Vanuse panus ehk arstide märg unenägu

Viimastel aastatel tundub, et ma ainult haige olengi. Küll ühtpidi, küll teistviisi. See ei ole enam ammu naljakas ega normaalne, et üks kolmekümneaastane kõik külge korjab, aga see on mu elu. Või see ongi normaalne vanusega kaasnev nähe juba minu eas? Eriti midagi sellepärast tegemata ei jää, aga ka praegu istun ja kirjutan seda lukus kõrva ja paksu peaga muudkui vetsu vahet joostes. Mitte kõrva pärast.

Hoiatus! Nüüd läheb asi isiklikuks.

Viimase aasta jooksul olen üle elanud:

• Paar tohutute kõhukrampidega vetsumaratoni ööune arvelt, kus igast otsast midagi tuleb 
• Psoriaasi arusaamatu ägenemise ja laienemise
• Allergilise reaktsiooni uuringute tarbeks tehtud anesteesiale
• Korraliku köha
• Kohati iiveldamaajavad peavalud
• Iga kahe nädala tagant mädanevad mandlid
• Paar erineva tugevusega põiepõletikku
• Mõningad günekoloogilised jamad
• Pideva nohu. Ma ei saa isegi öelda, et mäletaksin paari kuiva päeva, vaid et ma ei mäleta nuuskamist kahel päeval. See aga on muutunud mu elu nii normaalseks osaks, et äkki ma lihtsalt ei registreerinud ära.
• Unustasin enne ära hambaarsti kammajaa ja kuidas ma enam kummagi poolega hästi süüa ei saa, aga see on ka jah

Kindlasti oli midagi veel. Proovige ise meeles pidada, kui minu tempoga asju külge korjate.

Ma püüan tihti hädadega ise hakkama saada ja ometi olen ma sel aastal ikka korduvalt ja erinevate spetsialistide juures käinud. Kokku suudan ma hetkel meenutada 10 arstikülastust ja kaheksat uuringut. 

Spetsialistid on üsna toredad, sest nemad keskenduvad konkreetsele neid puudutavale hädale ja püüavad lahendusi leida. Nad ei tea ega peagi vast teadma, mis kõik veel rikkis on.

Üldarstide juures aga on mul tunne, et mind vaadatakse juba kui hüpohondrikut. Nii ei saagi ma tavaliselt ei aega ega tihti ka julgust kokku, et tõesti kõigist hädadest rääkida ja ma tõesti püüan arsti mitte tülitada rohkem, kui vaja. Ma võiksin olla ju arstide märg unenägu - noor inimene, kes jääb haigeks kodust praktiliselt väljumata - aga pigem tunnen ikka, et olen vaid tüliks. Kiired asjad, mille põhjusi isegi tean, aitavad nad muidugi ära lahendada. Muu aga... no ma ei tea.

Täna olen kella viiest üleval, sest põis piinab. Õnneks sain kohe hommikuks aja uude kodulähedasesse kliinikusse ja seal olid väga toredad õed ja arstki, aga ikka tundus mulle, et ta ei võta mind tõsiselt, kui võtsin julguse kokku ja pärast põieretsepti saamist julgesin natuke ka muust rääkida. Eelkõige nohust. Ja ma olen vägagi tõsiselt läbi mõelnud, mis värk selle nohuga on. Ma olen Kleenexi superklient. Ostame palsamiga suuri salfakapakke koju kümne kaupa. Kõik kasutan ära. 

Ma olen sellest aastast viis kuud olnud retseptiga allergiatablettide topeltdoosi peal selle anesteesiaasja pärast, aga nohu see ei mõjutanud. Mis aga tänane arst tegi? Hoolimata mu märkusest, et ma olen allergiarohtusid juba tarbinud, kirjutas ta mulle kuuks ajaks allergiatabletid, et vaadata, kas selle aja peale läheb paremaks. Kusjuures samad tabletid, selgus apteegis. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, aga nahareaktsioon, millega nad enne võitlesid, kadus tablettidega ära ja nüüd, paar kuud hiljem, hakkaski tagasi tulema, minu õnnetuseks. Kui need aga nelja kuuga nohu ei mõjutanud, siis miks nüüd kuu ajaga peaksid!? Igatahes anti mulle luba tagasi tulla, kui paremaks ei lähe. Ma oleksin aga tahtnud, et kas tema või siis nahaarst, kes need esialgu määras, mind allergiateste tegema suunanuks, aga ei. Toppigu ma parem mingeid laiaotstarbelisi tablette kuude kaupa endale sisse.

Kõhujamadele ka selgitust ei leitudki. Uuriti ja puuriti. Üks uuring pani kõhu samamoodi valutama nädalaks ajaks ja ikka ei leitud mingit selgitust. Lõpuks otsustas vist keha ise, et rohkem ei viitsi jamada. Või on reklaamipaus. Ma ei teagi. Alates sellest kuust mul kahjuks enam eratervisekindlustust ka ei ole, nii et nüüd ma ei tohi enam katki minna.