Ma olen selgelt see tüdruk, kes kummalises olukorras pigem krampi läheb ja hirmust head nägu teeb. Et ehk siis ei lähe asjad nii hullusti. Viimaste nädalate ahistamislugude valguses, kus mu tuttavad naisterahvad järjest Facebookis tunnistavad, et ka nemad on ühel või teisel moel ahistamist kogenud, ei taha ma piirduda vaid #Metoo kirjutamisega. Hakkasin hoopis läbi mõtlema kõiki neid kordi, kus mina olen end ahistatuna tundnud. See on olnud nii sage probleem, et kaugeltki kõik korrad ei tule meelde.
Mul on vedanud, sest mind ei ole vägistatud. Vist. Ühe korra osas ei saa ma kunagi päris kindel olema. Küll aga on mind esimesel kohtingul kõrge metallaia taha ja samale poole kurja koeraga lukustatud, verinoorena alkoholi seal tarbima meelitada proovitud ja otseloomulikult kabistatud. Ja siis hiljem, kui olin end vähemalt sealt kohast turvalisemasse ja avalikumasse toimetatama veennud, siis õhtu lõpuks veel viimasel hetkel enne bussi peale minemist kust vähegi võimalik krabatud.
Mind on põhikoolieas täiesti ootamatult klassivenna poolt rinnast krabatud ja väänatud.
Olen pikalt arvanud, et kaitserefleks kiirelt käe tagumiku ette liigutada, kaitseks korraliku pepulaksu eest, on tavaline seitsmenda klassi õppetund. Aga nii see ei peaks vist olema!? Siiani veidi kahtlen, kas teised ka sama õppetunni omandasid. Ju siin on ka omajagu valehäbi.
Mind on peretuttavast vanem suhtes olev mees ootamatult magamise pealt suudlema tulnud.
Mind on korduvalt meeskolleegid ära rääkida püüdnud.
Ma ei tea, kui mitmeid kordi on mul tulnud tantsides kohendada meesterahva käteasendit.
Mind ja minu välimust on igat moodi solvatud.
Üks meeldejäävamaid ja kummalisemaid kuuldud lauseid on klassivenna poolt ümbes 16-aastastena öeldud: sa oled üks kentsakas tüdruk. Seda võib ka teisiti kui seksuaalse ahistamisena tõlgendada, aga see ootamatu ja selgitusteta hinnang on minuga nüüdseks samuti oma 15 aastaks jäänud.
Mind on 14-aastasena ja naiivsena ootamatult romantilisele kohtingule viinud kümme aastat vanem mees, kes hiljem helistas, et teada anda, et tahtis vaid mu häält kuulda. See hirmutas mu nädalaks telefoni välja lülitama.
Mind on muidu ka telefonikõnedega ahistatud ja kui ma vedu ei võtnud, siis enesetapuga ähvardatud.
Ja mind on keset ööd üksi koju jalutades autoga jälitatud.
Mõned sõbrad on proovinud piire nihutada.
Mind on proovitud ööklubis vetsu kaasa vedada vaid mõnekümneminutilise tutvuse järel.
Mõned inimesed on üsna kiiresti hakanud küsima väga isiklikke asju, mis ei peaks üldse nende asi olema.
Minu "ei" on vahel kõlanud kurtidele kõrvadele ja asjad läinud kaugemale, kui mina plaanisin.
Mulle on väga tungivalt massaaži pakutud. Esimesel kohtumisel. Mitte ajada segi sõnaga kohting.
Meesterahvad on võtnud lambist teemaks minu rindade kuju ja esitanud küsimusi.
Kõige jõhkram kogemus pärineb aga ajast, mil olin 12 ja sõitsin koos kümnete inimestega trollis Mustamäele. Ühel hetkel avastasin, et minu vastu väga lähedale on seisnud keegi mees. Kui ma siis alla vaatasin, nägin teda silitamas oma häbemekinku läbi kõvade teksade. Jälle, ma ei karjunud. Küll aga hakkasin nihelema ja seepeale väljus ta esimesel võimalusel bussist. Keegi teine ei paistnud midagi märkavat, kuigi me seisime keset trolli.
Ja nagu ma ütlesin, need on vaid esimesed meelde tulnud näited. Tahtsin vaid öelda, et naised, me oleme väärt paremat.
Mul on vedanud, sest mind ei ole vägistatud. Vist. Ühe korra osas ei saa ma kunagi päris kindel olema. Küll aga on mind esimesel kohtingul kõrge metallaia taha ja samale poole kurja koeraga lukustatud, verinoorena alkoholi seal tarbima meelitada proovitud ja otseloomulikult kabistatud. Ja siis hiljem, kui olin end vähemalt sealt kohast turvalisemasse ja avalikumasse toimetatama veennud, siis õhtu lõpuks veel viimasel hetkel enne bussi peale minemist kust vähegi võimalik krabatud.
Mind on põhikoolieas täiesti ootamatult klassivenna poolt rinnast krabatud ja väänatud.
Olen pikalt arvanud, et kaitserefleks kiirelt käe tagumiku ette liigutada, kaitseks korraliku pepulaksu eest, on tavaline seitsmenda klassi õppetund. Aga nii see ei peaks vist olema!? Siiani veidi kahtlen, kas teised ka sama õppetunni omandasid. Ju siin on ka omajagu valehäbi.
Mind on peretuttavast vanem suhtes olev mees ootamatult magamise pealt suudlema tulnud.
Mind on korduvalt meeskolleegid ära rääkida püüdnud.
Ma ei tea, kui mitmeid kordi on mul tulnud tantsides kohendada meesterahva käteasendit.
Mind ja minu välimust on igat moodi solvatud.
Üks meeldejäävamaid ja kummalisemaid kuuldud lauseid on klassivenna poolt ümbes 16-aastastena öeldud: sa oled üks kentsakas tüdruk. Seda võib ka teisiti kui seksuaalse ahistamisena tõlgendada, aga see ootamatu ja selgitusteta hinnang on minuga nüüdseks samuti oma 15 aastaks jäänud.
Mind on 14-aastasena ja naiivsena ootamatult romantilisele kohtingule viinud kümme aastat vanem mees, kes hiljem helistas, et teada anda, et tahtis vaid mu häält kuulda. See hirmutas mu nädalaks telefoni välja lülitama.
Mind on muidu ka telefonikõnedega ahistatud ja kui ma vedu ei võtnud, siis enesetapuga ähvardatud.
Ja mind on keset ööd üksi koju jalutades autoga jälitatud.
Mõned sõbrad on proovinud piire nihutada.
Mind on proovitud ööklubis vetsu kaasa vedada vaid mõnekümneminutilise tutvuse järel.
Mõned inimesed on üsna kiiresti hakanud küsima väga isiklikke asju, mis ei peaks üldse nende asi olema.
Minu "ei" on vahel kõlanud kurtidele kõrvadele ja asjad läinud kaugemale, kui mina plaanisin.
Mulle on väga tungivalt massaaži pakutud. Esimesel kohtumisel. Mitte ajada segi sõnaga kohting.
Meesterahvad on võtnud lambist teemaks minu rindade kuju ja esitanud küsimusi.
Kõige jõhkram kogemus pärineb aga ajast, mil olin 12 ja sõitsin koos kümnete inimestega trollis Mustamäele. Ühel hetkel avastasin, et minu vastu väga lähedale on seisnud keegi mees. Kui ma siis alla vaatasin, nägin teda silitamas oma häbemekinku läbi kõvade teksade. Jälle, ma ei karjunud. Küll aga hakkasin nihelema ja seepeale väljus ta esimesel võimalusel bussist. Keegi teine ei paistnud midagi märkavat, kuigi me seisime keset trolli.
Ja nagu ma ütlesin, need on vaid esimesed meelde tulnud näited. Tahtsin vaid öelda, et naised, me oleme väärt paremat.
1 kommentaar:
Ma olen nii uhke ja õnnelik, et saan olla siin, et jagada seda tähelepanuväärset, imelist ja erakordset tunnistust, ma lihtsalt ei suuda praegu uskuda, et mu endine on siin koos minuga, palub kõiki oma halbu tegusid ja räägib mulle, kuidas ta tundis end kogu aeg tühjana ta oli ära, jättis mu maha ja tegi mulle nii palju haiget pärast lahutust, mis juhtus mõni kuu tagasi. Ja kogu see ime juhtus kohe pärast seda, kui ma palusin dr EGWALIlt abi, olen täna maailma kõige õnnelikum naine, ma ütleksin, et mul on endine jälle kõrval. See on ime minu ja mu pere jaoks ning igavene nauding ja rõõmsameelsus. Ma olen praegu nii õnnelik ega tea, kui palju väljendada oma tänu ja tunnustust dr EGWALI -le. Soovitan teda väga, kui vajate viivitamatut abi, kuna see on tagatud, usaldage mind.
Saatke talle täna e -kiri /dregwalispellhome@gmail.com või kaudu
WhatsApp: +2348122948392
Postita kommentaar