Sel nädalal kukkus mu maailm jälle korraks kokku. No kohe nii kapitaalselt, et suutsin ka iseend mõne kurvema mõttega sekunditega nutma ajada. Rääkimata siis keerulist armastuslugu täis raamatust, mida parasjagu lugesin.
Võtsin küll ühe vaba päeva, et ei peaks teistele otsa vaatama ja töötasin kodus, kuid väga hullu ei olnudki. Mõned üksikud taskurätikud kulusid vaid. Põhiliselt aga oli tühi tunne ja kurb. Veidi ka viha, kindlasti. Kõige rohkem kardan, et tuleb suur tagasilöök. See ei tundu ju reaalne, et kohe järgmisel hommikul päike särab ning kolleeg suudab korraks isegi naerma ajada. Sellest järgmisel aga on juba nii kiire, kuid lagistan päev otsa, nagu poleks midagi olnudki. Ju siis ei oska ma seda ka õigesti teha. Aga ma eelistangi naeru pisaratele. Mis ei tähenda muidugi üldse seda, et ma pisaraid ei valaks. Küll ja veel. Kuid paljud neist on juba ära tulnud.
Aga nüüd ma siis mõtlen, et kas see ongi paratamatus, et vahel peab haiget saama nii, et see kogu sisemust tugevalt raputab? Kas see ongi ainus võimalus edasi tugevamaks ja paremaks areneda?
Siiski on nii palju asju, mida ma ei mõista ning kahtlen sügavalt, et hakkangi kunagi. Ja mingi osa minust kontrollib ikka veel pidevalt telefoni lootuses leida sõnumiteate. Ning samamoodi ka muid kirjakaste. Miski siiski ootab veel imesid, kuid üks teine osa põeb, et ehk on asi tegelikult lihtsalt selles, et ta silmad avanesid ja ta nägi, et minus ei ole midagi erilist. Mitte nii väga isegi, et keegi teine oleks parem. Veel. Aga lihtsalt, et I am not enough.
Tõesti ei taha jälle otsast alustada. Mitte siis, kui oled tundnud, et leidsidki selle, mis on hea. Ilma loogikata. Ilma ratsionaalsete põhjusteta. Lihtsalt on hea ja töötab. Aga nagu te kõik teate, siis kaugeltki mitte alati ei töötanud ideaalselt. Kaugel sellest. Ja nüüd ka igati kaugel temast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar