Viimasel ajal olen ärganud päris mitu korda õudusunenäo peale üles vastiku tundega ega olegi suutnd nii pea uuesti uinuda. Tänane oli aga täiesti omaette klass.
Mäletan esimesena seda, et veetsinaega koos mingi võõra lühikeste juustega vanaprouaga. Ta ei olnud eestlane. Arvan, et sakslane, aga päris kindel ei ole.
Igatahes mingi võõras mees tuli talle oma kuube õlgadele panema ja ühtlasi üritas kätt ümber õlgade panna. Tädi tõmbus halvasti varjatud vastikusenäoga eemale. Mul oli piinlik, sest selle mehe tegelikud ja mitte nii rüütellikud plaanid olid nii selged.
Siis aga tuli mingi teine, kidur ja eriti õudne kuju mulle eelmise eeskujul kartulikotilaadsest materjalist määrdunud salli õlgadele panema. Lasin sel kohe maha libiseda. Aga ta oli julgem ja üritas kohe oma käsi minu külge saada. Ma siis vingedasin nii, nagu oskasin. Kuid juba tal õnnestus mind esimesi korda puudutada. Mul oli nii vastik. Siis avastasin aga, et tema vasaku käevarre otsast kasvab väja lausa kaks kätt. Mäletan, et üritasin neid kiire ja tugeva liigutusega peatada, kuid siis ärkasin.
Olin surunud oma käe koos küüntega kogu jõust oma kõhunahka ja nüüd vist oli osa sellest mu küünte all. Valu oli ka jahmatav ja šokeeriv. Ei ole ma kunagi varem unenägusid nii reaalsusesse kaasa võtnud. Ei ole ma kolmekäeliste õuduka meeste pärast reaalsuses endale reaalselt haiget teinud. Nüüd tegin. Ja läks vist päris kaua enne, kui hirm mööda läks unenäos eesootavate õdute eest ning uuesti uinuda suutsin. Anyone? Kas keegi oskab mu aina jaburamaks muutuvaid unenägusid selgitada?
Reaalsus aga on üsna tavaliselt ja kiirelt möödunud. Käisin korraks Tartus ja veetsin oma parima sõbrannaga kummalise nädalavahetuse. Huvitav, kas tema ka seda tundis? Tähistasin sõprade sünnipäeva, mille kõrgpunkt oli see, kui meie teami poisid otsustasid hiphopi teemalises fotojahi punktis keset vanalinna päise päeva ajal püksid alla lasta. Ma naersin ja nutsin korraga, lootes, et kusagilt nurga tagant kohe politsei ei tule.
Muidu aga on töö ja trenn. Esimene trenninädal oli rekordiline. Võtsin osa tervelt seitsmest tunnist. Teine ja kolmas on märgatavalt tagasihoidlikumad olnud nii töö kui tervise tõttu. Uskumatu, et juba on käimas neljas nädal. Loodan, et suudan siiski end nii palju kokku võtta, et ei anna nii pea alla. Ega elus esmkordselt sõlmitud leping lasekski. Aga vähemalt on huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar