Ma olen vahepeal ikka väääääääääääga mitu korda mõelnud blogimise peale, ent ometi kunagi ei jõua selleni. sama teema on koristamisega ka. Aga nüüd püüan siis ennast kokku võtta. muljeid on ju päris palju phe kognunenud.
Võin vist alustada Aneti sünnipäevast. tegemist on siis minu kolleegi kuueaastase tütrega, kelle peol aasta varem mänge tegemas käisin ja kus kutse uuele üritusele välja teenisin. Seekord ilma töökohustusteta, kuigi mängida tahtsid nad ikkagi. Seekord ähvardas lausa üht väikest preilit kutsest ilmajäämine, et sünnipäevalaps minu tähelepanu jagama ei peaks, aga lõppkokkuvõttes oli neil kõigil seal pisiavalt tegevust ilma minutagi. Nimelt oli kohale toodud suuuuuuuuuuuuuur batuut koos liumäega.
Lapsed elasid selle otsas kahtlasest ilmast hoolimata. Hommikune päike muutus õhtuks lausa vihmaks ning ma isegi ei kaalunud lastega ühinemist, kuna vahetusriideid ega midagi ei olnud ka külmavõitu oli ka, aga üks hetk rääkis Piret mu siiski ära ning läksime samuti lastemäge vallutama. esimese liuga olin läbimärg, aga hammas oli verel ja nii me siis kilkasime ja liuglesimegi seal vihma kiuste. Ülimalt tore oli meelde tuletada, kui toredad on lapsikused. Lisaks saime pärast saunas end üles soojendada ja Piet andis aeg-ajalt mulle uusi kuivi riideid. Teades ise ka, et kuivaks jävad nad vaid hetkeks.
Jaaninädal oli ka huvitav. Õppisin telefoni positsioneerima nt, kui suutsin selle kas autosse sisenedes või sealt väljudes ära kaotada ja avastasin selle alles palju tunde hiljem koduväravas avamiseks telefoni otsides. Sel õhtul jättis süda ikka pris mitu lööki vahale ja ennast kiruda sain palju. ei mahtunud pähe, kuidas alles ostetud mänguasi mind juba hüljata võis, aga positsioneerimisest oli abi ja kuigi esialgu ei paistnud pilli siiski kusagil, astusin hetk enne allaandmmist lähedal olevasse spordikeskusesse sisse ja selgus, et keegi hea inimene oligi parklast minu mobiili leidnud. Te ei tea, kui hea meel mul oli.
Ka järgmine päev oli seiklusrikas. Läksime Annikaga koos esmakordselt uisutama. Nägin, et uisul ja uisul on suur vahe ja et minu investeering tasus end ära. Jube raske oli sõita tema tempos ka minu hirmu ja tasakaalutuse kiuste. Minu omad jälle ei tahtnud kuidagi lõpetada veeremist. Aga alles sõidujärgne osa oli see närvesöövalt põnev. Nimelt olime autodega kakumäeni liikunud ja nüüd hakkas mu signapult korralikult jamama. Ometi on mõlema puldi patakaid alles hiljuti vahetatud. Sellegipoolest suundusin Selveri kingaparandusse, kus olev silt ka patakatega tegelemist lubas. Seal töötav umbvenekeelne tädi aga küll minus erilist usaldust ei tekitanud. Seega pidasin vajalikuks teda hoiatada, et tuleb ruttu teha. Tema aga arvas, et mul on lihtsalt kiire ja kiskus mulle märkamatult vana pataka välja, et siis mi-nu-teid sellega tõtt vahtida. Kui nägin, mida ta teinud oli, pidi mu palgeilt ikka paras õudus paistma, sest tädigi ehmatas. Ometi ei olnud ta jõudnud otsusele, kas sama suurusega patakad on ikka samavõrdsed, kui identset kirja peal ei ole. Ma olin selleks hetkeks juba ülikuri. Tõin talle hoopis autost asenduspataka, kuid nagu arvata võiski, ei sobinud enam ükski. Samuti ei suutnud ma immoka salakoodiga seda maha saada ja seega olingi totakas kohas lõksus.
