üllatusi ja pärleid. Selle aasta parim nali on aga see, kuidas me Lemmikuga suure pakkimise kiuste mõlemad üksteise kingitused Rootsi koju maha unustasime.
Mulle meeldib väga mõelda, mis kellelegi meeldida võiks ja siis jälgida, kas see ka päriselt neile suurt rõõmu valmistab. Mulle meeldib ka Secret Santa ja ma ei solvu, kui vahel vastu kingitust ei saa. Küll aga ei saa ma aru umbmäärastest kõigile sobima pidavatest loosipakkidest. Oleks siis mingi teemagi. Ma tean, et inimest hästi tundmata võib kingituse tegemine olla üsna keeruline, aga kasutage siis seda võimalust kedagi paremini tundma õppida!
Igatahes, hea uudis on see, et mu jõulurõõm on tagasi tänu mu lastele. Ma kohe kindlasti tegin neile sel aastal rohkem kingitusi, kui olnuks vaja ja mõned jäid veel tulevikku ootama, sest ma ei taha oma lapsi ära hellitada. Samuti emotsionaalselt ülekoormata kingihunnikuga. Seega ma küll ostsin kokku asju, mille puhul oskasin arvata, et neile võiksid need meeldida või arendavad olla, aga kätte said nad need ükshaaval, nii et oleks aega päriselt ka igale asjale keskenduda ja mängida. No ja seda rõõmu! Oma Pikne McQueeni ja Matuga mängis Triibu ennast unustades üle tunni aja jutti ja pani esimest korda kaasnevaid duplo tükke ise juhendi järgi kokku. Ja ta on meil jätkuvalt alles kahene, kuigi enam mitte kauaks. Mul oli plaan küll talle selle filmi autosid kasutatuna osta ja leidsin ka ühe suurepärase kollektsiooni, mis oleks ta kindlasti väga rõõmsaks teinud ja mida enam uuena kuskilt ei leia, aga sain kõrvetada ja olen nüüd nii rahast kui asjadest ilma tänu mingile jobule, kel pole häbi varastada põhimõtteliselt lastelt, aga see selleks. Olen nüüd ise lihtsalt skeptilisem eraisikutega asju ajades.
Triibule kingiti ka nii kiirabi-, politsei- kui ka tuletõrjeauto juhuslikult ja erinevate isikute poolt ja ta on kui või sees. Meie siin aga vaikselt mõtleme, kuidas viimase kõlareid pekki keerata. Üldse said mõlemad lapsed igasuguseid ägedaid kingitusi. Ma ise olin Kõhutantsijale kingi leidmisega hädas ja ostsingi vaid mingi palli, milletaolist meil varem ei olnud, sest suurest vennast on juba väga palju asju ees ootamas ja analooge pole vaja. Talle aga kingiti lahedaid sensoorseid mänguasju, milletaolisi ma ise polnud veel näinudki ja arvasin, et mul on päris hea ülevaade lasteasjade kaubandusvõrgust. Kõhutantsija muidugi vaimustus enim igasugusest pakkematerjalist ja siltidest ja seega lasin tal mõnuga nendega mängida. Muidugi enda valvsa pilgu all. Sisu oli teisejärguline, aga ehk hakkab tulevikus rohkem huvi pakkuma.
Mul on olnud nii tore nendega kodusid kaunistada, kuuske valida ja ehtida, piparkooke teha, jõulutulesid imetleda jms. No ja Triibu on meile kõvasti jõululauludega kontserte andnud. Ja mis kõige parem - üle aastate oli meil ideaalne jõuluilm - paks puuderjas lumi, parajalt külm, aga mitte tuuline ja isegi veidi piiluvat päikest! Triibu sai pealekauba kelgu, millega sain poest toidu koju tuua läbi veel lahti lükkamata tee. Milline jõulueksootika! Ja eesti toit! Ma igatsesin sind!
Minust oleks ebaaus vedada terve pere igal aastal Eestisse jõulude ajal, kuigi Lemmik ei paista pahandavat ja lapsed saavad näha Eesti lähedasi. Küll aga arvan, et lastel ja ka teistel Rootsi sugulastel oleks tore vahel ka jõule koos veeta. Eelmisel aastal olime küll Rootsis, aga pandeemiahirmus täiesti omaette ja kodused. Eks näis, mida 2022 toob.
Loodan, et teil kõigil on ka olnud imelised jõulud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar