Viimasel ajal millegipärast taasn mäletan hommikuti oma unenägusid. Mitte, et nad väga loogilised oleksid siis, kui kellelegi jutustada püüan, enam, aga siiski. Ma pole kunagi varem näinud unes surma, kuid nüüd lausa kaks korda järjest.
Esimene kord oli eriti creepy. Nimelt nägin unes, et mu vana klassiõe ja kunagise hea sõbranna isa, kelle nägugi ma ei mäleta, oli kuidagi surma saanud ja ta oli nii kurb. Üllatus-üllatus eks. Aga kummaliseks teeb loo fakt, et sel hommikul tööle minnes sain peaaegu kohe kõne, et kolleegi vend oli surma saanud ja ülesande kaastundeavaldus teha. Kas teile ei tundu kummaline? Kaks täiesti erinevat inimest. Mõlemad pigem lähedase lähedased, kuid siiski. Nii suur tahtmine oli klassiõele helistada ja uurida, kas kõik on ikka hästi, sest see tundus nii reaalne, kuid olen end siiani tagasi hoidud, et teda mitte hirmutada.
Teine unenägu oli pigem mu enda jaoks hirmus. Oli paras action ja minuga sõbrustas väga ka üks kunagine klassiõde. Vist. Ma ei ole enam isikus nii kindel. Kuid ühel hetkel taipasin, et tegu on hundiga lamba nahas ning ta tahab mulle hoopis halba ja ajasin ta enast eemale. Lahkusime siiski üsna sõbralikult. Ta andis mulle millegipärast veel kaks nuga enesekaitseks. Mingil hetkel aga kuulsin, et noad tiksuvad ja see tundus olevat halb enne. Jõudsin nad veidi kaugemale visata ja kella vaadata, mis pidi kohe-kohe täistundi lööma. See tundus samuti halb olevat. Püüdsin meeleheitlikult oma telefoni ema umbrit toksida, et talt infot küsida nugade kohta. Ärge küsige, miks ta neist midagi teadma oleks pidanud. Unenäo minul ei olnud kahtlustki, et ta oskab aidata, kuid närvis mu sõrmed koostööd ei teinud ja siis oligi hilja. Üks nuga hakkas kergelt hüplema ja surisema, kuid see oli see ohutum nuga veel. Hoopis teine oli õudne. Kuulsin häält... sellist, nagu kaamera teeb välku laadides. Nuga muutus väikeseks robotmehikeseks. Kui hääl ära lõppes, ilmuski pimestav välk ja kõrvetas tohutu kuumusega kõike sselle vaatevälja sattunut. Mul lihtsalt vedas, et see teise suunda sattus. Olin oma lapsepõlvekodus ja hakkasin teises suunas sellest ringiga läbi jooksma. See robot oli üsa aeglae ja ta liigutused etteaimatavad, kuid hirm oli halvav. Ma ei tea, miks ma ei püüdnud korterist väljda teise ukse või mõne akna kaudu. Vastupidi. Mingil hetkel ronisi hoopis diivani seljatoele vastu sooja müüri, kus mind ei kaitsenud mitte miski. Jäi vaid loota, et robot selles suunas kohe ei välguta. Ja siis ärkasin, kartes kohe surnuks kõrvetamist. Noh, maailma psühhiaatrid, mis te arvate mu mõistuse seisukorrast nüüd? Death by flashrobot!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar