Kirjutatud 19.9.2020
Mul on seljataga kaks sellist rasedusnädalat, kus ma millegi üle kurta ei saa. No okei, rinnad on hästi hellad ja krutskeid täis väikelapse imetamine ei tee asja paremaks. Samas lugesin oma blogi sissekandeid oma elust eelmise raseduse alguses ja seekord ei ole mingit iiveldust ja oksendamist. Vähemalt veel mitte. On natuke tihedamini nälg lihtsalt.
Eile õhtul aga tundsin end esimest korda rasedana. Nimelt keset pisikese pulgajäätise söömist läks mul selle isu nii kapitaalselt üle, et pidin järele jäänud jäätise käest ära panema. Šokk, ma tean! Lisaks ekstreemlaiskus, mis lasi mul ebameeldivaks muutunud asja lihtsalt laua peale panna ja mille tagajärjeks oli vajadus just koristatud korteris taas lauda küürida.
Südaööl aga, kui magama plaanisin jääda, sain oma hambapesu ära nullida, sest nälg oli metsik ja ajas kergelt iiveldama. See osa on tuttav, aga mul võib nii olla ka siis, kui ma olen vaid üksikisik. Nüüd aga sain üles tõusta ja endale ühe riisipudingu soojaks teha. Sest külm riisipuder on jälk. Ma olen iga kell nõus pigem selle originaalpakendist välja koukima ja korraks mikrokasse viskama, kui et seda külmalt sööma. Lisaks saan nii pudru ilusasti moosiga ära segada, sest ma ei ole mingi snoob, kes võtab iga lusika peale jupi üht ja jupi teist, neid omavahel segamata. Aga aitab pudrumonoloogist. Puder päästis öö.
Iga päevaga tekib kiusatusi sellest kõigest veel kellelegi rääkida, aga ma tahaks seda taas kuidagi ägedalt teha. Lisaks tuli täna meie emmederingist veel üks beebiuudis. Sel nädalal oli ka esimene ämmaka vastuvõtt ja tore oli taas kohtuda. Sel korral tehti kohe hunnik teste, mida minu meelest eelmine kord ei juhtunud. Samas minu kurvastuseks ei näe nad põhjust mind uute reeglite tingimustes kolme kuu ultrahelisse saata. Aga ma ju tahan näha seda pisikest tegelast võimalikult ruttu ja see on kõige toredam ultraheli, kus saab näha tervet beebit korraga ja arusaadavalt. Lisaks annab see kindlust, et päriselt keegi kasvab ja liigutabki end sinu sees. Seega kaalume tasulisi variante, mis ei olegi nii üle mõistuse kallid. Muus osas aga oli kõik juba tuttav ja järgib suures plaanis sama mustrit - raseduse esimeses pooles minimaalselt kontrolle ning lõpupoole iga paari nädala tagant midagi. Sain selle beebi nimel ka vapper olla ning sõrme otsast verd anda. Ma jätkuvalt kardan ja vihkan seda, aga neil ei olnud seekord lihtsalt vahendeid veenist vere võtmiseks. Kuidas 21. sajandil ei ole veel meeldivamaid lahendusi hemoglobiini ja veresuhkru mõõtmiseks!? Igatahes, here we go again!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar