Eelmist nädalat jääb meenutama üks minu elu suuremaid verstaposte - nimelt olen nüüd koduomanik. Te ei kujuta ettegi, kui hea tunne see on. Eriti olles juba aastaid vaevelnud tujuka Stockholmi korterituru käes. Ei ole tore pidevalt tünga saada, pettuda, uut kodu otsida ja end vaeseks maksta. Ei ole okei korteriomaniku nõudmisel mitte kunagi kedagi külla kutsuda või nt taimetoitlaseks hakata. Ja jõhkrad hinnatõusud, mis toovad kaasa kordades omaniku kulusid ületava üürihinna, ei ole samuti okei. Seetõttu olengi viimastel aastatel korralikult säästa püüdnud. Et ainult sellest rattast välja saaks. Kui maksad nt poole oma netopalgast üüriks, siis on ka väga raske säästa oma isiklikuks koduks.
Igatahes, olenemata sellest, et Lemmikuga koos elada on olnud juba üpris turvaline, ei tahtnud ma lõputult olla olukorras, kus ikkagi tüli või lahkumineku korral lõpetan mina kuuse all, olles aidanud tal tükk aega laenu maksta. Mitte, et ma oleksin teadlikult koos inimesega, kelle puhul teaksin karta taolist saatust - absoluutselt mitte - aga parem siiski karta kui kahetseda.
Minu jaoks on oluline olla võrdsed partnerid ja koduomanikud. See aga, kuidas me sinna jõudsime, on olnud pikk ja keeruline protsess, mida nüüd teiegagi jagada tahan.
Sellest, et ma võiksin osta ära pool meie kodu või hoopiski ostaksime koos uue, kui mulle siin ei meeldi, hakkasime me rääkima juba minu sissekolimise paiku. Algne plaan oli, et teeme seda kuue kuu möödudes. Siis aga tulid koondamisuudised ja panime kõik hirmust ootele.
Möödus veel paar kuud enne, kui jõudsime järeldusele, et mida siin ikka oodata. Kui mu tööajalukku tekib paus, siis tähendab see ju ka palgakaotust ja koledamat statistikat mu pangaarvel. Viimane aga on väga oluline laenu saamiseks. Mõtlesin ma, mis ma mõtlesin, kuni leidsin, et kusagil pean ma ikka elama ja selle eest ka maksma. Seega parem maksan juba millegi jäädava eest. Hakkasime asju ajama.
Pangas käies selgus, et see pole kuigi tavaline, et üks partner ostab ära osa teise omandist. Meie laenunõustaja ei osanud isegi kindlalt öelda, mis tingimustel seda teha saab. Selgus, et kui müük ei toimu hetke turuhinnaga, siis on oht, et maksuamet tuleb kallale. Ma saaksin sellest veidi paremini aru, kui tõesti tehtaks leping, et kinnisvara antakse ära nt 5 krooni eest, aga kuna korter ise oli ostetud vaid aasta varem ja mõlemad olime sees elanud ning selle eest maksnud pea terve aja, siis tundus mulle ilgelt ebaõiglane siinse korteriboomi tingimustes maksta kümneid tuhandeid eurosid rohkem kui mu partner. Mis võrdsus see siis oleks!? Mina, kes ma niigi teenin vähem, peaksin maksma aastaid kauem ja kokkuvõttes rohkem, et saada sama suur osa.
Siin omavad partnerid tihti ka erisuuruses korteriosi. Nt ühele kuulub 70% ja teisele 30%. Seda varianti soovitati meilegi, sest mina olen alles korteriturule sisenemas ja Lemmikule on see neljas kodu. Ilmselge, et üks meist on vahepeal jõudnud juba päris palju ise oma kodude eest maksta ning oma müükide pealt teenida. Meie varanduse hulk ei saakski olla samaväärne. Aga me mõlemad soovisime siiski võrdset partnerlust.
Järgmisena pidime me külastama juristi, kes oskaks täpsemalt seletada, kuidas oleks õige asju vormistada. Kõigepealt ootasime nädalaid, et meiega selleks aeg kokku lepitaks ja siis veel nädalaid kohtumiseni, kus me samuti kuigi palju ammendavaid vastuseid ei saanud. Küll aga tegi ta meie jaoks valmis mõned üsna standardsed dokumendid ja kasseeris selle eest ca 1000 eurot. Küll oleks tore jurist olla, mõtlen ma vahel. Kusjuures ükski ametnik ei rääkinud korralikku ingliskeelt ja seda riigis, kus isegi penskarid vabalt räägivad. Naljakas.
Igatahes, lõpuks olid meil olemas rootsikeelne müügileping (millele pidid muide alla kirjutama ka kaks sõpra), partnerlusleping ja ka võlakiri, sest kõige paremaks lahenduseks osutus see, et Lemmik laenab mulle ise nii palju raha, et pangalaenu jääks meile kummalegi võrdne summa maksta. Nimelt selgus, et ega hästi ei saagi kahte erinevat laenu võtta ühe korteri peale ja ühise laenu eest vastutavad mõlemad omanikud võrdselt. Me pidime veel ära otsustama müügi/ostuhinna. Arvutasime üht ja teistpidi, et jõuda tulemuseni, mis tunduks õiglane mõlema jaoks. Ametnikud soovitasid ikka turuhinda või siis, et ma maksaksin intresse Lemmikule selle osa pealt, mis tema mulle laenab. Meil tuli hankida maaklerilt ka väärtushinnang hetkeseisuga ja lõpuks jõudsime ühe numbrini, mis tundus õiglane ja ei vaja pidevalt ümberarvutamist.
Kuna Rootsis ei oma keegi päriselt ühtegi korterit, vaid pigem osa korteriühistust, siis tuleb ka ühistul kõik tehingud heaks kiita. See oli omaette ooper. Selgus, et meie 127 korteriga ühistus oleme meie esimesed, kes juba korteris sees elades omandust muuta tahavad. Läks mitmeid kuid, kuni lõpuks saime vajalikud paberid ühistult ja nende raamatupidamisfirmalt. Viimased said veel mitme bläkiga hakkama.
Kuud muudkui möödusid ja ma hakkasin närvi minema, sest mu viimane töö- ja palgapäev jõudis aina lähemale. Tekkis hirm, et ma ei saagi laenu nii. Mitmed tuttavad olid vahepeal suutnud kortereid müüa ja osta palju kiiremini. Meil ikka lõppu ei paistnud, sest ühed ütlesid, et nende poolt on kõik tehtud ja teised, et ega ikka ei ole küll.
Lõpuks oli saanud aprillist oktoober ja me juba päris lähedal sellele, mis pidi esialgsel hinnangul olema teostatav kolme nädalaga. Läks hoopis kuus kuud, aga viimaks on kõik tehtud ja tunne selline justkui oleks kivi südamelt kukkunud. Nüüd tuleb loota vaid, et ma ikka kuidagimoodi laenu maksta suudan. Aga mul on oma kodu. Hetkel on sellest küll vaid vetsujagu minu ja ülejäänud teiste oma, aga algus seegi.
Igatahes, olenemata sellest, et Lemmikuga koos elada on olnud juba üpris turvaline, ei tahtnud ma lõputult olla olukorras, kus ikkagi tüli või lahkumineku korral lõpetan mina kuuse all, olles aidanud tal tükk aega laenu maksta. Mitte, et ma oleksin teadlikult koos inimesega, kelle puhul teaksin karta taolist saatust - absoluutselt mitte - aga parem siiski karta kui kahetseda.
Minu jaoks on oluline olla võrdsed partnerid ja koduomanikud. See aga, kuidas me sinna jõudsime, on olnud pikk ja keeruline protsess, mida nüüd teiegagi jagada tahan.
Sellest, et ma võiksin osta ära pool meie kodu või hoopiski ostaksime koos uue, kui mulle siin ei meeldi, hakkasime me rääkima juba minu sissekolimise paiku. Algne plaan oli, et teeme seda kuue kuu möödudes. Siis aga tulid koondamisuudised ja panime kõik hirmust ootele.
Möödus veel paar kuud enne, kui jõudsime järeldusele, et mida siin ikka oodata. Kui mu tööajalukku tekib paus, siis tähendab see ju ka palgakaotust ja koledamat statistikat mu pangaarvel. Viimane aga on väga oluline laenu saamiseks. Mõtlesin ma, mis ma mõtlesin, kuni leidsin, et kusagil pean ma ikka elama ja selle eest ka maksma. Seega parem maksan juba millegi jäädava eest. Hakkasime asju ajama.
Pangas käies selgus, et see pole kuigi tavaline, et üks partner ostab ära osa teise omandist. Meie laenunõustaja ei osanud isegi kindlalt öelda, mis tingimustel seda teha saab. Selgus, et kui müük ei toimu hetke turuhinnaga, siis on oht, et maksuamet tuleb kallale. Ma saaksin sellest veidi paremini aru, kui tõesti tehtaks leping, et kinnisvara antakse ära nt 5 krooni eest, aga kuna korter ise oli ostetud vaid aasta varem ja mõlemad olime sees elanud ning selle eest maksnud pea terve aja, siis tundus mulle ilgelt ebaõiglane siinse korteriboomi tingimustes maksta kümneid tuhandeid eurosid rohkem kui mu partner. Mis võrdsus see siis oleks!? Mina, kes ma niigi teenin vähem, peaksin maksma aastaid kauem ja kokkuvõttes rohkem, et saada sama suur osa.
Siin omavad partnerid tihti ka erisuuruses korteriosi. Nt ühele kuulub 70% ja teisele 30%. Seda varianti soovitati meilegi, sest mina olen alles korteriturule sisenemas ja Lemmikule on see neljas kodu. Ilmselge, et üks meist on vahepeal jõudnud juba päris palju ise oma kodude eest maksta ning oma müükide pealt teenida. Meie varanduse hulk ei saakski olla samaväärne. Aga me mõlemad soovisime siiski võrdset partnerlust.
Järgmisena pidime me külastama juristi, kes oskaks täpsemalt seletada, kuidas oleks õige asju vormistada. Kõigepealt ootasime nädalaid, et meiega selleks aeg kokku lepitaks ja siis veel nädalaid kohtumiseni, kus me samuti kuigi palju ammendavaid vastuseid ei saanud. Küll aga tegi ta meie jaoks valmis mõned üsna standardsed dokumendid ja kasseeris selle eest ca 1000 eurot. Küll oleks tore jurist olla, mõtlen ma vahel. Kusjuures ükski ametnik ei rääkinud korralikku ingliskeelt ja seda riigis, kus isegi penskarid vabalt räägivad. Naljakas.
Igatahes, lõpuks olid meil olemas rootsikeelne müügileping (millele pidid muide alla kirjutama ka kaks sõpra), partnerlusleping ja ka võlakiri, sest kõige paremaks lahenduseks osutus see, et Lemmik laenab mulle ise nii palju raha, et pangalaenu jääks meile kummalegi võrdne summa maksta. Nimelt selgus, et ega hästi ei saagi kahte erinevat laenu võtta ühe korteri peale ja ühise laenu eest vastutavad mõlemad omanikud võrdselt. Me pidime veel ära otsustama müügi/ostuhinna. Arvutasime üht ja teistpidi, et jõuda tulemuseni, mis tunduks õiglane mõlema jaoks. Ametnikud soovitasid ikka turuhinda või siis, et ma maksaksin intresse Lemmikule selle osa pealt, mis tema mulle laenab. Meil tuli hankida maaklerilt ka väärtushinnang hetkeseisuga ja lõpuks jõudsime ühe numbrini, mis tundus õiglane ja ei vaja pidevalt ümberarvutamist.
Kuna Rootsis ei oma keegi päriselt ühtegi korterit, vaid pigem osa korteriühistust, siis tuleb ka ühistul kõik tehingud heaks kiita. See oli omaette ooper. Selgus, et meie 127 korteriga ühistus oleme meie esimesed, kes juba korteris sees elades omandust muuta tahavad. Läks mitmeid kuid, kuni lõpuks saime vajalikud paberid ühistult ja nende raamatupidamisfirmalt. Viimased said veel mitme bläkiga hakkama.
Kuud muudkui möödusid ja ma hakkasin närvi minema, sest mu viimane töö- ja palgapäev jõudis aina lähemale. Tekkis hirm, et ma ei saagi laenu nii. Mitmed tuttavad olid vahepeal suutnud kortereid müüa ja osta palju kiiremini. Meil ikka lõppu ei paistnud, sest ühed ütlesid, et nende poolt on kõik tehtud ja teised, et ega ikka ei ole küll.
Lõpuks oli saanud aprillist oktoober ja me juba päris lähedal sellele, mis pidi esialgsel hinnangul olema teostatav kolme nädalaga. Läks hoopis kuus kuud, aga viimaks on kõik tehtud ja tunne selline justkui oleks kivi südamelt kukkunud. Nüüd tuleb loota vaid, et ma ikka kuidagimoodi laenu maksta suudan. Aga mul on oma kodu. Hetkel on sellest küll vaid vetsujagu minu ja ülejäänud teiste oma, aga algus seegi.
1 kommentaar:
Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
WhatsApp: +2348122948392
Postita kommentaar