Viimasel ajal on olnud tööl jälle üsna põnev. Algatasime tulevikule mõeldes midagi uut, mistõttu oleme osa võtnud mitmest rebaste üritusest. On olnud ütlemata tore laboripiirituse põhjal valmistatud salakoostisosadega poole lürpida ning õppida kombineerima tööd ja lõbu.
Käisime ka Soomes - taaskord lootuses kolleegidelt midagi õppida ja taaskord pigem pettudes, kuid samas on jälle kind of tore teada, et Eesti pole mingi Soome väikevend ega jää kitsamatest finantsidest olenemata neile alla tulemuste poolest.
Viimased kaks nädalat on aga töö röövinud päris korralikult uneaega. Kui millesti loobuda ei taha, siis nii vist juhtubki. Aga ei saa jätta päris virisemata, kui ebatore on lahkuda ühelt Tartu ürituselt öösel kell üks, jõuda kolmest koju magama ning ärgata taas viiest, et esimese laevaga üle lahe põrutada, et siis naasta taas vahetult enne seda, kui päev taas muutub. Võite arvata, kui zombie selliste intensiivsete päevade ja öödega olin. Lisaks pidev nääklemine ühe kolleegiga, mis seekord mu juba kurjaks ajas ning nalja piiridest väljus. Asjale keeras vinti juurde see, kui meiega ühinenud boss otsustas moodustada meesterinde ja edasi sain kaks ühe vastu võitluses nõrgemal positsioonil olla.
See nädal oli ka huvitav. Meil oli üks suurem seminar või nii, kus alguses esinema pidin, siis üldse osaleda ei plaaninud, sest esinemine pidi ära jääma ja küsimusele, kas mind siis enam ei tahetagi sinna, tuli jaatav vastus. Siis aga sai sellest jälle kord osalemisplaan ning kohapeal ürituse kava tutvustamisel sain teada, et ka esinemisplaan. Normaalne eks. Kavast teada saada, et varsti midagi teistele õpetama pean ja ettevalmistusaega põhimõtteliselt ei ole. Nagu deja vu kevadise korraga, mil öösel slaide tegin. Aga samas läks üsna hästi. Eriti kui arvestada, et ettevalmistus oli tund ja ettekanne tund. Arenen vist.
Muidu aga oli huvitav ja tore. Kui hommikul 4.45 ärkamine välja arvata. Õhtul sain end kõvasti ületada ka seiklusrajal. Olin viimati sellist asja teinud keskkooli lõpus ja nüüdseks olid hirmul juba palju suuremad silmad. Seda enam olin uhke enda üle, kui surmahirmuga võideldes mitmetele meestele ära tegin. Seda hoolimata sellest, et käed olid konkreetselt nii läbi, et tarzani köiel pimedas lenneldes need tõesti lahti tulid ja julgestus kasutusele läks ning kõige viimasest väsitavast kohast minust poole vanem kolleeg mu meetrijagu üles platvormile sikutas. Ja ka sellest, et ühe koha nii läbisin, et julgestusköis valele poole jäi ja ma vaid lootsin, et lõpuni jõuan. Sellele järgnenud saun ja chill ning vahepõige teise linna veel ühele rebaste üritusele kulusid täiega ära. Olin nii väsinud, et tõstsin rummikokteili suuni kahe käega.
Samas on viimased nädalad mõjunud ka egole hävitavalt. Vahel tundub, nagu ma ei oleks teiste meelest midagi väärt. Kõige enam šokeerivad aga tahtlikud või tahtmatud solvangud neilt, kes on seni käitunud pigem liiga sõbralikult. Ja siis kuuldes, et oled kellegi viimane valik - isegi kui konkursis ei osale üldse - on ikka üsna vastik.
Hommik algas jälle sellega, et see sama noriv kolleeg, kellega muidu kogu aeg lõõbime, arvas, et on normaalne ainsat naissoo esindajat terve seltskonna ees joodikuks norida. Eriti mingi mikroskoopilise joogi pärast, millest ta ise ka osa sai. Teised naersid, et perekonnadraama. Jäin üsna rahulikuks ja pakkusin talle isegi välja, et teen patsi pähe, et ta saaks soovi korral sikutada, mis ta mõneks ajaks vaiki sundis. Päriselt vihastasin aga siis, kui pidingi klassi ette minema ja oma osa alustama. Oli selgelt ümerlülitumise koht, kus nali pidi kõrvale jääma ja teemaks oligi see, mida kuidas ja kellele öelda. Ja siis ta arvas, et on äge mind sisse juhatada väitega, et ärgu keegi pangu tähele, et ma ikka veel purjus olen. No tänud eks! Täiesti vale koht. Nagunii mul oli veel natuke halb olla pikast õhtust, alkoholist ja õhtu ülepingutusest seiklusrajal. Lisaks saada omale hommiku esimene esinemisaeg - jälle. See on antud juhul nagunii kõige raskem, sest kõik on väsinud, unised ja pooltel on paha olla. Aga siis minu autoriteeti õõnestada? Vihastasin ikka korralikult.
Nüüd siis analüüsin end, et miks üks kolleeg nii naha alla vahepeal pugeda suudab? Kas siin on mängus miski muu? Jah, ta on selline tüüp, kes vist enamikule naistest peale läheks. Kena, naljakas, enamasti tore. Aga tean ka, et minu süda ei ole päris vaba ja põhimõtteliselt oma töömaastikku solkida ei taha. Samas olen väga hästi aru saanud, et mina tema standarditele ei vasta. Ehk just see aspekt ärritabki, et ta peab end minust paremaks? Who knows...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar