Raha on selline kummaline teema, mille kohta kõigil on arvamusi ja kõik arvavad, et seda võiks ikka rohkem olla, aga konkreetselt oma rahaasjadest eriti ei räägita. Teeme täna teistmoodi. Sest mind tõesti huvitab, kuidas osa inimesi ära elab ja muudkui riske juurde võtab.
Niisiis, ma olen juba üle poole oma elust vähemalt osalise ajaga tööl käinud - peamiselt selleks, et saaksin ise otsustada, kuidas ma elan ja millele kulutan. Pean ka tunnistama, et mul on vist üsna hästi läinud, sest väga harva on näpud päris põhjas olnud ja kuigi brändiriideid mu kapist ei leia (ja seda mitte vaid minu rahaliste vahendite tõttu), siis olen saanud üsna vabalt elada, süüa soovi korral restoranides, reisida ning viimastel aastatel isegi säästa. Sellegipoolest ei tunne ma end päris kindlalt, sest nagu nüüd juhtuski, töö võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda ja siis hakkavad säästud kiiresti kuluma. Ma ju püüan küll nüüd tavapärasest veidi hoolikamalt oma rahaga ringi käia ja olen öelnud "ei" üsna ahvatlevatele pakkumistele, aga vahel siiski ju tahaks midagi head ja nii võin teha ka spontaanseid oste.
Mõnes mõttes aga tunnen, et olen pannud oma elu ootele. Ei julge ma hetkel teha teoks ühtegi suuremat muudatust. Ok, valetan. Võtan kohe suure riski kodulaenu näol, aga mul on selleks esimest korda ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka viimast korda võimalus ja kusagil on ju vaja nagunii elada. Aga nt lastesaamise olen küll sunnitud edasi lükkama kaugemasse tulevikku, sest üks asi on minu kitsikus ja hoopis midagi muud on teiste eest vastutamine. Samas, garantiisid ei ole ju kunagi ja võib-olla olen ma seetõttu rumal. Töökohad tulevad ja lähevad. Seda juhtub tõenäoliselt tulevikuski.
Samas on minu tutvusringkonnas inimesi, kes on otsustanud saada lapsi kiiruga ja tingimustes, kus kummalgi vanemal pole korralikku tööd. Ma ei ole tahtnud väga urgitseda, KUIDAS nad küll hakkama saavad, aga samas mind tõesti huvitab see teema. Ehk on mingi võlunipp, millest ma veel kuulnud ei ole. Kas tõesti kannavad vanavanemad siis kõiki noore pere kulusid!? Kuidas nemad oma riske hajutavad?
Samamoodi ei ole ma kunagi aru saanud sellest, kuidas osa tudengeid pidutseb pea igapäevaselt. Ka selliseid, kelle vanematel ei ole aias rahapuud. Tõenäoliselt on neil veidi teistsugused prioriteedid ja nad on ehk nõus palgapäeva järel pidutsema ja kõigile välja tegema ning siis ülejäänud aja kiirnuudlitest ja sõprade kulul elama. Aga kui kaua selline süsteem töötab!?
Mu oma eks on ka selline inimene, kes elab peamiselt õhust ja sõprade lahkusest. Vist. Ega ta pole selgelt vastanud isegi minu küsimustele. Samas juba aastaid ta ise tööl ei käi. Lihtsalt ei lähe, sest ta tahab keskenduda ainult oma unistuste täitmisele.
Hiljuti tunnistas ta, et käis ära päris põhjas ja elas mõnda aega klassikalises slummis koos ülivaesete ja pättidega. Nüüd on seis taas parem, aga ikkagi. Toit küll kasvab puu otsas, aga ka puud saavad ühel hetkel tühjaks. Minu jaoks on see müstika.
Rääkides taas iseendast, siis mul on tõeliselt hea meel, et mu esimesed säästmiskatsed nii edukalt on läinud ja paari aastaga on saanudki kokku kodu sissemaksu jagu raha. Natuke aitas kaasa ka vahepeal saadud väike/suur pärandus - sõltub, perspektiivist. Ja kahekesi kodu omades on riskid õnneks veidi hajutatud. Ma olen üsna kindel, et kuigi ma vaid Lemmiku kulul elada ei saaks igavesti, siis tänavale mind ei tõsteta ka säästude lõppedes ja selleks ajaks olen ma vast midagi leidnud. Kuigi on oht, et seda oma soovitud karjäärile vee peale tõmbamise tingimusega.