Annika oli juba ära läinud ja mul sulas autos jäätis, kuid mul ei olnud eriti muud valikut, kui oodata, mis Peedu mind päästma tuleb. See võttis ligi tunni ja siis tuli mil sõita tagasi koju teise puldi järele ning minna uuele ringile. Õnneks see aitas, kuid nüüd hakkas ka teine pult tõsiselt jamama, nii et mul on totaalne hirm auto kasutamise ees. Miski ei taga, et ma sellega taas kuhugi lõksu ei jää. Seega üritan lähipäevil temaga remonti jõuda.
Jaanid olid ka huvitavad. Reedel sain isegi veidi rannas lebutada ja enda üllatuseks kleidijutid jalgadele. Uue kleidi, mida ema jälestas ja mis rohkelt komplimente pälvis. Hiljem rääkisime Lauraga naistejutte ja jutustasin talle Päiksekese ootamatust Sheldoni-naeratusest. Soovitan ise teda kodu-Selverisse vaatama minna. tegemist on noore meeskassapidajaga, kelle ükski lihas ei liigu klienti teenindades. Ka mitte kohustuslike fraaside ütlemiseks. Aga võib-olla tema tööjuhend ei eeldagi inimestega suhtlemist? Ühel päeval aga kui polnud veel üldse minu kord maksta, vaatas ta ootamatult mulle otsa ja naeratas. Olin just mõelnud sellele, kui kummaline ta oma ametis on ja tundus, et ta luges mu mõtteid. Aga vb ol isee lihtsalt tahtmatu tõmblus? Anyhow, naiste jutud lõppesid Vana Tallinna ning ootamatu kustumisega minu voodil.
Päris jaanipäeva ilm oli nii kohutav, et ma ei mäletagi teist sellist. Ometi tundsin vajadust panna selga suvine Indiast toodud pikk seelik ja muu kokkusobiv, mis sekunditega märjaks sadas ja igale poole kinni jäi, kui sadat kotti Veiko autosse tassima pidin. Ta ei rõõmustanud väga, sest sinna tuli ju mahutada viis inimest pluss asjad, et sõita üheskoos Metsavenna tallu. Peale minu ja viimasel hetkel liituda otsustanud Aivari oli meie autos veel Ann, Veiko ja Sants. Lisaks mikrobussitäis nende sõpru, kellest enamust juba teadsin. Lisaks mõned vääääääääääääga kahtlased tüdrukud. No vähemalt üks neist oli nii kirjeldamatult labane ja odav, et poisid pärast spkuleerisid rõveduste üle, mida nad teeksid enne, kui temaga voodisse läheksid. Lisaks naljakad armuhulknurgad tema ümber.
Masendav sõit Eesti teise otsa võttis samuti aega ligi pool ööpäeva. Oli ju vaja sadat pissipausi ning teise auto järele oodata. Ikka päris mitu korda kahetsesin kodust väljumist, sest mõte padukaga telkimisest või üldse telgi püstitamisest tundus nii kirjeldamatult vastik. Seega hävitasin aktiivselt Anni siidrivarusid teel.
Läbi mingi ime oli vihm järele jäänud ajaks, kui kohale jõudsime. kontserdist kuulsin aga vaid ühte lugu, mis tähendas, et põhimõtteliselt maksime teises Eesti otsas telkimise eest 12 eurot. Aga tore oli ikkagi. Kokteilitasime kergelt ja vaatasime, kuidas Veiko ikka ja jälle palgil jõge üritades vette sadas. Lisaks sai kõvasti grillliha söödud.
Teised plaanisid pikemalt sealkandis trippida, kuid mina tundsin end pärast esimest telgiööd ja triiki täis välipeldikuid nii mustana, et tulin koos Aivariga linna tagasi. Teised pidasid vaid ühe öö kauem vastu. Aga vähemalt on nähtud ära, mida nimetatakse legendaarseks jaaniks. Ei olnud nii muljetavaldav.
Sellest nädalast tuleb meelde vaid mõni üksik eredam hetk. Sain hiigelpullile pai teha. Käisin Sammulis, kus lapsepõlvesuvesid veetsime, aga ei tundnud kohta äragi. Sain lõpuks massaaži, mis oli mega. Sandra tuli üle poole aasta siiakanti. Üks vaene tulevane peigmees poleeris eile mu kingi keset Viru tänavat. Jutustasin uue ülemusega kõigest läbisegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar