Kirjad Kõhutantsijale 1

Tere, mu kallis!

See on esimene kord, kui ma sinu poole nii pöördun, sest vaid mõned tunnid tagasi saime me kinnitust sinu olemasolust. Täna on 31. august ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis käin oma ema jälgedes ning ka minust saab (taas) ema 33-aastaselt.

Sa oled alles seesamiseemne suurune, aga juba peaks su süda lööma. Ausalt öeldes oskasin seekord juba ammu kahtlustada, et sa mu kõhus küpsed. Või noh... ammu tähendab seekord umbes kahe nädala eest, kui sa olid alles tolmukübe. Nimelt muutusid mu rinnad nii tundlikuks nagu imetamise esimestel päevadel. Tark internet küll väitis, et see on pigem normaalse kuupuhastusega lõppeva tsükli tunnus, aga minul varem sellist tunnet olnud ei ole. Lisaks - ja ma tean, et see on teaduslikult võimatu - tundus mulle ka, et tunnen kergelt liigutusi, aga ehk pöörasin lihtsalt gaasidele tavapärasest enam tähelepanu, sest võimalus ja lootus, et seal kusagil mu sees sügaval küpsed sina, oli ju olemas. Tänaseks on ka kõrvetised kohal, aga sa oled seda väärt!

Siiani käid sa oma venna jälgedes. Me üldse ei oodanud sinu tulekut nii ruttu, aga nagu temagagi, kulus mõttest tulemuseni vähem kui kaks kuud. Me sinu issiga oleme oma hea õnne üle muidugi väga tänulikud, aga peame vist tulevikus ekstra ettevaatlikud olema.

Ma olen juba nädal aega päevi lugenud, sest teadsin, et iga järgnev päev suurendab tõenäosust, et sa oled meie perega liitumas. Jah, ma tean, et kõike võib veel juhtuda, ning püüan jääda pragmaatiliseks, aga täna olen ma õnnelik ning elevil ja erinevalt eelmisest korrast üldse veel mitte hirmul. Seekord mul on ju juba ees kogemus, kuigi vabalt võib sinuga kõik teisiti olla. Meie ühine teekond on alles alanud ja ma loodan, et see saab pikk ja huvitav olema. 

Kohtume siis, kui kirsid õitsevad!

Armastusega,

Sinu emme