Lugesin just sel nädalal siinseid töötutoetuse saamise tingimusi ja kuigi mul on õigus oodata vähemalt esialgu summat, mis ületab Eesti keskmist palka, siis kaotus on ikka tohutu ja selgus, et kui mulle peaks pakutama tööd, mis omakorda tooks sisse vähemalt 90% sellest hüvitisest, siis peaksin selle ikkagi vastu võtma. Põhimõtteliselt siis orjaks minema. Minu meelest pole see üldse aus. Eriti, kuna ma olen ise maksnud selle lisakindlustuse eest eraldi. Teine jõhker tingimus on kohustus kolida ükskõik kuhu üle terve riigi toetuse säilimiseks. Samas mind püüti rahustada, et seda ei rakendata peaaegu kunagi ja sain ametlikult nõustajalt soovituse lihtsalt sellistesse kohtadesse väga lohakalt kandideerida. Seda siis töötukassa soovituslike töökohtade puhul. Lisaks elan ma kõige suuremas linnas, mitte mingil äärealal.
Aga jah, rahata elada ei saa. Rikas olla ma ka otseselt ei taha. Aga kindlustunne on see, mis mul hetkel puudu on ja ma ei usu hästi sellesse, et küll jumal annab leiva....
Õnn on ja samas ka hädavajadus, et siin töö kaotanuid veidi kauem kui Eestis toetatakse. Läheb ju ka selgelt kauem välismaalasena uue koha leidmisega ja kusagilt hiljuti loetud värske statistika kohaselt on siin hetkel rekordiliselt madal töötuseprotsent - rootslaste seas kusagil 3% ringis. Välismaalastel aga 22%. Ja neist ülejäänud 78% töötab vist enamik lihttöölistena, sõltumata nende taustast.
Õpetage mind elama, teie, kel seljatagune kindel. Aga kui soovitate mul aktsiatesse investeerida, siis teadke, et ma ei tea sellest teemast hetkel midagi.
Niisiis, ma olen juba üle poole oma elust vähemalt osalise ajaga tööl käinud - peamiselt selleks, et saaksin ise otsustada, kuidas ma elan ja millele kulutan. Pean ka tunnistama, et mul on vist üsna hästi läinud, sest väga harva on näpud päris põhjas olnud ja kuigi brändiriideid mu kapist ei leia (ja seda mitte vaid minu rahaliste vahendite tõttu), siis olen saanud üsna vabalt elada, süüa soovi korral restoranides, reisida ning viimastel aastatel isegi säästa. Sellegipoolest ei tunne ma end päris kindlalt, sest nagu nüüd juhtuski, töö võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda ja siis hakkavad säästud kiiresti kuluma. Ma ju püüan küll nüüd tavapärasest veidi hoolikamalt oma rahaga ringi käia ja olen öelnud "ei" üsna ahvatlevatele pakkumistele, aga vahel siiski ju tahaks midagi head ja nii võin teha ka spontaanseid oste.
Mõnes mõttes aga tunnen, et olen pannud oma elu ootele. Ei julge ma hetkel teha teoks ühtegi suuremat muudatust. Ok, valetan. Võtan kohe suure riski kodulaenu näol, aga mul on selleks esimest korda ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka viimast korda võimalus ja kusagil on ju vaja nagunii elada. Aga nt lastesaamise olen küll sunnitud edasi lükkama kaugemasse tulevikku, sest üks asi on minu kitsikus ja hoopis midagi muud on teiste eest vastutamine. Samas, garantiisid ei ole ju kunagi ja võib-olla olen ma seetõttu rumal. Töökohad tulevad ja lähevad. Seda juhtub tõenäoliselt tulevikuski.
Samas on minu tutvusringkonnas inimesi, kes on otsustanud saada lapsi kiiruga ja tingimustes, kus kummalgi vanemal pole korralikku tööd. Ma ei ole tahtnud väga urgitseda, KUIDAS nad küll hakkama saavad, aga samas mind tõesti huvitab see teema. Ehk on mingi võlunipp, millest ma veel kuulnud ei ole. Kas tõesti kannavad vanavanemad siis kõiki noore pere kulusid!? Kuidas nemad oma riske hajutavad?
Samamoodi ei ole ma kunagi aru saanud sellest, kuidas osa tudengeid pidutseb pea igapäevaselt. Ka selliseid, kelle vanematel ei ole aias rahapuud. Tõenäoliselt on neil veidi teistsugused prioriteedid ja nad on ehk nõus palgapäeva järel pidutsema ja kõigile välja tegema ning siis ülejäänud aja kiirnuudlitest ja sõprade kulul elama. Aga kui kaua selline süsteem töötab!?
Mu oma eks on ka selline inimene, kes elab peamiselt õhust ja sõprade lahkusest. Vist. Ega ta pole selgelt vastanud isegi minu küsimustele. Samas juba aastaid ta ise tööl ei käi. Lihtsalt ei lähe, sest ta tahab keskenduda ainult oma unistuste täitmisele.
Hiljuti tunnistas ta, et käis ära päris põhjas ja elas mõnda aega klassikalises slummis koos ülivaesete ja pättidega. Nüüd on seis taas parem, aga ikkagi. Toit küll kasvab puu otsas, aga ka puud saavad ühel hetkel tühjaks. Minu jaoks on see müstika.
Rääkides taas iseendast, siis mul on tõeliselt hea meel, et mu esimesed säästmiskatsed nii edukalt on läinud ja paari aastaga on saanudki kokku kodu sissemaksu jagu raha. Natuke aitas kaasa ka vahepeal saadud väike/suur pärandus - sõltub, perspektiivist. Ja kahekesi kodu omades on riskid õnneks veidi hajutatud. Ma olen üsna kindel, et kuigi ma vaid Lemmiku kulul elada ei saaks igavesti, siis tänavale mind ei tõsteta ka säästude lõppedes ja selleks ajaks olen ma vast midagi leidnud. Kuigi on oht, et seda oma soovitud karjäärile vee peale tõmbamise tingimusega.
Lugesin just sel nädalal siinseid töötutoetuse saamise tingimusi ja kuigi mul on õigus oodata vähemalt esialgu summat, mis ületab Eesti keskmist palka, siis kaotus on ikka tohutu ja selgus, et kui mulle peaks pakutama tööd, mis omakorda tooks sisse vähemalt 90% sellest hüvitisest, siis peaksin selle ikkagi vastu võtma. Põhimõtteliselt siis orjaks minema. Minu meelest pole see üldse aus. Eriti, kuna ma olen ise maksnud selle lisakindlustuse eest eraldi. Teine jõhker tingimus on kohustus kolida ükskõik kuhu üle terve riigi toetuse säilimiseks. Samas mind püüti rahustada, et seda ei rakendata peaaegu kunagi ja sain ametlikult nõustajalt soovituse lihtsalt sellistesse kohtadesse väga lohakalt kandideerida. Seda siis töötukassa soovituslike töökohtade puhul. Lisaks elan ma kõige suuremas linnas, mitte mingil äärealal.
Aga jah, rahata elada ei saa. Rikas olla ma ka otseselt ei taha. Aga kindlustunne on see, mis mul hetkel puudu on ja ma ei usu hästi sellesse, et küll jumal annab leiva....
Õnn on ja samas ka hädavajadus, et siin töö kaotanuid veidi kauem kui Eestis toetatakse. Läheb ju ka selgelt kauem välismaalasena uue koha leidmisega ja kusagilt hiljuti loetud värske statistika kohaselt on siin hetkel rekordiliselt madal töötuseprotsent - rootslaste seas kusagil 3% ringis. Välismaalastel aga 22%. Ja neist ülejäänud 78% töötab vist enamik lihttöölistena, sõltumata nende taustast.
Õpetage mind elama, teie, kel seljatagune kindel. Aga kui soovitate mul aktsiatesse investeerida, siis teadke, et ma ei tea sellest teemast hetkel midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar