Esmaspäeval oli mul vaja töölt - jah, mul on lõpuks uus töö, aga sellest hiljem pikemalt - hädasti ühele tähtsale kohtumisele tormata. Kõik aga ei sujunud sugugi ja täna võin juba naerda selle kõige üle, aga lasen teil ka kaasa imestada, kui palju ebaõnne võib korraga olla.
Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.
Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.
Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.
Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.
Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.
Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.
Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.
Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.
Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.
Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.
Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!
Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.
Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.
Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.
Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.
Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.
Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.
Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.
Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.
Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.
Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.
Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar